Ma olen seitsmekümne üheksa aastane haige rauk, minu jalad ei kanna mind enam, kuid seda tugevam on minu mälu. Ma mädanen oma pärusmõisas, mul on elada jäänud vaid mõned kuud, ehk veidi rohkem kui Sebastién hoolsalt aadrit laseb, kuid kõigest hoolimata olen ma õnnelik ja ikka veel armunud. Minu armastus on minu usk ja õnn ja seepärast suren ma rõõmuga, kahetsemata midagi. Ma ootan surma! Nad mõtlevad, et naeratus mu kuivanud huultel on vanadusnõtrusest, kuid minu mälu on iga päevaga selgem ja pisarad mu silmis pole mitte kurbusest, vaid õnnest ja rõõmust. Ma olen ikka veel armunud. Ja ma olen ketser.
Ma ei tundnud Lotharit tegelikult, olen temaga vahetanud vaid mõned sõnad ja tema hinge eest palvetanud. Ehkki seda poleks vaja -- ma ju nägin tema viimast naeratust -- palvetan ma ikkagi. Me armastame temaga ühte ja sama naist, ent kui poleks olnud Lotharit, oleksin ma praegu tõesti ainult see, kellena ma näin -- haige ja känguv maaisand, kelle surma kõik ootavad. Ent mu mälestused on tõesti iga päevaga üha eredamad, mulle meenub üksikasju, lausekatkeid, nägusid, inimesi, maastikke ajast kui olin veel noor ja sugugi mitte nii õnnelik kui praegu. Hiljem olen ma uurinud Lothari elukäiku, olen külastanud linnu, kus käis ka tema, vestelnud inimestega, kes teda minust paremini tundsid. Ja kui ma nüüd silmad sulgen, kangastub mulle tema lugu, tema elu ja armastus, ja kui ma mõnda seika tema elust ehk ise ei tea, siis olen ma selle välja mõelnud. Iialgi ei pane ma neid mälestusi kirja, sest milleks tõmmata enda suguvõsa peale Vahimeeste, Peapiiskopi ja Keisri viha. Õndsad pole mitte pimedad, vaid need, kes on näinud!
Aga nüüd, enne surma, siin mõisas, üksikuna, kõledas toas, kus laual seisab piibel ja kann Sebastiéni segatud rohuga, ma kuulen avatud aknast karjuste hommikusi hõikeid ja lammaste määgimist, päike on taas tõusnud valgustamaks ühte viimasemaid päevi minu elust, kangastuvad mulle need päevad noorusest ja mul on raske uskuda, et see mees seal olen tõesti mina ise. Ma sulgen silmad, ma mõtlen ja meenutan, ma usun ja armastan, ma olen nii õnnelik! Ma tahaks laulda ja juba ma kuulengi viiulite kauget kõla, trummide müra ja mudas tantsuhoos pladisevaid paljaid jalgu. Lothar on seal, ta hoiab ühes käes veinikannu ja teisega lehvitab, vein voolab ta habemest ja tilgub pruunile särgile, ta naerab ja laulab korraga, ta on joovastuses ja joobunud. Punapäine Justine seisab truult Lothari kõrval, heliseval häälel laulab temagi...
Justine'i laul lõikab mulle kõrvu ja südamesse... Cuncti simus concanentes, laulab ta, ja üks surev vanamees ümiseb temaga siin kaasa.
Ma mõtlen Lothari lugu, see on minu ainus tegevus enne surma, igal hommikul, kui mõis on liikvele läinud, istun ma siin oma toas, kuulan, kuulen ja mõtlen oma mälestusi. Vahest iga kord erinevalt, võibolla mõtlen ma iga kord mõne seiga juurde, ent alati ma kinnitan endale, et jah, just nii pidi see kõik olema. Meenutused on ainus raamat, mida ma loen, ainus minu armastus. Karjusedki akna taga laulavad midagi, nad on noored ja tõusnud just oma piigade kuumast sängist, aga olgu neitsi Maria mulle tunnistajaks, nemad ei tea, mis on armastus.
Nii et jälle sulgen ma silmad... Mida ma näen täna kõigepealt? Kust algab minu raamat täna? Ühte ma tean kindlalt -- jälle on varasügis, lõunast saadik kestnud sadu on lõppenud, teed ja niidud auravad, see on...
*
...See on Akvitaania, varasügis... niidud auravad sadanud vihmast, õhtu eel on päike pilve tagant välja sõudnud... pori on teedel kuivamas, ent vankrid on neisse sõitnud sügavad jäljed, mudas on raske liikuda ja rändurid eelistavad teeperve. Õhk on niiske ja sumbne, kannab endas hanede kluuksumist, koerte haukumist, veiste ammumist ja muidugi, oh muidugi, kostab ka juba õrnalt vilepillide lõbus tilin ja trummide põntsumine. Jah, ma näen nüüd -- taamal aimub läbi udu roheliste mägede viirg, tee lookleb läbi karjamaade, seal lähedal algavad parun de Moinnes'i jahimetsad, kus võib küttida kulte ja hirvi. Päike ripub tumehalli pilve taga, saadab viimaseid kiiri, õhtu on saabumas, kuid kõik selle päeva olulised toimetused pole veel kaugeltki lõppenud. Mitu inimest peavad veel kohtuma, mitme inimese elu ja armastuse lugu on veel täna algamas.
Ja näe -- seal astuvad kaks palverändurit! Nad on noored, ehk liiga noored isegi, et palverännule minna, sest kindlasti ei saa nende patukoorem olla juba nii ränk. Aga nende olekust aimub argust, ettevaatlikust, alandust ja hardust. Kes teab, mis neid on tõuganud sellele pikale teekonnale? Aga et see pikk ja raske on olnud, võib näha nende välimusest. Nad on kurnatud, kindlasti teel olnud juba kaua, hilbud nende ümber on kokku sobitatud mitmest vanast kaltsust, nende paljad jalad on marraskil ja vermeis, näod kõhnad ja vaevatud. Kõndimisel on neil toeks pikad palverändurite kepid, kaela on nad sidunud paunad, mis sisaldavad nende maist vara -- vaevalt seal peale paari vaskmündi ja kuivanud leivakoorukese midagi on, ning nööri otsa aetud jõekarbid peavad vastutulejatele kinnitama, et teel on nad Santiago de Compostelasse.
Kuid pea! Nüüd, kui nad on lähemale tulnud, võib näha, et üks neist on noormees ja teine neiu! Noormees on neiust ehk aastat neli-viis noorem, kuid tema samm on jõulisem ja tarmukam, kapuutsi alt võib aimata pikki tumepruune juukseid ja esimesi habemeudemeid. Neiu on ilus. See on esimene mõte, mis teda nähes pähe tuleb. Küll mitte nii ilus, kui võiks olla. Ilmselt on pikaajaline haigus tema näkku vajutanud kahvatuspitseri ja silmadesse sügava mure. Kuid kui veidi tähelepanelikumalt teda silmitseda, võib nähe, et palveränduri kaltsud varjavad sihvakat, ent veidi ümarikku aga siiski kaunist tütarlapsekeha, mis on hiljuti õide puhkenud, viimased lapseea vormid naiselikele allutanud. Tal on kukla tagant patsi sõlmatud tumepruunid juuksed, väike terav nina, veidi punnis põsed ja lõual väike sünnimärk. Miski temas kõneleb, et ta on õnnelik ja õnnetu ühteaegu -- ehk seepärast ongi ta oma kaaslasega nii hilisel ajal ja varases eas teel Santiagosse?
Väiksele kingule jõudes nad seisatavad ja vaatavad all laiuvat küla.
«Ma olen nii väsinud, Aidann,» ütleb tüdruk. «Kas me leiame siit öömaja?»
«Palverändur leiab alati öömaja,» kinnitab noormees. «Kuuled seda muusikat? Ma arvan, et see kostab mõnest trahterist. Sinna me lähemegi.»
Nad ei räägi okstitaanis, pigem kõneldakse sellist keelt Lorraine'is kuid ka see kant ei pruugi olla noormehe kodumaa. Igatahes annab nende kõnepruuk tunnistust, et käidud on neil tõepoolest pikk maa. Aga Santiagosse minnakse ju igalt poolt, ja ikka pigem kaugemalt kui lähemalt, üle kogu kristlaste maa.
Paistab, et ka neiu on nüüd muusikat kuulnud. Õhtutuul toob nendeni flöötide, viiulite ja vihueelade sulnist kaja ja imeilus viis, andes tunnistust, et mängivad parimad minstrelid, mitte mõned külamoosekandid, paitab nende kõrvu. Innustatuna peagi saabuvast puhkusest, sunnivad nad end edasi kõndima. Peagi näevad nad heki taga trahterit, muusika muutub üha valjemaks, muusika, mille meloodiat hoiab ülal üha kiirenev mitmehäälne laul, torupill ja trummid. Palveränduritele omase enesekindla alandlikkusega keeravad nad heki taha ja avastavad end trahterihoovist kuhu on kogunenud mitukümmend inimest, kanad sebivad ärevalt kaagutades nende jalge vahel edasi- tagasi ning keset hoovi näevad nad umbes kümneliikmelist kaltsudes seltskonda, kes hüppab ja kargab poris, mõned neist hoiavad tantsides käes pille ja kui nad neid just ei puhu, üürgavad valjult laulda:
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Nad tantsivad kätest kinni hoides, keerlevad pööraselt, mehed ja naised segamini, kõik noored, nende nägudelt peegeldumas kõige ehtsam rõõm ja tantsuekstaasist sündinud vabadus. Pori pritsib nende nartsudele ja naerustele nägudele, tilgub juustes ja plärtsatab vahest vastu trummi. Kui nad refrääni lõpetavad, laulab üks ja kõige noorem tüdruk üksi edasi, kõlaval ja imekaunil häälel:
Virgo sola existente en affuit angelus
Gabriel est appelatus atque missus celitus
Clara facieque dixit: Ave Maria
Ja siis jälle kõik koos, ka külarahvas ja muud võõrastemaja külalised, isegi paar rändavat kaputsiini munka löövad madalal bassil sekka:
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Kaks noort palverändurit seisavad kui lummatud, kui manatud. Vaevalt nad mõistavad ladina keelt, kuid juba näib väsimus nende kontidest pühitud olevat, juba on laul neid virgutanud ja kaunis muusika nende meeli rõõmustanud. Nad seisavad seal ja vaatavad rõõmustavaid inimesi ja ilmselt pole neil raske taibata, et ka pillimängijad ja tantsijad on palverändurid, sellest kõnelesid maja ette maha heidetud pikad kepid, paunad ja mustad palvehelmed.
Moosekantide joovastus muusikast on siiras ning nakatav, et varsti leiavad kaks noort palverändurit ennastki laulurütmis kaasa õõtsutamas ja ümisemas. Noored tantsijad võtavad aga kätest kinni, moodustavad ringi, kiidavad neitsi Mariat, jutustavad lauldes lugu tema nägemusest peainglist.
Veel laulavad nad, sekka ka mõne kurvema, kuid lõpetuseks kõlab taas veel kiiremalt ja hoogsamalt Cuncti simus concanentes.
Siis kostab rahva kiidukisa taevani ning sedamööda hakatakse ka trahterist söögi- ja joogikraami välja kandma. Väsinud ja õnnelikud palverändurid vajuvad roidunult aida ette õlekuhjale, kuhu neile tuuakse praevardaid ja veinikanne. Kaputsiinlased õnnistavad neid, ning neilegi pakutakse tee peale veinilähker kaasa, rahvas hakkab tasapisi laiali valguma, nii mõnelgi laulusalm veel huulil. Siis märkabki kõige pikemat kasvu noorepoolne palverändur Aidanni ja tema kaaslast ning viipab neid lõbusalt pidusöögist osa saama: «Hei, vennad ja õed, tulge ja aidake meil neitsi Mariat tänada ja tema auks rännakust väsinud kehasid kinnitada!»
See hüüdja, rändmoosekantide peamees, on Lothar.
*
Ma rüüpan oma kannust kibedat rohujooki ja usun, et see on magus ja hõrk bordoo vein. Ma mälun veidi hapukat pasteeti, mille kokk mulle armulikult on seganud odrakördiga. Aga mu mõtted on seal, Akvitaanias, ning tegelikult krõmpsuvad mu hammaste all varda otsa lükitud küpsetatud vuttide kondid. Rasv mu lõual seguneb veiniga, tilgub higisele vammusele ja seal maha porri, millesse tantsijate on jätnud tuhandeid jalajälgi. Ma sirutan end nagiseval toolil ja ehkki olen asja tõusnud, tunnen liikmetes rännakuväsimust. Ma peaaegu viskun niisketele õlgedele ja rehman käega, et tüdruk endaga õrnalt kaasa tõmmata...
