Lennuk oli hakanud jäätunud merepinna poole langema kusagil Mõrtsukmere lõunaosas, sajakonna kilomeetri kaugusel Kontinendi põhjapoolseimast tipust. Polaarala mitukümmend miinuskraadi olid Huteni krahvilt saadud raha eest ostetud võlukütuse tahkeks tarretanud, mistõttu saboteeritud masin nüüd hukule vastu sööstis. Hurbalil oli oma uuest lennukist põrgulikult kahju, eelmine oli alles paari kuu eest Gnoomikoobaste lähedal otsa leidnud. Ent vähemalt ei vajanud ta nüüd enam hulljulget hüpet mõõgaga, kuna gnoomi südametükike taskus toimis paremini mistahes hädaabivahendist. Seikleja juhtis aeroplaani lähima kaljunuki kohale, haaras kätte relvad ja muu varustuse, pistis südamekillu suhu, mälus seda ning hüppas...
***
Surm oli palju valusam, kui oodatud, lisaks lõikusid ta purihambad keelde, vaimuveri pani haavatud maitsmisorgani põrgulikult valutama... Siis tuli pimedus, mille lõppedes Hurbal äkitselt silmad avas ja jalule kargas.
Ta kasukas oli rebenenud ja veidi verine, kuid tänu jumalatele, karuoda ning jahinuga olid terved. Nende damaskrelvadega oli ta asendanud oma tavalise, lõuna pool sobilikuma mõõga. Lennuki hävimisega polnud jahiretk muide kaugeltki nurjunud, sest seikleja sai oma teekonda mööda jääd jätkata. See oli küll aeglasem ja ohtlikum, kui õhusõit, kuid tunduvalt meeldivam häbistavast tagasipöördumisest. Hülgeid Hurba1 tappa ei soovinud, kuna nende nahkade hind oli liiga väike. Ei, mehe huviobjektiks olid jääkarud, kes kuulu järgi elasid siit umbes viiskümmend kilomeetrit põhjas väikesel jääga kaetud saarel. Selle Samo Yedi nimelise koha isandaiks olid paarsada samuate nime all tuntud sõjakat barbarit, kes allusid šamaankuningale, targimale ja kasulikemale mehele saarel. Palju Kontinendi maadeuurijaid oli nende luuodade läbi hukkunud, ent ometi tõmbas see metsik koht endistviisi vapraid avantüriste ligi.
Mööda poollahtisi jäätükke kareldes mõistis Hurbal äkki täiel määral oma retke üliviletsat planeeritust. Kuhu oleks ta Samo Yedil maandunud? Seal polnud ju ühtegi lennurada! Teda oli tagant kihutanud mingi iselaadne, tüdinud seiklejatele ainuomane sõge optimism -- aitab nüüd kodus ahju peal lamamisest, teele, teele! Hea, et praegu oli veel polaarpäev, kuid isegi sellistes tingimustes valmistas poolesaja kilomeetri läbimine libedail, pooltahketel jäätükkidel mehele tohutuid raskusi.
Äkki märkas ta silmapiiril, kahe suurema jäämäe vahel, mingit vilksatavat siluetti, mis meenutas veidi kanuud. Hurbal seisatas, lootes, et sõiduk kogu loogikat arvestades paarsada meetrit eemal taas välja ilmub.
See juhtuski! Tegu oli üksiku kanuuga, milles istus karusnahksetes riietes lühikest kasvu mees. Kontinentlased olid pikemad ja kandsid peenemaid riideid, niisiis oli ilmselgelt tegu samuaga. Pealegi, milline tsiviliseeritud mees sõuaks siinmail üksinda kanuus?
Ränduri etnilisel kuuluvusel polnud praegu tegelikult erilist tähtsust. Vaja oli ta paati pääseda. Hurbal tõstis mõlemad käed suu juurde ja tõi kuuldavale kõrbenomaadide metsiku sõjakisa, mis pidi paratamatult aborigeeni harjumatuisse kõrvusse jõudma. Mees võis kas naasta või teda rünnata, ükskõiksus polnud kuigi tõenäoline. Kui kontinentlane tapaks võitluses samua, võiks ta kaaperdada tolle kanuu ja suunduda Samo Yedi poole. Varjates ennast seal vaenulike pärismaalaste eest, notiks kütt maha hulga jääkarusid ja naaseks väärikalt...
Paadi vöör pöördus Hurbali poole ja mehe mõtted katkesid kui noaga lõigatult. Jumalad hoidku, mehel olid vibu ja nooled, arvatavasti oli ta tulnud hülgeid laskma! See tundrarüütel ei taotlenud kohe päris kindlasti ausat duelli, ta sooviks oli võõras maha lasta ja kõrvaldada nii Samo Yedi varitsev oht. Barbar võttiski vaikides vibu ja tõmbas noole nöörile. Hurbal laskus kõhuli ning tappev teravik lendas üle ta pea.
