Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt, Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja.
«Paragon-Asia Dataflow,» ütles Rydell, kell oli umbes neli hommikul ja nad istusid tohututes vanamoelistes tugitoolides. Betoonlagi nende pea kohal oli käsitsi värvitud ja pidi meenutama heledat tammepuupaneeli. Tugitoolid ja kogu muu Chateau' fuajees leiduv mööbel oli nii vägevate mõõtmetega, et igaüks tundis, nagu oleks ta numbri võrra liiga suurde keskkonda sattunud.
«Tõsi?» küsis Laney, teeseldes, nagu usuks, et Rydelli-taoline mees võiks teada, kust ta endale tööd leiaks.
«Tokio, Jaapan,» ütles Rydell ja imes läbi plastikust kõrre oma jääkohvi. «Kutt, kellega ma mullu San Franciscos kohtusin. Yamazaki. Töötab nende heaks. Ütleb, et neil on vaja tõhusat võrgusurfajat.»
Surfajat. Laney, kes pidas end analüütikuks, surus ohke maha. «Lepinguline värk?»
«Küllap vist. Ta ei öelnud.»
«Ma ei usu, et mulle meeldiks Tokios elada.»
Rydell segas kõrrega kõrge plastiktopsi põhja jäänud vahtu ja jäätükke, nagu loodaks sealt mingit peidetud auhinda leida. «Ta ei öelnud, et see oleks vajalik.» Tõstis siis pilgu. «Oled sa kunagi Tokios käinud?»
«Ei.»
«Küllap see on huvitav koht, pärast maavärinat, ja üldse.» Raadio Rydelli kõrvas hakkas tiksuma ja sosistama. «Ma pean nüüd minema ja bangalote pool olevat väravat kontrollima. Viitsid kaasa tulla?»
«Ei,» ütles Laney. «Aitäh.»
Rydell tõusis ja tõmbas automaatse liigutusega oma khakivärvi mundripükste viigid sirgu. Veel kandis ta mustast nailonist vööd, mille küljes taskutes oli hulk musta värvi instrumente, valget lühikeste käistega särki ja kummaliselt jäika musta lipsu. «Ma jätan telefoninumbri su postkasti.»
Laney vaatas, kuidas turvamees üle terrakotapõranda ja vaipade läks ning registratuuri tumedate läikivate paneelide taha kadus. Laney oli aru saanud, et kunagi oli Rydellil arvutivärgiga mingi jama olnud. Sümpaatne mees. Luuser.
Laney istus fuajees, kuni esimesed päikesekiired läbi kõrgete kaarakende tungisid ning hommikusöögiruumist hakkas kostma roostevabade taivani lauanõude vaikset klõbinat. Koos immigrantide häältega, millest steppide suurkhaanid oleksid ehk aru saanud. Põrandaplaatidelt ja kõrgetelt lagedelt vastu kajavad helid pärinesid ajastust, mis oli näinud Laney-suguste ja tema eelkäijate tulekut, nende prominentsusökoloogia ja selles valitsevate hirmsate ja vääramatute toitumisahelate tekkimist.
*
Rydell jättis Chateau' märkmepaberilehe kahekorra keeratult Laney postkasti. Tokio telefoninumber. Laney leidis selle järgmisel pärastlõunal koos advokaatide uue hinnangulise arvega.
Ta ei suutnud enam teeseldagi, nagu oleks võimeline maksma toa eest, kuhu ta need paberid kaasa võttis.
*
Nädala pärast oli ta Tokios, tema nägu peegeldus lifti kuldsete soonekestega peeglis, ta oli teel agressiivselt mittemidagiütleva hoone kolmandale korrusele. Teda oodati «Surmamõistetute kongis K», mis näis olevat Franz Kafka teemaline baar.
Liftist välja astudes sattus ta piklikku ruumi, mille metallseina oli happega söövitatud nimi «Metamorfoos». Valgetes särkides ametnikud olid pintsakud maha võtnud, tumedate lipsude sõlmed lõdvemale lasknud ja jõid kunstliku roostekorraga kaetud terasest baarileti ääres, nende toolide kõrged seljatoed olid vormitud pruunist, kitiinkihti meenutavast plastist. Putukatundlad keerdusid peade kohal nagu vikatid.
Ta astus edasi pruuni valgusse ja vaiksesse jutupominasse. Jaapani keelt ta ei osanud. Ebaühtlaselt läbipaistvatel seintel kordus kiletiibade ja ümarate põrnikakerede motiiv, kindlate vahede tagant paistsid ogajad lülilised pruunid jalad. Ta kiirendas sammu, suundus keerdtrepi poole, mille algus oli kujundatud läikiva pruuni seljakilbina.
Baari vastast laudade tagant jälgisid teda vene prostituutide pilgud, tühjad ja nukulikud selles prussakavalguses. Natašasid jätkus igale poole, Kombinaat tõi Vladivostokist töölistüdrukuid aina juurde. Rutiinne plastiline operatsioon andis neile karmi konveieriilu. Slaavi Barbie'd. Veel lihtsama operatsiooniga oli neile paigaldatud implant, mis võimaldas vahendajatel pidevalt nende asukohta jälgida.
Trepp viis «Karistuslaagrisse», disko oli sel kellaajal tühi, punane pulseeriv valgus vilkus täpselt Laney sammude taktis, kui ta üle tantsupõranda läks. Laest rippus mingi masin. Sellest ulatusid välja vahedast terasest otsikuga liigendid, mis meenutasid antiikseid hambaarstipuure. Sulepead, mõtles ta, püüdes meenutada Kafka novelli. Süüdimõistetu seljanahale lõigatakse kohtuotsus. Talle tuli meelde klaasistunud silmade pilk ja ta krimpsutas nägu. Tõrjus mälestuse kõrvale. Liikus edasi.
Veel üks keerdtrepp, sedapuhku kitsam ja järsem, ning ta sisenes «Protsessi», mis oli madala laega ja hämar. Seinad olid antratsiidi värvi. Sinise klaasi taga hubisesid nõrgad leegid. Ta peatus kõheldes, silmad ei näinud ja ajataju oli kadunud.
