Kelluke uksekohal tilises sõbralikult, kui mees mahedalt valgustatud restorani astus. Ruum oli parajalt väike, hubane ning pisut vanamoeliselt, kuid maitsekalt sisustatud ja mis peamine -- soe.
«Brrr, küll on külm!» lausus ta õlgu väristades ning võttis peaaegu maani ulatuva tumeda mantli seljast ja heitis selle osavalt ust valvavale kolmjalgsele riidepuule. See kõikus natuke aega kõhklevalt, justkui vaagides, kas solvuda sellise ebaviisaka käitumise peale või mitte, ning rahunes siis. Mees muigas kergelt endamisi ning riputas nagi otsa veel oma lotaka kaabu ning kummalise salli. Riidepuu ei protesteerinud enam ja seisis truult oma kohal edasi nagu alati.
«Burt, loomulikult on sul külm. Miks sa ei vaheta neid kohutavalt ebapraktilisi kaltse mõne moodsama ja otstarbekama riideeseme vastu?» imestas naturaalsest puidust leti taga seisev ning laitmatult säravaid klaase poleeriv halli pea ja hallide vuntsidega keskealine itaallane.
«Aga Luigi, siis ma ju ei teaks kui mõnus on astuda külma käest kuhugi sooja,» vastas mees naeratades. «Anna nüüd mulle kähku midagi sellist, mis mind üles sulataks ja too siis mulle üks tubli portsjon oma kuulsat spagetti pologneset!»
«Sind ja sinu veidrusi,» ohkas itaallane teatraalselt ning läks kööki kokale mehe tellimust edasi andma. Üsna pea oli ta tagasi käes suur aurav pokaal veripunase joogiga.
«Joo! See peaks isegi sinu nõudlikule maitsele sobima,» ütles Luigi ja ulatas klaasi Burtile. «Söögiga läheb tibake aega.»
Mees rüüpas pokaalist tubli lonksu, hoidis kuumavat jooki hetke suus ja neelatas. Lai naeratus valgus üle ta kahvatu näo.
«Kas sobib?» küsis itaallane.
«Jumalik, kallis Luigi! Lihtsalt JUMALIK!» kiitis mees märjukest taevani. «Mis see on?»
«See, mu hea sõber, on hõõgvein, mis on valmistatud mu vanaema salajase retsepti järgi. Mulle see eriti ei meeldi, kuid elu on õpetanud mind selle praktilist väärtust hindama,» selgitas Luigi.
Burt võttis veel ühe sõõmu hõõgveini, nautis hetke selle magusat, pisut vürtsikat maitset ning küsis: «Luigi, kust sa pärit oled?»
«Minnesotast,» vastas itaallane.
«Aga sinu vanemad?»
«Ka sealt samast,» ütles Luigi ja muigas kergelt Burti segaduses näoilme peale: «kuid minu vanavanemad enam mitte. Nad tulid üheksakümneseismenda aasta Suure Kriisi ajal Põhja-Itaaliast läbi Euroopa Liidu laevaga üle Atlandi Ameerikasse. Nad maabusid endises New Yorgis ja elasid natuke aega sugulaste juures. Siis vanaisa mõistis, et seal tal kohta ei ole ning otsustas liikuda sisemaale. Peale mõningast seiklemist jõudsidki nad Minnesotasse.»
«Miks just Minnesota?»
«Aga miks mitte? Tõeliselt suured linnad neile ei meeldinud. Need olid liiga lärmakad, saastatud ja üsna ohtlikud. Minnesota oli omaaegsete metropolide kõrval võrdlemisi väike, seal olid mäed ja sadas korraliku, tihedat lund. Kõik meenutas mu vanavanematele oma kaotatud kodumaad ja just see köitiski neid. Pealegi ootas mamma siis juba minu ema.»
«Ja ikkagi otsustasid sina siia tagasi pöörduda. Miks?» imestas Burt.
«Minnesota oli minu jaoks liiga uimane. Ma olin noor ja veri kuum. Ma tahtsin näha elu ja maailma ning teha kõike, mida hing ihaldab. Ja nii ma saabusingi siia, ainukesse tõelisesse Linna idarannikul, kaks kätt taskus ja lugematul hulgal ideid peas.»
«Ja lõpetasid väikese restoraniga nulltasandil, kus praktiliselt mitte midagi huvitavat ei toimu,» torkas Burt vahele. «Kas sulle ei tundu, et ring on täis?»
«Ei, ei tundu,» tunnistas Luigi ausalt.
«Miks?»
«Sest kõike, mida ma olen näinud ja kuulnud, kellega rääkinud ning keda rääkimas kuulnud, ei saaks enamus inimesi...,» katkestas Luigi järsku oma jutu, sest nägi, et Burt ei kuula teda: «kuid see on juba teine lugu. Räägime parem sellest, mis sind täna siia tõi. Sa oled kuidagi teistsugune. Sul on nii palju küsimusi. Sõber, mis viga?»
«Ah ei midagi. Töö, ikka ja jälle see neetud töö,» kurtis mees ja rüüpas jälle klaasist. «Kui siin Linnas poleks ühtegi sellist kohta, nagu sinu oma, siis...,» Summutatud hüüatus köögist ja Luigi vantsis vaatama, mis juhtunud on: «...siis ei teaks paljud inimesed, mis elu tõeliselt väärt on!» lõpetas Burt endamisi, kummutas pokaali tilgatumaks ning heitis südamest tuleva ohke saatel peast minema kõik muremõtted.
«Söögist tuleb mõnu tunda!» ütles mees kui Luigi asetas tema ette suure spagetti- mäe, mille keskel asus isuäratavalt lõhnav bolognese-järv.
«Söögist tuleb alati mõnu tunda, sest võib-olla on see üks vähestest naudingutest, mis meile veel lubatud on! Head isu, Burt!» soovis Luigi ja pöördus tagasi oma poleerimist mitte vajavate klaaside juurde ning jätkas katkenud tööd.
«Aitäh,» tänas mees ja valas taldriku kõrvale asetatud tolmusest rohelisest pudelist tühjaks jäänud pokaali lisa. Sedapuhku juba tavalist majaveini, kuid ikkagi head.
Söönud oma spagetid kiiresti ja isukalt ära, kallas Burt ülejäänud veini klaasi ning mekkis tillukeste sõõmudega selle rikkaliku maitset. Suur seieritega seinakell vitriini kohal näitas, et tal on veel kümme minutit aega. Seda ei olnud palju, isegi mitte piisavalt, kuid Burtile pidi sellest jätkuma. Ja kindlasti jätkubki.
Mees võttis rahulikult viimase lonksu, lasi poolmagusal veinil suus ringi käia ning silmitses varjamatu nostalgiaga pooltühja restoranisaali. Inimesed sõid, jõid, vestlesid või istusid niisama ning nautisid hubast soojust, samas kui väljas ulus tige novembrituul. Ja nad naeratasid. Sellist tagasihoidlikku harmooniat polnud Burt näinud isegi Linna kõige kallimates ja luksuslikemas lõbustusasutustes, kus jõlkus ringi Ühendriikide muretu koorekiht.