Tugevnev sõudmishääl andis tunnistust vaenlase lähenemisest. Seikleja hoidus paari suurema kaljutüki varju, valmistudes lööma oda samua kitsasse rinda. Lahing pidi toimuma võimalikult lühikeselt distantsilt. Veri tagus Hurbali peas, silme ees keerlesid mingid veidrad kontuurid. Kindad kippusid relva metallkäepideme külge kleepuma. Kõikuv jalgealune pani iiveldama. Mehe selga kaitses reetlike rünnakute eest paks jääkiht.
Järsku ilmus lühike, jässakas kogu temast viie meetri kaugusele. Võis näha pingulduvat vibunööri. Kontinentlase oda oli küll rohkem torkerelv, kuid nii kaugelt distantsilt paistis ainuvõimaliku lahendusena see jõulise viskega teele saata. Seda Hurbal kirudes tegigi.
Oda pöördus õhus valepidi, nii et raudvars raksatas barbarile rinnakorvi, lüües ta siruli. Vibu oli pooleks murdunud. Samal ajal, kui vastane väikest hülgeluust pussi tupest sikutas, oli metallnoaga seikleja tal juba kallal.
Pärast paariminutilist rahmimist tõusis mitme kerge haavaga kontinentlane püsti sellelt, mis kunagi oli olnud samua kalur. Sõelapõhjaks torgitud laibast voolas liitrite viisi verd.
«Kes mõõga tõmbab, see mõõga läbi hukkub!» pomises Hurbal ja kõndis kanuu poole. Haavade sidumiseks oli siin liiga külm, pealegi hüübis mehe veri tavaliselt üllatavalt hästi.
Nüüd tuli jõuda vaid Samo Yedile ja seal ennast pärismaalaste eest varjata. Kui ometi sooja saaks! Ning paati ei tohtinud mingil tingimusel magama jääda, see toonuks kaasa külmumissurma. Veidi mõtisklenud, pöördus seikleja hämmastavalt flegmaatiliselt laiba juurde tagasi, tõmbas sellel osa riideid seljast ja mässis end soojemini sisse. Lükanud poolalasti surnukeha jälgede varjamiseks jalaga merre, istus ta paati ja hakkas jõudusäästva aeglusega sõudma. Veerand tunni pärast oli samua kõledaks hauaks saanud jäämägi teiste omalaadsete taha kadunud.
Hurbalil oli õnnekombel väike võlukompass, hämmastavalt täpne instrument, mille abil ta lootis võimalikku eksiteed vältida. Samo Yed asus siit tõenäoliselt põhjas, äärmisel juhul põhiloodes või põhikirdes. Saare pikkus idast läände oli mitu kilomeetrit, nii et möödasõidušanss oli küllaltki väike. Tuli vaid kurssi jäigalt nordis hoida, seda oli ta teinud varem lennukiga ja jätkas nüüd kanuuga. Viiskümmend kilomeetrit! Ta pidi vältima mistahes hoovusi, ka näiliselt soodsaid, kuna needki võinuks põhjustada paadi hälbimise lausa geomeetrilise täpsusega määratud suunalt. Kui Samo Yed jääks tast viis kilomeetrit läände või itta... prr, ta ei tahtnud sellele mõeldagi!
Seikleja haavad hakkasid järjest enam valutama ja väsimus kasvas. Ta ei tohi magama jääda... ei tohi... ei tohi...
Sinitaevas näis kohati roheliseks muutuvat... olid need virmalised? Ei, see pidi olema hallutsinatsioon, tegu oli ju polaarpäevaga... Virmalised... või kuramuse halo... lumekõrbe miraaž... mis kuradi kõrbe... lumemere... ei, ei sobi...
Lõpetada juba nii idiootlikud looduslüürilised spekulatsioonid! See oli alajahtumise esimene tundemärk! Mees võttis parda äärest kamaluga jäist vett ja viskas endale näkku.
Olukorda see mõistagi ei parandanud, ainult halvendas. Järsku tundis ta end veidra zombina, apaatse robotina, kellele ta saatus on täiesti kama. Meeled olid teadvusest nagu pooleldi ära lõigatud... Oli see ikka ta ise, kes siin mööda jäist merd sõudis, või kangelane mingist iidsest saagast? Kes kurat ta üldse oli?
Selline hämarseisund kestis väga kaua. Paistis, et ta oli aerutanud terve igaviku. Siis nägi ta järsku pakpoordis mingit jääga kaetud saart. See oli kindlasti Samo Yed! Ümbruskonnas polnud ju ühtki teist saart. Jah, see oli saar, mitte kaljunukk ega jäämägi! Mitusada meetrit vasakul paistsid pooleldi lumega kaetud püstkojad, mille tipus asuvaist aukudest kerkis suitsu. Ta oli jätnud kompassi hooletusse ja kursilt kõrvale kaldunud! Noh, polnud häda midagi! Hurbal keeras paadinina läände, teades suurepäraselt, et sõuab enda tapetud samua hõimukaaslastele otse sülle, kuid ta ei hoolinud sellest. Parem surra võitluses kui uppuda! Parem käsi karuoda ümber pigistatud, lähenes ta igikeltsaga kaetud kaldale. Primitiivse kai ääres seisis omalaadne paarikümnest kanuust koosnev kalalaevastik. Rannal askeldavad relvastatud kütid või kalurid ja paar naist märkasid ilmselt, et külalisega on midagi viltu, kostis ehmunud jutuvada. Kanuu oli rannast vaid mõne meetri kaugusel...