«Colin Laney, eks ole?»
Austraallane. Tohutu suur. Seisis tillukese laua taga, õlad karulikult längus. Midagi oli tema kiilaks aetud pea kujus imelikku. Teine, palju väiksem kogu, istus laua ääres. Jaapanlane, ruudulise pikkade varrukatega särgi kõik nööbid kuni liiga laia kaeluseni kinni nööbitud. Pilgutas Laney poole vaadates ümmarguste prilliklaaside tagant silmi.
«Istuge, mister Laney,» ütles suur mees.
Nüüd nägi Laney, et mehel puudub vasak kõrv, see oli maha lõigatud, järel oli vaid keerdunud könt.
*
Kui Laney veel Slitscanis töötas, oli tema otseseks ülemuseks Kathy Torrance. Heledamast heledam blondiin. Veel kahvatum näojume oleks olnud juba läbipaistev, ja kui valgus paistis teatud nurga all, tunduski, et tema soontes ei voola veri, vaid mingi õlekarva vedelik. Tema vasakul reiel oli indigovärvi jälg millestki keerdunust ja okkalisest, nagu mingi metsik ja hinnaline litograafia. Seda võis näha igal reedel, sest Kathyl oli tavaks käia reedeti tööl lühikeste pükstega.
Kathy kurtis alatasa, et kuulsuse olemus on aegade jooksul lahjaks jäänud. Tervete põlvkondade Kathy kolleegide poolt tühjaks kaevandatud, nagu Laney sellest aru sai.
Kathy toetas jalad arvutilaua servale. Ta kandis raudteetöölise saabaste tillukesi imitatsioone, üks rihm talla alt läbi, kindlalt jala ümber nööritud. Laney vaatas ta jalgade pingul kumerusi, villaste sokkide ülaäärtest liivapaberiga töödeldud, ärarebitud säärtega teksade narmendavate servadeni. Tätoveering näis otsekui pärinevat mõnelt teiselt planeedilt, see oli nagu süvakosmose teade või sõnum, mis on saadetud inimkonnale mõistatamiseks.
Ta küsis, mida Kathy sellega silmas peab. Kathy kooris piparmündimaiguga hambaorgilt ümbrispaberi. Piidles Laneyd läbi roheliste kontaktläätsede (Laney uskus, et ta silmad on tegelikult hallid).
«Keegi pole tänapäeval enam tõeliselt kuulus, Laney. Kas sa pole seda märganud?»
«Ei.»
«Ma mõtlen, tõeliselt kuulus. Vanas mõttes kuulsust pole enam palju alles jäänud. Kaugeltki mitte piisavalt.»
«Vanas mõttes?»
«Meie oleme meedia, Laney. Me teeme neist persevestidest kuulsused. Vana tuttav lükka-mind- tõmban-sind mäng. Nad tulevad meie juurde, et me nad looksime.» Tallad tõukusid otsustavalt arvutilauast eemale. Kathy surus kannad vastu püksiriismeid, valged põlved varjasid ta suu. Hoidis niiviisi tasakaalu arvutitoolil, mis oli Rootsis eritellimusel valmistatud.
«Noh,» ütles Laney, uuesti oma ekraani poole pöördudes, «ka see on ju kuulsus.»
«Kuid on see tõeline?»
Laney vaatas uuesti tema poole.
«Me õppisime selle värgiga raha tegema,» ütles Kathy. «Meie oma maailma raha. Nüüdseks on seda raha liiga palju saanud, isegi vaatajad mõistavad. Reitingutest on näha.»
Laney noogutas, soovides, et Kathy laseks tal rahulikult tööle hakata.
«Välja arvatud juhud,» Kathy paotas põlvi, nii et Laney nägi, kuidas ta seda ütles, «kui me otsustame mõne neist hävitada.»
Tema taga, teisel pool valvelaua säravat kett- tõket, saastuskindlast filterklaasist nelinurga kohal, oli Burbanki taevas ideaalselt selge -- nagu taevasinine värvinäidis, mille universumi valmistaja on välja pakkunud.
*
Roosa kude mehe vasaku kõrva kohal oli sile nagu vaha. Laney imestas, miks pole tehtud katset kõrva taastada.
«Et ma ei unustaks,» ütles mees Laney pilku märgates.
«Mida?»
«Meeles pidada. Istub.»
Laney istus ähmaselt tooli meenutavale, mustast kergmetallist torudest ja kärglaminaadist konstruktsioonile. Laud oli ümmargune ja umbes autorooli suurune. Sinise klaasi taga hubisev tuluke oli nagu mingi mälestusmärk. Kinninööbitud pluusis ja metallraamidega prille kandev jaapanlane pilgutas ägedasti silmi. Laney jälgis, kuidas suur mees end istuma seadis, tema vaid lihastest koosnev sumomaadleja keha varjas nõtke tooliasjanduse täielikult.
«Ajavahest oleme üle saanud?»
«Ma võtsin tablette.» Laneyle meenus ülehelikiiruse lennuki täielik vaikus, igasuguse hoomatava liikumise puudumine.
«Tablette,» kordas mees. «Hotell rahuldab?»
«Jah,» ütles Laney. «Ma olen töövestluseks valmis.»
«Nojah siis.» Mees hõõrus armiliste kätega tugevasti oma nägu. Langetas käed ja jäi Laneyle otsa põrnitsema, nagu näeks teda esimest korda. Laney vältis ta pilku ja vaatas mehe riietust, nanopoorsest materjalist spordirõivastust, mis oli kavandatud vabalt langema veidi väiksema, kuid siiski väga suure mehe seljas. «Protsessi» pimeduses polnud dress mingit konkreetset värvi. Kaelus oli pikalt lahti. Materjal oli tohutu keha ümber pingul. Katmata osas oli ihu kaetud armide maakaardiga, mille mitmekesisus oli hämmatav nii kujundite kui kudede poolest. «Nojah siis?»
Laney tõstis pilgu armidelt. «Ma olen siin töövestluseks.»
«On nii või?»
«Kas teie hakkate mind küsitlema?»
«Küsitlema?» Ebamäärane grimass paljastas hambaproteesid. Laney oli päris kindel, et need on proteesid.