«Luigi, tead, see koht on ikka paganama eriline,» jõudis Burt lõpuks järeldusele.
Itaallane noogutas innukalt ja lisas: «Loomulikult on see eriline, muidu ei seisaks ma päevast päeva leti taga ja ukse kohal ei ripuks silt «Luigi's».
«Ma ei mõelnud seda küll päris nii, kuid ilmselt on sul õigus. See restoran poleks ilma sinuta punast krossigi väärt,» nõustus Burt.
«Aga mida sina mõtlesid?» huvitus Luigi.
«Ma ei tea, kas sa ise oled seda tähelepannud, kuid kõik kliendid tunnevad end siin hästi. Ma olen tänu oma tööle tuhandeid restorane, baare ja kohvikuid külastanud, kuid midagi sellist pole ma kuskil tähendanud. Luigi, see koht on kulda väärt!»
Vaevu märgatav kibe muie suunurgas ütles itaallane lakooniliselt: «Jah, kindlasti, kui ainult kõik sinuga ühel arvamusel oleksid.»
Burt noogutas mõistvalt. Ta teadis, et luigi-suguste väikeettevõtjate elu ei ole viimastel aastatel just eriti roosiliselt kulgenud. Sellest ajast peale, mil valitsus hakkas järk-järgult üksiküritajate toetamisest tagasi tõmbuma, oli kõik ühtlases tempos allamäge läinud. Mõned senaatorid võtsid küll sellise poliitika vastu sõna, kuid pikkamööda tuhmusid ka nende hääled pististe koorma all. Lõpp oli lähedal, teoreetiliselt viie minuti kaugusel, kuid Burt ei kavatsenud nii kergelt loobuda.
«Luigi, mu sõber, kuid see ei vähenda selle paiga väärtust minu, ja ma usun, et ka paljude teiste, silmis,» ütles Burt ning võttis oma pintsaku põuetaskust kuldse läikega krediitkaardi ja ulatas selle itaallasele.
«Sir, me peame liikuma hakkama. Teie sekretär teatas, et härra Ärinõukogu Esimees juba ootab teid teie kabinetis,» ütles siilisoenguga ja mustade ovaalsete päikeseprillidega noormees paokil ukse vahelt.
«Kohe tulen, Tom!» hüüdis Burt, torkas krediitkaardi koos kviitungiga ükskõikselt taskusse ning oli juba nagi juures. Kiiresti heitis mees mantli õlgadele, pani salli hooletult kaela ja vajutas kaabu silmini pähe.
«Hüvasti, Luigi!» hõikas ta sõbralikult halli pea ja hallide vuntsidega itaallasele.
«Kuni järgmise korrani, senaator Norman,» vastas Luigi käeviipe saatel. Uks avanes, kelluke tilises lahkelt, uks sulgus ja kelluke tilises natuke nukramalt. Samal hetkel tõusis ühes varjulisest nurgalauast noor naine.
Õdusast restoranist välja külma kätte astudes keris pikk valge sall iseenesest ümber mehe kaela ja mantel mähkis ta automaatselt enesesse, kuid ikka oli senaatoril jahe.
«Kuradi külm, kas pole?» küsis Burt noormehelt.
«Ei, sir, meid on treenitud taluma isegi üle kahekümne kraadist pakast,» raputas Tom pead.
«Siis võite te end küll õnneseenteks pidada,» arvas senaator.
«Just nii, sir!» tuli napp vastus.
«Olgu, hakkame minema. Me ei tohi ju härra Esimeest oodata lasta. Vähemalt mitte eriti kaua,» lausus Burt ja muigas kergelt oma nalja peale ning istus kõnnitee ääres lömitavasse võimsasse limusiini. Tom maandus tema kõrvale, nagu alati ja tõmbas ukse sujuvalt kinni.
Õrnalt sumisedes rebis masin end maapinnast lahti ning hakkas kiirust ja kõrgust kogudes liikuma, kuni kadus hiiglaslike raudpetoonehitiste pead pööritavasse rägastikku.
***
Noor naine sulges enda järel restorani luitunud-rohelise ukse ning vaatas tähelepanelikult ringi. Hämaral tänaval komberdasid üksikud inimesed, kes silmitsesid pahuralt ja veidike kadedalt majade vahele kaduvat musta täppi. See oli senaator Normani uhke limusiin. Neiu võdistas külmast tahtmatult õlgu ja lausus: «Jakk, keskmine soojus!» Hetke pärast ei tekitanud enam tüli ka lõikav novembrituul ja ta tundis end kohe märksa paremini.
«Hannah, kas sa kuuled mind?» kiskus naise mõnusast tardumusest välja mehe kiretu hääl.
«Kuulen küll, John,» vastas ta naeratades.
«Hannah, kas on tekkinud mingeid probleeme? Ta oleks pidanud juba viis minutit tagasi siin olema,» imestas mees.
«Ole mureta, tal läks siin lihtsalt natuke kauem. Ajas selle vana itaallasega pisut juttu ning sõi ühe kena portsjoni spagetti pologneset,» selgitas naine oma ülimoodsa sportjaki kraed kohendades.
«Nii et olukord on siis kontrolli all?» kahtles John.
«Mhmm,» mõmises Hannah.
«Väga hea! Ma mõtlesin juba, et sinuga on midagi juhtunud ja olin valmis kiirelt kaduma, kuid nagu ma aru saan, on kõik korras. Operatsioon võib jätkuda,» lausus John rahulikult, kuigi tema sõnade taga peitus märksa pahaendelisem sõnum, kui algselt võis arvata. Hannah ei vastanud. Ta oli vajunud mõttesse ning lonkis sihitult mööda tasapisi öösse mattuvat tänavat.
«John!» hüüatas ta otsusele jõudes liiga kõvasti. Möödujad silmitsesid teda laitvalt ning raputasid halvakspanevalt pead. Pimeduses liikus nulltasandil enamus inimesi kartlike varjudena, soovimata äratada liigselt tähelepanu ning mõistes hukka võõraid, kes neist erinesid. Nad tegid seda õigusega, sest tavaliselt ei näinud julged enam päikesevalgust.
«Jah, Hannah?»
«Ära tee seda! Jumala pärast, ära tee seda!!!»
«Palun, Hannah!»
«Jäta ta ellu, ta on hea mees! Ta ei vääri sellist surma, ta ei vääri üleüldse surma. Ta on hea mees! Ta hoolib!» sosistas naine närviliselt jaki kraes olevasse tillukesse mikrofoni.
«Ma tean seda!» vastas John.
«Palun jäta ta siis ellu!!!»
«Ma ei saa seda teha?»
«Miks? Sa ei pea midagi muud tegema, kui ainult minema jalutama.»