*
Noor palverändur tõmbab tüdruku endaga õlesülemile kaasa. Liialt malbelt ja soostuvalt puutuvad nende kehad korraks kokku, enne kui moosekandid neile ruumi teevad. Õlgedel on veel niiske, ent magus vein ja soojad vutid, mille kallale kaks noort palverändurit kohe asuvad, soojendavad nende kehasid.
«Sööge, vennad rändurid,» pakub taas Lothar ja seda ei tule tal tõepoolest kolmandat korda korrata. Vaevalt Aidann ja Grethel oma armupalukesi tantsu ja lauluga teeninud on, ilmselt on neid koheldud nagu palverändureid ikka -- mõned pisku liharibaga kondid, leivakannik ja juustuviil, hea õnne korral karikas kehvemat veini.
Kuid ka moosekandid pole täna söönud, isukalt rebivad nad varda otsast vutte ja vastavad tänukooriga, kui peremees neile trahterist lisa toob -- pikad vastküpsetatud valged leivad, terve kera niisket juustu ja veel veini, mis ilmselt on pärit siitsamast küngastelt.
«Lähete Bordeaux'sse?» küsib nüüd Lothar. Aidanniks hüütu noogutab vutti täis suuga. «Hiljavõitu olete liikuma hakanud. Vihma on palju, hooaeg on möödas.»
«Hooaeg?» ei mõista Aidann.
«No muidugi! Saate taevast vett ja rahet, päikest on harva. Montserrat's on rahvast vähe ja seal on igav. Tegelikult pole seal üldse enam need vanad head ajad, mil öö läbi pidusid peeti ja tantsiti. Compostelas ehk veidi lõbusam, ma ei tea tõesti, pole seal juba kaks aastat käinud. Kuhu te edasi lähete, Compostelasse või Montserrat'sse?»
«Compostelasse,» kinnitab Aidann kiiresti liha alla kugistades. «Ikka Compostelasse Me oleme vaesed patused ja...»
«Sa oled Lorraine'ist!» hüüatab Lothar äkki lõbusalt. «Kaasmaalane! Sinu tunnen ma kõnepruugist kohe ära. Kust sa täpsemalt pärit oled?»
«Mina ja mu õde Grethel oleme pärit tegelikult Genterdami lähistelt Brabandist. Oleme otsustanud oma pattude lunastuseks ette võtta vaga teekonna Compostelasse...» ja nüüd räägib Aidann vintsutusest pikal teel, mida nad juba kevadel olid alustanud. Burgundias olid nad sattunud otse sõjakeerisesse, mõned korrad olid nad teelt eksinud, Grethel oli saanud mingi raske tõve, mis jumalale tänud, polnud katk, vaid lihtsam külmetus ja ühes külas oli neid ravitud... Pikk ja raske oli olnud nende teekond, kuid tagasi pöörata nad enam ei söanda, eriti nüüd, kus on jälle Palverändurite Teel ja igal ristmikul on Madonna kuju, neid majutatakse lahkelt trahterites või kiriku kõrvale ehitatud puhkemajades, nad kohtavad teel pattudest vabanenud palverändureid, kes kannavad kaelas Santiago märki, merikarpi. Ei, enam nad ei pöördu tagasi, kuni on jõudnud Compostelasse.
Nüüd kogunevad ka ülejäänud palverändurid Aidanni ja Gretheli ümber, selgub, et kõik noormehed olid pärit kas Antrauschist, põhjapoolsest Burgundiast või Bavaariast, kõik olid nad üliõpilased Bonnis ja kord aastas, juba mitmendat korda järjest, otsisid nad endale kenad tüdrukud kaaslasteks, võtsid pillid selga ning läksid palverännakule, ikka mõnesse lõunapoolsesse maanurka, sooja mere ja ilusate palmide lähedale. Nüüd tuli nende malev Montserrat'st, Barcelona lähistelt Musta Madonna kloostrist, mis oma kuulsate tantsu- ja laulupidudega, mida palverändurid korraldavad, üle ilma kuulus on. Kord aastas, jutustasid üliõpilased, pagevad nad tolmuste ja tindiste raamatute, kõledate auditooriumite, surmigavate õpetlaste ja tüütute pärusmõisade eest, et rännates ja lauldes aega veeta, maailma tunda õppida ja jumalat kiita.
Lothar kuulab oma kaaslaste jutustust, noogutab, naerab aegajalt, rüüpab veini ja vahetab kuumi pilke Justine'iga, kes tema õlale naaldudes on palge viimase päikesekiire ette sättinud. Ent üks korts Lothari vasakus silmanurgas kõneleb neile, kes teda hästi tunnevad, et midagi on teinud teda murelikuks või ehk veidi valvsaks. Aegajalt heidab ta mõtliku pilgu Grethelile, siis jälle Aidannile ja näikse nagu raputaks ta isegi pead.
Need kaks noort inimest ei saa olla vend ja õde, sest nende kehad kõnelevad teist keelt. Jah, nad armastavad teineteist, aga mitte nii nagu vend ja õde, vaid nagu poiss ja tüdruk, kelle armastus mässava lainetevahuga paisu taha koguneb, et sealt siis meeletu kirega valla pääseda. Ja mitte seda pattu nad ei kahetse, sest mitte kordki elus pole olnud neil põhjust oma veel puhkemata armastust patuks pidada.
Aga õhtu on saabumas, kaste rullub juba üle niitude, ning veini, mis lustliku kõrtsimehe heldusest mitte ei taha lõppeda, näib olevat hubasem edasi juua tallilakas, kuhu neile sooje tekkegi olla juba viidud. Öösiti läheb juba külmaks, räägib kõrtsmik Jean-Jacques, Püreneedest tuleb hall, ja kuidas te hommikul pilli mängite ja laulate, kui öösel hääled kinni külmetate. Muidugi tahab ta, et need taevast sadanud minstrelid ka homme tema trahterisse rahvast kokku meelitavad, ning pillimeestelgi ei paista selle mõtte vastu midagi olevat. Nad tõusevad ja suunduvad talli poole, Lothar kõige viimasena oma Justine'ile noogutades ja uurivalt kahte noort palverändurit silmitsedes. Võibolla mõtleb ta sel hetkel oma kodukandile Lorraine'is, sellele väiksele kahekordsele majakesele Blambriti linna peatänavas, kus elab tema isa, auväärne ja lugupeetud notar ja kust kunagi pandi talle kaasa soovituskirjad, teener ja kukkur keisrimarku, et ta läheks Bonni ja asuks seal õppima kuulsas ülikoolis...
*
Ma vaatan aknast välja ja näen Schlettsi mõisa lookavajanud hooneid. Nad näevad ju välja peaaegu samasugused kui üks maja Blambriti linnas, mida ma külastasin ligi nelikümmend aastat tagasi. Ei, vastas mulle too hallipäine mutike, kes oli Lothari ema, ta ei tea, kus on nende poeg, nad pole temast enam aastaid kuulnud, kuid nad loodavad, muidugi loodavad, et tal läheb kõik hästi ja ta on õppinud Bonnis kas notariks või vähemalt preestriks, sest talaar oli poissi notarikuuest vahest rohkemgi meelitanud. Teie poeg on õnnelik, kinnitas tundmatu ratsamees siis, tema rõõmu ja armastust ei saa miski väärata, mille kinnituseks ulatas kukru kõlisevaid münte. See on teie pojalt, lisas ta ja kindlasti kirjutab ta teile kunagi pikemalt. Nüüd aga, auväärt proua, on mul aeg minna. Kohused, teenistus, mõistate isegi.
Ikka veel näen ma silme ees seda südikat naisenägu ja olen üsna kindel, et oli ilus ja värske varahommik, kui kiire kabjaplagin munakividelt vastu kajas...
*
...See on Lorraine, väike Blambriti linn, mida pidevates sõdades hertsogi ja Prantsuse kuninga vahel on piiratud ja mille elanikud hommikuti ei pruugigi teada, kes täna on nende uus isand. Aga seda noormeest, kes sel ilusal ja värskel hommikul laenatud hobuse selga hüppab, vanematega südamliku kallistuse vahetab, reisipaunad sadulasse ja lauto selga seob ja siis munakividele rõõmsa kabjaplagina maha jätab, see vist väga ei huvitagi. Tema elu on alles algamas, teda ootab Bonn, uued sõbrad, uued teadmised, uued armastused. Ühe akna all enne linnamüüri ta peatub, ootab viivu, kuid ilmselt on veel liiga vara, et mündivermija tütre nägu sinna ilmuks. Öösel sosistatud armutõotused on ilusa Marie' väsitanud ja praegu elab ta veel unenägudes, elab taas läbi oma kõige kalleima aarde röövi, millele ta ise nii innukalt kaasa aitas ega tahagi ärgata, sest päeval peab olema jälle nii vooruslik ja kombekas. Aga kindlasti aimab ta Lothari vaikselt hüütud sõnu akna taga «J'ay mis mon coer!» ja kindlasti sosistavad tema huuled läbi une noormehele kirgliku vastuse.
Kolme aasta pärast abiellub Marie raenõuniku pojaga, sünnitab talle kolm tütart ja neli poega, kellest kõige vanema nimeks saab Lothar.
Lothar aga ratsutab sel hommikul vastu uutele armastustele. Teda ootab vabadus ja kindlasti leidub Westfaaliski Marie' sarnaseid kauneid tüdrukuid. Siiski kaob linnavärav silmist kiiremini, kui Marie' embused ta meeltest. Juba lõuna ajal tellib ta teeäärsest trahterist kannu veini, haarab lauto ega lahku enne, kui on loonud oma armastatu vooruseks ballaadi, mida sealkandis siiani lauldakse.
Lothar ise ei saa seda kunagi teadma, nagu ka too keskealine lonkur raehärra, kes seal mõnekümne aasta pärast peatub ja pimeda viiuldaja viisile lõbusalt jalga kaasa tümpsutab. «See laul oleks nagu minu Marie'st,» hüüab ta rõõmsalt ega märkagi hallipäise trahteripidaja kummalist naeratust.
Mitte ainult uued armastused ei oota aga Blambriti notaripoega Bonnis, vaid ka loendamatud uued kohustused ja tüütused. Oma isa kurvastuseks ei pöördu ta enne mitte õigusteadlaste, vaid teoloogide kateedri poole ja küllap on see Canterbury Püha Anselmi «Meditatsioonide» tundeline peast lugemine, mis tema ees õppetooli väravad avab. Olgu sõda kelle vahel ja mille pärast tahes, arvab ta, preestreid läheb ikka tarvis. Põhjas käärivat vastasseisu augustiinlase Lutheri ja Rooma preestrite vahel ei võeta Bonnis veel tõsiselt. Aasta pärast aga näib Lotharile, et on kogu õppinud Bonnis jumalateadust, tolmused raamatud lämmatavad tema hingamist ja häält, ning tint näikse lautomängust tundlikuks õppinud sõrmi tuimaks vormivat. Pürjeripiigade südamed ei murdu nii kergesti, kui Blambriti Marie' oma -- Lothar ihkab vaheldust, ta on sattunud ühest vangikongist teise.
Siis jõuavad Bonni esimesed sõnumid Vahimeestest. Algul võtavad õpetatud mehed neid tühistena ja vaid naeravad põlglikult augustiinlase ketserlike mõtete üle. Siis rüüstavad Vahimehed esimese kloostri ja Keiser annab korralduse, mille järgi usuteadust nüüd teistmoodi lugeda tuleb. Õpetatud mehed mõtlevad küll korra Rooma ja paavsti peale, ent löövad siis käega -- kui Looja on tõesti peale juuda rahva ka teutoonid välja valinud, nagu õpetab peapiiskop Luther, siis eks jõua see teadmine Aachenisse tõesti varem kui pisikesse Westfaali provintsilinna.
Ühel päeval näeb ka Lothar esimest korda Vahimehi. Nad ratsutavad linna sisse õhtuhakul. Üll mustast nahast reisiülikond, peale heidetud valge mantlid. Mantlite seljal ilutsevad Vahimeeste vapid -- hundipea ja selle all kaks üksteise peale risti asetatud S- tähte. Salvatoris susceptores, Lunastaja Vahimehed tähendab see. Mitte asjata polnud need lainelise risti moodustavad tähed S ja S kurjakuulutavaks sümboliks saanud. Hirmunud inimesed sulgevad nende ees paugutades aknaid ja linnaisad kogunevad murelike nägudega raekotta. Kõigepealt suunduvad Vahimehed aga ülikooli, kus rektorile ulatatakse raamatute nimekiri.