Laney pöördus ümmarguste prillidega jaapanlase poole. «Colin Laney.»
«Shinya Yamazaki,» tutvustas mees ennast ja sirutas käe. Nad vahetasid käepigistuse. «Me rääkisime telefoni teel.»
«Kas teie viite vestluse läbi?»
Ägedad silmapilgutused. «Vabandust, ei,» ütles jaapanlane. Lisas siis: «Ma õpin eksistentsiaalset sotsioloogiat.»
«Ma ei saa nüüd pihta,» ütles Laney. Kaks meest tema vastas ei öelnud midagi. Shinya Yamazaki näis piinlikkust tundvat. Ühekõrvaline põrnitses.
«Te olete austraallane?» küsis Laney ühekõrvaliselt.
«Tasmaaniast,» täpsustas mees. «Pahanduste aegus olin Lõunaosariikide poolel.»
«Hakkame otsast peale,» pakkus Laney. «Paragon-Asia Dataflow. See olete teie?»
«Uudishimulik põrnikas.»
«Käib asja juurde,» ütles Laney. «Elukutse juurde, tähendab.»
«Kena on.» Mees kergitas kulme, ühte neist poolitas kõverik roosa arm. «Et siis Rez. Mida sa temast arvad?»
«Sellest rocktähest?» küsis Laney, kui oli pingutusega mõistnud, millest jutt võiks olla.
Mees noogutas ja piidles teda väga süngelt.
«Sellest bändist, Lo/Rezist? Poolenisti iiri, poolenisti hiina verd. Lömmis nina, pole seda kunagi parandada lasknud. Piklikud rohelised silmad.»
«Mida sa temast arvad?»
Kathy Torrance'i maailmapildis jätkus selle laulja jaoks vaid erilist põlgust. Kathy oli pidanud teda elusaks fossiiliks, tüütuks jäänukiks eelmisest, vähemarenenud ajastust. Ta oli tohutult ja samas absurdselt kuulus, vähemalt Kathy jaoks, nagu ta oli ka tohutult ja absurdselt rikas. Kathy kujutluses oli kuulsus kui vedelik, algelement nagu antiikmõtlejate flogiston; miski, mis oli loomise käigus jaotunud ühtlaselt kogu universumis, kuid mis võis teatud tingimustel koguneda mõne inimese ja tema karjääri ümber. Kathy meelest oli Rez kestnud juba liiga kaua. Ebaloomulikult kaua. Kõigutades niiviisi Kathy teooria paikapidavust. Rikkus ära normaalsed toitumisahelad. Võibolla oli ta nii suur, et mitte miski, isegi mitte Slitscan, ei suutnud teda enam alla neelata. Ja kuigi Lo/Rez andis erinevates meediaharudes tüütu järjekindlusega välja järjest uut toodangut, keeldus nende laulja end hävitamast, kedagi mõrvamast, poliitikasse sekkumast, avalikustamast sõltuvust mõnest huvipakkuvast ainest või põnevaid seksuaalseid eelistusi -- tegemast ükskõik mida, mis võinuks pälvida Slitscani tähelepanu. Ta säras ühtlase või isegi pisut nüri järjekindlusega väljaspool Kathy Torrance'i haardeulatust. Mis oligi Laney arvates peamine põhjus, miks Kathy Rezi nii vihkas.
«Noh,» ütles Laney, olles veidi mõelnud ja tundes kummalist soovi vastata võimalikult ausalt, «ma mäletan, et ostsin nende esimese plaadi. Siis, kui see välja tuli.»
«Ja nimi?» küsis ühekõrvaline endisest veelgi süngemalt.
««Lo Rez Skyline»,» vastas Laney, tänulik ajus tekkinud ühendusele, mis tal meenutada aitas. «Aga ma ei oska öelda, kui palju plaate nad pärast seda välja on andnud.»
«Kakskümmend kuus, kui korduskogumikke mitte arvestada,» ütles Yamazaki prille kohendades.
Laney tundis, et needsamad tabletid, mis pidid aitama ajavahega kohaneda, vajusid tal järsku alt nagu mingid lagunenud farmatseutilised tellingud. «Protsessi» seinad näisid kokku tõmbuvat.
«Kui te ei ütle mulle, milles asi on, siis ma lähen hotelli tagasi,» ütles ta ühe kõrvaga mehele. «Ma olen väsinud.»
«Keith Alan Blackwell,» sirutas suur mees käe. Laney lasi tal oma kätt raputada. Suure mehe pihk oli nagu mingi trenažööri osa. «Keithy. Me võtame midagi juua ja lobiseme pisut.»
«Öelge enne, kas te olete Paragon-Asiast,» soovitas Laney.
«Kõnealune firma on mõned koodiread ühes Lygoni tänava tagaruumi arvutis,» ütles Blackwell. «Riiulifirma. Aga võib öelda, et meie riiulifirma, kui see sind lohutab.»
«Ma pole just kindel, et lohutab. Keegi lennutab mind üle ookeani kohale, et kontrollida, kas ma sobin tööle, ja nüüd selgub, et firmat pole üldse olemas.»
«On olemas küll,» kinnitas Keith Alan Blackwell. «Lygoni tänava arvutis.»
Saabus ettekandja. Ta kandis vormitut halli puuvillast kombinesooni, näole olid maalitud muljumisjäljed.
«Suur kann. Kirin. Külm. Mida sulle, Laney?»
«Jääkohvi.»
«Coke Light, palun,» ütles end Yamazakina tutvustanud jaapanlane.
«Kena,» ütles ühe kõrvaga Blackwell süngelt ja ettekandja kadus pimedusse.
«Ma oleksin tänulik, kui keegi selgitaks, mida me siin teeme,» ütles Laney. Ta nägi, et Yamazaki kirjutab kiiresti midagi väikese arvuti ekraanile, valguspliiatsi ots sähvis hämaruses. «Panete kogu vestluse kirja?» küsis Laney.
«Vabandust, ei. Teen märkmeid ettekandja riietuse kohta.»
«Miks?»