«Hannah, sa ju tead, et see ei ole nii lihtne,» väitis John vastu.
«On! See on just nii lihtne. Jäta ta ellu!»
«Ma ei saa. Ma olen juba lepingu vastu võtnud ja pean seda ka täitma,» selgitas John.
«Kuid sa võid ju sellest lahti öelda,» arvas Hannah.
«Ei, ma kaotaks oma usaldusväärsuse Linnas ja arvatavasti saadetakse kedagi mind vaigistama. Ja see oleks lõpp!»
«Mis siis, lähme mujale. Põhja-Ameerikas on veel viis Linna suurust metropoli. Me võiksime mõnes neist oma õnne katsetada.»
«Ei Hannah, ma olen neile juba oma sõna andnud ja kavatsen ka seda pidada. Ma ei saa kõike sinnapaika jätta ja ära kaduda. Mul on mu au ja teatud kohustused Perekonna ees. Vahet pole, ma tapan ta!» ütles John tooniga, mis oli veel külmem, kui luudeni lõikav tuul.
«Olgu nii, kuid tea, et ma ei lase sul seda teha,» hüüatas Hannah uuesti ja see ei saanud enam märkamata jääda. «Ta on hea mees. Ta väärib elu ja ma ei saa lubada, et sa ta ära kustutad. Ma lähen tema juurde!»
«Me kõik teeme, mida me õigeks peame. Kui mina teda täna ei tapa, siis teeb seda keegi teine homme. Sa tead seda ja ei saa sinna midagi parata. Õnn kaasa, Hannah!» soovis John ja lülitas saatja välja.
Naine pööras end kannapeal ringi ning sööstis tuldud teed tagasi. Jälle saatsid teda inimeste hukkamõistvad pilgud ja seda põhjusega. Üksiku, vaevu hingitseva tänavavalgustuslambi tuhmi valgussõõri astus kamp kirjuksvõõbatud nolke, kes üritasid kiirustavat Hannah' it peatada.
«Eest ära,» ütles naine sama jäiselt nagu oli õhk tema ümber. Pätid irvitasid vaid ühemõtteliselt talle vastu ning ründasid. Külmad, kalgendavad terad libisesid sujuvalt jaki käistest välja ning Hannah astus edasi. Mõne sekundi pärast olid kolm kallaletungijat veriste tompudena maas, üks toetas ebakindlalt vastu määrdunud majaseina ja röökis pead kinni hoides ahastavalt ning kaks pätti pistsid hirmunult jooksu. Pühkinud terad hirmust väriseva nooruki riiete sisse puhtaks, järgnes noor naine neile, kuid hoopis teise eesmärgiga, ignoreerides üksikute möödakäijate imestunud näoilmeid. Verised terad kadusid märkamatult oma kohtadele varrukates. Midagi oli Hannah Johnilt ka õppinud.
Restorani päevinäinud puu-uks paiskus äkitselt valla ja sisse tormas kergelt hingeldav Hannah.
«Takso, kutsuge mulle takso! Ruttu!» nõudis ta kärsitult.
«Preili, mul on väga kahju, kuid sellisel kellaajal ei sõida enam mitte ükski terve mõistusega taksojuht sellele tasandile. Minge parem metrooga,» soovitas Luigi sõbralikult.
Hannah raputas kategooriliselt pead ning jätkas: «Andke mulle siis vähemalt mingi masin, millega saan siit minema. See on elu ja surma küsimus.»
Luigi silmitses kahtlevalt kummalist naist, kes palus temalt midagi sellist, mis mehel oli väga raske anda, aga kui järgnes: «Senaator Normani elu,» langetas ta kõhklemata oma otsuse.
Kahe minuti pärast kihutas Hannah Ülalinna poole itaallase vana ja väsinud gravihõljukiga.
***
«Härra Esimees, ma pean vabandama oma hilinemise pärast. Pakilised asjatoimetused, te teate ju isegi,» ütles Burt lahkelt naeratades, kui tema avarasse kabinetti astus esimees Nolan.
Mees noogutas mornilt ning istus ülbelt senaatori vastas olevale tugitoolile. Hetke oodanud, kuni tool võtab tema kehakuju, prahvatas ta järsku: «Asjatoimetused minu perset!»
«Kuidas palun?» küsis Burt üllatanult. Ta polnud esimehega mingi sõber ja ei osanud oodata sellist otsekohesust. Seni olid nad oma arvukates sõnasõdades ja verbaalsetes kahevõitlustes kasutanud viisakat kõnepruuki. Selline rünnak lõi senaatori rivist välja, kuid ainult korraks.
«Minu perset,» kordas Nolan muiates.
Senaator silmitses mõtlikult enesekindlat esimeest ja lausus siis tõsiselt: «Teie persest ei tea ma midagi, härra Esimees. Ma tean, kus nimetatud kehaosa tavalise inimese anatoomias asub, kuid teie arvatavasti solvuksite, kui ma teid tavaliseks peaks. Või mis?»
Nolan uratas midagi ebatsensuurset, mida Burt ei teinud enam kuulma, ning jätkas: «Teie asjatoimetustega olen ma juba kursis. Te käisite jälle selles jõledas urkas nulltasandil. Mina, ei, terve Linnanõukogu ei mõista, mida te selles labases kohas leiate? Kõrgematel tasanditel on ju nii palju multifunktsionaalseid meelelahutusasutusi, mis rahuldavad isegi kõige nõudlikuma maitse. Miks te mõnda sellist ei külasta?»
«Härra Esimees, ma näen, et te olete väga hoolikalt oma koduseid töid teinud, aga minu eraelu ei tohiks teile üldse korda minna. Mida ma oma vabal ajal teen ja kus käin, pole lihtsalt teie asi. Nii teie, kui ka enamuse Linnanõukogu seisukoht on mulle ammu selge, nii et palun ärge raisake enam mu väärtuslikku aega mõttetu mölaga. Asume parem asjajuurde!»
«Kui te nii kenasti palute, siis tuleb vist nõudmisele vastu tulla. Olgu, räägime siis suud puhtaks,» ütles Nolan jäiselt.
«Ma ootan?»
«Nagu te teate, tahab Ärinõukogu nulltasandi võimalikult väikese käraga omandada, et seda teatud eesmärkidel kasutada. Meil on kõikide vajalike instantside allkirjad olemas välja arvatud Linnanõukogu oma.»
«No ja mida mina siia puutun?» teeskles Burt teadmatust. «Kui teil on vaja Nõukogu õnnistust, siis minge ja esitage vastav taotlus neile ja ärge tüüdake mind. Mina ei saa teid kuidagi aidata!»
«Otse vastupidi, härra senaator, just teist see kõik olenebki,» väitis esimees.
«Minust? Ma ei mõista teid.»
«Lõpetage ükskord see lollimängimine ja käituge nagu mees! Te teate täpselt, mida ma mõtlen,» ägestus Nolan.
