«Kas sa arved maksid ära?»
«Ei. Kohe maksan. Mis need olid, on sul kirjas?»
«Üür -- 2200 krooni, kommunalkad -- nooh, ütleme 528, lasteajamaks -- 650 krooni, elekter näiduni 2586,» loetles naisehääl telefonis natuke tüdinult.
«Oota, ma panen kirja.»
Sander kritseldas väikesele kollasele paberitükile numbrid.
«Kõik, jah?»
«Olgu siis.»
Telefonitoru sobitus plõksuga tagasi valge plastmassi sisse valatud pesasse ning mees ohkas. Muidugi pidi ta need arved ära maksma. Ammu juba. Aga ta ei suutnud end miskipärast nii kaugele viia, et avada see neetud internetipanga aken ja hakata oma arvelt raha minema lennutama. Alati pärast sellist tegevust jäi sinna kohutavalt väike summa ning (jälle!) jõudis arusaamine, kui vähe ta tegelikult teenib. No kurat, pank võttis maha õppelaenu, võttis maha liisingu, võttis kõik maha. Kõik.
«Tüüpiline virisemine,» nentis ta omaette, kui toksis sisse kasutajatunnust ning paroole.
Sellise virisemise baromeetriks pidid kellegi jutu järgi olema unenäod. Unenäod sellest, kuidas sa tormad mööda linna ringi ning maksad arveid, maksad torumeestele, maksad kanalisatsiooni eest, muretsed selle pärast, et köögis pole ikka veel korralikku kraanikaussi. Eriti hulluks muutub asi siis, kui sa näed unes (miskipärast), et sõidad bussiga ning sul pole piletit. Kontroll tuleb peale. Paanika. Seisad kangestunult. Saad trahvi. Vastik.
Kostis koputus ning sekretär vaatas kelmika moega üle ukse, vaid kehaga end tuppa kallutades nagu ei tahaks ta mingil juhul sellesse põrandapuhastusvahendi järgi lehkavasse pisikesse uberikku siseneda. Tõepoolest, vaipkate lainetas ja haises palavatel suvepäevadel jäledalt ning Sander ei suutnud kuidagi ära arvata, mida nad olid siin teinud, et sellist tulemust saavutada.
«Sander, meil on kell neli projekti lõpetamise tähistamine. All kohvikus,» ütlesid paksult punaseks värvitud huuled ja lipsasid kiiresti minema.
«Ahah,» kohmas ta vastuseks ning jätkas numbrite kirjutamist etteantud lahtritesse.
Need üritused olid alati võimatud. Võimatud selles mõttes nagu on võimatud reality showd, kus ühte kitsasse ruumi (laeva, saarele... Jumala eest, kasvõi peldikusse, kui rahvas seda vaadata tahab) pannakse kokku teatud hulk täiesti erinevaid inimesi ning lastakse neil siis vigureid teha. Nende firma reality show seisnes peamiselt selles, et koguneti ruumi, seisti ebamugavustunne kõhus ning kuulati projektijuhi lamedaid nalju. Teisest küljest muidugi, kui ta ei oleks neid lamedaid nalju teinud, siis oleks kogu seltskond pidulikult vaikinud. Nagu omaksed kirstu kõrval.
Sander pani silmad kinni, toetus vastu tooli logisevat seljatuge, ajas pea nii kuklasse, kui sai, lasi käed rippu. Surisevad päevavalguslambid surusid osa oma valgusest läbi suletud laugude, silmade ees väreles, kirvendas, liikuv pimedus muutus kergelt punakaks .
«Nagu kõrbehommik.»
Siin kabinetis istudes oli kõrbe tegelikult väga lihtne ette kujutada -- plekist välisseinad imesid endasse iga viimasegi kui päiksekiire ning kütsid ruumi kohutavalt kuumaks. Tavaliselt kasutas Sander selle konditsiooni kirjeldamiseks sõnu «palav nagu põrgus» aga täna tuli miskipärast kõrbehommik meelde. Kui aus olla, siis polnud ta tegelikult näinud ei kõrbehommikut ega isegi põrgus käinud. Kuigi vahel oli selline tunne, et ta seisab pidevalt vähemalt viimase lävel. Nii, et ikkagi pigem «palav nagu põrgus».
«Kõrbehommik,» vaidles ta iseendale jonnakalt vastu, kuigi sai ju väga hästi aru, et hommikud peaksid tavaliselt hoopis jahedad olema.