«Vabandust,» ütles Yamazaki, salvestas kirjutatu ja sulges arvuti. Pistis valguspliiatsi hoolikalt selleks ette nähtud avasse arvuti küljel. «Ma uurin selliseid asju. Mul on harjumus jäädvustada popkultuuriga seotud lühiajalisi nähtusi. Tema riietus tekitas küsimuse, kas see on seotud lihtsalt siinse klubi temaatikaga või väljendab maavärina ja sellele järgnenud taastamistöö põhjustatud sügavamat hingelist traumat?»
*
Oli olnud neljapäeva õhtu, kui Laney Kathy Torrance'i viimast korda nägi, ja tema tätoveering ei paistnud silma. Laney tühjendas oma laegast, Kathy aga seisis ja röökis. Kathy kandis relvaterase toonis Armani kostüümi, mille seelik varjas avakosmosest pärit märki. Valge, käsitsi valmistatud pluusi kaelusest paistis üksainus pärlirida. See oli Kathy soliidsem tööriietus. Ju oli ta oma alluva ülejooksmise pärast vaibale kutsutud.
Laney teadis, et Kathy karjub, sest tema suu liikus, kuid tema raevukas kisa ei suutnud tungida läbi valge müra generaatori tekitatud ühtlase lainemüha. Advokaadid olid andnud talle generaatori, soovitades kanda seda kogu tema viimase visiidi vältel Slitscani kontorisse. Tal oli käsk hoiduda igasugustest avaldustest. Ja nii ta ei kuulnud, mida teised ütlesid.
Tagantjärele oli ta vahel mõelnud, kuidas just Kathy oli oma raevu väljendanud. Järjekordse teoretiseeringuga kuulsuse olemusest ja hinnast, Slitscani osast selles ja Laney sobimatusest oma kohale? Või oli ta keskendunud reetmisele? Aga ta polnud kuulnud, oli ladunud asju, mida tal õigupoolest vaja ei läinud, gofreeritud plastikust kasti, mis lõhnas veel natuke mehhiko apelsinide järele. Mõranenud ekraaniga kasutu arvuti, mis oli pärit veel kooliajast. Termoskruus mahakooruva Nissan County logoga. Märkmed, mida ta eeskirjadest hoolimata oli teinud paberile. Kohviplekkidega faks naiselt, kellega ta oli Ixtapas maganud -- kelle nimetähed olid loetamatud ja kelle nime ta oli unustanud. Mõttetud isiklikud killud, mille koht oli parkimisplatsi prügikonteineris -- aga siia ta neid ei jätnud, ja Kathy muudkui röökis.
Nüüd, «Surmamõistetute kongis K», kujutas ta ette, nagu oleks Kathy öelnud, et ta ei leia selles linnas enam kunagi tööd, mis võis tõepoolest ka õige olla. Ebalojaalsus tööandja suhtes oli raske eksimus, selles linnas ehk eriti, tegu ennast, meenus Laneyle, oli kunagi aga nimetatud ebasündsaks.
Nüüd tundus see väljend erakordselt naeruväärsena.
«Sa naersid.» Blackwell põrnitses talle üle tillukese laua otsa.
«Seratoniinipuudus.»
«Sööma,» ütles Blackwell.
«Ma ei ole tegelikult näljane.»
«Vaja süsivesikuid laadida,» ütles Blackwell püsti tõustes. Ta täitis märkimisväärselt suure ruumiosa.
Laney ja Yamazaki tõusid ning väljusid Blackwelli kannul «Surmamõistetute kongist K» ja kogu agressiivselt mittemidagiütlevast hoonest. Tarakanivalgusest välja, Roppongi Dori läikivast kroomist ja neoonvalgusest kurusse. Öö oli jahe ja niiske, haises roiskunud kala ja puuviljade järele, seda leevendasid kiirteel mööda vuravate autode hiina metanoolbensiini kõrbenudmagusad heitgaasid. Ent ühtlane liiklusmüra mõjus julgustavalt ning Laney leidis, et püsti ja liikudes tunneb ta end paremini.
Kui ta jätkuvalt liigub, oskab ta ehk isegi välja mõelda, mis tähendus on Keith Alan Blackwellil ja Shinya Yamazakil.
Blackwell läks teed juhatades ees üle jalakäijate silla. Kätt mööda kergmetallist käetuge libistades tundis Laney väikest ebatasasust. Ta nägi, et erksavärvilisele kleepsule oli korts sisse jäänud: see oli pihupesasuurune hologramm naeratavast, paljaste rindadega tüdrukust. Kui vaatenurk muutus, näis, nagu osutaks tüdruk telefoninumbrile oma pea kohal. Käsipuu oli kogu ulatuses selliseid väikesi kuulutusi täis, kuid oli ka tühikuid, kust kleepsud olid hilisemaks kasutamiseks kaasa haaratud.
Blackwelli kogu tõrjus jalakäijad kahele poole, nagu oleks ristleja läbi lõbusõidujahtide eskaadri libisenud. «Süsivesikuid,» ütles ta üle oma massiivse õla. Ta juhtis nad kõrvaltänavasse, kitsasse värviliste tuledega neelu, möödudes ööpäev läbi töötavast loomakliinikust, mille vaateaknal opereerisid kaks valgete maskidega arsti kassi -- vähemalt Laney lootis, et see on kass. Väike seltskond lõõgastuvaid jalakäijaid oli peatunud ja jälgis toimuvat kõnniteelt.
Blackwell surus end, külg ees, värvilisse koopasse; teisel pool töödeldud graniidist letti tõusis keeduplaatidelt auru.
Laney ja Yamazaki järgnesid Blackwellile, letitöötaja täitis juba austraallase tellimust, tõstes kulbiga lõhnavat beeži suppi.
Laney vaatas, kuidas Blackwell tõstis kausi suu juurde ja nagu hingas sisse portsu nuudleid, hammustades nuudlipuntra oma heledate plastikhammaste täpse liigutusega läbi. Lihased mehe jämedal kaelal töötasid ägedalt, kui ta neelas.
Laney põrnitses.