«Jah, ma tean täpselt, mida te mõtlete. Te ei pea niimoodi karjuma,» rahustas Burt oma vestluskaaslast.
«Ma ei karjugi! Veel!» torkas esimees.
«Vabandust, teil on loomulikult õigus. Te olete praegu lihtsalt veenev.»
«Härra senaator, kas te lubate mul lõpetada või jätkate minu solvamist?» küsis Nolan vaikselt.
«Olgu, rääkige siis, mis teid vaevab. Ma kuulan.»
«Mitmed firmad, kes on huvitatud nulltasandist, volitasid mind tegema teile ühte ettepanekut nende nimel,» alustas Nolan ja jälgis tähelepanelikult senaatori ilmet. See oli endiselt ükskõikne, esimees jätkas: «Nad on valmis tegema teile märkimisväärse kingituse, kui teie koos oma toetajatega loobute nulltasandi müügile vastuseisust ja astute tagasi.»
«Ja kui suurt kingitust te silmas pidasite, härra Esimees?» tundis Burt huvi.
«Suuremat kui te eales unistada oskaksite. Ärge teie sellepärast muretsege,» vastas Nolan.
«Ma pean selle üle mõtlema. Kas te ei annaks mulle umbes nädala, siis ütlen teile oma vastuse.»
«Kahjuks mitte, härra senaator. Minu tööandjatel on ülimalt kiire selle asjaga ja ausalt öeldes ei usalda nad teid eriti. Jumal teab ainult, mis te selle nädala jooksul võite veel korraldada. Nad tahavad teie sõna kohe ja praegu, mitte kunagi hiljem, härra senaator.»
«Sel juhul on mu vastus eitav, härra Esimees. Ja teie kompanjonid on väga arukad, et mind ei usalda!»
«Seda ma arvasingi. Mul on siiralt kahju, et see nii läks. Meist oleks saanud kindlast head partnerid,» arvas Nolan.
«Vaevalt küll. Ja nüüd pean ma paluma teil lahkuda, enne kui ma politsei kutsun. Te teate ju küll kuidas selles Linnas korruptsiooni suhtutakse.»
«Jah, tean küll, sellepärast tulingi ma kõigepealt teie jutule, mitte ei asunud kohe tegutsema. Ma siiralt lootsin ja loodan ka praegu, et te olete arukas inimene. Kaaluge korra veel mu ettepanekut, härra senaator. See on teie viimane võimalus!»
«Ma ju ütlesin teile ühemõttelise vastuse, aga kui mu sõnad osutusid liiga keeruliseks, siis võin ma neid veel lihtsamalt ja selgemalt korrata. Ma ei huvitu millestki sellisest, mis mulle metsikuid kasumeid tooks, põhjustades teistele samas asjatuid kannatusi. Te võite küll pimedatele linnakodanikele valetada oma üllastest eesmärkidest, kuid mina ja mu toetajad teavad, mis teil plaanis on. Te kavatsete müüa nulltasandi mõnele rikkale perekonnale, kes rajab sinna paar seaduslikku, kuid kahtlast ettevõtet, mille varjus segamatult oma valgust kartvaid asju edasi ajada. Pea meeles, et nii kaua, kui võim meie käes on, ei lähe see teil korda. Selge? Kasige nüüd mu kabinetist kus kurat, enne kui ma teid ise välja viskan!» ähvardas Burt.
«Jah, ma näen, et teid pole võimalik ümber veenda. Kahju, tõesti kahju. Nüüd pole enam tõesti muud võimalust, kui...» ütles Nolan varjamatu kurbusega hääles.
«Mis kui? nõudis senaator ja tegi paar sammu esimehe poole. Mees valmistus juba tõusma, kui neid segas Burti isiklik sekretär: «Sir, üks noor naine nõuab teiega kokkusaamist.»
Senaator jõllitas vihaselt sekretäri holokujutist, mis hõljus häirimatult tema laua kohal ja küsis siis rahunenult: «Mida ta tahab?»
«Ta ei öelnud seda küll otse välja, kuid nagu ma aru sain, puudutab see kuidagi teie julgeolekut. Elu ja surma küsimus, või midagi sellist,» selgitas sekretär.
«Või minu julgeolekut,» imestas Burt ja heitis kõõrdpilgu esimehele, kes istus osavõtmatult endiselt tugitoolis. «Olgu ma tulen kohe sinna, vaata et ta vahepeal kuhugi ära ei kaoks! Härra Nolan, ma pean teid nüüd üksi jätma, kindlasti leiate te ise tee välja. Nägemiseni!»
«Elu ja surma küsimus, härra senaator?» pomises esimees omaette, kui Burt oli lahkunud. «Jah, nii võib öelda küll. Ka meie vestlus oli elu ja surma küsimus.»
Ja pisut kahjurõõmsalt muiates astus Linna Ärinõukogu Esimees oma ainukese tõsiseltvõetava oponendi kabinetist välja. Tegelikul ei olnud ta üldse õnnelik. Ta irvitas ainult oma enda läbikukkumise üle, sest ta polnud saavutanud seatud eesmärki. Kõik pidi minema ikka nii nagu tema partnerid soovisid. Irooniline oli vaid see, et varsti pole vihatud härra Esimehel enam ühtegi märkimisväärset vaenlast. Ainult sõbrad, kes on kinnimakstud ja terve kalmistu täis surnud vaenlasi. Tal oli tõesti kahju, et see nii läks, kuid mis parata.
Nolani kare käsi libises oma pintsaku küljetaskusse, kus ootas tema karmi puudutust punaselt plinkiv väike seadeldis. Mees vajutas ohates tulukesele, mis värvus roheliseks.
***
Mees toetas jala katuserinnatisele ning silmitses hindavalt kuristikku, mis lasus tema ja vastas oleva maja vahel. Tigedad ja külmad tuuleiilid keerutasid raevukalt mehe ümber ning rebisid tema põlvini ulatuvat mantlit nii kuidas jaksasid, kuid tulutult. Mees seisis rahulikult oma kohal edasi, tegemata välja nii külmast kui ka tuulest. Ta oli justkui hingav pronkskuju ja vahepeal arvas mees end samamoodi ka tundvat.
«Peavad nad ikka nii kõrgele ronima?» küsis ta iseendalt, kui tema silmad üritasid sügaviku põhja tungida. See tal ei õnnestunud. «Nagu neil madalamal vähe ruumi oleks.»
Pisike vastuvõtja tema vööl hakkas ärritavalt piiksuma. Mees raputas kahtlevalt pead, lülitas seadme välja ja pöördus ümber ning tegi paarkümmend sammu tagasi. Keskendunult keeras ta end jälle tehiskuristiku ja vastas maja poole.
«Nad ütlesid mulle sada, halvimal juhul sada viiskümmend meetrit, kuid mida mina näen. Peaaegu poole rohkem. Ma oleks võinud ju ta kohe maha võtta, kui ta majja sisenes, aga see ei sobinud neile. Nad tahtsid temaga veel rääkida, kurat küll,» vandus mees ja sööstis hullumeelse kiirendusega paigalt. Tema nägu oli endistviisi kalk ja kivine ning ei reetnud ühtegi emotsiooni.
