«Jälle! Jälle on ta siin,» ütlesin endale, istudes kodus kirjutuslaua taga. «Miks sa tulid? Ma ju ei palunud sind. Aga sa muudkui tuled ja tuled, etteteatamata ja suvaliselt.»
Viuh, väike tume udune kogu kadus.
Võtsin telefonitoru ja valisin numbri: «Tere. Kas ma segasin sind?»
«Tere-tere, ei sa ei seganud mind.» Kostis torust hääl.
«Arturruth, ta käis jälle siin.» Imestasin endamisi, et mu hääl värises. «Miks?»
«Ei tea. Äkki on tal midagi sulle öelda?» Ütles Arturruthi hääl torust. «Millal ta viimati käis?»
«No mingi kaks nädalat tagasi. Piisavalt lühike aeg, et teda mitte unustada.» Mu hääl ikka värises.
«Kas ta muud ei tee? Lihtsalt tuleb, on natuke ja läheb?»
«Jah. Just. Kaua veel? Ma ei jõua teda meelest veel pühkidagi, kui ta taas ilmutab end. Õhtuti. Justnagu ta teaks, et õhtuti olen ma kergem saak.»
«Oled sa teda mujal ka kohanud?» Arturruthi hääl kõlas nii selgelt, nagu oleks ta mu toas istunud.
«Ei. Ta tuleb mulle alati koju. Juba mitu kuud kodu- visiidid. Milline au, ah? Heeh, kuule, ma ei räägi sinuga rohkem. See ju pole lõpuks sinu mure. Suhtleme, eks?»
«Okei, kalli-kalli.»
«Musi, you be good. Tšau.»
*
Sügis. Vihm. Rõskus. Piisavalt põhjusi, et podagra haigeks jääda või lihtsalt ennast välja lülitada, kuni aprillini. Läts, läts, läts, tatsasin mööda hämarduvat Sõpruse puiesteed. Lapsemeelse vallatusega plädistasin läbi vihmavee lompide. «Huvitav, mida inimesed praegu teevad?» Arutasin endamisi, vaadates erinevatesse akendesse. Kavatsesin end õhtul purju juua, et kohe magama heita, mingeid tüütavaid kummitusi mul vaja polnud.
Telefon heliseb. Hakkas kohe helisema, kui koduuksest sisse astusin. «Halloo.»
«No tere, mina siin.»
«Oo, tere. Kuidas kulgeb?» See oli Päka.
«Kuule, ma siin mõtlesin, et mis homme plaanis?»
«Ei midagi justkui kategooriliselt olulist. Mis siis?»
«Vaatasin siin ja mõtlesin, et võiks kokku saada?»
«Mhmh. Ok. Helistan sulle hommikul, ma ei ole täna võimeline sotsiaalselt vastuvõetaval tasandil suhtlema. Hakkan nüüd purjutama. Üks pisike prasnik.»
«Oo, kas ühemehe romantika?»
«Ei. Romantikast, tibuke, jääb üritus küll kaugele.»
«Okei then, ma ei sega sind, peangi juba netti kiirustama, bye-bye now.»
«Ok, take care now, bye bye then. Tšau.»
Jah, nii kummaline see on, mõtlesin, kas kõik tunnevad, nagu keegi neid jälgiks aeg-ajalt? Nagu saatus? Või nagu keegi, kes tuleb ja ei lahku üksinda. Kõhe. Kõhe tunne voolas sisse, kui Päka optimistlik hääl kadus.
*
Hommik oli imeliselt ilus ja ere, eilsest rahvusvahelisest madalrõhkkonnast polnud jälgegi. Kuldne päike külvas oma eluandvate kiirtega sügisesele loodusele energiat, pannes puude lehed kuldselt kiirgama. Helistasin Päkale ja leppisime kokku, et lõunaks oleme keset Vabaduse Väljakut. Vabaduse Väljak -- vabadus, olla vaba, on minu jaoks hindamatu väärtus. Kuid kas ma olin vaba? Ah, «Viska välja need mõtted oma peast! Neid ei ole olemas! Naudi elu! Ela! Vaata, kui ilus on väljas! Mis sa põed mingi ahistava luulu pärast, keda üleüldsegi pole olemas! Minu enesehaletsuse kiusav vili! Aitab!» Olin tige enda peale ja kurjustasin. Otsustasin sel hetkel, et Teda, seda väikest udust tumedat varju pole enam olemas. «Oh, you made it!» Oli minu tervitus juurde tõttavale Päkale.
«Hommikust Pähkel! Kuda kube kärab?» Ta oli positiivne nagu alati.
«Nooh, ikka edasi ja edasi.»
«Ok, lähme siis ka edasi.»
Tänavad olid täis «kõik -- tormavad -- ei -- tea -- kuhu» tüüpi inimesi. Vanalinn tundus seetõttu igav. Võtsin oma seljakoti ja panin tagurpidi selga. «Oot- oot, las ma panen enne su koti luku ka korralikult kinni.» Päka haaras mul käest.
