Tuul undas ja vandus valjuhäälselt rannakindluse
kulunud müüris haigutavates aknaavades. Kibuvitsad
kaeblesid tema tigeduse üle, kriipides kriginal okastega
üle kiviklibu. Lained tagusid jõuetus raevus
kaldavalli, uhtudes sinna õhku ahmides surevaid
adrumättaid ja taandusid jõuetul sisinal. November
astus troonile ja see siin oli
tema defilee, tunnistajaiks põhjaranniku armetu
sügisest laastatud looduse aadelkonna vaesunud esindajad. Kari
halenaljakaid kadakaid kõikus igavesest
tuuletõmbusest saadud hääletus köhas vappudes
teeraja kõrval, poetades siniseid pärleid oma suve
hiilgeaegade luksuslikust keest.
Olin tulnud fotoaparaat kaenlas Novembrit tervitama. Lahesopis
kividel kössitasid külmaunised luiged kui valge
ettekuulutus tulevastest lumehangedest. Sättisin statiivi
külmetavate kätega paika ja fokuseerisin kaamera
luikedele.
Seitse neist konutas teistest pisut lähemal, suurem
seltskond kössitas kaugemal kivides vahel mind aeg-ajalt
kahtlustavalt piieldes. Nihutasin statiivi neile aeglaselt
lähemale. Kivid krigisesid häälekalt mu aeglaselt
nihkuvate saapataldade all. Lähemad luiged ei
kõssanudki. Selja tagant kostis äkki tuhm
mürtsatus, millele järgnes rabin. Võpatasin ja
vaatasin järsult tagasi. Kindluseseinast lahtimurdunud
kivipank oli maandnunud otse kibuvitsapõõsasse, tema
kannul pudenes müürilt alla vähemaid kivikesi, mis
nüüd valjul rabinal talle pähe maandusid. Valvsuse
ja oleskelu piiril peesitanud luigeparvele oli minu järsk
võpatus viimaseks piisaks nende härmatõmbunud
kannatusekarikas. Linnud tõusid vaevaliselt lendu ja kadusid
raskete tiivalöökidega merepinda puudutustega ahistava
novembritaeva hallikasse uttu. Seitse lähimat peesitasid aga
flegmaatiliselt edasi. Lähim neist väänutas mu poole
kaela ja sisises laisalt. Ülejäänud lihtsalt
põrnitsesid mind oma kollakate linnusilmadega, heites ette
mu jultunud sissetungi nende mugavale läänimaale.
Sissetungijana ma end tundsingi. Linnas ja nüüd ka siin.
Ajakiri nõudis esmaspäevaks oma värskelt
fotoreporterilt s.o. minult professionaalseid loodusfotosid koos
nostalgilise tekstiga, et inimeste südametes algavaks
hingedeajaks sobivat meelsust tekitada (ja seeläbi kahtlemata
ka ajakirja läbimüüki suurendada!). Nii ma siis
võtsingi fotoaparaadi, priimuse ja magamiskoti, toppisin
need oma vanasse autologusse ja sõitsin siia, kus kunagi
lapsepõlves looduse ja ajahambast puretud lossi
võimas koosmõju mind päris oma perekonnast ja
juurtest unistama pani. Meie lastekodu tegi varasügisel
väljasõidu Põhja-Eesti rannikule ja just see
paik siin jättis mulle kustumatu
mälestuse: loss, varemed ja suured valged linnud sinisel
merel igatsevalt häälitsemas.
Paremat süzeed hingedeajast kirjutamiseks annab otsida.
Seitse luike -- seitse kadunud õilishinge oma lagunenud
lossi jalamil aastasadu valvamas, oodates hõimlast, kes
tuleks hingedeajal ja neid needusest vabastaks...
Mõte lendas. Koperdasin üle rannakivide auto poole,
tõin laptopi ja
hakkasin kirjutama. Rannaröövli poegade hingedest, kes
uppudes luikedeks muutusid ja oma kantsi valvama tulid. Hingedeajal
võib nendeni jõuda keegi, kes neile pandud needuse
murrab ja nad seeläbi tagasi inimesteks muudab.
Siia rannakivide vahele panin klaviatuuri vaiksel
klõbinal hingedeaega hulkuma ka selle õela vaimu, kes
omal ajal parun-mereröövlist lossiomaniku seitse poega
paruni pattude lunastamiseks metsluikedeks moondas. Talle peab vana
paruni verd pärija oma hingejõuga vastu astuma.
