Ma lülitasin teleka välja ning kobisin voodisse. Nii nagu alati tuli uni mu juurde küll kiiresti, kuid ikka ja alati kuidagi hiilides -- mind järkjärgult vallates. Enne kui lõplikult uinusin, nägin inimesi askeldamas kontoris ümber laua ja millestki rääkimas ning siis imeti mind sellesse sisse.
Ma sisenesin, seljas must ülikond, kerge hõbedase läikega särk ja tume lips ning seda komplekti täiendamas plaatinast mansetinööbid ja lipsunõel. Minu sisenenedes toas olijad tõusid mind aupatlikult tervitades. Istusin laua akna poolsesse otsa suurde mugavasse tooli ise mõeldes: «Mida ma siin teen?» Kuid siis kõnetas mind teispool lauda seisma jäänud keskealine härrasmees:
«Kuidas lend möödus?»
Ma ei vaevunud talle vastama vaid viipasin käega, et ta viisakused lõpetaks ja asja kallale asuks.
«Loodan, et teil oli aega tutvuda meie ettepanekuga ning ootaksime teilt juba täpsemaid küsimusi, et neile siis vastata»
«Ok alustan otsekoheseselt, kui mul poleks huvi teie pakkumise osas siis mind poleks siin ja kui ausalt öelda siis on see huvi ikkagi väga väike, sest teie nõutud hind on liiga kõrge. Kahjuks ei langeta ma otsuseid ainuisikuliselt ja mind paluti mõningad asjad siiski välja selgitada. Öelge ...»
Jutt käis mingi firma omandamisest ja edasistest suhetest ning ausalt öeldes ei pakunud mulle sellised unenäod mingit meelelahutust, taganesin unenäost ning järgmisel hetkel tundsin end langevat sügavikku. Keerlesin, visklesin langedes siia ja sinna ning nägin allpool kauges sügavuses ootavaid halle kujusid, neid oli sadu kui mitte tuhandeid ning ärkasin võpatades. Ajasin end korraks istukile vaatasin tänavalampide valgusest hämaras toas ringi ning võtsin voodi kõrvalt veeklaasist paar lonksu. Ikka ja alati seesama mõtlesin ma, ei möödu õhtutki, kus ma ei langeks sinna sügavikku. Sügavikku, kus ootavad hallid kujud, vaikides seistes ühtlastes pikkades rivides justkui rooma leegionid enne rünnakule marssimist. Otsustasin, et homme on see päev, kui lasen end kukkuda lõpuni. Ma olin harjunud juhtima kõike, mis toimub minu unenägudes ning uskusin, et suudan ära hoida ka selle võpatuse saatel ärkamise ning näen siis, mis mind seal all ootab.
Terve päev oli täis ärevust, mida polnud varem tundnud, mu meeled olid erksad ning talletasid kõike ümberringi toimuvat. Iga taju, iga tunne oli võimendatud ja vahel tundus mulle isegi, et näen ennast ümbritsevate inimeste sisse, nende pähe -- nende tundeid -- mõtteid -- unistusi -- ideid jne. Kuid iga kord, kui proovisin sinna sisse ka tegelikult näha, tõugati mind tagasi justkui öeldes veel mitte, veel mitte. Päev oli küll täis tööd ja kohtumisi ometi tundus ta venivat ja venivat kuni õnneks läbi sai. Ma astusin läbi poest ostsin endale pudeli veini, viinamarju, juustu ning hiina kiirtoitu. Jõudes koju panin teleka tööle, sõin ning jõin veini kõrvale, vaatasin siis telekat, kuni tundsin une lähenemist. Voodisse heites tuletasin endale meelde, et täna on see öö kui lasen end langeda sinna kutsuvasse sügavikku. Sinna hallide kujude vahele ning ma tundsin ärevust hinges, justkui teismeline poiss minnes oma esimesele kohtingule. Tundsin une hiilivat lähenemist, hetk veel ja nad haarasid mind endasse, kuid see kõik ei pakunud mulle mingit huvi ja nii visklesin ma erinevate sündmuste, inimeste ja kohtade vahel -- oma unenägude maailmas, kuni tundsin tuttavat langemist sügavikku. Ma langesin ja langesin ning tundus, et see ei lõppe iial, või et pigem oodatakse minult: Kas ma mitte uuesti üles ei visku, ei ärka? Kuid ma valitsesin ennast ning lõpuks tundsin hoo pidurdumist justkui oleks ma rippunud kummi küljes, mis pinguldudes minu hoogu pidurdab. Ja siis seisin ma hallide kujude vahel.