Blackwell pühkis laia, sakiliste armidega kaetud käeseljaga suud. Röhatas. «Anna üks tünnike kuiva...» Tühjendas õllepurgi ainsa lonksuga ja pressis siis toeka teraskesta hajameelselt kokku nagu pabertopsiku. «Veel üks,» viipas ta supikausiga leti poole.
Hoolimata äsja nähtud õgimisstseenist -- või just sellest tingitult -- tundis Laney järsku nälga ning keskendus oma kausile, kus roosad paberõhukesed teadmata päritoluga lihakillud hulpisid nuudlite kui vetikaväljade vahel.
Laney sõi vaikides, Yamazaki samuti, Blackwell kallas endale selle ajaga sisse veel kolm õlut, ilma et see väliselt kuidagi mõju oleks avaldanud. Laney rüüpas ära viimase leeme, asetas kausi letile ja märkas plakatit, mis reklaamis Apple Shiresi ehtsat ja suurepärast õunamahla. Esimese hooga luges ta plakatilt Alison Shires -- kes oli olnud ta süümepiinade põhjuseks.
«Maitske Apple Shiresi kuumniisket elujõudu,» soovitas plakat.
*
Olles viiendat kuud Slitscanis, oli ta esimest korda näinud vilksamisi Alison Shiresi «rääkivat pead», mõõdukalt meeldivat tüdrukut pomisemas oma andmeid kujutletavale produtsendile, agendile, ükskõik kellele.
Kuni tema jälgis ekraani, jälgis Kathy Torrance ta nägu. «Kuidas on, Laney? Allergiline reaktsioon kenakesele? Esimesed sümptoomid on arusaamatu vastumeelsus, põlgus, ähmane, kuid järelejätmatu tunne, et sind kasutatakse kuidagi ära...»
«Ta pole isegi mitte nii kena kui eelmised kaks.»
«Just nimelt. Ta on peaaegu normaalse välimusega. Peaaegu tsiviliseeritud. Võta ta vaatluse alla.»
Laney tõstis pilgu. «Milleks?»
«Võta vaatluse alla. Vana võib meid valejälgedele viia, teeselda, et ta on juhuslik ettekandja või midagi säärast.»
«Arvad, et see on just see tüdruk?»
«Üks umbes kolmesajast võimalikust. Aga millestki tuleb alustada, Laney.»
«Niiviisi juhusliku valikuga?»
«Me nimetame seda instinktiks. Uuri teda.»
Laney klõpsas nuppu, helesinine nooleke sattus peatuma tüdruku maha vaatava silma varjutatud ümbrusel. Märkis ta lähemaks uurimiseks kui väga tuntud ja väga abielus näitleja võimaliku armukese -- selle näitleja kuulsus oli just seda laadi, mida Kathy Torrance mõistis ja hindas. Mees oli üks neist, kes pidi arvestama toitumisahela nõudmistega. Kes polnud Slitscanile alla kugistamiseks liiga suur. Ainult et seni oli ta ise või olid tema abilised väga ettevaatlikud. Või oli neil väga vedanud.
Enam mitte. Kathyni oli «tundmatuks jääva allika» kaudu jõudnud kuuldus, ja toitumisahel hakkas tööle.
«Ärka üles,» ütles Blackwell. «Sa jääd oma supikaussi magama. Räägi, kuidas sa oma eelmisest tööst ilma jäid, enne kui me sulle uut saame pakkuda.»
«Kohvi,» ütles Laney.
*
Laney rõhutas igaks juhuks kohe, et ta polnud mingi piiluja. Tal oli veider oskus andmekogumite ülesehitust hoomata, ning arstlikult tõestatud keskendumisraskused, mida ta teatud tingimustes suutis pöörata patoloogiliseks hüperkeskendumiseks. See tegi temast, jätkas ta Roppongi «Andide Amoses» piimakohvi juures, erakordselt hea analüütiku. (Ta ei maininud Gainesville'i lastekodu ega katseid, millega seal tema keskendumisraskusi ravida püüti. 5-SB ja muu seesugune.)
Olulisem teave tema töökõlbulikkuse suhtes oli see, et ta oli nagu osav kalamees, kes suutis infovoogudest välja õngitseda selle isikupärase jälje, mille igaüks oma argise ja ometi lõputult võimalusterohke elutegevuse käigus digitaalse ühiskonna arvutitesse jättis. Laney keskendumisraskused polnud nii suured, et igaühele silma hakata, ent tegid temast loomupärase kanalivahetaja: tema liikumist ühelt programmilt teisele, ühest andmebaasist teise, ühelt platvormilt teisele sai nimetada vaid intuitiivseks.
Ja töölevõtmise seisukohast oli see tegelikult ka miinus: Laney oli umbes nagu nõiavitsaga kaevuotsija, küberneetiline posija. Ta ei osanud seletada, kuidas ta seda teeb, mida teeb. Ta lihtsalt ei teadnud.
Slitscani oli ta tulnud DatAmericast, kus ta oli olnud assistent projektis koodnimega TIDAL. Kõnekas fakt DatAmerica töökultuurist oli see, et Laney ei saanud lõpuni teada, kas TIDAL on mingi lühend, ja kui on, siis millest, samuti puudus tal vähimgi ettekujutus, mis võiks olla projekti eesmärk. Tema tööks oli kammida tohutuid diferentseerimata infovoogusid ja otsida neist sõlmpunkte -- nende äratundmist oli talle õpetanud kamp prantsuse teadlasi, kes kõik olid innukad tennisemängijad ning ükski neist ei tundnud erilist huvi selle vastu, et Laneyle sõlmpunktidest rääkida; nii hakkaski talle tunduma, et on prantslastele nagu pärismaalasest giidi eest. Ükskõik mida prantslased ka otsisid, tema kohus oli see neile infodžunglist ette ajada. Ja igal juhul oli see parem kui Gainesville. Kuni TIDAL, mis iganes see ka oli, lõpetati ning mingit muud tööd Laneyle DatAmericas ei paistnud leiduvat. Prantslased olid läinud ja kui Laney püüdis teistele analüütikutele rääkida, mida nad olid teinud, vaadati teda, nagu oleks ta hullumeelne.