Olin kirjutamisest nii haaratud, et ei märganudki kuidas
taevas hämardub ja oktoobri viimase öö pimedus
merelt hiilides maale astub.
Neemetipus oleva majaka plinkimine paelus korraga mu
inspiratsioonist hõivatud pilku. Tõusin ja astusin
ranna poole. Luiged lösutasid ikka veel laisalt kivide vahel,
pead pooleldi tiiva alla pistetud, üks silm valvsalt minu
tegevust piidlemas.
Tuul paiskas oma külmade kamalutega mu näkku
udupeenikest soolast vett. Püüdsin keelega piisku --
maitse oli kibesoolane. Nagu aastasadu voolanud silmavesi turgatas
mulle pähe. Astusin lossivaremeisse tuulevarju ja toetasin
käe kivimüürile... Korraga sigusrid kiviseinad
kiviseinad mu ümber varjates täielikult ulguva
sügistuule. Minu ees seinal metallvõrusse torgatud
hingitseva tõrviku hais pani silmad kipitama ja mattis
hinge. Vaatasin ringi. Ma seisin keset iidsusest lehkavat koridori,
teadmata, kuis või milleks olen siia sattunud. Meelesopis
tundus ruum igituttav, põrandakividki olid kulunud sealt,
kus neid mäletasin. Kusagil üleval lõgisesid
tuules aknaluugid. Astusin mööda koridori edasi, paokil
ukse poole, mille taga teadsin olevat kamina. Ka koridoris
lõõtsuv tõmbetuul, mis mu näole kamaluga
juukseid pillutas, oli igituttav. Kas tõesti olin
jõudnud enda teadmata lõpuks koju? Omaste ja
hõimlaste juurde, vaimudeööl ja hingedeaja
alguses? Südames miilas korraga soojus ja valgus, niisamuti
nagu tuli laias koldes, mis minu ees pragisedes soojust
levitas.
Istusin kolde ees olevale kulunud puupingile. Keegi oli noaga
seda äsja sorkinud, siis noa käest poetanud, ning see
vedeles nüüd pingi kõrval maas. Õige, vanal
parunil on ju kohutav komme nuga peale söömist pingi
sisse torgata, tuli mulle meelde. Isa oli merel, õigemini,
isa ja vennad. Nad passisid Riiast tulevat kaubalaeva, mida pimedas
madalike vahel riisuda.
Krägin koridoris, ahaa, keegi teenijaist avas
märguande peale lossiväravat. Sammud koridoris, soolakas
merehõng ja sealt mu meespere tuligi, üleni tilkuvad ja
märjad, nägudel säramas rahulolu. Noos oli olnud
korralik. Taamalt kostis, kuidas teenijad taaka lohinal
mööda kivitreppe lossikeldrisse vedasid. Isa ja vendade
jutust kõlas uhkus -- kaubalaeva lastis oli kauneid kangaid,
klaasnõusid, uusi haljaid relvi, kõlblikku
toidukraami ja mitu vaati meretaguse põletava
märjukesega, mida mu meespere asjatundjaina üksteise
võidu valjuhäälselt ülistas.
Noorim vendadest astus mu tooli juudre ja laotas mu
õlgadele ülipeenest pitsist tohutu sõba. Udupeen
vill ja filigraanne töö. Imeilus! Embasin teda
vaimustunult. Mul oligi nüüd tõeline perekond.
Armastav ja hoolitsev. Mis sellest, et rannaröövlid.
Korraliku elatise teenimine on nagunii kellegi nöörimine,
ausa tööga ei ole iial rikkaks saadud.
Kohendasin sõba enesele paremini ümber ja
mõnulesin oma äsjaleitud perekonnaringi keskel. Vanem
vendadest tuli raskel sammul läbi koridori, kandes süles
röövsaagist pärit väheldast vaati. Ta asetas
kandami kamina ette, ning avas selle ettevaatlikult oma suure
pistodaga kangutades. Tundsin ära konjaki hõrgutava
aroomi. Mehed jõid seda suurtest klaaskruusidest, nagu
õlut. Mulle ei pakkunud seda keegi. Kahju, et lossipreilidel
pole luba konjakit juua, lõhna järgi otsustades oli
tegemist äärmiselt hõrgutava margiga. Ilmselt
peegeldus mu näol selgesti kahjutunne, sest isa, vaadanud mu
poole, tõusis oma suurest nikerdustega tugitoolist,
tümpsis raskel sammul üle toa ning pani mu kaela
ümber taskust võetud imekauni roosakasvalge
mitmerealise ja kaminavalguses kergelt kumava kee. Pärlid,
mõtlesin. Ehtsad, kallid ja haruldased. Olin kunagi
Talvepalees imetlenud tsaarinnade ehteid, kuid need pärlid
teinuks isegi sealsele kollektsioonile au. Isa tõstis kahe
sõrmega mu lõuga, ning suudles mind otsaesisele. Ta
punetaval näol helkisid higipiisad, ning hingeõhus oli
selgesti tunda konjakiaroomi, mis segunes riietest tuleva mere
soolaka lõhnaga. Hingasin seda mõnuga.