Kuhu poole ma ka ei vaadanud ümbritsesid nad mind tuhandetena, nende lõputud read kadusid igasse ilmakaarde. Vahel mõni neist justkui haihtus ning siis tekkis sinna asemele mõne hetke pärast uus. Astusin ühe kuju juurde ning vaatasin talle näkku. Esialgu ei näinud ma muud, kui halli seisvat kuju, kuid siis hakkasid tema piirjooned selginema ning minu vastas seisis suletud silmadega naisterahvas. Ta oli nii kolmekümnendate eluaastate lõpus, saatus oli tema vastu lahke olnud, kenadest näejoontest õhkus rõõmu, noorusliku igatsust, võimu, uhkust ning enesega rahulolu. Vaadates teda mõistsin, et ta on pereema, see lihtsalt tundus õige ning siis teda silmitsedes tundsin oma tajude teravnemist ning taas kord tundus mulle, justkui näeksin minu vastas seisva inimese sisse. Seekord lähemalt vaadates ja oodates juba tuttavat ära tõukamist nägin hoopis tema mõtteid, tundeid, igatsusi, unistusi -- kõike, mis teeb meist kordumatu ja ainulaadse isiksuse.
Ärkasin karates istuli, kartes seda mida olin näinud, kogenud, tundnud. Istusin tükk aega pimedas toas, kuni hingamine muutus ühtlasemaks ning rahunesin. Lohutasin ja julgustasin end sõnades kõva häälega:
«See oli kõigest uni, KÕIGEST UNI»
Tõusin, läksin lasin vett ning astusin külma duúúi alla, seisin seal ligunedes oma veerand tundi ning siis lülitasin sisse teleka jõin lõpuni pooleli jäänud veinipudeli ning vahtisin kuni hommikuni erinevaid filme ja saateid. See öö ma rohkem ei uinunudki. Päev oli taas pikk ja tegude rohke, kuid tajud olid endiselt teravad ja selged ning kogu aeg tundus mulle, et kõik jätkub -- mul piisab vaid korra ümbritsevate sisse piiluda ning ma näen kõike taas. Lähenev õhtu hirmutas mind, kuid samas oli minus taas see ootusärevus ja teadmine, et täna öösel ma enam üles ei ärka vaid käin pakutud tee lõpuni. Peale tööd lohistasin end otse koju, näljendasin külmkapist eelnevate päevade jääke ning viskusin siis diivanile. Vaatasin, kuidas mingis Hong-Kongi märulis head võitlevad kurja vastu ning nähes nende ulmelisi trikke, õhulende ja oskuseid mõtlesin: «Miks mina nii ei võiks?». Jõudmata seda mõtet lõpuni mõelda uinusin ning ilma eelnevate unenägudeta langesin otse sügavikku. Minu meeled olid seda oodanud ja nii langesin rahulikult, õnnelikult sinna kutsuvate hallide kogude vahele ning juba ma seisingi nende vahel. Jalutasin ühele ja teisel poole, hetk hiljem tormasin joostes ridade vahel edasi, üha edasi ja edasi otsides nende ridade lõppu. Siis jõudis minuni mõte, et ma ju magan ning et unes suudan kõike -- ma proovisin lennata. Alguses kaheldes ja kartes, kuid siis juba kindlalt õhku hüpates tõusingi lendu. See nõudis küll alguses pingutust ja enesevalitsemist aga ometi see õnnestus ja juba mõne hetke pärast tundus see mulle sama loomulik, kui käiminegi. Kihutasin läbi õhu, läbi oma uneruumi, tõusin kõrgemale ning vaatasin enda all laiuvate hallide kujude ridu, neid oli miljoneid, ma lendasin mõttekiirusel ridade kohal ja ometi read ei lõppenud, vaid jätkusid nii kaugele kui silm