Mees sammus kodu poole, portfell ja kilekott käes. Ta oli tubli mees. Töötas korralikult, tegi kõik mida teha kästi ja oli hästi viisakas. Istus igal tööpäeval kaheksast viieni kontoris ja vahest ka nädalavahetusel. Tööpäeva lõpul käis alati poes naisele-lastele toitu toomas. Kodus oli armastav abikaasa ja õhtuti luges lastele enne magamajäämist muinasjutte ette.
Täna töölt koju sammudes tundis ta aga mingit seletamatut igatsust. Juba hommikust saadik oli hing üha rahutumaks muutunud. Pikapeale vormus ängistus teadmiseks. Mees seisatas ning tõstis pilgu taeva poole kus kihutasid ringi igat masti erineva suuruse ja värviga lennumasinad. Väiksemad neist pinisesid, kesmised vuristasid ning suuremad põristasid nii hoogsalt ja lõbusalt, et mehel tekkis igatsus jätta maapind ning samuti vabalt õhus ringi lennata. Ta pani pani portfelli ja koti maha ja hõikas üles lähimale möödalendavale põristajale.
«Heiii! Teie lendajad seal. Teil paistab väga lõbus olevat. Tahan ka lennata. Mis siis, et ma ei oska. Aidake teie mind. Tahan ka proovida seda tunnet!»
See oli mingi keskmise suurusega musta värvi masin, mis lennuagregaadi hääle järgi tundus küllalt jõuline olevat. Meeletut kiirust ta ilmselt ei arendanud, kuid väikseks õhusõiduks oleks sellest ehk piisanud.
Masin kihutas aeglustumata edasi. Hõiked ei äratanud ka teiste lähedalt möödunud lendajate tähelepanu. Tundus mõttetu, et selline tegelane, kel polnud mingit võimalust ega isegi vist õigust maapinnalt kõrgemale tõusta, hakkab järsku nii valjult lendamisest unistama.
Mees ei kaotanud lootust. Ta tundis üha selgemalt, et igapäevased tegemised olid ta lõpuks murdnud. Ainuke lootus pääsemiseks oli teha midagi ebatavalist. Ta hõikas edasi, pöörates end igasse suunda.
***
Oli möödunud juba ligi pool tundi. Päike kõrvetas ning hääl hakkas muutuma kähedaks pidevast hõikumisest. Mees pühkis aeg-ajalt higist nägu ja puhkas häälepaelu. Silmadesse ähvardasid tõusta pisarad ning kurku klomp. Lootus lennata oli muutunud juba puhtaks jonniks -- ta pidi täna õhku tõusma.
Järsku tundis ta võimsat mürinat ja mõni hetk hiljem ka tugevaid õhuvõnkeid. Need pidid ta peaaegu jalust paiskama, kuigi ta seisis kõigi oma jalgadega tugevalt maapinnal. Ta kattis kõrvad, kuid juba olid masinad tema lähedal maandunud ja lennuaparaadi välja lülitanud. Oli kuulda vaid nõrka mootori järelsahinat.
Need olid ilusad lendajad. Ümarad ja voolujoonelised. Mõlema sõiduki kere olid punane, mille peale siin- seal oli maalitud musti täppe. Neid eristas vaid väike erinevus suuruses ning punase värvitooni heledus -- ühel tundus see olevat pisut tumedam kui teisel. Välimuse järgi oli tegemist uute, alles väljatulnud lendajatega. Neil peaaegu puudusid mõlgid ja kriimustused. Möödus kindlasti veel mitmeid ja mitmeid päevi, enne kui halastamatu aeg nad kulunuiks ning pleekinuiks muudab.
Mees tõstis käed kõrvadelt ja vaatas neid pisut arglikult, kuid suure uudishimuga. Ta polnud kunagi mõelnud, et neid nii lähedalt näeb. Oli talle endalegi arusaamatu, kus ta selleks küll julgust võttis. Lendajad ei paistnud ohtlikud olevat ja seisid seal, kuhu maandusid. Silmad mis teda vaatasid olid rahulikud. Vaid lennuagregaat sumises vaikselt, otsekui ei suudaks oma energiat ja lennukihku maha suruda.