Hurbal märkas, et ta vastas seisid paar noort sõdalast. Ühelgi neist polnud vibu, olid vaid puunuiad. Ilmselt ei peetud haavatud, väsinud ja külmunud kontinentlast kuigi tõsiseks vastaseks, kõiki saare kaitsejõude polnud igatahes rakendatud. Kuna samuad ei paistnud tahtvatki esimesena rünnata, kargas seikleja jääsegusesse vette ja tormas, oda käes, barbarite poole. Oma süü, kui vastast alahindavad!
Nood seisid kui raidkujud. Ka siis, kui karuoda oli neist vaevalt poole meetri kaugusel, ei vabanenud Mõrtsukmere sõdalased oma laibalikust tardumusest. Ent vahetult enne relvatabamust kargas lähim neist kõrvale, nii et Hurbal näoli teravale jääle lendas. Siis äsas üks vastastest talle nuiaga kuklasse ja maailm seikleja ümber kustus...
***
Esimene mõte, mis sööstis läbi ärkava mehe pea, veel enne meelte taastumist, oli: «Tont võtku, viimasel ajal kipun ma maotult tihti minestama!» Siis avas ta oma tonniraskused silmalaud.
Ta lamas voodis keset hurtsikut. Pea tuikas saadud hoobist. Läbi vesiste silmade nägi seikleja jääkarunahast onnilage, mida hoidsid püsti kahemeetrised vaalakondid. Kena arhitektuur neil barbaritel! Nojah, puitu polnud ju võtta... Hurbal tõdes meeldiva üllatusega, et ta polnudki kinni seotud. Mees püüdis ukse poole kiigata, niipalju, kui lõhkuv pea seda võimaldas. Seal ei valvanud ükski sõdalane. Huvitav, kas nad pidasid teda ikka vangiks või hoopis mingiks kuramuse külaliseks? «Inimesed...» soigus ta kontinendi keeles. «Tooge vett! Kurk kuivab mis jube!» Mis vastas paraku ka tõele.
Mõne aja pärast lükati väljapääsuava kattev hülgenahk eest ja ruumi sisenes noor, paksudes riietes samualanna, luupuss vasakul puusal. Ta astus nahakuhja all lamava võõra juurde ja pakkus talle väikesest topsist poolleiget vett. Too jõi ahnelt. Daam ootas kannatlikult ja küsis siis midagi omas keeles.
«Ma ei saa aru!»
Põetaja hakkas žestikuleerima. Peagi mõistis avantürist, et naise eesmärk on selgitada välja vangi rahulolu ruumi temperatuuriga. Pärast pikka ja näiliselt sihitut tõmblemist süütaski samualanna tule peaaegu märkamatus koldes otse tipu kõrgeima koha all. Tuli, mida ülejäänud hoonest isoleeris kividest kaitserõngas, tegi olemise paugupealt soojemaks. Suits kerkis vigvami tipus asuvast august välja. Korraga oli hütis väga soe ja hea.
Ta võis olla voodis lamanud juba mitu ööpäeva, kuid endiselt ei ilmunud onni samua timukat, et vangile luust nuga rinda lüüa. Võib-olla oodati aborigeeni mõrvari täielikku tervenemist, et siis mingi ilge tseremoonia korraldada? Hurbalile näis, et barbarid vajavad teda millekski, muidu oleks sissetungija juba rannal toimunud kokkupõrkes langenud. Kuid milleks võisid samuad lõunamaalast vajada? Ega nad teda ometi jumalaks ei pidanud? See šanss oli välistatud. Vastasel juhul oleksid eluga pääsenud kõik Kontinendi trapperid ja muud seiklejad, kel jätkus hulljulgust oma nina Samo Yedile pista. Ei, vaid vähesed õnnelikud olid eluga naasnud ja needki paljudest samua relvadest märgituna. Tõestisündinud seikluslugusid võis kuulda pea igas Mõrtsukmere äärses kõrtsis. Erinevate jutuvestjate või koguni skaldide suudest läbikäinuna tõde ajapikku modifitseerus, kuid verivärskeid kirjeldusi tõsise näoga armilistelt meestelt võis üldiselt uskuda. Igatahes põetaja külastas teda endiselt.