Lapsepõlves olin unistanud mereröövlitest ja
nendega põgenemisest, sellest, et mu isa on piraadilaeva
kapten, kes tuleb ja viib mu ära lastekodu hallide ahistavate
seinte ja lõputu vaesuse keskelt. Mul oli tuline
õigus niimoodi unistada! Ma olengi siin rannikul kurikuulsa,
lausa legendaarse mereröövli ainuke tütreke. Hoitud,
ehitud ja hellitatud. Ma ei pea enam iialgi muretsema artiklite
tähtaegade ega maksmata korteriüüri pärast. Mul
on vägev isa ja seitse venda, kes kõik minu eest hoolt
kannavad. Hingedeaeg on mind pärast pikki aastaid
lõpuks alatiseks koju juhatanud! Oma argiaega ja
askeldustesse tagasisaamine ei tundu mulle olulise ega ihaldatuna.
Siia ma jään, siia ma kuulun!
Melu mu ümber muutus üha joobnumaks. Isa ja vendade
pilgud muutusid konjakivaadi edenedes järjest kilavamaks,
hoobeldi vägitükkidega, millega kaubalaeva meeskonnast
jagu oli saadud. Ainukese kaine seltskonnaliikmena kuulasin
meeleheitliku võitluse ja hilisema meeskonna uputamise julmi
peensusi... Toa õdususse hiilib uppumisurma kibekülm ja
soolakas hingus, mis meeste nägudele võikaid varje
maalib. Ma ei taha seda rohkem kuulata! Isa ja vennad on ju minu
armas perekond, toredad, soojad ja hoolivad. Nende äri
nõuab külma verd ja vahedat mõistust, ning
rasked tööpäevad tahavad väljaelamist.
Jätsin isa ja vennad nende hooplemise juurde, ning
tõttasin kivitrepist üles oma kambrisse. Võtsin
peeglilaualt kuldse kammi ning tõstsin selle oma pikkade
heledate juuste juurde. Korraga jäin aga kuulatama. Kellegi
rasked sammud tulid trepist, ning suundusid otse minu magamistoa
poole.
«Isa?« Suur hallipäine mees seisis uksel.
«Tulin oma vastukingituse järele tütreke...»
kähises joobnud hääl mu kõrvus.
«EI!» mõte mu peas liikus palavikulise
kiirusega. Nii ei saa olla! Mu mõistus tõrgub seda
uskumast. Perekond, lähedus... kõik sulas olematusse,
reaalsusse jäid ainult suure, himura ja hirmus tugeva mehe
jälestusttekitavad käed ja ahmiv suu minu kaelal. Seal,
kuhu natuke aega tagasi olid needsamad käed asetanud
hinnalisemast hinnalisema pärlikee. Isa kingituse
tütrele? Või verepilastajast mehe kingituse oma
laps-armukesele?
Taganesin, mõte jälkusest värisemas, kobades
paaniliselt käega seljatagust. Pärlikee mu kaelas rebenes
ja pudenes kivipõrandale igasse ilmakaarde laiali. Kukkusin
voodile, ründaja raske keha prantsatas mulle otseti peale. Mu
meeleheitlikult abi järele kobav käsi leidis otsitava --
pigistasin käe tugevasti padja all oleva pistoda ümber,
ja tõstsin ta löögiks. Üks, teine, ja kolmas
kord...
Mehe erutusest kähisev hingamine muutus korisevaks, ning
vaikis paari vaevalise hingetõmber järel. Keha mu peal
muutus raskeks ja lõdvaks.
Tõukasin mehe õudusesegase vastikustundega enda
pealt eemale, ning komberdasin aknani. Avasin luugid ja verist
pistoda käes pigistades karjusin tuulde kõige jubedama
needuse, mis mulle pähe tuli. Needsin ära oma isa pojad,
soovides et nende läbi iialgi ei jätkuks see neetud sugu.