Tõuge oli nõtke ja võimas. Hüpe pidi tulema väga pikk. Pikem kui ükski pärisinimene oleks suutnud sooritada, kuid lühem kui biomehi oma. Aga pärisinimesi peaaegu enam pole ja biomehid on selles Linnas seadusega keelatud. Alles on vaid geneetiliselt konstrueeritud mutandid, idiootlikud androidid, kohmakad robotid ja piiritu küberruumi virtuaalhiiglased ning temataolised. Kõikidest komponentidest kokku segatud inimvärdjad. Evolutsiooni tipp -- täiesti tõsimeelselt või irooniliselt mõeldes.
Umbes poole lennu peal, kui läbitud oli umbes sada kakskümmend meetrit ja tõusunurk oli kõige suurem, taipas mees, et neil oli õigus. Kakssada oleks ta vabalt ületanud, kuid mitte eriti palju rohkem. Oli kaks võimalust -- kas leppida karmi reaalsusega, et langemine kestab terve igaviku või kasutada alternatiive.
«Nüüd,» vilksatas käsk automaatselt läbi mehe positronaju ning õhuke mantel tema seljas muutus jäigaks, moodustades algelise purilennuki. Sujuvalt hõljudes ületas mees sajameetrise vahemaa vastasmajani ning kohe kui tema jalad kindlat pinda puutusid, omandas mantel silmapilkselt oma endise kuju.
Kolme-nelja pika sammuga oli mees ainsa katusele avaneva ukse juures. Tema kiire ja asjatundlik pilk tegi kindlaks, et sealt kaudu ei õnnestu tal oma napi varustuse ja vähese ajaga märkamatult hoonesse tungida. Seda polnud ta lootnudki. Mees kiskus vöölt kaks närimiskummi- taolist õhukest liistakut ning asetas ühe ukse kohale ja teise alla, torkas neisse kaks tillukest sütikut ning jooksis tagasi katuse äärde.
Kiiresti rebis ta seljast väikese koti, võttis sealt kolm pesapallisuurust kera, keeras iga kuuli poolkerasid paar korda vastassuunas, lasi ühe enda juurest alla ja heitis kaks vähe kaugemale betoonsügavikku. Aega viitmata haaras mees kotist veel paar vajalikku asja, toppis need vööle, ning saatis koti esimesele pallile järele.
«Üks, kaks, kolm... kaheksa, üheksa, kümme,» luges mees hääletult ning viskus katuselt alla. Samas kostus ukse juurest võimas kärgatus. Majas käivitus silmapilkselt alarm. Algus oli tehtud.
Mees jälgis ükskõikselt, kuidas lugematud aknaruudud tema silme eest mööda libisesid. Kohati tabas ta peegelklaasidelt ära ka enese viirastusliku kujutise, kuid ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
«Kolmkümmend,» ütles mees, kui tavapärase tänavamüra summutas meeletu plahvatuste kaskaad. Hetke pärast sukeldus ta põrgukuuma leekidepilve. Mehe soomustatud rinnaplaatidest kasvas välja kuumuskindel mask, mis liibus tema kahvatule näole ja mantel omandas jälle lennuvõime. Mehe vabalangemine pidurdus, muutus korra tõusmiseks, kui vana vaenlane tuul pidi alluma mantli üleolekule ning jätkus siis märksa sujuvamalt. Mees nägi, et pommid olid oma töö hästi teinud. Tema all oli paras kaos -- purunenud ja sulanud klaas, väändunud teras ja murenenud betoon. Võimalusi oli rohkem kui küll. Mees valis välja ühe keskmisest tervema akna.
Viiest sekundist, mis kulus selleni hõljumiseks, piisas täiesti, et ta jõudis vöölt võtta kolm tillukest pallikest, need üksteise vastu hõõguma lüüa, ning kolmest erinevast aknast sisse heita. See pidi segadusse viima tundlikud soojusandurid ning varjama tema asukohta. Seejärel aktiveeris mees varjestuse ning libises majja. Seni oli tema detailideni läbimõeldud plaan toiminud veatult ja mees oli veendunud, et see jätkub ka lõpuni. Ta oli alati oma ülesanded täitnud.
Ruum, kuhu ta sattus, osutus kitsaks kabinetiks. Laud, kaks odavat ja ebamugavat kehatooli, holoekraan seinal ja rääbakas rohtliilia lauanurgal andsid toale isikupäratu välimuse. See võis kuuluda nii mõnele tähtsusetule ametnikule kui ka kõrgelseisvale tippjuhile, kuigi teine variant oli üsna ebatõenäoline. Suured ülemused eelistasid pigem tarbetut luksust ja mugavust, kui kasinust, kuid esines ka erandeid.
Samal ajal kui mees viskus kabineti ukse poole, moodustus selle ette tihe laserkiirtevõre. Mees peatus, kaalus viivu, mida edasi teha ja jõudis otsuseni. Ta võttis vöölt viimased üliõhukesed lõhkeaine liistakud, rebis need kümneks ühesuuruseks tükiks, pani pooled ust ümbritsevatele seintele ja ülejäänud asetas ringikujuliselt keset toa põrandat. Välkkiirelt torkas ta sütikud laengutesse ja ühendas need imepeenikese traadiga. Ühe hüppega oli ta laua juures, lükkas selle pikali ja peitis end selle taha. Arvatavasti poleks suhteliselt õhuke plastik teda eriti kaitsta suutnud, kuid parem ikka kui mitte midagi. Pealegi oli tal ju veel mantel, mida ta võis tõelise ohu korral kasutada, kuigi see oleks rikkunud oluliselt hõlsti sisemist struktuuri ja muutnud selle kasutamiskõlbmatuks. Tuli riskida ilma abivahendeid kasutamata.
Kaks sünkroonset kõrvulukustavat plahvatust tekitasid väikeses kabinetis korraliku segaduse. Kuumus, risu ja lööklaine oli hävitanud enamuse sisustusest, kaasa arvatud ka suure osa meest varjanud lauast. Ainult uks seisis vankumatult oma kohal edasi, seinadest aga selle ümber polnud enam jälgegi. Samuti haigutas põrandas paras auk.
Mees vaatas avausest alla, kuid ei näidud midagi muud peale hõljuva kivitolmu. Ta kiskus säärele kinnitatud kabuurist oma ustava 9mm püstolkuulipilduja ja laskus järgmisele korrusele. Mees maandus pehmelt rusuhunniku otsas täpselt samasuguses kabinetis, nagu üleval ja tormas sekunditki kaotamata ukse juurde. Ilma erilise pingutuseta rebis ta selle lukust lahti ja astus vaiksesse koridori. Mees kuulis, kuidas laserid tema seljataga hakkasid vihaselt surisema. Ta oli jõudnud täpselt õigeaegselt.