Kui ta käis Slitscanis töövestlusel, oli tema küsitlejaks Kathy Torrence. Siis ta muidugi ei teadnud, et naine on osakonnajuhataja ja õige pea ka tema otsene ülemus. Ta rääkis Kathyle enda kohta tõtt. Või vähemalt suure osa tõest.
Kathy oli kõige kahvatum naine, keda Laney oli kunagi näinud. Läbipaistvuse piirini kahvatu. (Alles hiljem sai ta teada, et sel oli küllaltki palju pistmist kosmeetikaga, eriti ühe briti firmaga, mis hooples kummaliste valgusefektidega.)
«Mister Laney, kas te kannate alati Brooks Brothersi siniste särkide Malaisias valmistatud koopiaid?»
Laney oli piilunud oma särki või vähemalt püüdnud seda teha. «Malaisias?»
«Pistete arv õmblustes on täpne, aga õiget niidipinget pole nad veel õppinud järele tegema.»
«Oh.» »Pole midagi. Pisut autentset nohikuelegantsi võib siin isegi pinget pakkuda. Ainult lips laske lõdvemale. Jah, tingimata laske lips lõdvemale. Ning pistke rinnataskusse komplekt erivärvilisi viltpliiatseid. Ilma hambajälgedeta, palun. Pluss üks lai marker, mingi vastiku helendava värviga.»
«Kas see on nali?»
«Võimalik, mister Laney. Kas ma võin teid Coliniks kutsuda?»
«Jah.»
Kathy ei nimetanud teda kunagi Coliniks, ei siis ega hiljem. «Laney, õige pea saad sa aru, et huumor on Slitscanis möödapääsmatu. Aitab ellu jääda. Ning mõistad, et kõige elujõulisem on siin just üsna ümbernurga huumor.»
«Mida te silmas peate, miss Torrance.»
«Ütle mulle Kathy. Ma pean silmas sellist, mida ei saaks kirjalikult ette kanda. Või kohtus esitada.»
*
Yamazaki oli hea kuulaja. Ta pilgutas silmi, neelatas, noogutas, mängis kraenööbiga või tegi midagi muud, kuid suutis ikkagi kuidagi jätta mulje, et jälgib Laney lugu huviga ja saab sellest aru.
Keith Alan Blackwell oli midagi muud. Ta istus liikumatu musklikuhjana, ainult vahetevahel tõusis ta vasak käsi ja mudis könti, mis ta vasakust kõrvast järele oli jäänud. Ta tegi seda mingi kõhkluse või häbita ja Laneyle hakkas tunduma, et liigutus pakub talle mingil moel kergendust. Kui Blackwell könti näppis, hakkas see kergelt punetama.
Laney istus pehmel pingil, selg vastu seina. Yamazaki ja Blackwell istusid tema vastas teisel pool kitsast lauda. Nende tagant paistsid Roppongi hilisöiste kohvijoojate eranditult tumedad pead ja hologramm kohvikuketi logoga: lõõmav päikeseloojang Andide lumiste tippude kohal ja esiplaanil Amos ise. Joonistatud Amose huuled olid nagu paksud punased vorstid, see oli rassistlik paroodia, milletaolise eest Los Angelese kandis oleks kohvik maha põletatud. Amos hoidis ideaalselt valget ja siledat auravat kohvitassi oma valge kindaga kaetud suures kolmesõrmelises ürg-disneylikus käes.
Yamazaki köhatas delikaatselt. «Palun, te rääkisite oma kogemustest Slitscanis.»
*
Kathy Torrance alustas sellest, et lasi Laneyl proovida Slitcani stiilis võrgus surfamist.
Lasi tuua kaks arvutit, peletas neli töötajat TKR- ist välja, kutsus Laney sisse ja sulges ukse. Toolid, ümmargune laud, suur kokkurullitav ekraan seinal. Laney ootas, kuni Kathy ühendas arvutid võrku ja lasi ekraanile kaks ühesugust kujutist umbes kahekümneviiesest pikkade tuhmblondide juustega mehest. Põskhabe ja kuldne kõrvarõngas. Nägu ei öelnud Laneyle midagi. Ta võis olla seda nägu tund aega tagasi tänaval näinud. Samahästi sobis nägu päevase teleseebi kõrvalrolli esitajale -- või kellelegi, kelle külmutuskapist on politsei äsja leidnud hulga äraraiutud inimsõrmi.
«Clinton Hillman,» ütles Kathy Torrance. «Juuksur, sushikokk, muusikaajakirjanik, dublant keskmise eelarvega pornofilmides. Portreed on muidugi ilustatud.» Ta vajutas nuppudele, võttis moonutused maha. Clint Hillmani silmad ja lõug muutusid tema ekraanil märgatavalt väiksemaks. «Tõenäoliselt tegi seda ise. Profitöö puhul poleks olnud millestki kinni võtta.»
«Mängib pornofilmides?» Laneyl oli Hillmanist imelikult kahju, ilma lõuata näis mees kuidagi hälbinud ja haavatav.
«Seal ei loe mitte lõua suurus,» ütles Kathy. «Pornos on enamjaolt lihtsad liikumised. Väga lähedalt võetud. Kõigil neil on kehadublandid. Paremad näod pannakse pärast, montaažifaasis. Aga keegi peab ka rindele minema ja ilgekesi pumpama, eks ole?»
Laney vaatas vilksamisi Kathy poole. «Kui sa nii ütled.»
Kathy ulatas Laneyle kummeeritud Thompsoni prillid. Profivarustus. «Tee ära.»
«Mida ma teen?»
«See mees. Otsi välja need sõlmpunktid, millest sa mulle rääkisid. Portree on vihje kõige selle kohta, mida me temast teame. Gigabaitide kaupa ehedat igavust. Info nagu meretäis maniokiputru. Lõputu vaniljelagendik. Ta on tüütu nagu pikk päev, ja päev on pikk. Tee ära. Rõõmusta mind. Tee ära, ja töökoht on sinu.»
Laney uuris ekraanilt tegelikkusest kenamat Hillmani. «Sa pole öelnud, mida ma otsima peaksin.»
