Ajaleht oli jälle vaid kahe lehega uudistevaba, must- valge, kaanest kaaneni täielik mõttetus. Kohati leidus vaid mõni igav kuulutus või reklaam. Kuid miski ei omanud erilist omapära, värvilisust ega innovaatilisust.
Tegelikult kogu maailm vaatas imestusega ajaloomuuseumis pilte, mis särasid iseloomu poolest. Neis oli mõtet, tundeid ja lüürilisust. Alles hiljuti leidus inimesi, kes suutsid midagi sellist lõuendile panna. Alles hiljuti leidus neid, kes suutsid raamatuid kirjutada, laule teha või siis kunagi tehtud laule ette kanda. Leidus pillimehi.
«Alles hiljuti mõistsime me suhteliselt sarnaselt oma mõtteid avaldada, et midagi kaotsi ei läheks!» tüdruk oli jälle pahas tujus. Tegelikult ma sain temast suurepäraselt aru. Ma ei tundnud end hästi ja see tegi mind pahuraks. Nii ei viitsinud ma suurt tema juttu või tegusid tähele panna. Ja kui ma ei kuulanud, ei saanud ma aru. See viis konfliktini.
«Anna veel natuke aega, kallis, ma tunnen, varsti läheb kõik tagasi oma tavapärasesse roopasse. Siis saan ka mina oma ande tagasi,» mina veel lootsin, sest lootusest loobumine tähendanuks minu eksistentsi idee ja mõtte surma. Pagan võtaks: ma olen ju kirjanik!
«Kaua sest möödas on, kui muusad tujutsema hakkasid? Kolm nädalat? Neli?! Valitsus püüab neid sundida, aga see on ju absurdne! Lõppude lõpuks on nad ju MUUSAD! Neid ei käsuta keegi. Meie peame nende helduse peale lootma ja siiani on see toiminud. Aga ei! Nad ei või ju järgi anda...»
«Muusad ei ole kuigi järele-and...»
«Ma pean silmas valitsuse jobusid,» ta keeras oma silmad mujale ja üritas taastada oma mõistvat iseloomu. «Samas jah, ega neilgi paremaid ideid ole. Isegi nemad saavad, ehk siis said oma ideid muusadelt. Tõprad. Niipalju võiks ju mäletada...» tema viha oli alati väga laineline. Kunagi ei võinud kindel olla, kas see lahtumine oli ajutine või jääv. Enamasti see ei kadunud.
«Mis sa ikka oma närve tapad, ega see midagi muuda,» mitte, et ma ei teadnuks, kuidas ta sellisele repliigile vastab: ma ei tea kuidas sa suudad siin...
«Ma ei saa aru, kuidas sa suudad siin lihtsalt niisama istuda. Midagi kindlasti saab ära teha. Näiteks ei mõista ma, miks keegi ei lähe ja ei tee seda neetud haldjate tantsuplatsi korda?» arvas ta tõesti, et ma tean?
«Mis, ma siis peaks ise kõpla ja reha kätte võtma ja lahingusse asuma?»
«Idioot oled?» laine hari... «Me ei pea ju ise käsi määrima. Selleks on inimesed. Keegi peab neid ainult tagant utsitama.»
«Valitsus peabki neid tagant utsitama! Aga valitsus on vihane, et kogu see jama inimeste kaela aeti, kuigi see tropp, kes keset seda platsi alla sadas, oli va Marsslane!» seda teadsid vist küll kõik.
«Inimkond selle Marsslase siia kutsuski ju! Poleks me neid seal torkima läinud, oleks nad sinna üles jäänudki,» uskus ta seda?
Mina küll mitte, neil oli kindlasti mingi plaan. Aga see paranoia võis tuleneda ka minu kirjaniku- mõistusest, mis ikka veel vahel eksi-fakte mulle ette söötis. Nagu too hommik, kui ärkasin ja olin täiesti veendunud, et küünal akna laual oli tegelikult ka müstilisel viisil seotud Karvanässakate vandenõuga minu mõistust endale piiritusepurki saada. See mõte ajas hulluks. Tegelikult polnudki see nii-väga mõte, kuivõrd just tunne. See üks neist eri-meeltest. Tookord tuli mu armas tüdruk ja hästi ilusasti raputas mu tagasi reaalsusesse.
Ka see Marsslaste salaplaan tuli ühest mu varasemast kooli-aja lühijutust, mille ma klassijuhatajale kirjutasin, et ta öösel magada ei saaks. Kui tema ei lase mul päeval magada, siis ei lase mina teda öösel! Kättemaks ei osutunud kuigi magusaks, kuna mu õpetaja arvas, et see oli tore naljajutt...