Pika aja pärast, päeval, mil Hurbal juba kõndida suutis, tuli põetajanna ruumi koos noore sõjamehega. Küllap oli šamaan-kuningas vangi paranemist kristallkuulist jälginud ja soovis ta nüüd kohtumõistmiseks enda palge ette kutsuda. Samua lahke ilme ja paranejale toetuseks pakutud käsi viitasid rohkem eskortimisele kui deporteerimisele, samas andis barbari vööl rippuv luupuss tunnistust valmisolekust võimalikku mässukatset maha suruda. Mõistagi polnud seiklejal kavaski põgenemist üritada, samuate siiras sõbralikkus oma hõimuvenna mõrvari vastu oli ta relvituks teinud. Kui nad mehe surmast muidugi üldse teadsid. Igatahes anti talle uued riided ja paluti žestide abil endaga kaasa tulla.
Astunud üle pika aja värske õhu kätte, nägi Hurbal Samo Yedi «pealinna», umbes sajahütilist küla esimest korda selle täies eksootilisuses. Karusnahad ja nende alt aimatavad vaalakondid andsid saarele tõepoolest kordumatu kütkestavuse. Tanumail jalutasid tõmmud, pilusilmsed aborigeenid, osa vestles omavahel või lõi aega surnuks, teised kiirustasid sadamasse. Jäist maailma kuni horisondini kattis hele, külm ja ebasõbralik polaarpäev. Kusagil ulgus pikalt koer. Jäätunud rannaäärsel mereribal nottisid kaks samuat luuodadega rasvaseid hülgeid. Elu käis.
«Turist» jõllitas kõike ümbritsevat meeletu uudishimuga ega märganudki alguses, kuidas sõdalasest kaaslane teda kuuekäisest kiskus ja oma keeles midagi arusaamatut vatras. Ilmselgelt pani ta külalisele viivitamist pahaks, teatud vaoshoitud tüdimust võis näha ka põetajanna näoilmes. Kontinentlane ei tahtnud neile külalislahketele inimestele tänamatuna näida ja laskis end edasi talutada.
Peagi jõudis Hurbal ühe hütini, mida teistest omalaadsetest ei eristanud miski peale sissepääsuava kohale maalitud samuakeelse piltkirjasõna, mis oli küllap mõeldud kurjade vaimude eemalepeletamiseks. Kui sõdalane viipega kaaslasel peatuda palus ja mingi kohaliku etiketi kohaselt hülgenahka krabistas, mõistis lõunamaalane, et tegu on šamaan-kuninga hütiga.
Seest kostis bassihäälne urahtus. Adjutant saatis põetaja minema ja kutsus vangi endaga kaasa. Viimane astus telki.
Otse muldpõrandal istus paljaste säärtega kõhn vanamees, hülgenahkne ürp ümber. Ka jalalabad olid paljad. Mütsi rauk ei kandnud, ta musta- hallisegused juuksed langesid vabalt kitsastele silmadele. Mehe paremas käes oli luust piip, vasakus tupeta graniitmõõk. Ta tõi kuuldavale lühikese haugatava käskluse, mispeale sõdur lahkus.
«Huvitav, mis nüüd järgneb?» mõtles kontinentlane. «Vaevalt, et ta kontinendi keelt oskab?» Kuid lähimatel sekunditel sündiv ületas ta kujutlusvõime toonaseid vilju.
Šamaan-kuningas tõstis piibu ja ulatas selle ühe otsa vangile. Too võttis luutüki veidi kõheldes vastu. Samua ei lasknud oma omandist siiski lahti.
Järsku tundis Hurbal, kuidas mingi võõras kiirgus läbi ta parema käsivarre tungib. See ei olnud valus ega isegi päris ebameeldiv, kuid siiski võõrastav, mistõttu mees soovis piibust lahti lasta. Kuid ta käsi ei kuuletunud! Järsku tundis külaline oma peas võõraid mõtteid!
«Tere tulemast!» rääkis hääletu hääl. See polnud ei kontinendi ega samua keel, vaid mingi võõras, abstraktne sümbolite jada. «Sa tulid siia kaugelt lõunamaalt ja tapsid ühe meie sõdalase? Oli see nii?»
«Jah!» vastas Hurbali aju harjumatus telepaatilises keeles.
«Su metallkotkas kukkus taevast jää peale, sa küsisid mu alamalt abi, ta ründas sind, sa tapsid ta?»
Taas jaatav vastus.
«Selge! Ta pidas sind üheks Nendest.»
«Kes need Nemad on?»
Šamaan-kuningas kehitas õlgu. «Mingid põrgudeemonid, see on selge. Samuad ei soovi muud, kui rahulikku kaubavahetust Kontinendiga, need põrsad aga proovivad meie diplomaatilisi suhteid juba eos lämmatada. Deemonid võivad muutuda nii samuateks kui kontinentlasteks, rünnates vastavalt teise rahvuse esindajaid ja provotseerides tülisid.»