Öösel valgustavad Bonni sajad lõkked. Põlevate raamatute toss lämmatab linna. Lotharil on sel ööl raske hingata. Siiski võtab ta oma lauto ja laulab vaikselt üht kiidulaulu, mida hiljuti oli kuulnud Compostelast naasnud palverändurite suust.
*
Kui inimese jalad ei kuula enam sõna ja sa oled aheldatud oma tuppa, siis reisid sa mõtetes ja meenutustes. Arstirohud ei leevenda valu, küll aga teevad seda mälestused. Ma ei luba Sebastieni saega oma jalgade kallale, kuigi ta väidab, et valu jääks pärast amputeerimist vähemaks. Ma kannatan ja piinlen, tunnen rõõmu mälestustest, kui suren mehena, kel on alles kõik ihuliikmed. Mida tähendavad minu valud märtrite kannatuste kõrval?! Laske mul rännata mõttes ja tuletada meelde neid teid, kus kunagi Lothari lõbus malev laulis, palvetas, tantsis ja armastas. Sebastien! Veel seda mõrkjat rohtu, mida sa keedad külanõia retsepti järgi, ehkki mulle valetad, et see on Heidelbergis patenteeritud luuvaluravim! Veel, ja jäägu sul teadmata, et ühes valude leevenemisega pulbitsevad minus kangastused nooruspäevilt. Ma ei tea, mida segab külanõid sellesse jooki, kuid nüüd ma näen Schlettsi karjamaade asemel aknast hoopis teravatipulisi halle mägesid ja lambanahkades vaskooni karjused ulatavad mulle kuuma raguu. See on...
*
...See on Orreaga-Roncesvalles... Üks koht igavesel Palverändurite Teel, teel, teravatipuliste mägedega piiratud platoo, veidi tsiviliseeritum vaskoonide asula, kus on kirik ja tee ääres kivist ristid, millelsse tahutud stseenid Santiago säilmete toomisest Galiciasse. Lothar jagab armastust ühe mägilasneiuga, kellele ta pole kaugeltki esimene ja kes mõistab ainult vaskooni keelt. Tüdruk ei nõua tõotusi, ta on lihtsalt armunud ühte järjekordsesse palverändurisse, nagu saabuval kevadel järgmisesse. Tema nimi on umbes Byerna ja tema saatuseks on saada tubliks kaasaks näiteks sepale Zubile, kelle sepikojast kõlavad veel hilisõhtul vasaralöögid, kus ta hambaid kiristades rautab mingi Leoni hidalgo hobust. Kindlasti ei jää temagi sel ööl kaasata ja kindlasti peab hoopis tema Byernalt truudusetuse pärast ees andestust paluma... aga see kõik tuleb hiljem, kui Lothar ja tema kaaslased on jõudnud tagasi Bonni, kandes südames hoopis teistsugust truudust armastusele, mida on võimalik kogeda ainult ühes mäekurus Püreneedes.
Lothar on küll Orreagas, kuid tema mõtted ja tunded ikka veel Saint-Marie-de-Lognac'is, tähtsusetus külas kaljutippude vahel. Seal on üks kirik ja küree, kus sõnum kataaridest on ikka veel püha... Lothar on armunud. See on lõplik armastus. Armastus, millele ei saa truudust murda. Õndsad on need, kes on näinud! Lothar suudleb Byerna niiskeid huuli ja teab korraga, et ta mitte ei murra truudust, vaid hoopis kinnitab oma andumust.
Hommikul asuvad nad taas teele. Pärast Pamplonat ja Orreaga-Roncesvalles'i jäävad Püreneed selja taha; nad kulgevad edasi läbi mägise maastiku, millel el Camino de Santiago otsib madalamaid paiku ja lookleb nende vahelt läbi, põigates aeg-ajalt ikka veel rohelistesse orgudesse, et seejärel kohe mäkke ronida ja rändureid lumesadudega kimbutada. Bonn on korraga nii kaugel ja tähtsusetu, Lothar ja kaaslased kogunevad öösiti lõkke ette, võtavad oma pillid, laulavad ja kiidavad armastust. Seda võib teha lõputult, nende hinged ja meeled on nüüd valla, kuid koidikul kiirustavad nad edasi. Edasi...
Puenta la Reina, kauni kuuekaarelise sillaga, millel saavad kokku kõik viis Prantsusmaalt algavat palverändurite teed. Estella, jälle oma hulgaliste kirikute, kitsaste tänavatega madalate kivist majade vahel. Edasi, edasi, edasi -- nad jätavad selja taha Navarra ja jõuavad La Riojasse. Logroño Santiago el Reali kirikus näevad nad ülevat skulptuuri Santiago Mauritapjale -- usutakse, et pühak ise tuli taevast valgel hobusel, et Clavijo väljal koos kristlastega mauride vastu võidelda.
Edasi... Suvi on nii üürike ja õpetlased Bonnis hakkavad muretsema, kui õpilased liiga kauaks stuudiumitest puuduvad, seda enam kui kurjad keeled räägivad, et nad olla läinud palverännule rooma-usulistesse maadesse. Jah, see pole küll keelatud, kuid, mida arvavad Vahimehed, kui sellest teada saaksid?
Lothar kaaslastega jõuab oma esimesel rännusuvel Compostelasse. Nad on lõpetanud oma esimese palverännu, ja leidnud hoopis midagi muud, kui olid otsinud. Nüüd kõlab nende laul Santiago haual hoopis teistmoodi, hoopis kirglikumalt. Selles peitub nii kurbus ootavate Bonni raamaturiiulite ees kui rõõm teadmisest, et järgmisel suvel suunduvad nad Montserrat'sse. Seal ootab neid Must Madonna ja temale tahavad, peavad, nad laulma. Nii nagu nad kunagi varem laulnud pole.
*
Kui päike sõuab suure haralise tamme varju, tähendab see aega lõunauinakuks. Valud väsitavad mind ja unes suudan ma puhata. Sebastien aitab mind sängi ja katab tekkidega. Veel võtan ma lonksu mikstuuri, vein kurnaks mind ja ma pole seda enam ammu joonud. Nüüd ma puhkan, tukastan. Kui sulgen silmad, saab minu sängist tall Akvitaanias, ma kuulen öö hääli, noormeeste ja neidude tasast jutuvada. Kuivade õlgede hõng seguneb tüdrukute malbe higilõhnaga, kusagil krabistab hiir ja keegi sõrmitseb nukralt vihueelat...
*
...Ja kuidagi loomulikult on nad jaotunud paaridesse, Grethel on end kerinud Aidanni kaissu. Nende poosis pole kübetki palverändurite vagadust, ent kuidagi teisiti toimida nad ei oska. Nende embus on näiliselt süütu, see peaks pakkuma ainult sooja. Isegi kui nad seda ise ei tea, näevad nad välja kui kõige ehtsamad armunud.
Lothar räägib nüüd oma vennaskonnast. Ta räägib, et oma teel hoiavad nad eemale Vahimeestest ja seda sõna kuuldes Grethel ja Aidann võpatavad. Palveränd on Peapiiskopi poolt ikka veel lubatud, jutustab Lothar, kuid lõbus tants ja laul kindlasti mitte. Mõned meie sõbrad on Saksimaal juba kinni võetud, läbi pekstud ja nende pillid pilbasteks taotud. Lõunapoolsetes maades on Inkvisitsioon sallivam, kuid siiski mitte niipalju, kui üliõpilased sooviksid.
«Õnneks,» ütleb Lothar, «pole Akvitaania kuningriigis Vahimehi, siin ei lubata neil tegutseda, ehkki protestantlikke tuuli puhub ka siin. Kuningas Marcel on ediktiga lubanud kõigile usuvabadust. Palverändurite teel ei tohi usu pärast sõdu pidada.»
«Vahimehed võivad end maskeerida,» ütleb Aidann vaikselt. «Sa ei pruugi neid näha, kuid nad on ikka siin. Näiteks.»
Nad joovad veel veini, Grethel vaatab uudistades julgetes poosides noormeeste kaissu pugenud tüdrukuid, nihkub veelgi otsustavamalt ja tähelepanu nõudvat pilku ümberringi heites Aidannile lähemale, ja võtab sisse väga kaitstud ja turvalise ilmega poosi.
«Võibolla on sul õigus, sõber Aidann,» ütleb Lothar. «Palveränd pole enam see, mis vanasti, pole see, mis ta peaks olema, usust on kadumas siiras hardus, joovastus ning rõõm. Ühelt poolt asendavad seda Vahimehed ja Luther põhjas karmuse, ranguse, teutooni metafüüsika ja loogiliste doktriinidega. Lõunas, on usk ehk siiram, rahvas tantsib ja laulab pühakujude ees ikka veel, tänab pilli mängides pühakuid, kuid need viisid muutuvad aasta- aastalt väljenduslaadilt kasinamaks ja asenduvad kloostrites sündinud ja seal ainulubatavateks kuulutatud lauludega. Mungaordud, kanoonikud, valitsejad ja kardinalid oma omavahel riius, sõdivad ja kaklevad, teevad poliitikat, selle asemel, et lauldes ja tantsides joovastuda, tänada neitsi Mariat tema õnnistuse ja kingituse eest. Sest just nii olevat käitunud esimesed kristlased, mil puhast rõõmu päästmise, armastuse ja lunastuse üle, polnud veel mürgitanud teoloogilised targutused. Nad kogunesid pühapaikadesse, kogunesid pühakute säilmete ümber, tantsisid ja laulsid, sest see oli nende viis -- ja kõige siiram viis, mis jumal inimesele andnud -- tänada. Rõõmustada ja tänada.»
«Kas te mõnd palverännu imet olete näinud? Montserrat's või Compostelas näiteks?» küsib Grethel äkki.
«Imet?» kordab Lothar mõtlikult.
«Või märki näiteks, et su patud on andeks antud?»
«Oh, patud!» hüüatab keegi palverändureist rõõmsalt. «Muidugi! Justine, räägi neile imest ja andeksandmisest!»
Kuuldub kihistamist ja üks neiu lööb hüüdjale mänglevalt suu pihta. Naerdakse.
«Tegelikult,» sõnab Lothar, «polegi see nii naljakas lugu. Aga imeline küll. Eelmisel aastal kohtasime me -- kui olime teel Freiburgist Provence'i üht kurba näitsikut. Temagi oli teeline, ent murest murtud, vaikne ja sõnaaher, kuigi vajadus armastuse ja nooruse nautimisele oli tema näole sügavamale kirjutatud, kui vana tamm ajab juuri. Ta läks... Hei, Justine, räägi, kuhu sa teel olid!»
«Aigues' nunnakloostrisse,» vastab tüdruk häbelikult.
«Ja miks?» nõudis Lothar.
«Ma olin otsustanud maisest elust eemale tõmbuda ja pühade õdede seltsis olla pruudiks ainult jumalale...»
«Ning sa mõtlesid ümber, Justine!» hüüab selle peale Lothar. «Kaks ööd ja päeva mängisime me sulle lustlikku muusikat, laulsime ja kiitsime elu, millest olid otsustanud tagasi tõmbuda. Kaks ööd ja päeva -- ja ma vannun, et olles nõrkenud ja kokkukukkumise äärel, nägin ma Püha Ruperti innustavat sõrme endale vibutamas ja neitsi Mariat naeratamas -- mängi edasi, sõber Lothar, käskisid nad mind ja näita sellele õnnetule hingele, et peale lihasuretamise on ka teisi teid meile meelepärane olla. Ja nagu päike sõuab välja pärast tormi pilve tagant, ilmus ka sinu näole lõpuks naeratusevine, esimene ja ähmane, kui sa lõpuks tõstsid silmad ja vastasid...»
«Sinu kirglikule pilgule,» hüüab keegi. «Lothar oli end ise pööraselt armunuks laulnud!»
«Ja sa ei läinud kloostrisse?» küsib Grethel, pead Justine'i poole pöörates.
«Oh ei,» vastab neiu. «Ma ütlen endale ikka, et lükkasin selle edasi.»
«Ja pole midagi, mille eest me neitsi Mariat rohkem tänanud oleme,» märgib Lothar. «Siin ongi teile palverännu ime. Kui minu õpingud kunagi lõpule jõuavad ja minust jumala abiga näiteks preester saab, siis on mul kohe võtta üks -- kuigi mitte kõige kanoonilisema sisuga -- juhtum elust. Ime mis ime. Lugu sellest, kuidas armastusest jumala vastu kantud muusika tõi elule tagasi ühe murtud südamega hinge. Aga on ka teistsuguseid imesid. Kui ma usun, et neitsi mind kuulda võtab, kui ma tunnen heldimust, hardust ja rõõmu ja usun, et ta tal on midagi vastata minu tänule, kui ma olen tunde tantsinud ja laulnud tema kiituseks, siis ma tõesti näen teda, ta ilmub mu ette ja naeratab õrnalt vastuseks kui ma ütlen talle: «Ave, Maria.»