Elagu nad edasi siin kantsis, nähku seda kõdumas ja
lagunemas, saamata sinna midagi parata. «Isa veri saagu hukka
oma liha ja vere läbi!» Karjusin need sõnad
vihapisaratega pooleks tuulde.
Samal hetkel hakkas kõik mu ümber keerlema ja vajus
ähmasesse kaugusesse... Seisin taas tuulisel rannal, otse
keset luigesalka, kes mind ilmselt vaenlaseks pidades korraga
ründasid. Tõmbusin tiiva- ja nokahoopide all kössi
ning pooleldi jooksin pooleldi roomasin oma auto poole, kartes
sisimas, et mul ei õnnestugi sinna jõuda. Paanikas
pagedes, nägin kiviklibu vahel oma pärlikee
laialipaiskunud riismeid.
Mulle väga lähedal kõlas korraga lask. Üks
mu ümber lennanud ja tiivahoope jaganud luikedest kukkus
surnult maapinnale, teised lendasid ehmunult kõrgusse ning
kadusid kiiresti silmist. Roostikust ilmus võõras
mees, kes tõttas mu juurde, aidates mul püsti
tõusta ja riideid puhtaks rapsida.
«Tüdruk, mis sul arus, kõnnid otsekui lummas
otse luikede keskele! Hullvaim. Täna oma saatust, et ma
siiakanti pardijahile sattusin ja sul selleläbi hing sisse
jäi. Luik on suur lind, mitmekesi võivad nad su ka
surnuks peksta.» Ta vangutas pead ja ulatas mulle
põuepudeli.
«Säh, rüüpa, ehmatuse peale kulub
ära.»
Rüüpasin pudelist, ning ninna lõi sellesama
konjaki aroom, mida ennist lossis tundsin.
«Mis jook see on?« küsisin väriseva
häälega.
«Eh, meri toob rannakülas vahel üllatavaid ande.
Leidsin vaadikese täna õhtul jahil käies
roostikust. Oivaline kraam. Hommikul tulen järele ja viin
koju. Saavad teisedki proovida.»
Sulgesin silmad ja kogusin ennast. Asjad on läinud liiga
veidraks...
«Seega, luikede juurde kõndimine pole tark
tegu?» üritasin olnu üle nalja heita. Mees raputas
pead. «Tulite sirgelt varemete vahelt välja ja
kõndisite nende poole. Mul ei jäänud muud
üle, kui üks maha võtta, et teisi ära
hirmutada...
«Aitäh!» katkestasin teda järsult.
«Ma pean nüüd natuke aega üksi olema ja
mõtteid koguma!»
Otsisin taskust oma nimekaardi ja pistsin mehele pihku.
«Olge kena, helistage mulle homme, et saaksin teid
korralikult tänada. Praegu pole ma selleks rünnakust
saadud šoki tõttu ilmselt võimeline.
Nüüd aga jätke mind üksi, palun!»
Mees vaatas mulle pikalt otsa, võttis siis kaardi, toppis
selle ühte oma kuue arvukatest taskutest. Seejärel pistis
ta sõnagi lausumata surnud luige oma suurde seljakotti ja
läks tagasi roostiku poole. Ootasin kärsitusega tema
lahkumist.
Roostiku juures pööras mees äkki ümber ja
tuli kõhkleval sammul tagasi.
«Aga ehk tuleksite ööseks meile tallu, kuhu te
ikka vastu ööd niiviisi hirmununda ja segaduses
lähete?»
Sealjuures vaatas ta mulle avalalt otsa. Sellisele pilgule ei
suutnud ma ära öelda. Korjasin kiiresti kokku oma fotoka
ja laptopi, ning pakkusin, et sõidame minu autoga kohale.
Mees mahutas end kitsale kõrvalistmele, hoides oma suurt
seljakotti kohmakalt põlvedel.
Sõitsime vaikides esimeste majadeni. Mehe talu kujutas
endast korralikku kahekorruselist maja rõdude ja
minigolfiväljakuga. Kena noorepoolne perenaine võttis
nii jahisaagi, minu, kui ka mõlemi saamise loo naeratades
vastu, ning sammus seejärel luik kaenlas kööki.
Peremees juhatas mind elutuppa, ning olles mu kindlustanud
kõige eluks hädavajaliku s.o. konjakiklaasi ja
telekapuldiga, taandus ta maja sügavusse jättes mu
tugitooli konutama ja satelliidikanaleid klõpsima. Pea oli
tühi. Jõllitasin ekraani ja ootasin mõttes oma
maitsmismeelt teritades toitu, mis köögis valmides nii
isuäratavalt lõhnas...