Järsku tõmbas vanamees tal piibu käest. Hurbal vankus ettepoole ja põrkas peaga šamaanile rinda, tõugates ta pikali. Oma etiketirikkumisest kohkunud seikleja tõi kuuldavale tosin vabandust, kuid märkas äkki, et teeb seda senitundmatus keeles!
«Mu piip õpetas sind samua keelt rääkima. Võib-olla vestleksime nüüd edasi?»
Jahmunud Hurbal täitis kuninga soovi. Mõne minuti jooksul selgus, et barbarid pole kaugeltki verejanulised ksenofoobid, vaid hoopis heasüdamlik rass, keda nurjatud deemonid alatult diskrediteerivad. Nood alatud põrguvaimud vihkasid samuate valitseja šamaanivõimeid, mis pani nende tegevusele inimmaailmas kindla piiri. Seetõttu püüti nende arengut igati takistada.
Kättemaksuhimulised barbarid formeerisid pidevalt «dee-monitapubrigaade», kus ühele nõiale allusid kümme sõdalast.
Traditsiooniliste luurelvade asemel kandsid need karistussalgad Samo Yedi ainsast looduslikust metallist -- hõbedast -- valmistatud terariistu. See aine hävitas iga deemoni, jättes külma polaarõhku vaid pahvaku väävlilõhnalist suitsu. Lõputu sõda oli kestnud juba aastakümneid, ent kurivaime polnud siiani täielikult hävitatud.
Veidi mõelnud, palus Hurbal luba karistussalka astuda. Šamaan-kuningas, kelle nimi oli Kardas-Sjarko, mõlgutas paar sekundit mõtteid.
«Võõras, sa tulid siia jääkarusid küttima?»
«Jah.»
«Kuidas oleks väikese äritehinguga, mis paneks aluse Kontinendi -- Samo Yedi kaubandussidemetele? Mu pakkumine oleks järgmine: teeni kaks kuud karistussalgas ja võid tappa kaheksa jääkaru. Pütt ja ülalpidamine pealekauba. Nõus?»
«Meelsasti.» Hurbalit šokeeris veidi üks erinevus kontinendi keele ja viisakusreeglitega, nimelt polnud samuatel kombeks võõraid teietada, koguni «sina» ning «teie» kohta oli üks homonüüm. Põnev tööpakkumine pühkis aga mõtted lingvistilistelt iseärasustelt hoopis teistlaadsetele radadele.
«Millal järgmine karistussalk välja läheb?»
«Homme hommikul. Neljakümne tunni pärast lõpeb polaarpäev ja nädala kuludes on oodata kaamose algust. Sel ajal lähevad deemonid eriti aktiivseks, nii et su võitlus ei saa olema kergete killast.
Arvan, et sul oleks parem ülejärgmise ekspeditsiooniga teele minna, kuna sa ei jõua veel õieti käiagi. Puhka parem niikaua hütis.»
«Hea ettepanek. Kui kaua ma siis veel paraneda saan?»
«Viis päeva. Hõberelvade käsitsemine ei erine millegi poolest taplusest luu- või terastapariistadega.
Kui algab meie kaubavahetus Kontinendiga, hangime endalegi rauast sõjariistad. Siis oleme võitmatud!»
Mingi poolsiiras, poolelutark naeratus valgustas šamaan- kuninga nägu. Sellist ilmet ei kohta iial suure linna kärarikkail tänavail, vaid ikka ja ainult karmis, ent õnnelikumas metslashütis.
Hurbal kummardas ja väljus, kuid valitseja peatas ta. «Sa ei küsinud, kui kaua karistusekspeditsioon kestab.» «Palun, ära ütle seda mulle! Põneva seikluse pikkus võib osutuda talumatult lühikeseks!»
«Kuidas soovid, mu hea külaline!»
Nagu rääkis põetajanna, võinuksid samuad oma hütte teoreetiliselt ka hõbedast ja kivist ehitada, kuid see mõjunuks halvasti elanike tervisele. Too üks fakt paljude seast ainult ärgitas seikleja uudishimu ja sundis teda esitama järjest uusi küsimusi Samo Yedi, tema ajaloo, looduse, tavade, kunsti ning mõistagi maagia kohta.
Samualanna lubas juhatada külalise telki kohaliku jutuvestja Kardas-Tušta, kes oli juhtumisi šamaan- kuninga noorem vend. Iidse tava kohaselt pidigi valitseja vanemast pojast saama šamaan-kuningas ja nooremast jutuvestja. Nii hoolitses iga monarh selle eest, et tal oleks vähemalt kaks poega. Mingi imeliku eugeenilise nõiduse tulemusena omasidki kuninga pojad vastavat sünnipärast poliitiku-maagi või siis kirjanikuannet.
«Kardas» tähendas samua keeles «tähtsaim», «sjarko» «šamaan- kuningat» ja «tušta» «jutuvestjat». Neid isikunimesid või pigem tiitleid pärandati põlvkonniti.