«Sa tõesti oled näinud neitsi Mariat?» uuris Aidann.
Lothar ei vasta kohe. Üle laka levib mingi tõsiduslaine. «Jah,» sõnab siis Lothar vaikselt. «Ma olen teda näinud.»
*
Ma mäletan täpselt seda päeva, mil mu jalad enam sõna ei kuulanud, mil valukramp mind põlvedele niitis ja ehkki mu mõistus tõrkus seda veel uskumast, teadsin ma korraga kogu oma edasise elu veedan ma Schlettsis, meenutan ja mõtlen, näen ja elan taas läbi oma elu kõige valusamaid ja rõõmsamaid sündmusi. Neid kirja panna? Ei Milleks kuulutada maailmale oma ketserlust, milleks tõmmata suguvõsa peale Peapiiskopi vaen? Ma olen näinud, ma tean ja sellest piisab mulle. Nii ongi Jumal asjad seadnud -- sa oled näinud, tead, armastad ja usud. Kellelegi on antud anne laulda ja laule luua. Kellelegi antud täpne ja rikas mälu. Miks ei peaks siis mõtlemine maailmas asju muutma? Miks ei peaks minu mõtted ja meenutused rännakuilmas viima mind lähemale tõele? Jah, kui ma suudaksin, haaraksin lauto või flöödi järele, hüppaksin sadulasse ja ratsutaks siit Schlettsi sombuste kinkude vahelt sinna, kus päike soojendaks mu valutavaid liigeseid, kus rohetavatel nõlvadel kasvavad viinamarjad ja oliivipuud, ristteel seisab Musta Madonna kuju, ma heidaksin kuhugi varjulisemasse kohta, sõrmitseksin oma pilli ja laulaksin kiitust armastusele, naudiksin iga hingetõmmet, sest see on ju...
*
...See on Sitsiilia, Trapani provints ja õhk toob üle Vahemere lämmatavat kuuma, mida mahendab vaid palmipuude vilu. Lothar ja tema kaaslased joovad veini, maitsevad krõbedaid, küüslauguga pikitud ja oliiviõlisse kastetud saiakesi, ning laulavad. Nad on kristliku maailma serval, edasi tuleb pärast liivariba ainult meri ja siis mauride maa, mille kauget ja ähvardavat kaja siin kõikjal tajuda võib. Nad on näinud lossi, mille ehitasid Pühalt Maalt naasnud rüütlid, nad on katsunud kive, mille seadsid müüri käed, mida on ristatud palvetamiseks Maria Magdalena sünnikohas. Nad on jõudnud kõige lähemale Pühale Maale, kui üldse saab, ometi on nad õnnelikud.
Nad on oma palverännul ja kui lautoviisidest saadetult kõlavad laulusalmid:
O Maria, maris stella,
plena gracie,
mater simul et puella,
vas mundicie
templum nostri redemptoris,
audi servos te rogantes ,
langetavad kohalikud harduses pea ja laulavad kaasa. Sitsiilased teavad, millest noored palverändurid põhjast laulavad. See on usk, milles nad on üles kasvanud, ja mida siin leidub rohkem, kui kusagil mujal. See pole rõõmulaul, see on tänupalve ja frankide siirus võlub kõigi südameid. Kui nad laulu lõpetavad, rühib Lothar edasi -- üles mäkke, kus otse kaljudest on sirgunud kindlus. Selle paiga pärast on nad siia tulnud, Erice Veenuse kindlus, rohelisusest kõrguvad tornid, mis varjavad saladusi, mida võib ainult tunda, kuid mitte iial näha. Hing on aare, mida ei saa iial allutada. Nüüd rühivad nad mäkke, et ainult oma hingejõul vallutada Erice kindlus. Neid ootab Veenus.
Ja siis jälle Provénce, maa mille pööras ristiusku Maria Magdalena ise. Lothar palvetab oma armastatu haual, ta nutab ja naerab korraga. Ta on La Sainte-Baume'i oratoorimus, lakoonilise kivist kirstu ees, suletud silmi, põlvili, käed palves rinnale ristatud. Ta huuled liiguvad, kui kordavad Püha Anselmi sõnu: «Maria, sind vaadata on silmadele ülim õndsus, nii ihaldusväärne on sind emmata. Sa oled nii kaunis, ja peale Jumala on suurim rõõm armastada sind ja joovastuda sinu poole palvetades.»
Ta kordab neid sõnu aina ja üha, kuid teab et siin ei näe ta Mariat. Armastuse jumalanna ei ilmu oma haual, tema tee käib läbi elu ja rõõmu. See paik on lihtsalt püha, siin saad sa avada oma hinge ja loota, pühendada end ja uskuda. Seda polegi nii vähe.
Monserrat's, Catalünya mägedes, Saint-Marie-de- Lognac'is, jah seal ta näeb. Seal ta armastab. Lothari võimel puust ja loomasoontest sobitatud riistadel oma armastust väljendada on liiga tühised, tema sõnaseadmisoskus liiga kesine, kuid ometi ta laulab. Nii enda laule, kui neid, mis loodud sajandeid enne teda. Aastad mööduvad, ta õpib ikka veel Bonnis, pikendab stuudiumi, et igal kevadel koguda kokku seltskond ja minna Langedoc'i, Provénce'i, Lombardiasse, Galiciasse, Navarrasse. Siin kohtab ta igal sammul mälestusmärke oma armastusele, kohtab inimesi, kes jagavad seda, siin mäletatakse ja teatakse. Siin pole Vahimehi.
«Kui ma olen tantsinud musta Madonna kuju ees tunde ja laulnud talle kiidulaulu, siis tõesti ma näen teda; sulgen silmad ja näen ning tunnen heldimust, hardust ja rõõmu,« räägib Lothar Akvitaania trahteri tallilakas Aidannile. «Siis ma tean, et minu usk on tõeline, et mul on põhjust rõõmustada Maria neitsiüsa viljakuse üle, ma unustan kõik need magistrite targutused, doktriinid ja traktaadid. Jumal pole mitte kirjatähes, ja ka kiriku kiviseintes mitte, vaid minu sees, minu kohal ja minu ümber. Minu muusika, minu laul ja tants on Temast ja Temale, Ta tunneb selle ära, Temagi rõõmustab minu joovastuse üle. Tema on armastus ja Tema on andnud armastuse, jah, ka selle armastuse, mida ma praegu tunnen oma kauni Justine'i vastu.»
Helepunaste kiharatega Justine, kes Lothari kaisus oli, puudutab tema sõnade kinnituseks huultega ta suud. Aidann näeb viivuks neiu malbeid, otsekui suitsuvinega kaetud andunud silmi ja rahulikku õnnes puhkavat nägu. Talle tunduvad Justine'i ilme ja silmavaade väga tuttav. Hetkel, kui Justine'i huuled puudutavad Lothari suud, tunneb Aidann, kuidas Gretheli keha ta vastas tuksatas.
«Ja milleks,» jätkab õhinal Lothar kui oli neiu suudlusele vastanud, «milleks mulle missad ja müsteeriumid; teoloogilised dispuudid usutunnistuse üle ja kirikukogudel täiskritseldatud pärgamendirullid, kui ma näen jumalat oma Justine'i sinisilmades, näen silmades, mis kui tema kodukoha mägijärved kõnelevad mulle armastusest; sama ehtsast ja sügavast, kui see, mida tunnen Maria Magdalena ja Taaveti püha vere vastu? Ma võtan lonksu veini -- näete nii! -- ja veelgi ilusam tundub mulle maailm. Ma laulan ja tänan Mariat maailma eest, milles pole ei midagi üllamat ja joovastavamat, kui mehe ja naise armastus. Jah, muidugi peetaks mind ketseriks ja põletataks, kui ma kõneleksin neid sõnu Aachenis või Roomas. Aga sellepärast me rändamegi, naudime vabadust armastada usku, armastada armastust ja tänada selle eest neitsi Mariat. Nii oleme me Jumalale lähedal. Hei, kas pole mitte nii, vennad ja õed?»
Vastuseks võtab keegi neiu lauluviisi üles:
Amours, Ou trop tart me sui pris
m'a par sa signourie apris
douce Dame de paradis
ke de vous vaeill un cant canter
Pour la joie ki puet durer
vous doit on servir et amer
Kaunis ballaad kõlab lakas veel kaua, üliõpilased ja nende kallimad laulavad laule, mida olid õppinud Montserrat's, laulavad viimast korda, enne kui jõuavad tagasi kodumaile ja peavad salgama oma veendumusi ja armastust.
Justine veeretab end Gretheli juurde ja sosistab talle midagi kõrva. «Ja õigem on,» sõnab Justine vaikselt, kui lauluviis endiselt nende ümber kõlab, «mitte üldse mõeldagi selle peale. Või kui mõtled, siis nii, et liiga hilja pole kunagi, aga liiga vara -- peaaegu et alati. Nüüd olen ma selles kindel. Ma nägin, kuidas sa võpatasid selle kloostrijutu peale enne, anna andeks, kui ma su mõtteid ehk liiga pealetükkivalt eemale üritan suunata aga sa oled noor ja ilus. Ja sinu... vend on ka. Milleks määrata end närtsimisele, eks?»
«Millest sa räägid?» küsib Grethel.
«Sa tead millest. Kloostril on müürid. Paksud ja kõrged müürid, nad ei lase midagi ja läbi ja kaitsevad sind. Püha Maria ei olnud nunn, elas ja armastas. Tema ei loonud kloostreid, talle polnud neid tarvis. Pea meeles -- kloostril on müürid. Nende vahel on vaikne ja rahulik, aga oled sa kindel, et just seda sa ihkad? Klooster on pääsemine, kuid samas ka vangistus. Kloostril on müürid.»
Kloostril on müürid, mõtleb Grethel edasi, kui Justine taas Lothari embusse naaseb. Kloostril on müürid. Ta näeb ja tunneb neid müüre korraga. Ja kardab. Jah, ta on mõelnud kloostrile, kuid las praegu -- seni kuni ta on veel noor -- olla tema müüriks Aidann. Ta nihkub poisile lähemale, ta peidab end kaitsvate müüride varju. Enne kui ta unne suigatab, kuuleb ta Lotharit rääkimas:
«Ja olla sulle truu, Justine, ongi minu siht. Sina oled minu armastus, ja kui ma seda ei mõista hoida, siis pöörduks ja Neitsi Maria minust ära. Tema juhatas sind minu teele ja...»
«Juhatas sind üleeile varahommikul minu kaisust küla peale,» pomiseb Justine läbi poolune. «Oh, ära muretse kallis, ma ju tean, et sa käisid ainult kohtumas tolle salapärase ratsanikuga.»
*
Sõda, sõjad, vallutused, piiramised, rüüstamised. Kui mitut olen ma näinud, kui mitmest ise osa võtnud? Kui palju inimesi olen ma tapnud? Ma ei tea vastust. Minu vanne on kohustanud mind tapma ja Jumala asemikud on mulle need tapmised andeks andnud. Mind on õpetatud tapma ja lojaalsusest olen ma seda teinud. Mäletan oma isa ja jäägermeistrit, kes mulle siinsamas Schlettsi metsades esmakordselt näitasid, kuidas ammuga surmata hirve, kuidas jahiodaga surmata karu. Ma sain rüütlikasvatuse ja andsin läänivande. Ma olin vasall, olin vandunud tappa oma isanda vaenlaseid, millal iganes ta mind selleks üles ei kutsu. Olen õppinud tapma ja olen tapnud ja mind on tahetud tappa. Veel praegugi määrib Sebastien salvidega mu haavu, mis tusase ilma korral kipuvad tuiama ja veretöid meenutama. Ma tean, mis on sõda ja mis on kristlik halastus sõjas. Ma mäletan Peapiiskopi üleskutseid -- «Kes pole meiega, on meie vaenlane, olgu ta laps, naisterahvas või väeti ätt. Meie üritus on püha!» Ma tean, mis on sõda ja milline lõhn on verel. Seda ei pese maha ka kõige peenemad veneetsia alabasterseebid.
Sõda tähendab verd, terast, püssirohtu ja tuld. Liiga keeruline ja ohtlik on eristada sõjas omi ja vaenlaseid, palju lihtsam on kõiki vaenlaseks pidada. Küllap olid need Kastiilia Kõige Kristlikemate Monarhide väed, kes ründasid mingi piiritüli pärast Prantsuse kuninga Foix' apanaaži Püreneedes, kus asus ka Saint-Marie-de-Lognac.