ulatas. Ning siis peatudes ja maandudes seisatasin ma ühe kuju ette ning vaatasin temasse. Nägin enda ees selginevaid näojooni, keha ning seal ta seisis nii viieteist-kuueteist aastane noormees. Vaadates sügavamale nägin noormeest, kes unistas oma tüdrukust ja nägi unes, kuidas ta armatseb oma kallimaga. Teadsin, kuidas ei tea kuid ometi, teadsin et seda pole veel juhtunud ja noormees ootab seda, ootab juba mitmendat kuud, kuid tütarlaps on kõhklev ning ootav justkui kaheldes kas tema on ikka see õige. Tundsin seda, mida tundis noormees ja järsku sisenesin tema unenägudesse. Sisenesin ja jälgisin kõike toimuvat kõrvalt, kuid tundsin, et piisab vaid mul tahta, kui ma suudan kogu toimuvat juhtida. Vaatasin ja ootasin -- jälgisin toimuvat, tundeid, mõtteid ja tahtsingi juba proovida, kas ma siis suudan kogu toimuvat juhtida kui kõrvus hakkas helisema äratuskell ja mind tõugati sellest nägemusest välja. Jäin rippuma õhku nende lõputute hallide ridade kohale. Noormehe kuju haihtus minu silme all ning koht jäi mõneks hetkeks tühjaks aga siis ilmus sinna uus hall kogu. Üritasin temasse vaadata, kuid mind tõugati eemale. Minu ees olev mõistus polnud veel lõplikult uinunud vaid vaarus kusagil uinumise ja ärkveloleku piirimaadel. Ootasin ja jälgisin, kuidas hall kuju võttis kindla vormi ja muutus läbipaistmatuks. Minu ees avanes kohe -- kohe sureva vanainimese maailm. Nägin, kuidas talle meenuvad lapsepõlv ja ilusad noorusajad. Nägin meenuvat elu enne raadiot, televiisorit, enne autosid ja kiirustavaid inimesi, enne kui tuli suur sõda ja õnnelikku noorust. Ta päevad olid möödunud täis rasket tööd ja õhtud olid möödunud sõpradega metsades seigeldes, püss seljas, või küla peal tüdrukuid taga ajades. Tema ja ka mina klammerdusime nende ilusate mälestuste, selle ilusa unenäo külge. Teadsin, et ta soovib mitte kunagi enam ärgata sellese maailma, kus talle pole jäänud sõpru ega tuttavaid. Maailma täis tema jaoks arusaamatut kiirustamist, väärtushinnanguid, inimeste igatsusi soetada endale üha uusi ja võimsamaid sõidukeid, suuremaid maju, kallimaid riideid jne. Ta tahtis jääda siia oma lapse- ja nooruspõlve maailma. Midagi minus ütles, et saan teda aidata, saan teha nii, et ta kunagi enam ei ärkaks, vähemalt selles unenäos mitte. Hiljem tundsin, kuidas ta hakkab ära libisema, kuid hoidsin teda kinni, hoidsin kaua ja tugevalt, kuni tundsin tahte lõtvumist, pinge langemist ja rahu mis haaras kogu selle halli kuju.
Istusin kohvikus, jõin hommikukohvi olin maganud kaua, õigemini pealelõunani ja alles siis ärganud ning sisenenud laupäevasesse maailma, kus tuhanded inimesed tõttasid poodide vahet ja vaid mõningad ükskikud väljavalitud oskasid vabast päevast täit mõnu tunda. Nad ei kiirustanud kuhugi, nad ei mõelnud millelegi vaid lobisesid oma sõpradega või istusid üksi kusagil pargipingil ning vaatasid möödakihutavat laupäeva kahetsustundega justkui oleks too juba möödas. Istusin jõin kohvi ja mõtlesin, kas kõik mida tundsin ja kogesin öösel on tõesti vaid uni.