Veri valgus pähe ning meeltesse jõudis kerge pööritus. Ta püüdis pingsalt ette kujutada, milline võiks näha välja kõrb. Punakaskollane kõrbemaa, kus kaamelid kõnnivad ringi ning miraažid tulevad tagurpidi silmapiirini ulatuvast lagedusest välja, kaamelid õõtsuvad, maa tolmab nende astumises ja berberi tüdrukud on väga ilusad. Väga ilusad.
«Huh,» ajas ta end normaalsesse asendisse tagasi.
Silmad olid hägusad, ruum ujus, kael oli natuke valus ja kell oli juba 15.52. Kohvipära lõpuni juues ajas ta end püsti ning suundus alla kohvikusse. Temaga enamvähem samaaegselt hakkasid sinna kogunema nende projekti kaastöötajad. Perekond Robinsonid. Kõige enam hämmastas Sanderit, et nad ei suutnud kuidagi moodustada sellist toredat kollektiivi nagu telekas. Ei astunud üksteisele toeks välja, et ületanud ennast. Misasja! Nad isegi ei teretanud. Sellest polnud Sander suutnud mitte kunagi aru saada -- töötada päev-päevast koos, astuda treppidest üles, istuda ühes suitsunurgas. Ikka veel vähe! Ikka õnnestus inimestel käituda nii, nagu nad oleksid võõrad. Juhuslikud ringiuitavad inimesed, kellel ei ole teineteisele mitte midagi öelda.
«Ma tean, et te kõik olete kannatamatult oodanud seda tähtsat hetke,» alustas projektijuht. «Täna, lõpuks, saab valmis meie poole aasta pingutuste tulemus. Tulemus, mille realiseerumiseks me kõik olema andnud oma parima panuse, ühtse kollektiivina töötanud. Ma tänan teid kõiki ja igaühte eraldi. Mul on olnud suur au teiega koos töötada ning teid tundma õppida.»
Sander sättis end mõttes kõrbemaale ning jälgis kaamelite vetruvat kõndi, nende karvastele selgadele laotud punasetriibulisi vaipu, tätoveeritud käsivartega naiste askeldamist ja vadistamist (oh, kui kaunid on su jalaasted sandaales!). Vaatas päikest, lagedust, taevast.
Ta ei tahtnud kuulata -- sellised sõnavõtud olid alati tühja vahu üleskloppimine, mulin, pask. Nad ei olnud töötanud ühtse kollektiivina, nad ei olnud pingutanud, nad ei olnud projektijuhti tundma õppinud. Sander polnud temaga rohkem kui minimaalselt vajalik mitte kordagi suhelnud. Ning -- mis kõige tähtsam -- ta ei olnud kannatamatult oodanud seda momenti. Lepingulise töötajana tähendas see seda, et võibolla ei saa ta enam homme tööd. Esitab oma aruande, tulemuste kokkuvõtte ning, palun väga, koristab laua lagedaks.
«Mehed, avage siis veinid,» teatas äkki projektijuhi assistent. Leena. Valge veninud kampsuniga, mustade keemiliste lokkide, keskealine, näost närtsinud, kergelt koketeeriva kõnemaneeriga. Tema vanuse juures mõjus selline olek algul koomiliselt ja siis üha enam kurvakstegevalt. Sanderil oli tast alati kahju: paistis välja, et naine tahtis elada, tahtis olla aga ei saanud. Ümbruskond, vanus, misiganes, olid sundinud teda alla andma. Mängima teadlikult tola.
Plups, tõmbas Sander viletsa liblikkorgitseriga veel viletsamal veinil punni pealt ning kallas vedeliku kitsastesse šampanjaklaasidesse. Siin kohvikus paremaid polnud.
«Palun võtke,» jätkas projektijuht. «Ja Leena, ole kallis, too prototüüp siia.»
Kõlinal võtsid inimesed laua pealt pokaalid, keerutasid neid natuke närvilise moega käes, mõni tegi ettevaatlikult huuled märjaks. Sander järgis nende eeskuju ning tõdes, et järjekordselt on tegemist magusa lurriga. Sellise veinivaliku surusid peale projektis enamuse moodustavad vanad naised ning midagi polnud parata. Üldiselt ei joonudki ta kunagi rohkem kui ühe klaasi -- ja sedagi viisakusest.