Hurbal oli pakkumisega nõus ja veetis ülejäänud viis päeva valdavalt jutuvestjat kuulates. See kõhn viiekümneaastane samua solvus tõsiselt, kui kontinentlane talle etlemise eest raha pakkus; iga Samo Yedi elanik pidi Kontinendi külalise lõbustamist auasjaks pidama, kuna sellega aitas ta kaasa riikidevaheliste suhete sünnile. Nii loobuski seikleja oma tavakohasest heldusest.
Päeva-paari möödudes haaraski pimedus saare esmakordselt oma embusse. Öistelt jääväljadelt kostis polaarlindude hääli ja tuule kurjakuulutavat ulgumist. Põrguvaimude esilekerkimiseks näis see aeg olevat parim, kuna tormi- iilide lõikav heli oli äravahetamiseni sarnane rahutute hingede kaebekisaga. Öö pidi peagi Päeva troonilt tõukama ja usurpaatorina taevalaotuse keisriks saama. Üha harvem tõusis päikese virmalistest saadetud siluett horisondi kohale. Varsti pärast Hurbali teeleasumist pidi ta pimeduse musta saapa all lõplikult põrmu vajuma...
Määratud aja kuludes ilmuski seikleja hütti Kardas-Sjarko adjutant, sama mees, kes viie päeva eestki, ja palus tal kuninga juurde tulla. Vabandanud viisakalt jutuvestja ees, lahkus lõunamaalane talle kasutada antud hütist ning suundus monarhi eluaseme poole. Maapind oli kaetud viiesentimeetrise lumekihiga, mida olid lõhestanud arvutud jala- , kelgu- ja suusajäljed. Suitsuaukudest tuprus musta tossu, taamal püüdis samua rannaäärsest jääaugust kala.
Šamaan-kuninga varem vaikne kodu oli nüüd paksult rahvast täis. Nõid ja neli sõdurit olid juba kohale jõudnud. Vanamees töötles loitsudega kümmet sädelevat hõbemõõka, kuna karistussalklased teda austaval ilmel jälgisid. Hurbalil polnud aimugi, kus need relvad varem olid olnud ja viisaka inimesena ei kavatsenud ta tõenäoliselt salastatud asja uurima hakatagi. Adjutant palus tal põrandale istuda ja veerand tunnikest oodata.
Kaheksa-üheksa minuti pärast olid kõik salgaliikmed muldpõrandal istumas ja rituaali lõppu ootamas. Vahepeal sai seikleja silmitseda nõidkomandöri. See oli umbes kolmekümneaastane mees, veidi pikem kui teised samuad, kuid sama kõhn. Ta mustadest silmadest paistis mingi hüpnootiline tuli. Võib-olla see ka ainult tundus Hurbalile nii, kuna ülemuse äärmiselt sugestiivne varustus, loitsutrumm ja laegas mingite veidrate vedelikupudelitega, pani mehes tõesti midagi müstilist nägema.
Ohvitser näis olevat relvitu, kuid tseremoonia lõpus ulatas Kardas-Sjarko talle justkui maa alt välja tõmmatud hõbepantseri. See võlur tõmbas vist tõesti relvi kuuevarrukaest nagu mustkunstnik jäneseid! Korraldati lühike tutvustusring, selgus, et nõidkomandöri nimi oli Kardas-Tukaštabor ehk «tähtsaim deemonitapja», teiste relvavendade pikki ja kontinentlase kõrvus piisavalt keerulisi nimesid ei suutnud Hurbal meelde jätta. Siis jagati meestele mõõgad ja suunduti talveöhe. Retk pidi kestma täpselt kaheksateist tundi.
Nagu nõidkomandör teatas, asus lähim deemonirühmitus Kardas-Sjarko andmetel viie kilomeetri kaugusel kagus. Põrguvaime oli teadaolevalt viiskümmend ja nad kavatsesid samua lipkonna arvulise ülekaaluga purustada. Mõlemad pooled teadsid, et lahing tuleb. Deemonite aukoodeks ei lubanud neil pea viiekordses vähemuses oleva inimväe ees taganeda ega vaenlase vastu mõnd rafineeritud sõjakavalust pruukida. Kokkupõrge pidi aset leidma merejääl, sõdalaste libedal pinnasel taaruvad jalad vaenlase liuglevate astraalkehade vastu, hõbemõõgad pliimõõkade vastu. Taganemist ses madinas ei tuntud, üks väesalk pidi täies koosseisus laipadena lumele jääma. Muidugi ei saanud väävlisuitsuks moonduvate vaimude puhul rääkida mingitest «laipadest», vähemalt inimeste vaatevinklist, kuid kuulu järgi nägid deemonid oma hõimlasi täiesti materiaalseina ja korraldasid neist tähtsamatele isegi väärikaid merematuseid.