«Ahah, tee seda jah, aitäh.» Nii me siis patseerisime mööda Tallinna vanalinna, kotid tagurpidi seljas, kontrollisime inimeste tähelepanu. Jõudsime ühele Toompea platvormidest. «Oh! Kaif!» Päka ronis äärele. «Vaata, et sa alla ei käi ja lendu ei tõuse.» Mul oli hirm ta pärast, üldse ei või ma selliseid asju jälgida, ilma et mul kanaihu peale ei tuleks. Ja korraga, mul oli tunne, nagu hõljuksin kusagil eemal, kümnete meetrite kaugusel, ja jälgisin Päkat, kui ta ukerdades trikitas nagu krutskiline koolilaps. «Ei! Ära hakka jälle pihta!» Üritasin endale öelda, aga ei õnnestunud. Mul oli tunne, et see on viimane pilt mulle Päkast, kui ta seal Toompea platvormil turnib. Rabasin kotist fotokaamera ja klõpsutasin paar võtet. Justkui kindlustuseks, et ta olemas on ja et pärast oleks tore fotosid vaadata. Pärast, pärast mida? Mul hakkas jube. Raputasin ennast ja olin häppi, et mitte päeva ära rikkuda. Palusin Päkat, et ta minust ka ühe võtte teeks. Tore. Homme läheb Päka Tartusse ja ma ei näe teda mitte kunagi. Sõnapaar «mitte kunagi» kõlas kohutavamalt kui mis iganes kunagi lausutud jubedus. See rebis hinge räbalateks.
*
Istusin kodus kirjutuslaua taga. Tõstsin kardinaääre üles ja vaatasin välja. Väljas oli pime, peaaegu tumesinine. Pilved olid kusagilt välja roomanud. «Mida küll inimesed praegu teevad?» Vaatasin vastasmaja valgustatud ja mittevalgustatud akendesse.
Haarasin telefonitoru ja valisin Arturruthi numbri. «Tere, mina jälle siin. Ega ma sind ei seganud?»
«Tere-tere, ei seganud. Noh, kuidas on?»
«Rahulik, arvan. Vähemalt siiani pole ma midagi näinud. Aga ma mõtlesin sellele, kuigi otsustasin, et aitab. Aitab sellest jamast. Teda, seda, või misiganes pole olemas ja kõik. Aga see, see Asi, ta ei lase end üldsegi unustada. Arvan teadvat, mis ta tahab.»
«Miks sa arvad, et ta midagi tahab? Ise ütlesid, et teda pole olemas. Ei eksisteeri, järelikult.»
«Ma tean. Ega teda polegi olemas, ta eksisteerib ainult minu jaoks.»
«Arvad?»
«Mhmh. Ja ta on kindla peal väljas. Arvan, et kui ta järgmine kord näole annab, saab ta ka selle mida tahab.»
«Mis asja sa ajad? See kõlab jubedalt. Ole vait!»
«Ahsoo? Minu jaoks see ongi jube. Ta tahab mind. Ta püüab iga kord märkamatult läheneda. Kui ma teda ei näe..., kui ma ei näe, kui ta tuleb, võtab ta mu endaga kaasa. Aga siiani olen ta ikka avastanud, silmanurgas näen, kuidas ta lähemale hiilib. Ma pean valvel olema. Ma ei taha veel minna. Tõsi, alles mingi aeg tagasi soovisin peaaegu seda, et minema saaks, lõplikult. Aga nüüd mitte, ma ei ole valmis. Kuid paistab, et keegi vist võttis mu murdsekundilist soovi kuulda. »
«Kuule, totu oled. Lõpeta ära. Kuhugi ta sind ei vii. Mine rahulikult magama, võta paar vaba päeva, sõida kuhugi, ma tulen suga kaasa, kui tahad.»
«Ei, ei, pole vaja. Sinna kuhu mina lähen, sa tulla ei taha. Hea küll, ma lõpetan nüüd ära. Pean omale ööseks tegevust leidma.»
«Oh sind küll. Ma soovitan sul minna hoopis magama.»
«Okei, okei, vaatan. Mul pole nagunii undki. Ok, you be good, tšau.»
«Kalli, tšau.»
Istungi oma kirjutuslaua taga. Istun seal kole palju. Kirjutan, joonistan, kuulan muusikat. Aga muusika ei istu mulle täna õhtul. Kirjutada ei ole midagi, peas vasardavad hämarad mõtted. Lugeda ei jaksa. Keerasin end tooli peal ringi ja jõllitasin oma peegelpilti. «Huvitav, kas on valus, kui ta tuleb? Aga miks ka mitte?» Rääkisin oma peegelpildiga. «Tõesti, miks mitte. Ma ei näe sinus midagi, mis mulle midagi erilist tähendaks,» ütlesin peegeldusele suures ümmarguses peeglis. «Tule, kui tahad. Tule, olen valmis,» laususin ja sulgesin silmad. Ja ta tuli. Ma ei näinud kui ta kohale jõudis. Tundsin lihtsalt, kuidas ma püsti tõusin ja minema astusin. Ma isegi ei hõljunud, vaid kõndisin, omaenda tuttava kõnnakuga.
Jah, mõtlesin veel, õhtupimeduse saabudes hiilivad kõlatu nukruse tumedad varjud jultunult välja ja seavad oma hääletud sammud minu suunas. Oma viga, kui kaasa lähed. Ei, ei ole oma viga, väitlesin endaga. Valus. Hetkeks. Juba möödas.
Avasin silmad. Valge. Oi, kui valge, ma ei näe midagi, ainult suured sinised liblikad tiirlevad mu ümber. «Issand, mul on vist väga paha olla.» Sulgesin uuesti silmad, ma ei mäletanud enam midagi.
Tule, mu ingel, tule.
Tule ja istu mu kõrvale,
tean, Sa ei tule, kuid alati Sa oled,
alati Sa jääd, mu südame --
Sa tulid ja võtsid,
võtsid ja viisid endaga.
Püüan siis täita -- auku, mille kaevasid.
Täiteks ei muud, kui Sina, Su pilt,
ikka ja jälle mu silme ees, juurdumaks igavest.
Juba Sa oledki koha sisse võtnud...