«Kõike, mis võiks Slitscanile huvi pakkuda. Mis tähendab, Laney, et kõike, mis võiks huvi pakkuda Slitscani vaatajaskonnale. Mida oleks kõige õigem ette kujutada kui pahelist, laiska, läbilõhki ignorantset, igavesti näljast organismi, mis igatseb kuulsusega võitute värske jumalaihu järele. Mina isiklikult eelistan ette kujutada midagi noore jõehobuse suurust, kes on nädala eest keedetud kartuli värvi ja elab üksi pimeduses kusagil Topeka äärelinnas. Tema keha on kaetud silmadega ja ta higistab kogu aeg. Higi voolab silmadesse ja paneb need kipitama. Suud ega suguelundeid tal ei ole ning ta saab oma mõrvarliku raevu ja lapseliku iha vahel kõikuvat meeleolu väljendada vaid telekanalite vahetamise kaudu. Või presidendivalimistel käies.»
*
«TKR?»
Yamazakil oli tema väike arvuti käepärast ja valguspliiats valmis. Laney leidis, et tal pole selle vastu midagi. Pealegi näis jaapanlane end nii mugavamalt tundvat. «Telekonverentside ruum. California värk -- Slitscanis pole kellelgi oma lauda. Tööle jõudes nõutakse valvelauast endale arvuti ja ühendusliin. Muud välisseadmed ka, kui vaja peaks olema. TKR-id on nõupidamiste jaoks, aga kui neid vaja, on neist alati puudus. Virtuaalnõupidamised on seal moes, eriti kui teema juhtub kuum olema. Sul on vaid laegas isiklike asjade jaoks. Väljatrükke on parem mitte kasutada ja märkmepabereid nad vihkavad.»
«Miks?»
«Sest äkki oled sa sinna kirjutanud midagi Slitscani enda kohtvõrgust pärinevat ja see võib majast välja sattuda. Sellise arvutiga näiteks valvelauast mööda ei pääseks. Kõigel on silm peal, välja arvatud paber: kõik su telefonikõned, kõik su ekraanil olnud kujutised, iga viimane kui klahvivajutus.»
Blackwell noogutas seepeale, kõrvakönt peaaegu niisama punane kui Amose kummihuuled. «Turvalisus.»
«Ja kas teil oli edu, mister Laney?» küsis Yamazaki. «Kas te leidsite need... sõlmpunktid?»
*
Kahekümne viie aastane Clinton Emory Hillman võis olla juuksur, sushikokk, muusikaajakirjanik ja dublant pornofilmides, ent lisaks sellele varustas ta bändi Dukes of Nuke 'Em kolme kõige endomorfsemat liiget säärase keelatud asjaga nagu lootekude. Üldtunnustatult patriootlik Dukes of Nuke 'Em oli aga kuum sõna, nende «Gulf War Baby» oli «Billboardi» edetabelis kaheksateistkümnes ning tõusmas, läks rullnokkadele hästi peale ja oli kutsunud esile juba mitme islamiriigi diplomaadi protesti.
Kathy Torrance vaatas niisuguse näoga, nagu valmistuks rõõmustamiseks. «Ja lootekude, Laney?»
«Noh,» ütles Laney ja asetas prillid arvuti kõrvale, «ma arvan, et see on asja juures parim.»
«Miks?»
«See on Iraagist. Nad nõuavad, et oleks. Muud nad endale ei süsti.»
«Sa oled tööle võetud.»
«Olen või?»
«Tõenäoliselt seostasid sa Venturast võetud telefonikõned Beverley Centeri parkimisarvetega. Muidugi, levinud anekdooti «Gulf War Baby» ainetel oli ka raske mitte märgata.»
«Üks hetk,» ütles Laney. «Sa teadsid.»
«See on kolmapäevase saate nael.» Kathy lülitas arvuti välja, vaevumata enne Clint Hillmani õigeks aetud lõuga ekraanilt kustutama. «Aga nii oli mul võimalus vaadata, kuidas sa töötad, Laney. Sa oled sündinud talent. Ma jäin peaaegu uskuma, et selles sõlmpunktide-jamas on mingi tera. Mõnes sinu liigutuses polnud vähimatki loogikat, aga ometi ma nägin, kuidas sa vähimagi ettevalmistuseta kaevasid välja värgi, mille leidmiseks kolmel kogenud analüütikul kulus kuu aega. Sinul ei läinud poolt tundigi.»
«Osa sellest oli illegaalne,» ütles Laney. «Teil on ligipääs mõnedele DatAmerica andmebaasidele, mida te ei tohiks kätte saada.»
«Infoallikate mitteavaldamise kokkuleppest oled kuulnud, Laney?»
*
Yamazaki tõstis pilgu arvutilt. «Väga hea,» ütles ta, tõenäoliselt Blackwellile. «See on väga hea.»
Blackwell nihutas ennast ja süsinikkiust tool krigises tõrksalt. «Aga ta ei püsinud seal kaua, eks ole?»
«Veidi üle poole aasta,»ütles Laney.
*
Slitscanis võib pool aastat olla väga pikk aeg.
Suurema osa esimese kuu teenistusest kasutas ta minikorteri liisimiseks ümberehitatud parkimismajas Santa Monicas Broadway Avenuel. Ostis mõned särgid, mis sarnanesid rohkem Slitscanis kantavatega, ning kasutas malaisia särke pidžaamadena. Veel ostis ta kallid päikeseprillid -- ning jälgis hoolega, et tal poleks särgitaskus ainsatki viltpliiatsit.
Elu Slitscanis oli peamiselt tööle keskendunud. Laney kolleegid lubasid endale vaid üsna kitsas vahemikus muutuvaid emotsioone. Nagu Kathy oli öelnud, oli teatud laadi huumor kõrgelt hinnatud, kuid naerdi tähelepanuväärselt vähe. Vastuseks oli vaid pilk, noogutus, naeratuse vari. Siin hävitati ja vahel ka taasloodi elusid, põrmustati ja rajati karjääre lausa uskumatult sürrealistlikul ja võltsil moel. Sest Slitscani äriks oli rituaalne aadrilaskmine, kuid vere asemel voolas midagi alkeemilist: kuulsus oma ürgses ja ehedas vormis.