Assistent saabus tagasi kingakarbisuuruse pappkastiga ning asetas selle ettevaatlikult polüesterlaua keskele. Sander naeratas tüdinult. Ta ei teadnud päris täpselt, mis seal sees võiks olla. Ega ausalt, tahtnudki teada. Miskipärast oli meeli haaranud täielik masendus ning ta oleks hea meelega karjunud.
«Ma tahaksin karjuda, aga mul pole suud,» sosistas ta vaevukuuldavalt.
«Ma ei kuulnud?» päris tema kõrval seisev heledapäine naine.
«Ma mõtlesin, et mis seal sees võiks olla,» valetas Sander.
«Oh saame näha. Firma küll salastas kogu värgi aga osadest saab aimu ikka. Ma arvan, et see on mingi mehaaniline kaan.»
«Mida?»
«Kaan, meditsiiniline kaan.»
«Aha,» kohmas Sander vastuseks.
«Vaikust,» palus projektijuht.
«Tss,» tegi assistent.
«Tõepoolest,» projektijuht kummardas kergelt Sanderi vestluskaaslase poole. «Nagu mõned on juba aimanud, oli selle projekti eesmärgiks teha valmis mehaaniline kaan. See vananenud nimetus on muidugi väga suur ülekohus meie masinale, sest mehaanilisusest on siin asi kaugel. Te ju teate kõik tegelikult -- see siin on moodsa tehnoloogia ja meditsiini tippsaavutus.»
Ta viipas laias kaares käega ning andis Leenale märku karp avada.
«Aparaat, mis võimaldab imeda inimese kehast niinimetatud halva vere. Muidugi tehti juba 19. sajandi lõpul sellega algust, kuid siis olid masinad räpased, ebaefektiivsed ning kohmakad. Veri hüübis ja takistas protsessi. See siin on midagi uut. Kahtlemata, ka teised -- praegu -- on sarnaseid kaane teinud aga mitte kunagi nii suure kasuteguriga, mitte kunagi nii täiuslikult loodust imiteerivaid. Selle imiteerimise eest hoolitsevad Sander Kochi poolt sünteesitud ensüümid.»
Sander pilgutas häiritult silmi ning tõstis närvilise liigutusega pokaali teda vahtivate inimeste poole.
«Vera Lapuhina täiustas aktuaatorit, mis tagab pideva negatiivse rõhu, et verejooks oleks ühtlane...» projektijuht jätkas ning nimetas kõigi osalejate tegevuse. See oli tüütu ja pikk kohustus, inimesed plaksutasid laisalt ning lõpus ei viitsinud enam keegi isegi naeratada.
Suud kõverdades kallas Sander oma pokaali sisu kurku. Väikese seltskonna tagumistest ridadest kadusid vähemtähtsad tegelased juba suitsunurka ning kogu ruumis hakkas rahvast kiiresti hõredamaks jääma.
«Vähki me ei leidnud, aga teil on neerukivid,» lõpetas projektijuht oma anekdooti. «Ja mees küsib vastu: Aga kas te kivi alla vaatasite!... Hahahhaaaa!»
Robinsonid naersid korraks ja väga lühidalt ning Sander hiilis tasakesi ruumist välja. Trepist üles kõndides proovis ta mõelda millelegi muule, kui koosviibimistele, anekdootidele, tööle ning mehaanilisele kaanile.
«Phh,» istus ta tagasi oma pöördtooli. «Vaatajad, vaevalt, et minu poolt hääletaksid.»
Ta ei oleks seda tahtnudki. Vaid selles väikeses ja umbses ruumis tundis ta end turvaliselt -- seinad eraldasid ümbritsevatest inimestest, vaid vahel helises telefon. Enamasti üritas ta ka oma e-maile ignoreerida, võimalikult harva siit väljas käia, võimalikult vähe suhelda. Ta ei tahtnud olla mingis nüris shows ringiaetav pärdik.
«Ei...»
Sander sulges silmad, toetas pea vastu seina ning ujus kuhugi olemise ja mitteolemise piiri peale. Ta ei suutnud aru saada, miks ta siin on. Kõik oli kuidagi valesti. Ta tahtis kohutavalt ära. Ära. Arvuti ning laelambid surisesid, ruum oli palav, riided kleepusid. Väljas sõitsid kummide sahinal autod, kostis üksikuid lausekatkeid. Elu hääled, mis sulasid kokku taustamüraks, unelauluks, unustuseks.
Telefon helises äkki ja nõudlikult.