Nii möödusid minu päevad tehes tööd või lihtsalt lõõgastudes ja ööd kolades oma unenäo kujude unenägudes. Aja jooksul ma muutusin, kui päeval oli kõik ikka nii nagu alati, siis unenägudes haaras mind aegajalt aga samas üha sagedamini soov rikkuda kellegi mõtteid ja tundeid, keerates pea peale nende unistusi ja unenägusid ning ühel ööl ...
Ühel ööl olin ma sisenenud ühte järjekordsesse halli kuju maailma ning avastasin ennast tütarlapse tunnetes ja mõtetes, kes igatses oma noormehe järele, kes oli kusagil kaugel ja pidi küll varsti, kuid mitte piisavalt varsti armunu jaoks, tagasi jõudma. Tundsin endas kerkivat üksindust ja viha nende õnnelike armunute suhtes ning otsustasin tütarlast väheke kiusata. Juhtisin tema unenäo uuele rajale, näidates talle tema armastatud teise naise käte vahel kaugel maal armastust nautimas ja siis justkui oleks noormees märganud teda vaatavat tüterlast, talle õelalt irvitamas. Tundsin seda meeleheidat ja kurbust, mis haaras mind ümbritseva mõistuse ning nägin kuidas neiu mõtted pöörduvad masendusse -- kaosesse. Ometi ei suutnud ma järele jätta ja maalisin tema unenägudesse üha uusi masendavaid pilte, et tunda mida ta tunneb ja samas justkui kättemakstes talle enda üksinduse eest. Lõpuks kadusid kõik muud tunded ja tundsin veel vaid kuidas tütarlaps surra soovib. Soovib kõigest hingest ja ometi ei julge, sest reaalsus hoiab tagasi ja ütleb kusagilt nurga tagant, et see kõik ei ole tõsi, see on vaid luupainaja. Tahtes tunda võimu, tahtes tõestada kelle käes on minu unenägudes võim lükkasin aga seda õnnetut olevust üha edasi, hukutava kuristiku poole. Sügavikku kust pole tagasi teed, sügavikku kus meid ootab igavikk. Lõpuks tüdruku tahe murdus ja taganes, lastes hinge vabaks. Mind tõugati eemale ning taas kord rippusin ma hallide ridade kohal ja minu ees olev kuju kerkis vaikselt üles ning hõljus ridade vahel eemale kaugusesse, kaugusesse kuhu mina järgneda ei saanud. Ma küll proovisin kuid mind ei lastud ära sellest maailmast täis halle ridu, täis unenägusid -- miljoneid ja miljoneid unenägusid.
Peale seda ööd muutusin ma kalgimaks ja külmemaks ning mind ärritas see, et suutes oma unanägudes kõike, KÕIKE, ei suutnud ma ometi järgneda lahkuvatele kujudele. Kujudele, mis minu unemaailmas, minust eemale lendasid ja kaugusesse kadusid ega kunagi enam tagasi ei tulnud. Vahel olin ma hea ja vahel halb, kuid ometi pakkus mulle rohkem rõõmu, rikkuda unenägusid ja hävitada nende nägijaid. See et minu unenägude hallid kujud hävinuna enam kunagi ei naasend jättis mind külmaks, vahel ma isegi lootsin, et suudan nad kõik hävitada ja siis näen jälle und nii nagu varem. See oli ju kõigest unenägu. Ja seal suutsin ma KÕIKE, kõike, ma olin kes ma tahtsin ning juhtisin oma unanägude maailma tegelaste elu nii nagu mina, MINA, tahtsin. MA OLIN JUMAL, omas väikses unenägude maailmas. Olin kord hea, kord halb, kord õel ja kuri, siis jälle õnnistav ning õilis.