Aastakümne pärast peatub Saint-Marie-de-Lognac'is üks ratsamees, kes näeb välja nagu tavaline kuller, kuid ometi tekitab ta oma võõrapärase hääldusega kohalikes hämmingut. Jah, seletavad nad, siin on meie kirik, ja siin on küree haud, kes kunagi mingi sõja käigus hukka sai. Neetud olgu need, kes pühamehi tapavad ning ratsanikul ei jää muud üle, kui nõustudes noogutada. Siiski teatab ta kohalikele, et tuli vaid imetlema aardeid, mida märtrisurma pälvinud küree siin kunagi varjas. Edasi temaga aga enam ei räägita. Suud jäävad lukku, inimesed pöörduvad ratsanikust ära. Saint-Marie-de-Lognac oskab hoida oma saladusi. Nagu oskab ka ära tunda õigeid inimesi. Üks vana kiviraidur jääb temaga veel vestlema ja lausub lõpuks mõistatuslikud sõnad: «Küsige Püha Templi rüütlite käest. Küsige nende käest, kui neid on veel alles jäänud. Head teed teile, härra, ja õnnistagu neitsi Maria kõike, mida te iganes elus ette ei võta.»
Kiviraiduri soovile on määratud täituda.
Praegu siin, poolunes ja valudes vaeveldes, näen ma üht udust orgu sulnis koidikuhämaruses. See on määratud kohtumispaik, lepitud märkide abil, mida ükski valgustamata silm ei suuda seletada. Ka armastus oskab vandenõusid punuda. Lothar on hiilinud välja trahterist ja Justine'i embusest, sest teda oodatakse. Noored männid varjavad teeliste eest salajast kohtumispaika...
*
...See on Cassagne'i teeharu varjulises orus Akvitaania idarajal, kus noor männisalu varjab teeliste eest iidset keltide raidkivi. Taeva ahetav lõunakaar näitab Täheteed Compostelasse, jumalikku märguannet ja kinnitust palveränduritele. Hall ja karvatuuste ajav muul näksib puude vahelt igavlevalt rohtu -- see loom pole harjunud öösiti reisima, küll aga tema uus peremees, kes vaevaliselt raidkivile toetudes vestleb ühe noore pillimehega. Muul on diskreetne, inimeste asjad teda ei huvita, kuigi oma uue valdja vaikusele manitsevaid sõnu ta oli mõistnud -- sel öisel rännakul liigutakse tasa ja mööda kõrvaliseid radu. Tasuks ootavad teda värske vesi ja kaerakott. Muul on kaubaga nõus, midagi suurepärasemat pole tal kunagi loota olnudki. Tema peremees on aga ilmselt näinud paremaid aegu, vähemalt aimub seda tema aadellikust rühist, kommetest ja viisist, millega ta üht vääritut minstreli kõnetab.
«Nad on mul kannul,» teatab mees lühidalt. «Mind juba püüti tappa.»
«Mulle toodi sõna, et te olete haavatud?»
«Ma olen suremas. Need polnud harilikud teeröövlid, vaid palgatud assasiinid.» Ta räägib hingeldades ja pausidega, vaevaliselt ja lootusetul toonil.
«Ma aitan teid külasse, seal on arst...»
«Te peate kiirustama. Kui minule on määratud surra, siis peab vähemalt see pääsema.» Ta võtab mantli alla seljale kinnitatud vutlari ja ulatab selle Lotharile. «Grenoble'is elab mees nimega Agrippa. Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim...» Ta köhib verd ja naaldub vaevatult kivile. «Andke see temale, ta ootab.»
«Ja edasi, isand de Baena?»
«Agrippa teab... mis saab edasi.»
«Kas Agrippa kuulub ka ordusse?»
«Ei. Tema ei kuulu ordusse. Aga tal on mõjukaid sõpru. Ordu...,» de Baenaks kutsutu võpatab ja surub käe puusale. Ta hambad plagisevad allasurutud valu käes. «Ordu tapeti juba kakssada aastat tagasi, vaid riismed on alles jäänud. Guiraut da Miravali töö on ainus, mis meid veel seob ja elus hoiab... kui kaob seegi, pole millelgi enam mõtet. Mitte millelgi.»
«Tulge, ma aitan teid arsti juurde,» pakub Lothar. «Ei saa teid ju siia surema jätta.»
«Minge, minge juba. Neitsi Maria hoolitseb minu eest. Te ei suuda hoida ära vääramatut.»
«Te jääte ellu, kui arst teid näeks, ma teen kõik, et...»
«Keegi ei tohi meid tohi koos näha. Ma hoolitsen enda eest ise, minge sõber Lothar ja olgu Santiago tähed teile teenäitejaks.»
«Kas... kas ma võin neid vähemalt vaadata?» küsib Lothar hüvastijätuks, suutmata ikka veel uskuda, mida vutlar tema käes endas peidab.
«Te olete ju näinud?» küsib de Baena vastu, tundub, et ta suudab sealjuures isegi muiata. «Kas sellest ei piisa? Kas teie usk ja armastus sõltub sellest, kui mitu korda te olete näinud inimese ja jumala imet? Muidugi tohite te vaadata. Aga minge nüüd!»
Vastumeelselt, kuid siiski Lothar läheb. Oma rõõmuks kuuleb ta kuidas keegi muula vilistab ja siis noorte mändide vahelt raginal läbi läheb. Templirüütel Raimon de Baenal on õigus -- tõesti keegi ei tohi neid koos näha, veel enam kui keegi on reetnud Guiraut da Miravali ime saladuse. Lothar läheb ja pigistab käes vutlarit. Ta ei suuda seda uskuda. Ta lihtsalt ei suuda seda uskuda. Tihnikust välja ristteele jõudes langeb Lothar põlvili, surub vutlari vastu rinda ja palvetab. Ta on jälle Saint- Marie-de-Lognac'is, jälle armunud. Ja see armastus -- ta teab -- on kogu eluks.
*
Kas suudan ma kunagi mõista, mida pidi tundma Lothar sel ööl, hoides oma tuksuva rinna vastu Guiraut da Miravali töödega vutlarit? Kui ma vastaksin jaatavalt, siis eitan ma ühtlasi kõike, mida Lotharist tean. Mina polnud ju tol ööl Saint-Marie-de-Lognac'is, mulle ei avanud palverändurite muusikast heldinud küree da Miravali saladust. Ei, ma ei suuda tungida Lothari hinge ja jagada tema tundeid sel ööl. Ma suudan teda ette kujutada seal palvetamas ja nutmas, kuid ei enamat. Tunded on jumalik anne ja õnnistus, mis meile igale ühele eraldi antud. Nad on antud tundmiseks, mitte kirjeldamiseks ja nii jätan ma Lothari sinna ristteele põlvitama. See on tema hetk, mul pole õigust sinna sekkuda. Suudan vaid jagada tema rõõmu. Ja tunda armukadedust. See on minu tunne.
Kuid nüüd olen ma tagasi seal kõrtsis, kus Grethel mõtleb unes kloostri müüridele, mis selle asukaid kaitsevad ja ühtlasi vangistavad ning uudishimulik Aidann üritab aru saada Lothari sõnadest. Lothar räägib armastusest, niipalju Aidann mõistab. Kuid usk ja jumal? Lothari sõnad tunduvad talle sellistena, milliste eest Vahimehed inimesi poovad ja põletavad. Need on kui...
*
...Need on Gretheli käed, mis läbi une end tema ümber põimivad. Uni ei teeskle, uni ei valeta. Kui see poiss kunagi oligi kahelnud, siis nüüd ei peaks ta seda enam tegema. Tema on Grethelile jaoks kloostrimüürid, ainus kaitse, armastus ja lootus, mida ta ihkab. Kuid otsekui lembuse ja tundetulva eest põgenedes pöördub Aidann taas Lothari poole.
«Sa räägid palju Mustast Madonnast,» ütleb ta. «Ja siis jälle Neitsi Mariast, kes ei keela inimesele armastust. Mulle on teistmoodi õpetatud.»
«Ka mulle on teistmoodi õpetatud,» muigab Lothar. «Kuid kas sa oled kuulnud trubaduuride laule, kes siinseis paigus mõnedsajad aastad tagasi rändasid ja Neitsi Mariat ülistasid? Oled sa lugenud Püha Anselmi «Meditatsioone?»
«Ei,» tunnistab Aidann. «Ma olen vaid üks lihtne... palverändur.»
«Jah, rändur sa oled. Kui sa suudaksid ka endale mõne «patu» külge hankida, siis... hei, olgu peale, ma ei hakka urgitsema sinu saladustes. Sa küsid, miks me laulame ja kiidame Musta Madonnat? Kuula siis. Üle kogu maa võib leida neitsi Maria kujusid, kelle nägu on must. Must on ka poisslaps, keda ta süles hoiab. Ma ei tea, miks on nende näod mustad, küll aga tean ma, et see naine pole mitte Püha Jumalaema, vaid Maria Magdalena. Ära imesta, vaid kuula edasi. Põhjapool seda tõesti ei teata ja on ka sunduslikult unustatud, kuid mitte Jeesuse ema, vaid tema naine on see, keda me kutsume Neitsi Mariaks. Siin, Provénce'is, Akvitaanias, Languedocis, Lombardias teab seda igaüks, ehkki Rooma on tahtnud neid teistmoodi uskuma panna.»
«Maria Magdalena oli ju vaid üks õnnetu ja patune naine?»
«Oo, ta polnud õnnetu, vaid õnnelikem kõigist. Ja mis puutub patususse, siis Maria Magdalena oli tõepoolest hoor. Kuid mitte raha pärast ei pakkunud ta oma ihu, vaid nii nõudsid iidsed tavad, mis Jeesuse eluajal veel Pühal Maal au sees olid. Maria Magdalena oli Ištari templi preestrinna. Tema kohuseks oli pakkuda rõõme meestele, eriti nendele, kes vajavad Ištari, viljakusjumalanna õnnistust... näiteks sellistele meestele, kes tahavad saada kuningaks. Jeesus tuli tema templisse ja nad said üheks. Ja ometi jäi Maria neitsiks, sest läbi tema sai Jeesus õnnistuse armastuse ja viljakuse jumalannalt. Selline on iidne komme -- templi preestrinna on püha ja puhas, läbi tema õnnistab Jumal uut kuningat. Kuid kokkupuude selle mehega muutis Maria Magdalena elu -- ta oli armunud! Esimest korda oma elus oli ta armunud. Ja siis ta kahetses, ta tahtis olla igavesti selle mehega, kelle kohta paljud uskusid, et ta on prohvet ja messias. Mariast saab Jeesuse saatja, jünger, apostel ja naine. Jeesus võetakse kinni ja hukatakse ristil. Maria aga põgeneb koos Laatsaruse ja tema õe Martaga. Nad jõuavad läbi Egiptuse Provénce'i, kus Maria pöörab maa ristiusu juurde. Ta kuulutab ju vaid oma mehe sõnu lunastusest ja räägib tema kannatustest, ent ei suuda varjata, et oli kunagi preestrinna Ištari templis. Ja ei suuda ka varjata, et on naine, kauneim kõigist, kes kunagi ilma peal elanud. Siinne maa aga mäletab muistseid uskumusi Veenusest. Maria ongi armastuse jumalanna, elu andja jumalikkusele, tema sõnad ja tema ilu vallutavad kõiki. Tema on olnud üks Jumala pojaga, tema kannab endas jumala verd ja tema lapsed on jumalapoja lapsed. Armastus Jeesuse vastu on Maria viljastanud. Inimesed kummardavad teda ja kohtadele, kus kunagi seisid Veenuse templid ehitatakse pärast Maria surma temale pühendatud templid, talle püstitatakse kujusid ja nende juured lauldakse armastuse õnnistusest. Ma olen seal laulnud terve igavikku ja neitsi Maria on end minule ilmutanud. Jah, ma olen teda näinud ja ta on minule kinnitanud, et armastab mindki. Sa võtab maast peotäie mulda ja ta on seal, sa pöörad ümber kivi, ja ta on seal. Sa ammutad kaevust vett, ja ta on seal. Püha neitsi Maria on kõikjal, sest kannab endas armastuse verd. Teda armastas Jeesus, Aidann, ja temale kirjutas Jeesus Ülemlaulu.»
Seda kõike oli liiga palju Aidanni jaoks. Nii ta lihtsalt küsiski oma mõistmatuses: «Kuid miks kõik preestrid kinnitavad hoopis midagi muud?»