See veider optiline paradoks oli kõigile samuatele arusaamatuks jäänud. Ei, mõtles Hurbal, vastupidiselt šamaan-kuninga väidetele olid barbarid siiski ksenofoobid, sama palju kui kõik inimesed, nad tapsid suurima naudinguga oma silmale jälgina näivaid olendeid, proovimatagi rahuläbirääkimisi pidada.
Kontinentlasele meenus, kuidas ta kord mägedes aaret jahtides oli ühes kaljukoopas komistanud hiiglaslikule kaheksajalgsele sääsele. Tundes jälkustunnet end haaravat, sooritas ta provotseerimatu rünnaku ja raius vaese pahaaimamatu olendi tükkideks. Enne surma tegi ta paar koivaliigutust. Need žestid jäid ta mällu kummitama. Hiljem kohtas ta üht tuttavat entümoloogi, kes teadis suurepäraselt mainitud putukate olemasolust ja oskas öelda, et analoogsete viibetega väljendavad hiidsääsed sõprusetaotlusi teisest liigist olendite suhtes. Pärast seda oli seikleja süda olnud täis valu ja hingepiina, kuid -- mis tehtud, see tehtud! Järsku läheb deemonitega samuti...
***
Rännak kulges pidevas jutuvadas, mis oli samuatele omane. Eelseisev võitlus näis ju olevat rohkem turniir kui lahing, niisiis jäi ära traditsiooniline kartus vaenlase hea kõrvakuulmise ees. Piibumahvide vahel räägiti kala- ja jahisaagist, tütarde ning nooremate õdede mehelepanekust, ühesõnaga kõigest. Veeti viie kilo jääkaruliha peale kihla, kes rohkem deemoneid tapab. Keegi lühikest kasvu samua tegi Hurbalilegi sellise ettepaneku.
«Kuule, sina suurte silmadega suur mees suurelt maalt! Kui sa hakid väävlihaisuks kakskümmend viis deemonit, annan oma õe sulle naiseks, kena kaasavaraga! Kui ei haki, annad kõik enda tapetud jääkarud ja hülged mulle!»
«Mis kaasavaraks on?» läks kontinentlane lõõpimisega kaasa.
«Maailma ilusaim onn tugevaimate vaalakontide ja kauneimate jääkarunahkadega!»
«Kas muldpõrand on?»
«Ei, põrand on paksult hülgenahkadega kaetud.» «Kahju. Jääb ära. Oleksin muldpõrandat tahtnud!»
Kilomeetrid jäist pinnast lendasid kui tuuletiivul. Võitlussalga lõbus, igavustpeletav meeleolu ei andnud vähimatki tunnistust eesootavast surmaheitlusest. Selline oli vist kord juba lõbus ja eluterve samua maailmavaade, milles ei jätkunud kohta kasutule murele tuleviku pärast.
Järsku seisatas salga ees kõndiv Kardas- Tukaštabor. Ta kinnastatud käsi sirutus horisondil veiklevate kollakate virmaliste poole.
Ja siis mõistis Hurbal ühtäkki, et need polnudki virmalised. See aimdus jõudis seikleja ajju võib-olla sekundi murdosa enne seda, kui nõidkomandöri huulilt pudenes sõna «deemonid», öeldud samua keelele omase tugeva, järsu ja haukuva hääletämbriga. Siis pistsid kõik jooksu, hõbemõõgad kuuvalguses välkumas.
Vaenulikud «virmalised» hõljusid vast kolme- nelja meetri kõrgusel lumisest jääst. Tegu oli uduste astraalkehadega, mis pidevalt omavahel segunesid. Öös kõlas õudne, parastav naer. Inimesed oleksid sellele veidrale irvitusele otsekui kõrvad sulgenud, laskmata vaenlase pelutuskatseil oma võitlusvaimu lõhustada, tormasid kümme nahkriietes berserki põrguvaimude peale. Ainsana jäi maha Kardas-Tukaštabor, kes jääpanga varju peitus, endale võlujooke kurku kulistas ja siis trummimängu saatel joikuma asus. Tuhmide löökidena kiirgasid läbi õhu telepaatilised lained, mis inimestele vaprust ja deemonitele hirmu sisendasid. Küllap oli ka vaenlasel oma trummimees, kuna rahmiv Hurbal tundis aeg-ajalt mingeid nõrgestavaid torkeid oma aju piinavat.
Kontinentlane keerles vurrina kesk läppunud segu puhtast külmast õhust, vere- ja väävlihaisust. Ta torkas ja raius elavate, haavatute ja surijate keskel, tabas vahepeal riivamisi ka omi. Hetkeks vilksatas irreaalne, immateriaalne ja samas võikalt inimlik kollane lõust, siis plahvatas see hõbemõõga all olematuks. Kaks vaimu püüdsid maha murda väikest samuat, ta endist vestluspartnerit, mees sööstis tollele appi ja peksis kohutavaid kujusid. Siis tõmbas Hurbal sõbra püsti, tolle suunurgast jooksis verd, poollahtised silmad olid pahupidi.