Mu tüdrukus oli ka veidi muusa verd. Mingi ühe mehe soolo-projekt. See mees oli ta vanaisa. Ja ta vanaema oli praegu üks nendest tujutsejatest. Sellepärast ta neid nii kaitseski. Ja sellepärast ma teda nii-väga armastangi. Tema graatsia, mis muutub eriti kaunis ja ahvatlevaks, kui ta vihane on. Siis ta ei kontrolli enam oma välist olekut.
Vaatasin, kuidas ta vihaselt Konvendihoonet põrnitses.
Tegelikult ei kontrolli ta enam ka oma sisemist olekut.
Ma pidin teda oma korteris kinni hoidma. Tema oli ainus, kellel veel mingigi loomingulisus säilinud oli, just tänu oma muusalisusele. Küll ta mõne hea viisi oleks välja mõelnud, kuidas nendele valitsuse tüüpidele ligi pääseda. Nii oleks ta aga ise-enesele häda kaela tõmmanud. Ka seda teadsid kõik, et ta osaliselt muusa oli.
Mul oli mõneti ükskõik. Minu kogutud tagavara sularaha kindlustas mulle veel mõneks ajaks talutava elu. Natuke oli see justkui puhkus minu jaoks. Pea mõtetest lage, ei mingeid muresid, loomingulist piina. Ainult mu kaunike oli vihane. Minu ja valitsejate peale. See mulle ei sobinud.
Ma muutusin kurvaks. Vanasti tähendas see suhteliselt automaatselt paari lisa-peatükki minu järjekordsesse juturaamatusse, aga jah... Antud olukorras jäi see kurbus lihtsalt õhku rippuma. Ja just minu kohale. Ei olnud seda õiget ventiili, millest see välja lasta.
Sammusin oma kalli tütarlapse kõrvale akna juurde ja vaatasin seda Konvendihoonet, mis minu kurbuse põhiallikaks oli. Toetasin pea vastu klaasi ja piilusin korra silmanurgast oma kaas-kannataja värvitud silmi, mis antud perioodile kohaselt olid mustad. Neetud periood.
«Mis me peale hakkame? Nüüd olen mina ka kurb. Aga ma ei taha, tahan sinuga naerda ja rõõmu tunda,» ma ei suutnud ühtegi lohutavat valet välja mõelda. Vist siiski lihtsalt ei tahtnud.
«Selleni see maailm jõuab, kui kõik muusad välja vihastab. Nad tahavad ju tantsida...» must pisar hakkas tema põskemööda alla veerema. Peatasin selle enne, kui see tema suunurgani jõudis.
Tema katsumine liigutas minus midagi. Nagu oleks lüliti miinuselt plussi peale keeratud.
«Aga, mis siis...» hetke olid mu mõtted täiesti sassis. Silme ette tulid mõned mälestused, siis paar postkaarti, mille ma eilse posti seast leidsin. Keelele jõudsid paar originaalset tegelaskuju nime.
Hea tuju tormas minusse tagasi:
«Kallis, kas sa tead ka, et kõigi kaunite olevuste hulgas on neid, kes meenutavad kauneimaid õisi, mida loodus iial loonud, aga sina... sina oled midagi niipalju rohkemat. Sa oled kui lillede-kuninganna haldjate tantsumurul, selline lilleke, kellest isegi need õrnad tantsijatarid üle hõljuda ei julge, kuna kardavad seda ilu puudutada!» mind valdas eufooria. Kogu viimaste nädalate jooksul kogunenud loominguline koorem, mida ma kuidagi realiseerida ei suutnud vajus ühtlase massina minu peale ja ma tundsin hirmsat tahet sulge haarata.
Aga enne pidi mu kallis mu õnne jagama!
«Kas sa tunned seda? Kõik on üht-äkki hästi hea!» minu suu, mis polnud enam ammu naeratust kandnud, tundus kuidagi imelik.
Kuid mu tüdruk ei naeratanud. Ta jäi tõsiseks. Ja vaatas ikka veel Konvendihoonet.
Äkki ta närtsis. Vajus justkui mitu head sentimeetrit lühemaks. Läbi minu rõõmu- laviini hakkas mingi hirmus eel-aimdus närima.
«Mis lahti?» kõigepealt naases tõsidus, siis hirm ja lõpuks paanika, kuna ta ei vastanud ikka veel. Ta polnud liigutanudki.
Lõpuks ta huuled liikusid ja ta lausus ilmetul häälel:
«Nad tapsid kõik muusad...»
Ma ei kahelnudki, et ta teadis seda kui surm-kindlat fakti. Aga mu mõistus üritas seda nii palavikuliselt tulevikku sobitada, et emotsioonideks ei jätkunud mul enam energiat. Istusin vaid tagasi tabureti peale ja vaatasin lauda enese ees.
«Mis siis nüüd?» küsisin ma lootuses, et ta teab. Ta on ju siiski kõige viimane muusa verega olend.
«Ma ei tea...» osa temast näis surnud.
«Siis oleme kadunud...»