***
Naisteajakirja reporter pani paberilehe käest,
tõstis klaasi konjakiga kõrgele ja vaatas jooki vastu
kaminatuld. Klaasi sisu sillerdas võrgutavkuldselt. Ta
naeratas majaperemehele. «Vaimustav lugu! Olete oma
põhitöö kõrvalt väikest viisi ka
kirjanik?» küsis ta koketselt naeratades.
Mees muigas napilt suunurgast: «Paraku mitte. Selle loo
leidsin faili kujul ühest Rakvere väikesest
arvutiärist ostetud laptopist. Hoopis
märkimisväärsem on see, mis sellele
ilukirjanduslikule lookesele tegelikkuses järgneb.»
Naise seni koketses naeratuses peegeldus pisuke huvisäde.
Ta kohendas end mugavamini tooli, tõstes jala ahvatlevalt
üle teise, naelutas pilgu mehe huulile ja jäi ootele.
«Nimelt suri kahe aasta eest, 31-sel oktoobril minu
vanematekodu lähistel harvaesineva astmaatilise allergia
tõttu teie ühe konkurendi noor naisreporter.»
Naine vangutas kahtlevalt pead.
Mees noogutas tõsisel ilmel, nig jätkas
rahulikult:
«Mul õnnestus oma ülikooliaegseid tutvusi
kasutades kohtuda lahangu sooritanud arstiga ning muuhulgas
läbi lugeda ekspertiisiakt. Sellel seisis diagnoosina
astmaatiline ülitundlikkus metslinnuliha suhtes. Astmahoog
põhjustas lämbumise, ning arstide elustamiskatsetest
hoolimata oli kannatanu jäänud juba liiga kauaks
hapnikuta, aju verevarustus oli seiskunud, mis omakorda
põhjustas tõsiste ajukahjustuse tekke. Doonorelundeid
kummalise allergiahoo esinemise tõttu kannatanult
võtta ei juletud... »
Naisreporteri silmist kumas nüüd juba selget
uskumatust. «See ei saa niimoodi olla!» Roosa pärl
tema kummagi kuldes kõrvarõnga küljes lõi
peavangutuse saatel hoogsalt tantsima.
Mees silmitses tema kõrvarõngaid väga
tähelepanelikult. «Ega ma pole liiga pealetükkiv,
kui küsin, kas need kõrvarõngad on R.T.,
Tallinna ühe tuntuima kullassepa toodang?»
Naine naeratas meelitatult. «On küll, aga kuidas teil
õnnestus see ära arvata. Olete ju tunnustatud
loomaarst, mitte aga kullassepp?»
«Vaadake, mina müüsin need pärlid R.T.-
le.»
Naine põrnitses teda nüüd juba sügava
uskumatusega.
«Töötasin kahe eesta eest Rakvere lähedal
vanemate kodualevis loomaarstina. Novembrikuus tõid
kohalikud jahimehed mulle üksteise järel kuus surnud
luike. Lahkamisel leidsin iga linnu pugust peotäie
roosakasvalgeid pärleid. Lindude surma tegelikku
põhjust ei õnnestunudki mul kindlaks teha. Küll
aga õnnestus tuttava kullassepa abiga tuvastada leitud
pärlite väärtus ja tema kaudu leida ka sobiv ostja.
Pärlite müügist saadud rahaga avasin Tallinnas oma
pisikese loomakliiniku, mis on alati olnud minu
unistuseks.»
Selgituse lõpetanud naaldus mees mugavamini tugitooli ja
nautis uskumatuse erinevate vormide mängu ajakirjaniku
näol. Ta naeratas.
«Aga teate, mis mind kogu selle loo juures
tõeliselt üllatas?»
Naine raputas ikka veel sõnatuna pead.
«Huvi pärast käisin hiljuti tutvumas ka
mereröövlist paruni perekonnaarhiiviga. Paruni arvult
kolmas nooruke naine hukati abielurikkumise pärast.
Ahvatlejaks oli hilisemate põlvkondade poolt kirja pandud
selgituses paruni enda noorim poeg, kes jäi aasta peale naise
hukkamist sügisesel tormisel merel kadunuks.»
Mees võttis lauakeselt oma konjakiklaasi ning
tõstis selle otsekui toostiks kõrgele. «Seega
meie kadunud reporterineiu ei näinud samuti tõde, kuid
tänu tema fantaasiale olen mina suutund täide viia oma
unistuse. Selles loos peitubki minu edu saladus, mida te minult
meie intervjuu alguses küsisite.»