«Tere,» ütles mees, peale mõningast vaikust. Hääl kõlas vaikselt ja kähedalt. Pidev hõikumine oli mõju avaldanud.
Ta kogus end veidi ja ütles nüüd uuesti: «Tere, Kas te aitaksite mul äkki pisut lendamist proovida. Ega ma ise vist sellega hakkama küll ei saaks -- pole vastavat atribuutikat, kui nii võib öelda. Noh ühesõnaga, tahaks teada, mis tunne on lennata ja kõrgelt maa peale vaadata,» lisas mees juba julgemalt.
Lendajad liigutasid mingeid hoobasid oma masinates ja purskasid naerma. «Ha ha ha, Tore nali. Ah et sinul pole vastavat atribuutikat ja meil on. Vaat kui virutame sulle oma atribuutikaga nii, et tükid taga. Säh sulle siis lendamist.»
Mees kohkus tagasi. Lendajate näod küll naersid, kuid sõnad olid siiski hirmutavad.
«Hea küll, hea küll. Ise teate, kui ei taha aidata siis ei taha. Kui te nii kõvad mehed olete,» ütles ta naerjatele.
Need pugistasid veel mõnda aega naerust, kuid rahunedes vaatasid üksteisele otsa ning pöörasid siis pilgud mehe poole.
Viimaks sõnas üks, pisut väiksem ja tumedama tooniga lendaja: «Heh heh, einoh võime ju sind sleppi võtta. Kahe peale peaks vist jõudu jätkuma ja jääb kõvasti ülegi, või kuidas?» ütles ta kaaslasele otsa vaadates. «Ise tead millega riskid. Ega lendamine pole naljaasi, et kergitad pükse, tõukad maast lahti ja lendadki. See nõuab täielikku tähelepanu ja keskendumist.»
«Ja parajat jõupingutust,» lisas teine tegelane punasetäpilises masinas.
«Noh ... ma ei tea. Khm. Äkki ikka prooviks. Ainult natukene. Näeks mis värk on ja üldse. Siis on pärast süda rahul. Kui tahate tulge homme minu poolt läbi. Eks võin ju midagi vaevatasuks ka teile tuua. Teate sealt Suurkuuse tänavast suurest majast.»
«Hm. Hm, mis seal ikka. Miks mitte. Einoh võtta kummalegi sappa ja tõstame sind kahepeale õhku,» ütlesid lendajad ning sirutasid välja mõned konksud kust kinni haarata.
Mees tundis küll jalgades hetkelist nõrkust ja kõhklevat tunnet, kuid astus nende juurde ning haaras lendajatest kinni. «Kuidas teid üldse kutsutakse,» küsis ta enne õhkutõusmist.
«Coccinella,» vastas suurem selja taha vaadates. Mehe jalad kaotasid toetuspinna ja nad kerkisidki maapinna kohale.
***
Kõhu alt tõmbus õõnsaks ja tuul hakkas puhuma nii, et tuulega harjumatud silmad muutusid vesiseks. Mees tõmbas nad pilukile ja püüdis ringi vaadata. Kõik liikus meeletu kiirusega, värvid vaheldusid rohelisest punaseks, punasest kollaseks ja kollasest pruuniks. Päike oli kord vasakul kord paremal. Võis näha tänavaid ja radu all looklemas. Üksikud kõndijad paistsid kui pisikesed putukad maapinnal.
Pikapeale harjus mees uue olukorraga ning vaateväli suutis haarata ja mõistus aru saada juba suurematest detailidest. Tasapisi hakkas moodustuma tervik. Mees tundis lendamise võimsust ja haaret. Meeltesse tuli rõõm ja uhkus.