Väljas oli sügis, jalutasin tühjal teel, krae kergelt tibava vihma kaitseks üleval, minust paremale jäi park ja vasakule surnuaed, ridade kaupa tilkuvaid, kivist riste märjal murul. Murul mille all vaglad tegid usinat tööd või juba puhtaksjäratud luud imesid endasse mulla ja kõdu lehka. Seal samas surnuaia äärel oli värskelt kaevatud haud ja selle veerel varikatus mille all avatud kaanega kirst. Haua ümber seisis vaid paar kolm inimest ning preester, kes parasjagu oma lahkumisjutlust lõpetas. See värskelt kaevatud haud ja avatud kirstukaan kutsusid mind ning ma otsustasin surnule osutada au ning tema hingele rahu soovida. Sammusin ristide vahel põigeldes sinna.
Kirstus lebas vanem naisterahvas, ta nägu oli rahulik, kuid kuidagi kurb ja isegi kuri. Ma vaatasin teda soovisin mõtteis talle ilusat igavikku ja siis turgatas mulle pähe, et olen seda nägu kusagil näinud. Ma proovisin meenutada, kuid ei suutnud ning peale hetkelist kahtlemist otsustasin, et ilmselt olen teda kas ajalehtedest või telekast näinud ning sammusin oma teed.
Õhtul istusin väikses hubases kõrtsis võbiseva kaminatule ees ning jõin kuuma teed meega ning tundsin, kuidas rammestus mind haarab. Tundsin, kuidas uni mulle lähemale hiilib, otsustasin teda mitte minema ajada. Kuum tee, kaminatuli, rammestav soojus olid teinud oma töö ning minu tahte allutanud. Selle asemel, et lennata tuttavas maailmas, sattusin hoopis unenäkku, mida olin kogenud paar päeva tagasi ning kus olin maailmast lahti rebinud ning kaugusesse saatnud järjekordse halli kuju ning selle halli kuju nägu meenutades peatus minu ümber kõik. Peatus aeg ja inimesed, minu mõtted ja kõik hallid kujud kadusid ning minu ette seisma jäi see üks ja ainus hall kuju. Ning selle nägu oli mulle juba tuttav, ma olin seda näinud ...
Toole laiali ja ümber tõugates komberdasin kõrtsmiku juurde ning palusin endale viimaste päevade ajalehti. Surmakuulutustest leidsingi vaid ühe vanuse poolest vastava proua ja nime «Elwyre Del Monte»
Istusin kaua, kuni kõrtsi suglemiseni, liikumatult omal kohal ja alles kõrtsmiku patsutus õlale:
«Me hakkame sulgema.» ajas mind tardumusest üles, jalutasin terve öö mööda linna tänavaid ja hommikul, kohe kui hakkas valgeks minema olin matusebüroo ukse taga. Kuid mul tuli veel avamist oodata sest aeg oli alles varajane.
«Tervist, minu nimi on Matthew Del Monte ja ma olen Elwyre Del Monte vennapoeg aga kahjuks läksid meie perekonnad tülli ning meid ei kutsutud matustele ega informeeritud ka sellest draagilisest sündmusest.»:mul oli raske normaalseid lauseid moodustada, sest mõtted tormasid palavikuliselt viseldes siia-sinna.
«Tervist, kuidas saan teid aidata?»
«Vaadake asi on selles, et mu isa sooviks teada natuke rohkem oma õe surmast. Vaatamata kunagistele tülidele hoolis ta siiski oma õest ja ta sooviks teada rohkem oma õe viimastest päevadest, aastatest.»
«Jah aga kuidas saame meie teid aidata?»
«Ma sooviks teada, kuidas on tema omaste aadress, täpsemalt tema tütre aadress.»
«Minu arust tal ei ole tütreid vaid on kaks poega.»
«Ahjaa ju ma ajasin siis midagi segamini, loodan et vaid minu isa ei peaks selliste valude ja piinadega lahkuma ning heameelega proovin talle leida üles tema õelapsed.»
«Mis valudega, kas proua siis ei surnud mitte une pealt?»