Laney oskus tohutust ja pealnäha juhuslikust infovoolust olulisi andmeid leida pälvis kogenumate analüütikute kadedust ja tõrgest imetlust. Temast sai Kathy lemmik ning ta oli peaaegu rahul, kuuldes kõlakaid, nagu oleks nende vahel armusuhe.
Tegelikult ei olnud -- välja arvatud see üks kord Kathy pool Sherman Oaksis, ning see ei osutunud heaks mõtteks. Kumbki neist polnud huvitatud selle kordamisest.
Aga Laney alles arenes, kohanes, lihvis seda salapärast omadust, mis avaldus kui tema anne ja oskus. Ning Kathyle see meeldis. Prillid ees ja Slitscani salakaabel otsapidi DatAmerica kõledatel infoväljadel, nii tundis ta end üha kodusemalt. Ta läks, kuhu Kathy soovitas tal minna. Ta leidis sõlmpunktid.
Mõnikord, kui ta Santa Monicas magama heitis, käis tal peast läbi ebamäärane mõte, et järsku on olemas veel suuremaid süsteeme, mis pakuksid infoväljadest paremat ülevaadet. Äkki on kogu DatAmerical tervikuna samuti mingid sõlmpunktid, singulaarsused hallis infolaamas, mida mööda võiks jõuda teistsuguse tõeni, kõrgema teadmistetasemeni. Aga selleks pidi keegi esitama õiged küsimused. Tal polnud aimugi, millised need küsimused pidid olema või kas neid üldse oligi -- küll aga oli ta üsna kindel, et neid ei esitata Slitscanis.
Slitscani eelkäijateks olid kahekümnenda sajandi lõpu «tõsielu»-telesaated ja kollane ajakirjandus, kuid sarnasus polnud suurem kui koguka, vilka, kahel jalal liikuva lihasööja ja tema veesügavustes peitunud kohmaka esivanema vahel. Slitscan oli küps vorm, tema esindused olid kõikjal üle maailma. Slitscani tuludest oli ostetud satelliite ja ehitatud maju -- nagu seegi maja Burbankis, kus Laney töötas.
Slitscan oli niivõrd populaarne saade, et selle ümber oli tekkinud terve võrgustik kõrvalharusid, mis ometi suunasid vaataja tagasi tuuma, tuttava ja usaldusväärse verise altari juurde, mida üks Laney mehhiklasest kolleeg nimetas suitsevaks peegliks.
Oli võimatu töötada Slitscanis ja mitte tunda osalust ajaloos -- või selles, mis Kathy Torrance'i väitel asendas ajalugu. Laneyle tundus, et Slitscan võiski olla üks neist järgmise taseme sõlmpunktidest, mida ta vahel püüdis ette kujutada, informatsiooniline veidrus, mis viis uute, kujutlematute sügavusteni.
Jahtides neid väiksemaid sõlmpunkte, mida Kathy teda DatAmericast otsima saatis, oli Laney jõudnud mõjutada mõnesid kohalikke valimisi, geenipatentide futuuride turgu, abordiseaduse vastuvõtmist New Jersey osariigis ning kiirendanud eutanaasiat pooldava ekstaatilise liikumise (mida muidugi võis ka enesetapjate sektiks nimetada) «Lahkumine keskööl» levikut. Rääkimata siis mitmekümne erinevat masti kuulsuse elust ja karjäärist.
Kusjuures alati polnud see ka muutus halvema poole, kui arvestada, mida saadete kangelased ise endale soovida võisid. Dukes of Nuke 'Em sai näiteks pärast seda, kui Kathy paljastas oma saatelõigus nende erilise armastuse Iraagi lootekoe vastu, kohe plaatinaplaadi. (Bagdadis järgnesid mõned näidis-kohtuprotsessid ja avalikud hukkamised, aga seal oli elu nagunii raske.)
Laney polnud ise kunagi Slitscani vaataja olnud ning ta oletas, et see võis isegi kasuks tulla, kui ta analüütiku kohta taotlema läks. Tal polnud saate suhtes mingit väljakujunenud arvamust. Kui ta sellele üldse mõtles, võttis ta seda kui üht elu tõsiasjadest. Slitscan oli teatud laadi uudiste tegemise moodus. Slitscan oli tema töökoht.
Ja et Slitscan lasi tal tegeleda selle ainsa asjaga, milleks tal oli annet, siis õnnestus tal päris edukalt mitte mõelda põhjustele ja tagajärgedele. Isegi nüüd, kui ta püüdis seda kõike seletada hoolikalt kuulavale Yamazakile, oli tal raske tunda mingit kaasvastutust. Rikkad ja kuulsad olid seda harva vaid juhuse tahtel, oli Kathy kord öelnud. Üks või teine neist oli võimalik, ent mõlemad koos tulid juhuse läbi väga harva.
Mõned said küll tuntuks ka rikkuse või õige karjäärita ning need tuli Kathyl eranditena välja kannatada: näiteks sarimõrvar või tema viimase ohvri vanemad. Neis polnud tõelise tähe kvaliteeti (kuigi vähemalt mõrvarite suhtes oli Kathyl lootus, talle tundus, et vähemalt potentsiaal oli neis olemas).
Need, kelle elu varjatumate külgede kallale Kathy ässitas Laney ja veel kolmkümmend analüütikut, olid midagi muud -- nad olid tahtlikult ja vähemalt mõõdukalt kuulsad.
Alison Shires ei olnud üldse kuulus, kuid seevastu oli piisavalt kuulus mees, kellega tal Laney tõestuse kohaselt oli suhe.
Ja siis hakkas Laneyle midagi selguma.
Alison Shires teadis mingil seletamatul moel, et Laney teda jälgib. Ta nagu oleks tundnud, et keegi uurib andmete tiigipinda, millelt peegeldub tema elu -- pinda, mille moodustavad tema argielu digitaalses maailmas salvestatud bitid.
Laney jälgis, kuidas Alison Shiresi peegelduse kohal hakkas kuju võtma sõlmpunkt.
Alison valmistus end tapma.