***
«Sir, me kaotasime ta,» teatati maja kontrollkeskusest Burtile.
«Pole hullu Bob, niikuinii ei suutnud me teda juba algusest peale jälgida. Me ainult oletasime, kus ta parasjagu olla võiks,» lohutas senaator närvilist turvapealiku.
«Sir, kas ma saadan mehed patrullima?» päris mees. Burt mõtles hetke ja ütles: «Me ei taha ju oma kutsumata külalist liiga ettevaatlikuks teha!»
«Just nii, sir!» kiitis Bob ülemuse otsuse kõhklematult heaks. «Kas saadan ka robotid välja?»
«Ei, meestest piisab täiesti. Ma olen veendunud, et isegi kõige targem tehisintellekt ei suudaks mõrvarit leida. Milleks asjatult ressursse raisata.»
«Just nii, sir!» tuli mitte midagi ütlev kinnitus: «Kontrollkeskus, lõpp.»
«Sir, võimalik, et teil on õigus, kuid sellele vaatamata peaksime tegema kõik, mis võimalik. Kaalul on ju ikkagi teie elu või valetas see tüdruk meile ja mees jahib hoopis midagi muud,» mõtiskles kadestamisväärselt ükskõikse näoga Tom, kes oli turvapealiku ettekannet vaikides kõrvalt kuulanud.
«Mida temasugusel mehel siit muud tahta. Meil pole tema jaoks midagi väärtusliku. Ei, tüdruk ei valetanud, Maja kinnitas seda. See mees tahab ainult mind,» oli senaator Norman veendunud.
«Me ei saa selles nii kindlad olla. Tüdruk võis olla muudetud,» arvas Tom.
Jälle vaidles Burt vastu: «Maja skaneeris teda mitu korda väga põhjalikult ja tegi isegi mõned analüüsid, kuid ei avastanud midagi ebanormaalset. See tüdruk oli rohkem inimene kui pool selle Linna elanikest kokku!»
«Aga siiski, me peame tegema kõik...» alustas Tom, kuid senaator heitis talle hoiatava pilgu. Noormees vakatas kuulekalt ja tema silmis võis märgata kerget vihatulukest, mis kadus sealt sama kähku, kui oli tekkinud.
«Kuid me poleks pidanud tal minna laskma!» prahvatas Tom hetke pärast. Temal olid oma põhimõtted ja kindlad käitumisnormid, mida ta ei suutnud alati maha suruda.
«Ma andsin talle oma sõna ja ma olen sõnapidaja mees. Vähe on siin ilmas nii julgeid ja meelekindlaid inimesi, nagu see noor daam oli ja ma hindan seda. Mul on kõrini kasututest tallalakkujatest ja pugejatest. Nemad on poole hullemad kui see naine ja praegu mind otsiv palgamõrvar,» lausus Burt kibedalt. Ka temal olid oma kindlad põhimõtted. Vahest isegi liiga kindlad, sest ega niisama ei tahetud kedagi ära koristada.
«Sir, Maja teatas, et keegi üritas esimesse lifti siseneda,» ütles kontrollkeskusest Bob.
«Saada mehed kohe sinna. Ta võib veel seal läheduses olla,» käskis Tom.
«Sir, teise ja kolmanda lifti blokeeringust on läbi murtud. Ülejäänud lülitas Maja igaks juhuks võrgust välja,» jätkas turvaülem.
Burt hakkas just midagi ütlema, kui ruum pimedusse mattus. Ta tõmbas sügavalt hinge ja lausus ohates: «Tom, ma arvan, et me peame kiirustama. Meil ei ole just eriti palju aega järele jäänud!»
***
Kui John oli keldris maja generaatorid ära rikkunud, kustus valgus ja süttis mõne hetke pärast surisedes uuesti. John üritas küll kindlaks teha, kus varugeneraatorid asuvad, kuid tema pingutused ei kandnud vilja. Lõpuks tunnistas ta end lööduks ning ronis partrulle vältides seitsmeteistkümnendale korrusele Sealt oli küll tema eesmärgini, maja keskosani, umbes kakskümmend korrust, kuid see ei häirinud teda põrmugi. Tal oli vaja leida kuskilt paar küllaltki suure pingega kaablit, et voolukõrk uuesti lühisesse ajada.
Erilise vaevata avas John kroomitud liftiuksed ja rebis kahe lifti?ahti seinalt paar jämedamat kaablit, tõmbas need keskelt pooleks ja sikutas kolmandasse, kus ühendas vooluvõrku tagasi. Seejärel lülitas ta lifti tööle. Ta teadis, et oli sellega paratamatult äratanud maja tehisintellekti tähelepanu, kuid see ei olnud enam oluline. Peagi pidi kustuma valgus ja palgamõrvar võis rahulikult edasi tegutseda, sest kuigi varjestus aitas suhteliselt hästi igasuguse elektroonilise jälgimise puhul, ei teinud see teda inimsilmale täiesti nähtamatuks. Ainult pimedus suutis tema liikumist piisavalt katta. Pealegi näitas tema väikese võimsusega kaasaskantav liikumisdetektor, et valvurid olid temast veel liiga kaugel.
Ootamata oma tegevuse tulemusi, suundus ta kõrvalasuvasse trepikäiku ja hakkas ülespoole jooksma. Viivupärast oli kõik pimedam kui öö. Nüüd oli Johnil loetud minutid aega, et jõuda enne üles, kui ta jälle osaliselt nähtavaks muutub. Arvatavasti oli varjestuse üks toiteplokkidest kuidagi kannatada saanud ja hakkas vaikselt üles ütlema. John pidi tõesti kiirustama, sest ta ei saanud igavesti turvameestega kassi ja hiirt mängida.
Kolme minutiga kakskümmend korrust kõrgemale kihutada polnud naljaasi isegi johni-taolisele inimmasinale, kuid ta sai sellega edukalt hakkama ja just viimasel hetkel. Üks akudest lülitas end välja ning sädelev elektrivärelus tiirutas takistamatult mööda ta keha ringi. John nägi välja nagu rikkiläinud jõupuu.
Kolmekümneseitsmendale jõudes ründas John koridoris valvavaid mehi. Tema ilmumine oli niivõrd ootamatu, et turvad ei jõudnud sellele kuidagi reageerida. Kiiresti lõi palgamõrvar valvurid uimaseks, kuid ei tapnud neid. See polnud tema ülesanne.
Siis saabus järgmine elektrikatkestus ja maja vajus surmaunne. John kiskus lahti esimese lifti?ahti ukse ning ronis mööda trosse korrus kõrgemale. See oli ainus võimalus pääseda Burti eravaldusesse, sest sinna ei viinud mitte ükski teine tee. Kassisammul läbis palgamõrvar senaatori kabineti eesruumi ja jõudis massiivse puidust ukseni.