Pahaselt puhisedes kraaksatas ta torusse: «Ja!»
Ta jälestas ametiasutuste formaalset nime ja osakonna teatamist, umbisikulist viisakust. Siin veedetud aja jooksul oli ta selle asendanud umbisikulise vihkamisega.
«Miks sa vahepeal toru ei võtnud?»
«Ah, meil oli mingi koosistumine.»
«Noh, hakkad nüüd tulema ka või? Vaata, mis kell on. Ja ära sa ajalehti unusta.»
«Hea küll, kohe tulen,» nõustus Sander naisega ning katkestas kõne.
Kell oli tõesti juba kolmveerand kuus ning enamik tema korruse inimestest jalga lasknud. Keegi ei olnud siin vabatahtlikult kauem, kui nõuti ning nii juhtus sageli, et juba mõni minut pärast kella viit oli kogu korrus nagu välja surnud. Nagu kaubamajaalune parkimisplats südaöösel.
Ta astus koridori, lonkis aeglaselt sekretärilaua poole ja ei näinud hingelistki. Ei kostnud ühtegi häält, polnud kuulda mingit müra. Absoluutne, kumav vaikus ning Sanderil tekkis äkki hirm, et ta on jäänud siia täiesti üksinda.
«Loll lugu...»
Ajalehed oli sekretär korralikult kokku lapanud ning kenasti laua nurga peale sättinud. Üldiselt ei olnud see nii mõeldud, et töötajad endale firma kulul lehti koju vedasid, kuid Sanderit see eriti ei huvitanud. Sekretär oli sellest juba aru saanud ning tegi talle alati päevapaketi enne lahkumist valmis. Mees kahtlustas, et tegemist oli mingi iroonilise vihjega. Aga ka sellest -- ausalt -- oli talle päris ükskõik.
Ajalehtede kõrval seisis hall pappkarp.
«Hmm.»
Ta surus lehed kaenla alla ning tõstis ettevaatlikult kastikesel kaane pealt. Seal sees oli väike, vaevalt sõrmejämedune tume pulk -- kummiotsaga, imitorudega, ümmarguse nõelja suuga, täpselt loodud imiteerima kaani. Ainult et mehaaniline, nagu abtronic või elektrifitseeritud musklisuurendaja. Tema reality show vigur.
«Te olete silmitsi mehaanilise kaaniga, see vahib teile pärani silmil pappkastist otsa, teil on vähe aega. Mida te teete,» karjus Sanderi peas äkki mängujuhi kile hääl.
«Midagi,» sosistas ta vastuseks.
«See kaan ründab teid, haarab käest,» jätkas hääl peas kiirenevas tempos.
«Mis siis,» pobises Sander vastuseks.
Võibolla olekski parem, kui tuleks see kaan ning imeks temast välja halva vere. Hakkaks kastis kõigepealt kergelt rabelema ning siis suuõõs liiguks. Kergitaks end üle veere, roomaks, juhtmed ja voolikud taga lohisemas, käe peale. Torkaks iminapa vastu randmesooni.
«Tule,» sosistas ta kaanile.
Pole peaaegu üldse valus.
«Kus on mul halb veri?»
Hah! Kõikjal! Kätes, mis on liiga kaua valesid asju teinud, jalgades, mis on liiga kaua valet teed kõndinud, peas, mis on liiga kaua valesid mõtteid mõelnud.
Ja leppinult ning vaguralt laseb Sander kaani nendest kohtadest imeda. See järab ümmargused jäljed ja imepisikese torkeava. Pole valu, on vaid kergus sellest, et ta vabaneb soontes ringlevast halvast. Kaani mustjaspruun keha pulseerib, sabasse kinnitatud voolikutest niriseb veri põrandale, loik suureneb ja suureneb, kattes sekretäriruumi hoolikalt poonitud põranda, trügides ukse juurde, tõugates end vastu piita. Tekkinud pöörituses ja vabanemise eufoorias tunneb Sander, kuidas silme eest kõik hämaraks kisub, põrandal kumab punakalt veri nagu liiv päikeseloojangul, ta ei näe enam.
«Kiiresti saabub öö kõrbes...»
Ta ronib kollakashalli kaameli selga, punasetriibulisele sadulavaibale, ja sõidab karavaniajaja lühikeste käskivate hüüete saatel aeglaselt minema. Loomad õõtsuvad pimeduses. Berberi tüdrukud viipavad. Oh, milline ilu!