«See on pikk lugu ja minu jaoks väga raske. Maria Magdalena ei jäta ju kirikule palju teha. Kuuldused, mis tema tegudest Pühale Maale maha jäid olid ju ähmased ja vastuolusid täis. Need, kes tõde kuulutavad ei vaja tõde, vaid allumist. Meie ei kuuluta tõde, me ei kuuluta õieti mitte midagi, me vaid täname ja kiidame. Neitsi Maria vastu on sõditud, tema sõnum on liiga ränk taluda. Kataaride vastu peetud ristisõjaga loodeti armastus Maria vastu hävitada. Kuid armastust ei hävita miski.»
Varahommikul, kui Aidann ja Grethel teele lähevad, saadab Lothar neid pika pilguga. Kes nad on ja miks teesklevad palverändureid? Mis saladust tulid nad varjama pühale Santiago teele? Kas põgenevad nad vanemate pealesurutud abielude eest? Kuhu nad lähevad? Kas Bordeaux'sse, et pageda mõne laevaga Uude Maailma? Kes tahaks neid sinna, kui neil pole raha, et ülesõidu eest tasuda? Ja mida nad teeksid seal Uues Maailmas, kellele oleks seal neid tarvis? Mis see ka ei oleks, ei hakka Lothar seda uurima. See on nende saladus ja nende tee. Ja nende armastus. Maria Magdalena on neidki õnnistanud ja nüüd peavad nad oma tee ise lõpuni käima. Lothar on teinud oma parima, et need kaks noort inimest suudaksid õnnelikuks saada -- rohkem pole enam tema võimuses.
*
Minu enda elust on läbi käinud palju inimesi, kes on kandnud kaasas mõnd ränkrasket saladust või isegi kuritegu. Ka minu enda käed pole verest puhtad ja ma olen valmis astuma kõige karmima kohtu ette. Ma ei tea, kes olid Grethel ja Aidann, sest mitte iialgi enam pole ma neist midagi kuulnud. Nagu ka Lothar, loodan minagi, et neil on kõik läinud hästi ja et nad elasid õnnes ja armastuses. Need siirad hinged lahkusid sellest külast koidikul, läksid kergemal sammul, edasi Bordeaux' poole. Nad ei näinud, et üht teist teed pidi lähenesid külale varsti kaks ratsanikku ja kui ma neile mõtlen, kisub mu süda esiteks krampi ja hingevalu läbistab mind. Siis suudan ma mõne aja pärast jälle kergemini hingata, sest mitte midagi -- ka kõige suuremad ebaõiglused maailmas -- ei sünni mitte Jumala tahtmist mööda. Tunnistada vastupidist tähendaks anda Saatanale võim Jumalast loodud asjade üle, ning seda ma -- ka oma kõige suuremas ketserluses -- ei tunnista.
Ma hüüan Sebastiéni, sest tahan sängist tõusta, olen puhanud ja nüüd valmis paastudes meenutama neid kahte ratsanikku. Kahel süsimustal õpetatud sõjaratsul tulevad nad, mõlemad noored ja tugevad mehed, kes on riietatud nagu kohalikud vikondid. Nad on relvis, kuid turvisteta, ning millegipärast rändavad ilma teenriteta, nende relvastus on kerge -- mõõgad, pistodad ja sõjahaamrid ja kindlasti oskavad nad neid sõjariistu ka meisterlikult kasutada.
Minu mõtteraamat võinuks ka alata nende saabumisest, ent siis oleksid mu meenutused liiga kurvad ja lühikesed. Mitte midagi ei sünni ilma Jumala tahtmiseta. On nii seatud, et ratsanikud jõuavad külla mõni tund pärast Gretheli ja Aidanni lahkumist, just siis kui lõbusad palverändurid on tõusnud ja kaevu juures pruukosti võtavad. Mina ei suuda aga praegu söögile mõelda, seepärast saadan Sebatsiéni tema kandikuga minema. Nähes minu sünget nägu ei küsi ta midagi, kummardub ja eemaldub. Mina aga näen esimest ratsanikku, pikka valget verd tugevat noort meest, kelle punastes silmades põleb kirg ja vihkamine. See on...
*
See on Vahimeeste prokuraator, vend Andreas.
Jah, see on tema.
Mustast nahast reisiülikonnas, mida katab valge tolmumantel, peas on tal laia servaga kübar, mille alt lehvivad lumivalged juuksed. Ta võiks olla südametemurdja ja daamide lemmik, kui ta elaks õukonnas ja ilmutaks naisterahvaste vastu vähimatki huvi. Paraku kuulub ta aga Tema Reformaatorliku Kõrguse, Püha Teutooni Impeeriumi Peapiiskopi Martin Lutheri poolt loodud Vahimeeste ordusse. Täna ei ehi tema mantlit hundipeaga vapp ja kaks ristatud S-tähte. Akvitaanias pole Vahimehi, Akvitaanisse ei ulatu ametlikult Vahimeeste võim, Akvitaanias peavad Vahimehed tegutsema incognito. Ja nad tegutsevadki. Eriti veel siis, kui ketser, nõid, jumalasalgaja ja pühadusesalgaja Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim on Vahimeeste poolt salaja vangistatud, ahelais Münsterisse toimetatud ja seal rattale tõmmatud. Tema teosed on juba ammu Peapiiskoppi ärritanud ja usku salanud, nüüd aga kui sai salakuuljate kaudu teatavaks, et Agrippa kaupleb Templirüütlite jäänukite käest mingeid «pühasid» reliikviaid, ei kõhelnud Peapiiskop enam. Ka kõige meelekindlamad mehed murduvad, kui nende kaela kammitseb «Ketseri kahvel» ja neid mõni ööpäev «Raudses neitsis» hoida. Ka Agrippa ei pidanud vastu. Vend Andreas teab, mida ja kelle käest ta otsima peab. Nagu ka tema kaaslane.
Teine ratsanik on vend Alberic. Ta on veidi jässakam, sitkem ja ilmselgelt tugevam. Ent mitte vaimult. Prokuraator Andreasest räägitakse hirmulugusid, tema karmus ja sihikindlus on muutunud legendiks ning kurjad keeled sosistavad, et naisterahva asemel on Andrease kireks ketserite tuleriit. Ta nautivat patustajate karjeid samamoodi nagu meesterahvas noorte tütarlaste naudinguohkeid, ja vahest enamgi. Ta ei lahkuvat tuleriida juurest kunagi enne, kui kärsanud laibakonts on kokku varisenud ja vaid kõrbenud luustik alles jäänud. Vend Andraes on alati abiks tuleriida kokkuseadmisel ja mitte iialgi ei anna ta nõusolekut hukatava armuliseks kägistamiseks enne põletamist.
Vend Alberici kohta aga ei teata palju. Ta on vaid üks Vahimeestest, ustav, pühendunud õilsale üritusele, üks tuhandest sõdalasest, kes lubanud ohverdada oma elu ja andnud vande. Kindlasti on temagi asunud sellele retkele veendumusega südames, et teenib püha üritust ja ilmas pole tõkiseid, mis teda sellelt teelt eksitada võivad.
Pikk ja raske on olnud nendegi rännak, sest nagu Grethel ja Aidann on nad pidanud salgama oma tõelist nägu ning teesklema kord Friisia hertsogi kullereid, kord Strasbourgi toomkapiitli liikmeid. Nemadki on pidanud end varjama ja valetama, kuid erinevalt palveränduritest, pole neil puudust rahast ega sõpradest, sest ka Akvitaanias leidub inimesi, kes vend Lutheri õpetust südamele kallimaks peavad kui Rooma kahepalgelist ahnust. Akvitaaniaski on rikkaid kloostreid, mille aardeid valitsejaid targemalt mõistaksid kasutada. Kuid mitte see pole Andrease ja Alberici missiooni eesmärk. Nad jälitavad Templirüütlite reliikviaid. Ja mitte selleks, et need kõrgeaulise vend Martini kätte toimetada.
Ja nad teavad täpselt, keda otsivad. Haavatud ja kord nende võrgust juba pääsenud de Baena polnud kuigi raske vastane. Ei, erinevalt Agrippast, ta ei murdunud seal kõrvalisel kaljurüngal, kus vend Andreas oli süüdanud lõkke ja kuumutanud leekides orke. Seotuna ja nähes piinariistade ettevalmistamist oli ta hoopis hammustanud otsast oma keele ja kui mitte vend Alberici halastav pistodatorge, oleks ta verest niikuinii tühjaks jooksnud, aeglaselt ja piinarikkalt, kuid ikkagi mitte sõna paotades.
Andreasel ei kulunud oma raevust hoolimata kuigi palju aega tuvastamaks, et ainus inimene, kellele templirüütel oleks võinud reliikvia edasi anda, oli too siinkandis märatsev hull minstrel, kes neitsi Maria kujude ees ketserlikku orgiat peab.
Vend Alberic ja vend Andreas jõuavad külla just siis, kui Lothari lõbusad palverändurid kaevu juures hommikuse pruukosti lõpetavad. Lothar näeb neid, kuid juba on ta käsi haaranud lauto järele. Mitte ühtegi hommikut oma palverännul ei taha ta mööda saata ilma kiidulauluta neitsi Mariale ja miks peakski ta neid kahte aadlikku kahtlustama. Ilus on see hommik ja kiidulaul pulbitseb ta rinnas. Võibolla näeb ta kahes noores aadlikus vaid heldeid kuulajaid, kes nende laulu kuuldes trahterisse peatuma jäävad ja ehk nii saaks Lothar tasuda lahkete andide eest.
Ta ei tea, et oma lauluga annab ta ainult Vahimeestele põhjuse.
Dona Maria, Verges plazens,
ai tal Dona com ieu sai
richa e de bélas faicons,
amb cors convenent e gai,
amb dichs plasentiérs e bons
si volgués precs ni demandas sofrir
degra m onrar, car tener e servir,
que no' falh ren qu'en bona domna sia,
mas car Amor y perd sa senhoria
Kui see nukker ja kirglik laul on lõppenud -- see on Lothari laul, keegi teine ei suuda neid sõnu säärase vaimustusega esile tuua, nad vaid mängivad õrnalt flööte viisile kaasa -- jäävad palverändurid hetkeks vakka. Hommikupäike paitab nende palgeid ja selles on -- peab olema -- maailma kõige vanema jumaluse heakskiit ja pisarad. See on püha hetk. Lothar, Justine, Melchior, Michaela, Raimon, Berndt, Birgitta, Isabel, Christopher, Agnes -- nad on kõik seal ja palves pea langetanud. Ma näen neid, ma tunnen nende hardust ja õnne. Mitte keegi, mitte iialgi pole laulnud «Ai tal Dona» ballaadi kaunimalt kui Lothar, mitte kedagi pole neitsi Maria õnnistanud üllama lauluandega. Ja oma lummuses võtavad palverändurid kahe ratsaniku tardumust samuti hardusena, sest nende puhtad hinged ei suuda näha selles laulus muud kui tänupalvet ja kirglikku igatsust jumaliku järele.
Ent vend Andreas, see kurikuulus Vahimeeste prokuraator on raevus oma käed rusikasse surunud. Ta kaunis, nukiline ja kaame nägu on vihast pingule tõmbunud ja loomulikult punased silmamunad erepunaseks värvunud. Vend Alberic ei näe ta silmi, ent teab, milline puhang valitseb prokuraatori hinges.
«Ketser!» röögatab vend Andreas äkki. «Jumalateotaja! Sa laulad pühast Jumalaemast, nagu oleks ta sinu punapäine hoor!»'
Palverändurid olid ehk arvanud, et kahe aadliku kangestus on tingitud muusika ilust, aga võibolla on nad liiga palju lõunapäikese all rännanud, ega oska kahtlustada, et Vahimeeste mõjud siiagi on jõudnud.
Prokuraatori röögatus sunnib Lotharit lautot kõrvale panema. Ta tõuseb ja kuuleb, kuidas veri ta kõrvus kohisema hakkab. Ta ei karda, oh ei -- ta on varemgi mõõka peos hoidnud ja nii mõnegi põse duellidel veristanud. Enda solvamise on ta valmis andestama; Justine'i solvamise ehk vihaga alla neelama, neitsi Maria solvamist aga mitte iialgi. Veel ta ei tea, kes on kaks aadlikku ja mida nad otsivad. Vutlar on sa seljale seotud ja vihahoos ei pane ta tähele, kuidas aadlike silmad sellel peatuvad ja nad sõnatu noogutuse vahetavad.
Vend Andreas paljastab korraga mõõga, nii mõrvarlikult mõjub terase kõlin sel ilusal hommikul, lõigates veel kõrvus voolava muusika hoobilt katki. Ta suunab mõõgateraviku Lothari poole ja läheneb talle mõned sammud.
«Ma peksan su nurjatu pilli ribadeks ja rebin su keele suust!» hüüab ta.