Tumendatud aknast sissevoogavas nõrgas valguses nägi John tagasihoidlikku kirjutuslauda ja selle taga moodsas kehatoolis istuvat kogu.
«Kes te olete?» küsis senaator ehmunult.
«Surm!» vastas John külmalt. See ei olnud uhkeldamine. Tema oli surm, tahtis ta seda või mitte. John tõstis oma vanaaegse projektiilrelva ja suunas selle Burtile, kes tuimalt talle otsa jõllitas. Palgamõrvar vajutas päästikule ja kuul tabas senaatorit täpselt rinda ning lükkas ratastel tooli vastu matt-klaasi. John astus mehe juurde ning otsis selle kaelalt pulssi. Senaatori süda ei löönud, palgamõrvar oli oma ülesande täitnud. Kuid midagi häiris Johni. Lõpp oli tulnud natuke liiga kergelt. Ta asetas relva lauale, võttis vöölt noa ning tõmbas senaatori parempoolse silmalau lahti. Osavalt eemaldas ta surnu silmamuna ning uuris tähelepanelikult selle tagumist külge. Pilkases pimeduses võis märgata kolme helendavat täppi. Ta oli läbikukkunud. Toolis vedeles ainult senaatori odav kloon, mis seletas ka selle puise ja ebainimliku käitumise. Hannah oli oma ähvarduse täide viinud. Nüüd oli vaja ainult põgeneda.
John võttis relva, vahetas pideme ning lasi selle akna pihta täiesti tühjaks, tegemata klaasile suuremat viga. Siis haaras ta toanurgast tühja tooli ning virutas selle üleloomuliku jõuga vastu akent. Klaas kärises tihedaks ämblikuvõrguks ning paiskus siis raamist välja. John kuulis seljataga lähenevaid samme ja sukeldus kõhklematult betoonkuristikku. Kindlasti oleks võinud valida ka mõne muu taganemistee, kuid ta ei tahtnud oma läbikukkumist veresaunaks muuta.
Samal hetkel hingasid kaks meest Maja kontrollkeskuses kergendunult välja. Üks oli kalgi näoga noormees ja teine sõbraliku olemisega keskealine härrasmees. Nende plaan oli õnnestunud.
***
John vaatas kuidas maapind talle meeletul kiirusel vastu kihutab. Ta ei kartnud, sest ta polnud võimeline kartma. Ta oli niimoodi konstrueeritud, võimetuna midagi tundma, kuid ta ei tahtnud ka surra. Jah, ta oli jäätud ilma kõigist inimlikest nõrkustest -- segavatest tunnetest ja emotsioonidest, kuid talle oli antud uskumatult suur ellujäämisinstinkt. John oli nagu masin, nagu täiuslik relv, kuid mingi osa temast oli ka inimlik ning see oli kohutavalt häiriv. Tihti tuli välja, et ta ei suutnud oma käitumist ainult puhta loogikaga seletada ja see hirmutas teda, sest ta arvas, et hakkab vaikselt segi minema. Võib-olla sellepärast vajaski ta Hannah't ja ihkaski nii väga kuhugi kuuluda. Kuid võib-olla ka mitte.
Kui John hakkas eristama umbes viiekümne meetri kõrgusel tänava kohal lendavaid autosid, arvas ta, et on paras aeg kukkumine lõpetada. Tema tuules lopendav mantel muutus jälle kummaliseks deltaplaaniks ning John hõljus rahulikult kaugemale oma esimesest ebaõnnestunud tööst. Võib-olla polnudki ta nii täiuslik, kui tema loojad tahtnud oleksid, kuid võib-olla polnud läbikukkumine üldse tema süü.
Oskuslikult sõidukite vahel laveerides läks Johnil korda maanduda paarisaja meetri kaugusele majast, mida ta äsja rünnanud oli. Varjestus lülitus välja ja mantel muutus taas endiseks ning John hakkas väheste möödakäijate imestunud pilke eirates vaikselt edasi sammuma. Igaks juhuks lülitas ta ka saatja sisse. Viivu pärast kihutas temast mööda kümnemasinaline politseikolonn. Johni mantel vahetas värvi mustast helebee?iks ja lühendas pikkust. Püksid muutusid halliks ja robustsed armeesaapad omandasid täiesti süütu tänavakinga välimuse. John võttis taskust päikeseprillid ja pani need pimedusest hoolimata ette. Enam ei erinenud ta millegi poolest tavalisest nulltasandi elanikust.
Kaks kvartalit edasi oli tänav suletud. John pööras ringi ja jalutas tagasi. Ta lootis pelgupaika leida vanast katolikust kirikust, millest ta mõni hetk tagasi mööda kõndinud oli. Ja pelgupaiga ta sealt leidiski.
Kirik oli suur ja avar. Kindlasti oleks hoone valgustatuna olnud tohutult mõjuvam, kuid religioon oli viimasel sajandil lõbujanuliste inimeste meeltes tahaplaanile tõrjutud ja tõsiusklikud pidid oma väheste vahenditega ise hakkama saama. Ja tegelikult sobis hämarus luitunud ja räämas hoonele märksa rohkem. Hämarus sobis igale poole märksa rohkem
John seisis kiriku eeskojas, tahtmata edasi astuda ja jälgis läbi kitsa ukseprao väljas toimuvat. Kõik oli rahulik. Üksikud inimesed liikusid tuimalt ringi ja üle tänava säras sünges tulekumas Pimeduse Vennaskonna tume tempel. Ja need, kes tahtsid midagi uskuda, valisid ikka halvema variandi.
Vabandav, kuid tungiv köhatus sundis Johni võpatades ja mandli hõlma alt relva haarates ümber pöörama.
«Seda asjandust teil küll pole vaja! Ükskõik kui rängad ka teie patud poleks, olete te praegu Jumala kaitse all,» lausus tagasihoidlikus pruunis rüüs viie-kuuekümne aastane kidur, kuid üsna terve väljanägemisega mees. John kõhkles hetke ja pani relva ära.
«Kes sa oled ja kust sa tuled? Mis sunnib sind nende igivanade müüride vahelt varju otsima?» küsis kõhn vanamees.
«Isa, on parem kui sa seda ei tea!» lausus John.
Preester noogutas mõistvalt, astus paar sammu tagasi ning mähkus varjudesse.
«Mu poeg, sa oled pikal teel, mille algus on unustusehõlma vajunud ja lõpp... see saab sünge ja troostitu olema! Sa oled elanud elu, mis on patune, kuid sa pole teinud rohkem pattu, kui iga teine surelik siin armetus linnas. Ära muretse, Jumal andestab kõigile! Isegi neile, kes tema andestust ei otsi. Ka sulle. Kui mitte täna, siis homme!» kõlasid kajana kiriku võlvide all preestri sõnad. John tahtis just midagi pärida, kui tema kõrvus kõlas Hannahi tuttav hääl.
«John, John, kas sa kuuled mind? John?»
«Jah, Hannah,» vastas John.