Hurbal veendus, et too elab. Siis tuli võitlust jätkata. Pliimõõk tungis kontinentlase põske, ta tundis, kuidas väike mürgiannus aju poole voolab, kuid peatumiseks polnud aega, relva keerutades lõi ta ülbe deemoni pihuks ja põrmuks. Silma valgusid mürgise metalliga segatud pisarad, kuid Hurbal ei hoolinud sellest, vaid jätkas pöörast surmatantsu.
Ühel hetkel oli ta järjekordse deemoni seljaga vastu jääpanka surunud. Too paistis tundvat õudset hirmu, niuksus ja viskas mõõga käest maha. Ta sültjad vormid tegid paar liigutust, mis meenutasid tolle õnnetu hiidsääse omi... Seikleja oli peaaegu relvituks tehtud, kuid viskas siis poolkogemata pilgu üle õla ja nägi...
Taamal seisis välkuvate silmadega Kardas- Tukaštabor. Reetur, kõneles see pilk, miks ei tapa sa oma võõrustajate vaenajat? Jah, aeg konversiooniks polnud veel küps. Mees sulges silmad ja lõi... Ka ta paljunäinud pilk ei talunud õnnetu võõrolendi viimast silmavaadet. Hetk hiljem jäi deemonist alles vaid väävlisuits, modifitseerunud põrm, mille tuuleiil koos paljude omataolistega mööda jäist merd laiali kandis... Siis laskis sõdalane kõlada kähedal sõjakisal ja langes uuesti kotkana vaenuväe peale, sooja hingeõhu pilv loorina suu ümber...
Järsku sõjamüra katkes... Sumbates pealaeni väävlisuitsus kui türgi saunas, kuulis Hurbal kaaslaste karjeid: «Võit! Võit!» Siis tegi plii oma töö ja ta langes maha, jäine maailm ümberringi kustumas. Kuu heitis oma külmi kiiri verisele tandrile. See oli seikleja viimane mälestus enne teadvuse kustumist...
***
Pärast igavikupikkust jampsimist lõputus palavikus tundis kontinentlane ühtäkki, et vegeteerimine ärkveloleku ja minestuse vahel hakkab lõppema ning tagasipöördumine maailma jõuab kätte. Ta avas silmad, valusa, poolrefleksse jõnksuga.
Hurbal viibis jääkarunahast hütis. Ja taamal, vaalakontide vahel, istus mureliku näoga... Kardas-Sjarko isiklikult «Majesteet...» kähistas kontinentlane, nii et valu läbi rinna sööstis ja suust verd voolas. Vanamees sööstis lamaja juurde ja sosistas: «Ära räägi ühtki sõna!»
«Mis sai...» Seikleja tahtis küsida enda päästetud samua saatuse kohta, kuid ta hääl mattus verre ja rögasse. Ühtäkki tundis ta tohutut sümpaatiat selle vapra ning lõbusa mehe suhtes.
«Sa tahtsid küsida Kardas-Samo kohta? Ta on elus ja terve!» Nõidkuningas muigas ja lisas: «Meie talume pliid paremini kui lõunamaa inimesed, olen isiklikult vaktsineerinud terve elanikkonna!» Nähes, et haavatu ei soovinud veel magama jääda, lisas Kardas-Sjarko: «Kuna sa ei ole võimeline jääkarusid tapma, teevad mu alamad seda sinu eest. Suurima töö teeb ära Kardas-Samo, kes võlgneb sulle elu. Kui teinekord Samo Yedi külastad, võid ta kojas ööbida!»
Uinuva Hurbali kohatult suurtes silmades peegeldus tänulikkuse helk.
Külalise ärasaatmiseks oli eraldatud jääpurjekas, mis nüüd sõiduvalmina kai ääres seisis. Selle väikese, kolme-nelja meetri pikkuse kerega sõiduki ainsasse masti oli samua «madrus» juba loomanahast purje heisanud. Kanuud sõitmiseks enam ei kõlvanud, kuna meri oli täiesti jäätunud.
Olles selle vapra rahvaga südamlikult hüvasti jätnud, kõmpis Hurbal jääpurjekani ja istus samua kõrvale pingile, mille all olid ta jääkarunahad, pika ning ohtliku reisi esialgne eesmärk. Kuid ta teadis, et saavutas oma seiklustega midagi rohkemat. Kohe pärast Kontinendile jõudmist palub ta keisrilt audientsi ja püüab teha olematuks deemonite laimu tagajärjel sündinud väärkujutelmad. Siis võivad alata poliitilised ja kaubanduslikud suhted kahe maa vahel.
Aga südames oli tal samuatele üks palve: ärge liialt tsiviliseeruge, jääge ausateks ja lahketeks, hoiduge omandamast kõrgkultuuri passivapoolt.
Kaugel saani taga terendas headuseoaasina armutus külmakõrbes Samo Yed.
Tartu, 20.-30.06.2001