See oli tõesti võimas vaatepilt. Kauguses säras päike. Seni horisondiga piiratud taevas laienes tundmatuseni. Ta nägi kaugemale kui ta iialgi näinud oli. Puud ja põõsad, väiksemad taimed -- kogu maapind oma orgude ja küngastega laius ta ees. Kõik seni suurena näiv oli madaldunud pisikeseks ja tähtsusetuks. Ja tema lendas kõige selle kohal.
Ta vaatas tänulikult oma aitajaid. Näiliselt sundimatult vedasid nad teda õhus ringi. Läbi tuule mühina oli kuulda vaid lennuagregaadi kerget põrinat.
«Ma lendan, ma lendan,» hõikas ta joovastunult vedajatele. «See on tõesti võimas tunne.» Ta oli saanud selle, mis tahtis. Rahutus hinges oli asendunud puhta vaimustusega.
Lend jätkus. Möödus mõni minut, äkitselt võis aimata vaevumärgatavat varju, mis üle nende peade lendas.
«Appi!! Tuleb!!» kuulis ta järsku kedagi hüüdvat. Hääles kõlas tõeline paanika.
Need olid vist tema vedajad. Hinge tekkis kohutav ehmatus. Ta võpatas ja tundis, kuidas seni teda kindlalt kandvad konksud temast jõuliselt lahti lasid ning järsku ei lennanudki ta enam, vaid kukkus vuhisedes allapoole. Tema vedajate jõuline põrin kaugenes ning ta oli täiesti üksi.
Märkamatu silmapilgu jooksul läks maailm pimedaks.
***
«Kuidas läheb, kas õhtune loendus juba läbi,» küsis noor töösipelgas vanemalt ülevaatajalt uudishimulikult.
«Peaaegu,» vastas see. «Vaid mõned üksikud on veel tulemata.»
«Ega MAT 245869-st pole midagi kuulda olnud,» küsis noorem peale hetkelist vaikust.
«Ei ole.»
Noor sipelgas läks kambrisse ning heitis magama. Kui kõrval rippuvad teised noored oleks üleval olnud, näinuks nad, kuidas sipelga silmad olid mitu minutit enne magamaheitmist veel avatud. Alles mõne aja pärast sai väsimus võitu ning kerge, peaaegu vaevukuuldava, ohkega sipelgas uinus.
«Mnjah, MAT seeriaga on viimasel ajal palju probleeme. Peaks asja uurida laskma,» mõtles ülevaataja tööd lõpetades endamisi, andis vahetuse üle ja läks ka magama.
***
«Kuidas sinul siis päev läks,» küsis pasknääriema pojalt, kui see hoogsalt ja bravuurikalt pessa lendas.
«Ah polnud viga. Oleks äärepealt päris rammusa suutäie saanud. Kolm tükki korraga tulid ette. Oleks tiba varem märganud oleks kõik kolm kõhtu kärutanud.»
«Mis siis oli. Ei saanud või.»
«Ei saanud jah, neetud ebaõnn. Kaks suuremat lepatriinut said minema. Ainult mingi närune sipelgas pudenes suhu.»
«Kus see sipelgas sinna õhku sai?» Küsis pasknääriema imestunult.
«Ei mina tea. Näis nagu oleks lepatriinud teda vedanud.»
«Mis sa ajad lolli juttu. Sipelgatel muudki teha kui õhus lennata. Distsipliin on neil töörügajatel raudne. Nii kui keegi kõrvale astub, kaikaga pähe saab ka kohe.»
«No siis ma ei tea. Igatahes muudmoodi ta nendega koos õhku sattuda poleks saanud. Ilmselt oli lihtsalt peast lolliks läinud.»
«Ilmselt küll. Ja lepatriinud samuti.»
«Need tõprad ju pääsesid.»
«Ah vahet pole,» ütles pasknääriema.ja läks teisi kojusaabuvaid lapsi vastu võtma.