«Kus sa oled?» küsis naine.
«Ma olen senaatori majast kirdes, umbes poole kilomeetri kaugusel, ühes vanas kirikus.»
«Oota seal, ma kohe tulen!»
Ja jälle valitses hoones vaikus. Kadunud oli lumm ja salapära. Kõik oli endine. Üks paljudest kirikutest, kus keegi enam ei käi. Jumal, nagu keegi ütles, on surnud.
Viie minuti pärast laskus pühakoja ette itaalia restorani logoga päevinäinud hõljuk. John väljus hoonest ja kõndis kiiresti masinani ning istus sisse. Hõljuk tõusis õhku ning kadus liiklusvoogu.
«Mis juhtus? Ma juba kartsin, et nad on su kinni püüdnud. Ta küll lubas, et ei puuduta sind, kuid mine sa neid poliitikuid tea,» ütles Hannah murelikult.
«Nii et sa siis ikka hoiatasid teda, Ma ju ütlesin sulle, et sel pole mõtet,» lausus John.
«Kuidas pole mõtet, ma ju päästsin tema elu!» ei saanud naine aru.
«Kas sa tõesti arvad, et sa päästsid tema elu?»
«Seda ma ju ütlesin!»
John silmitses tolmusest autoaknast sünget Linna. Hiiglaslikud pilvelõhkujad rebisid hallisegust taevast nagu tohutu sõjanuia ogad inimihu ja võistlesid üksteisega suuruses. Talle ei meeldinud Linn. Ta ei sallinud selle sudu ja rahvarohkust. Kära, müra ja saastet, korruptsiooni ja rikutust, kuid ta pidi paratamatult sellega leppima, sest ta ei teadnud midagi muud. Ta vihkas seda linna nagu paljud teisedki, kuid jätnud ka seda nagu paljud teisedki. Ta oli juba liiga kaua selles linnas elanud, et nüüd lahkuda. Linn oli üks suur maailm. Linn oli nagu universum.
«Jah, võib-olla sa päästsidki ta. Ma tõesti loodan, et see sul õnnestus, kuid samas andsid sa talle võib-olla ainult ajapikendust. Ma ei tea küll päris täpselt, kes meid palkas, see ei huvitagi mind, kuid ma olen kindel, et neile pole minu läbikukkumine just suur probleem. Kui mitte täna, siis mõni teine päev viib keegi ikka minu töö lõpule. Ainult siis oleme meie siit juba väga kaugel,» ütles John.
«Ma ei usu seda. Sina olid parim, keda raha eest võis saada,» lausus naine veendunult ja heitis kiire pilgu enda kõrval istuvale mehele.
«Just täpselt olin. Enam ma igatahes seda pole. Nüüd olen ma jälle vabakutseline ja sa tead, mida see tähendab,» sõnas John väsinult. Naine raputas veendunult pead ja mees ühmas hooletult: «Usu või ära usu, see ei muuda enam midagi. Elu juba on selline, eriti veel selles neetud Linnas!»
«Aga...» alustas naine, kuid kuulis siis Johni ühtlast rasket hingamist ning hoidis oma suu kinni. Ka kellegi haiglase mõistuse poolt loodud inimtapamasinad võisid vahel ära väsida ja sügavasse, unenägudeta unne vajuda.
Hannah juhtis logisevat hõljukit liigselt kiirustamata hiiglaslikust metropolist välja.
Ja teatud asjad, mis pidid juhtuma, hoolimata inimeste meeleheitlikest katsetest neid mitte juhtuda lasta, juhtusid.
***
«Sir, veel on võimalus teil seda tüdrukut jälitada,» lausus Tom.
«Ei, ma andsin talle oma sõna, et ta võib vabalt minna. Sa ju tead, et ma olen sõnapidaja mees,» vastas Burt ärritunult.
«Kuid mida me politseile ütleme?»
«Politseile? Mida me neile ikka ütleme, me ju langesime terroristide rünnaku ohvriks,» ütles senaator tõsiselt. Tom noogutas ja pobises midagi arusaamatut omale nina alla. Tekkis paus ja Burt astus mõtlikult akna juurde ning vaatas välja. Tom jäi paigale.
«Sir, mul on teile üks küsimus?»
Senaator pöördus oma assistendi poole ja vaatas talle ootavalt otsa. Korraks tundus talle, et ta näeb esimest korda noormehe ükskõiksel näol selgeid tundeilminguid, kuid ilmselt oli see lihtsalt silmapete.
«Lase tulla!»
«Sir, ma tahaksin tõesti teada, miks te lasite sel palgamõrvaril ja tema kaaslasel nii lihtsalt minna. Kas te pole vihane, kas te ei ihka üldse kättemaksu?»
«Palgamõrvarit poleks olnud just eriti lihtne püüda, ilma et ta enamikku meie meestest tapnud poleks või meie toredat plaani juba varem läbi näinud. Sa tead ju ise ka, et ta polnud mingi tavaline mõrtsukas ning pealegi võib nurkaaetud loom olla märksa ohtlikum, kui vabalt liikuv. Ja tegelikult poleks mul nende tabamisest erilist kasu olnud!» ohkas senaator.
«Miks, sir?» imestas Tom.
«Ma küsin sult nüüd ühe küsimuse. Mõtle rahulikult ja vasta siis mulle. Sobib?»
«Muidugi, sir!»
«Kumba peale sa rohkem vihane oleksid? Kas rusika, mis sind lööb või mõistuse, mis andis käsu selle löögi sooritamseks?»
«Mõistuse peale ikka,» lausus Tom.
«No näed siis, mina samuti. Palgamõrvar ja see tüdruk olid ainult rusikas. Loomulikult pole ka nemad süütud, kuid kes seda tänapäeval on. Sina, mina? Vaevalt küll! On olemas ainult kahte tüüpi inimesi. Ühed, kes on natuke vähem süüdi ja teised, kes on natuke rohkem süüdi. Ja nagu mina seda Linna tunnen, saavad nemad ka kunagi oma karistuse kätte!»
«Sir, ma arvan, et ma saan nüüd teist aru!»
«Tom?»
«Sir, ma arvan ka, et te ei ole minu peale vihane,» ütles Tom, ja tõmbas pintsaku alt välja väikese laserpüssi. Burt jõllitas uskumatult oma isikliku abi ja tema huultel vormus tahtmatult üks küsimus:
«Miks?»
«Meil kõigil on oma hind ja minu oma ületati märkimisväärselt. Sir, te olete tubli mees, te seisate julgelt oma põhimõtete eest, kuid te ei mõista ilmselget. Teie lähimad liitlased ja sõbrad on teie kõige suuremad vaenlased. Mul on kahju, et te seda nii peate teada saama. Mul on tõesti kahju!» sõnas Tom nukralt ja vajutas päästikule.
Ja viimase asjana oma elus nägi Burt, et tema kalk abiline on siiski võimeline tunneteks. Tal oli tõesti kahju.