«Meid on siin kümme,» astub Christopher esile ja laseb pilgu käia üle kõrtsiesise. Inimesi on seal rohkemgi kui kümme, kuid nad ei näi kahe mõõgakandja vastu võitlemisest just eriti innustatud olevat. Peremees võib moosekante kostitada ja neile ulualust pakkuda, kuid oma vihavaenlastega peavad nad ise hakkama saama. Seda enam, kui nood kõnelevad oksitaani tugeva frangi murrakuga. Sellisest võib kõike oodata.
«Teie kümnest on viis hoorad,» sisiseb vend Andreas.
«Nii kõneleb mees, kes pole iial armastanud,» märgib Lothar end rahulikuks sundides. «Kui sinu kõrvad kuulaksid hoolikamalt, siis ei laulnud ma mitte hooratööst vaid jumalaarmastusest. Kui sinu silmad näeksid selgemini, siis me täname neitsit armastuse eest, mida ta pakub...»
«Ketser!»
Vend Andreas läheneb Lotharile veelgi, nende silmad peatuvad üksteisel ja nüüd ei saa enam Lothar mitte näha neis leegitsevat fanaatilist pilku, mis üle ta õla paistvat vutlarit limpsab. Midagi ähmast meenub talle, de Baena sõnad ja siis veel Aidann: «Vahimehed võivad end maskeerida.» Kallalekippuja järgmised sõnad ei lase enam midagi kaksipidi mõista.
«Ja mis vutlar su närusele seljale on seotud? Kindlasti on selles jumalasalgajalikud kiidusõnad? Saatanast kantud valed ja usurüvetajalikud tekstid?»
Ka vend Alberic on mõõga paljastanud ja Andrease selja taha astunud. Ta hindab olukorda ja usub -- jah, ta usub veel -- et minstrele solvates ja hirmutades saavad nad vutlari kätte ja täidavad oma missiooni. Nende õilsale ülesandele ei tule kasuks ükski asjatult voolanud verepiisk, nende kodutee on pikk ja ohtuderohke -- liiga palju laipu ja vihkamist maha jätta pole hea.
«Sa tahtsid mu lautot ja keelt,» sõnab siis Lothar. «Ja sa võid nad saada, kui need sind su jumalale lähedasemaks teevad. Aga sa ei rebi armastust mu südamest ega seda vutlarit mu seljast.»
Ja juba helgib ta käes pistoda. Ka Lothari seltskond pole alati palverändurite rahus rännanud, ka nemad on pidanud peletama röövleid ja saamahimu. Raha pole neil palju olnud, selle järgi pole ründajad kippunud. Küll aga on nad pidanud hea seisma viie naishinge eest, kelle kaunidus nii mitmeidki röövleid peibutanud on.
Christopher, Berndt, Raimon, Melchior on heitnud oma kompsud ja trahteri seina ääres haaranud paar hangu, vikati ja kaikad. Neilegi pole see esimene kord armastuse ja au eest võidelda. Nad ehk loodavad oma tulisuses, et võitluslõõm ja arvuline ülekaal peletab need kaks aadlikku tagasi, et nende usuline vagadus vaibub, kuid nad ei tea, et nende ees seisavad väljaõppinud rüütlid, vaprad Vahimehed, kes oma ihu hinnaga on võidelnud Marburgi ja Casseli ususalgajate armee vastu, saanud valusaid haavu ja et neid õnnistas sellele retkele Peapiiskop ise. Nüüd on Andreas ja Alberic oma missiooni täitmisele nii lähedal, et moosekantide hangude nägemine neid vaid naerma võib ajada.
«Sinu keele tõmban ma su lautole pingule ja sa ise inised mulle siis laulda oma ketserlikke viise -- veidi enne kui ma su tuleriida süütan. Anna vutlar, ainult nii võid päästa om varesekeele!» Vend Andrease mõõk puudutab juba Lothari lõuga, kui korraga Christopher ja Melchior kohalt sööstavad, hangud ette sirutatud. Nad lootsid tabada Andreast, kuid viimane, hoolimata kogu oma raevulõõmast, pole veel iial lahinguväljal kainet pilku ja meelt kaotanud. Välgukiirusel on ta ümber pöördunud, ta mõõk rabab Melchiori hangu, lööb selle pooleks ja samal hetkel tõmbab Christopheri rinnale verise haava. Ent juba sööstavad ta kallale Berndt ja Raimon. Melchior, kaotamata tasakaalu suudab Vahimehele murtud hanguga kukla taha raske obaduse vajutada. Andreas tiirleb koha peal, veidi uimane, ent mõõgaga vastaseid kauguses hoides. Tüdrukud kiljuvad, rahvas trahteri ees tõmbub eemale, Jean-Jacques jookseb oma poissi otsima, et too viivitamata maaisandale sõna viiks. Parun de Moinnes'i võib olla oma lossis ja kindlasti talle ei meeldiks, et kaks rändavat frangi aadliku tema maades veresaunu korraldavad.
Lothar ja vend Alberic on hetkeks aga jäänud omavahele. Hetkekski kahtlemata, et Andreas nelja ründajaga toime tuleb, langetab Alberic veidi oma mõõga ja ütleb noormehele tasa: «Anna vutlar heaga siia. Me teame, mis seal on. Agrippa on juba Münsteris piinapingil, de Baena -- õnnistagu jumal tema hinge -- surnud. Sinu vastuhakk on asjatu.»
«Kui sa tõepoolest teaks, mis vutlaris on, siis ei räägiks sa nii,» vastab Lothar. Tema pistodalöök on kiire ja meisterlik, see tabab vend Albericit vasemasse randmesse.
*
Valu?
Kas mina tean, mis on valu?
Seda tuleb küsida Sebastiénilt. Tema on ravinud minu haavu, sidunud mind sängi külge kinni, kui ma olen hoogudes vähernud ja lubanud tappa igaühe, kes mulle sammuvõrragi veel läheneb. Ma olen teda löönud, kui ta on ammunoole otsa mu rinnast välja tõmmanud, põhjustades mulle palju suuremaid kannatusi, kui too haav, millega olin juba harjunud.
Küsige raviarstilt, sest tema teab ja mäletab, milliseid needusi on nende patsiendid operatsioonide käigus suust välja ajanud, milliseid palveid ja jumalateotusi. Tema teab, milleks on võimeline valu käes kannatava inimese meeled. Sebastién pole ehk ise tundnud seda valu, kuid ta on näinud. Ta teab, mis on raev valust.
Praegu ma ei tunne valu, tean vaid, et jalad ei kanna mind ega ükski valu mind enam ei hirmuta. Palju pole enam jäänud, minu elu ja mälestusteraamat hakkavad lõpule jõudma.
Mis tuleb edasi?
Seda teab vaid neitsi Maria.
Ma köhin, kõhin raskelt, otsekui sisikonda välja rookides. Vaatan põrandale ja seal on...
*
...See on veri. Vend Alberic ei jõua tunda sisselõikest valu, kuid ta näeb oma verd ja tunneb raevu. See vääritu minstrel ja jumalasalgaja, kelle elu on ta üritanud säästa, on valanud tema verd. Mäletades oma varasemaid haavu, teab Alberic, et valu tuleb hiljem ja vasak käsi muutub võitlusvõimetuks. Haav on sügav, see pole tehtud niisama pistodaga vehkides, vaid oskuslikult otse soontesse torgates, see on läbistanud lihase... ja valu, valu tuleb tõesti mõne hetke pärast. Aga enne jõuab ja kasutada oma mõõka.
Vend Andreasel ei lähe tõepoolest kaua, et neli vihast minstreli endast eemale peletada. Kahte ta haavab, kaks peletab mõõgaga eemale. Andrease osavus mõõgakäsitlemisel ei jää kellelgi märkamata. Külarahvas karjub ja neiud on kogunenud puntrasse, palvetavad ja esimest verd voolamas nähes, haarab keegi neist seina ääres seisva vikati järele. Kuid kellegi käed peatavad ta.
Nad kõik näevad, kuidas vend Alberic tormab Lotharile lähemale, meeletus raevuhoos lööb ta käest pistoda. Siis rabab ta mõõk Lothari kaela, raiudes läbi vutlarit hoidva nahkrihma, ning lüües kaela sügava haava. Lothar pöördub ümber, kuid juba läbistab Vahimehe mõõk ta külje ja siis raiub veel...
Ja veel.
Üks hoop tabab Lotharit puusa, üks kõhtu, üks reide ja õlga.
Vahimees peatub hetkeks ja surub mõõkahoidva parema käe verest tilkuva vasema vastu. Lothar tuigub ta ees, näib purskavat verd igast haavast ja vajub siis põlvili.
«Ketser! Jumalapõlgur!» surub Alberic läbi hammaste ja tõukab Lotharit saapaga vastu rinda. Enne veel, kui ta ohver selili jõuab vajuda, on Andreas rebinud ta seljast vutlari. Lahing näib olevat võidetud, üks mõõgahoop veel -- kergem ja oma üleoleku kinnituseks -- tungib Lothari õlga. Mälestus prokuraator Andreasest. Ta käsi peatub viivuks puusal rippuval sõjahaamril, relval, millega on nii lihtne purustada lamava vaenlase pea, ent siis välgatab prokuraatori näol irvitus -- haamrist purustatud kolju on liiga lihtne ja kiire surm.
Vahimehed taganevad, haljaid ja verest tilkuvaid mõõku enda ees ähvardavalt vibutades. Nende ratsud on sealsamas, terasekõlina ja verelõhnaga harjunud sõjaratsud, ustavalt ootamas oma isandaid.
Siis juba müdisevad nende kabjad porisel teel, jättes trahterihoovi maha oiged ja hala.
*
Mõnikord põletatakse Schlettsi mõisa ees kevadist risu ja vinge suitsuhõng tikub läbi akende minu ruumidesse. Mõnikord on tuul nii, et toob põldudelt väetiseks põletatava haguvingu otse minu ninna. Siis lasen ma Sebastiénil talupoegadele vihase sõna saata, et nad viivitamatult lõpetaksid. Kui minu ahi ajab suitsu sisse, katan ma pea patjadega. Läinud aastal süttis tiib, kus on galerii ja kus hoitakse ka mõisa raamatukogu ja ürikuid. Siis ma oigasin, sest pole midagi piinarikkamat kui põlevate paberite ja lõuendite ving. Minu kaaskondsed ei mõista mu valu, sest neid polnud seal Akvitaania kiviste küngaste vahel, kus õhtuse ookeani raevukad tuuleiilid kuivad oksad kirega põlema rabavad ja vend Andreas leekide kohale kummardab, et neid lahvatama puhuda. Kui õhtuti Sebastién süütab mu kaminas tule, siis jääb ta kolde juurde, et süttivate puude vingu eemale lehvitada. Ta on ustav ja kuulekas, ta täidab kõik mu soovid, ta ei oska aimata, miks kuivi halge limpsav tulekeel, mulle nii vastumeelt on, ta ei tea, et see on...
*
...See on suits vend Andrease süüdatud lõkkest, mis mölluste ookeaniilide käes kaljuselt neemelt üles vingerdab ja end õhus lugematuteks kiirgedeks lubab rebida. Vend Andreas on taas süüdanud puhastustule, ta on oma stiihias, ta on õnnelik ja lõõmab võidurõõmust. Lahing on võidetud, missioon on täidetud, Guiraut da Miravali ketserlik usutunnistus on nende käes. Praegu, siin künkal, õhtuses tuultemöllus, kui ta on heitnud peast kübara ja poetanud relvad kividele, ei vaja ta kohust, ta on ise kohus, mille otsuse on teinud vend Martini õnnistusel. Tema kaaslane, vend Alberic seisab sealsamas, randmehaav seotud ja hambad valust ristis ja jälgib, kuidas prokuraator avab vutlarit.
Nad ei pea seda toimetama kaugele Aacheni, sest tee on pikk ja ettearvamatu, nemadki pole surematud ja de Baena ja Agrippa surmaga ei pea veel kõik varjatud templirüütlid ja nende käsilased olema maa pealt pühitud. Ketserlik vaim võib levida salgajate õhutusel kiiresti ja vallata nõrku meeli. Andreas ja Alberic on tabanud saagi ja enam ei tohi nad seda oma kütkeist välja lasta.
Andreas on süüdanud lõkke ja avab vutlari. Sõnatult on nad kokku leppinud, et heidavad saagile vaid ühe pilgu veendumaks, et see tõepoolest on see, mille järele on tulnud tuhandeid miile ja mida vend Martin neile piinatud Agrippa sõnade järgi kirjeldanud on. Vaid ühe pilgu, sellest peaks piisama, et näha, kas vutlaris on tõesti Guiraut da Miravali, tolle kolmsada aastat tagasi hukatud templirüütlist kunstniku maalid, mida olla salaja säilitatud Saint-Marie-de-Lognac'i kirikus Püreneedes. Kuuludus ja jumalasalgajalik uskumine nendesse olla elus hoidnud templirüütlite viimase meistri Jacques de Molay' üritust, ta oli vangistuses usaldanud saladuse vendadele, kes Jumala nime huulile võttes olid lubanud Prantsuse kuninga kohtu ees kahetseda ja ära anda kõik Templi aarded. Kõik, peale da Miravali tööde. Ükski aardekirst polnud võõrvääriline tolle Jumala imest kantud kunstniku pintslitõmbega, kes olevat ainsana näinud üht Saint-Marie-de-Lognac'is säilitatud raidkuju.
Minu meenutused ei söanda küünida sellesse aega, sest surma vikat on teinud oma töö.
Siiski ma hooman ähmaselt nende ristisõdalaste haamrilööke, mis purustavad imelise raidkuju. Võibolla nad teavad, et selle Veenuseks peetava kauni daami modelliks on olnud Maria Magdalena, aga võibolla mitte. Igatahes nägi Guiraut da Miraval seda enne neid.
Ja pärast seda on kõik juba liiga hilja.
Tema, see nimetu kunstnik, kes oli näinud Neitsit, talletas kivisse kogu armastuse, harduse ja õnnistuse, sest rooma aeg oli siis veel elus, seda polnud hävitanud pimedate sajandite rüüstav voog. Jah, tema oli näinud Maria Magdalenat ja tema näo järgi voolinud armastusejumalanna kuju, nii nagu Jumal on voolinud meid kõiki omaenda näo järgi.
Enne albilaste ristisõda maalib Guiraut da Miraval Maria Magdalena, Templirüütlite saladuse ja õnnistuse järgi oma neli maali.
Just nüüd rullib vend Andreas need vutlarist lahti, näitab võidurõõmsalt Albericile, vaatab neid, kuid ei näe.
Issand, ta ei näe!
Ligi kakssada aastat enne veneetsia ja firenze meistrite imet, enne uomo universale avastamist, enne meister della Francesca ja teiste töid, on see langedoki kunstnik saanud jumaliku nägemuse osaliseks, ta on maalinud inimest, naist, neitsit, nii nagu näeb mees naist, ülistades trubaduuride kombel tema ilu ja voorusi, ainult lauto ja vihueela asemel on tema tööriistaks olnud pintsel ja lõuend. Maria Magdalena on meister da Miravali ise välja valinud, et läbi tema kuulutada oma tõelist olemust. Kel on silmad, need näevad, usuvad ja armastavad.
Näe, siin on esimene maal -- kõrgel kaljukünkal on lumivalgest marmorist sambad, mille ümber käänduv viinapuuvääte, taamal rullub vahune ookean. See on Sitsiilia, Erice ja Veenuse tempel. Ja siis on seal naine, Veenus ise, ihualasti, naaldumas vastu sammast, käes hoiab ta karikat punase veiniga, millest on just maitsnud joovastava sõõmu. Ta nagu ulataks karikat vaatajale, näol sulnis ja arglik naeratus (või kas on see üldse naeratus?). Naine on kauneim kõigist, ta on jumalanna, teda vaadates peab sureliku mehe hing kinni jääma ja...
Ja juba kerib vihane vend Andreas lahti teise maali, esimesele vaevalt pilkugi heites. Kuid Alberic seisab kui välgust rabatud, Veenuse pilk on ta vangistanud, lummanud ta meeled. Teine maal kujutab sama naist. Nüüd on ta kolmetornilises templis. Ta on selle templi valitsejanna, printsess, preestrinna, ta lamab jälle ihualasti hiigelsuure naise kivikuju ees, kelle näojooned meenutavad õrnalt tema enda omi. Naine, Maria Magdalena, sest ei tähenda ju Magdala midagi muud kui kolme torniga kindlust, lamab kütkestavas poosis, mis toob esile ta küpsed rinnad, jumaliku puusajoone, pikad ja siredad jalad... käed on ta kergelt sirutanud ette, tervitamaks ja kutsumaks oma embusse meest, kes just on templisse sisenenud. Mehe nägu pole näha, kuid tema ülinapp riietus ja pikad õlale valguvad juuksed lasevad aimata, kes on see mees ja miks ta on tulnud saama preestrinnalt läbi armastusriituse õnnistust kuningatroonile.
«Jumalatoetajad!» sisistab vend Andreas vihaselt. Ta on näinud maalil ainult stseeni ja selle ketserlikku iseloomu, kuid pole näinud Maria Magdalena nägu, ta pole näinud neid taevast suuremaid silmi, millest kumab kõigi aegade armastajate ootus, igatsus ja valu. Ta pole suutnud neid näha, ega suuda ka näha vend Alberici tardumust.
Kolmas maal. Kolmas maal kutsub esile vend Andrease raevu ja Alberic näeb seda vaid viivuks.
*
Schlettsi mõisa galerii põles maha ja olgu Jumal mulle tunnistajaks, et mina ei andnud süütamiseks käsku. Ma tean, et mind selles kahtlustati, kuid kuidas ma saanuks neile öelda, et maalikunst on minu armastus ja pälvib samas ka minu suurima põlguse. Ei ükski kunstnik pole iialgi suutnud küünida jumalikkuseni, mida valdas Guiraut da Miraval ja peale tema tööde nägemist pole muudel enam mõtet. Ma võin imetleda kaunist värvigammat, usutavalt tabatud päikeseloojangut või inimese kehailu, ent ei ükski maal pole suutnud mind panna enam armuma esimesest silmapilgust elu lõpuni. Mõnikord aknast välja vaadates olen ma näinud noorte armastajate esimest arglikku suudlust värava all, olen näinud kohmakaid ja kirglikke embusi, kuid mitte iial sellist õrnust ja igavikulist pühendumust, nagu nägi oma ilmutuses Guiraut da Miraval. Siiski, armastavates inimestes on alati midagi ühist, nende lähedus ehitab läbitungimatu müüri, mille vallide alla kellegi teisel asja pole. Siiski, kui ma kiikan aknast välja ja näen toatüdrukut kallistavat karjust, kangastub haljade aasade ja halli kindlusemüüri asemel mu meeltes tühi ja kollakas kivine kõrb. See on...
*
...See on Püha Maa, see on da Miravali kolmas maal. Maria Magdalena kannab nüüd pikka maani ulatuvat kleiti, ta on kahetsenud oma patte, ta on pühendunud nüüd ainsale mehele, kes on Jumala poolt talle saatusest määratud. Tema, Maria Magdalena, Betaania printsess, Benjamini soost Ishtari ehk Veenuse templi preestrinna, keda kiivas ja armukadedad apostlid on kujutanud kas siis hoorana või ta üldse oma märkmetes maha vaikinud, tema suudleb nüüd Jeesus Kristuse huuli ega kavatsegi märgata teiste jüngrite kadedat pilku. Jah, nad seisavad ümber püha paari, tühjas ja kollases kivikõrbes, nad on otsustanud minna Jeruusalemma, et Taaveti soost prints saaks tõusta troonile, nad on olnud messia kõrval siis, kui ta Kaananis abiellus Maria Magdalenaga, kuid nüüd põevad nad armukadeust, seda kõige reeturlikumat pahet maailmas. Juudas on sulgenud suudluse eest silmad, tema näolt võib lugeda nii piina kui viha. Ja kättemaksuhimu. Püha paar on aga embuses, nende kehad teineteise külge põimunud, nende nägudelt võib aimata õndsust. Kas suudab selle stseeni nägeja tunda armukadedust Jeesuse vastu? Ei! Ta võib ainult jagada tema naudingut teadmisest, et maailma kauneim naine on tema, pühendanud oma ihu ja hinge Lunastajale ja tulevasele kuningale. See maal ei saa tekitada kadedust, ainult andumust ja pühendumust. Maria Magdalena on neitsi -- meie kõigi jaoks ja igaveseks!
Vend Andrease süüdatud lõkke leegid haaravad maali oma tapvatesse leekidesse. Vend Alberic seisab surnukaamena, sõnad on ta kurku kinni jäänud, ta ei suuda hüüda, et Andreas peatuks. Ta suudab vaid heita oma ahne pilgu neljandale maalile.
Ohjaa, see on Languedoc, ilma vähimagi kahtluseta on see Prantsusmaa oma lopsakate viinapuuküngaste, haljendavate aasade ja lõhnavate oliivisaludega. Ja ilma vähimagi kahtluseta on see naine Maria Magdalena -- Veenus, preestrinna, printsess, Jeesuse pruut ja jünger... Ja tema lapse ema, kelle ta nüüd ulatab juubeldavale rahvale. Ta ulatab tulevast kuningat. On tema näol kurbus ja haletsus? Jah, küllap vist. Aga seal on veel midagi -- rõõm armastusest ja maailma ilust. Tema mees on surnud, risti löödud argade võimuahnurite poolt ja kadedate mahitusel. Apostlid on ta maha jätnud, läinud oma teed. Tema, Maria, aga läinud oma, Jumala poolt ettemääratud teed mööda. Ta on liiliaõis, kes alati õitseb, algul siin, Languedoc'is ja siis edasi kuningate lippudel. Ja ta on ikka veel kaunis, mure tema näojoontes ei suuda surmata mänglevat naeratust. Tal on palju veel teha, palju veel loota -- et õige sõnum tema abikaasast jõuaks ootajateni, et temast kiirgav armastus innustaks kujureid, pillimehi, maalikunstnikke, luuletajaid. Kindlasti ta jõuab seda, sest on ikka veel nii kaunis ja sulnis ja aastad on tema naiseilu vaid kasvatanud. Riie tema õlgadelt on kergelt maha libisemas, paljastades kumerusi ja hurma, tema nägu... jah, tema nägu...
Alles nüüd, siin Languedoc'is, on jõudnud kätte aeg, mil Maria Magdalena peab taas olema see, kelleks ta lapsena välja valiti, kelleks iidne Benjamini vereliin oli ta määranud. Preestrinna ja templi hoor peab esile kutsuma kirge ja armumist. Ta peab võluma mehi, kes kannavad edasi Sõnumit. Ja seda ta teeb.
Jah, seda ta teeb!
Sel samal hetkel, mil vend Andreas on heitnud neli maali tulle, on armunooltest tabatud Alberic jooksnud tagasi oma ratsu juurde.
*
Minu meenutusteraamatus on jäänud mõelda vaid viimane peatükk.
Kui mitmeid sadu kordi olen ma seda juba teinud ja üha kirkamalt on see mu silme ette tõusnud. Räägitakse, et enne surma on inimese meeled eriliselt teravad ja tundlikud. Mis siis ikka, järelikult on minu tund lähedal, sest kõigile meile tiksub Jumala poolt keeratud kell, mille osutid vääramatult peavad näitama ühte punkti ajas. Meile jääb vaid see hetk alandlikult vastu võtta ja loota, et oleme elanud lunastuseks kõlbulist elu. Siiski tahaks ma näha ustava Sebastiéni nägu, kui ta astub mu kambrisse ja taipab, et tema arstirohud on teinud kõik maiselt võimaliku ja edasise on Jumal enda kätesse võtnud. Ma tahan näha -- ehkki ma praegu vankumatult usun -- et ta näeb mu tardunud huultel neid naeratuseks kangastanud sõnu...
Kuid juba ta tulebki, mu truu teener ja arst, tuues ravimeid, mida ta oma parimas usus on kokku seganud.
«Isand Alberic?» küsib ta algul kergelt ehmatades. «Tunnete te end hästi?»
Ohjaa, väga hästi, sooviks ma vastata, kuid ei jõua enam, sest Jumala kell on tiksunud omasoodu ja juba mind kandnud ajas tagasi viiskümmend aastat. Sebastién ei tea, et mu kangestunud keha ei kõnele veel mitte surmast, vaid mälestustelõksust, kuhu ma taas olen langenud. Mitte Schlettsi mõisa kambrivaikus, vaid ühe Akvitaania külatrahteri hoovis kõlavad kaebeitked täidavad mu meeli ja kõrvu. Sebatsién ei tea, et see on...
*
...See on Akvitaania küla iidsel Palverändurite Teel. Jälle on varasügis, niidud auravad sadanud soojast ja lembest vihmast, muda on katnud teed, millel juba ammu pole keegi näinud üht nii hullumeelselt kiirustavat ratsanikku. Ta on haavatud, kuid vasak käsi, millega ta ohje hoiab võib voolata kasvõi terve meretäie verd -- ratsanik ei hooli sellest. Maailm on valanud juba niigi palju asjatut verd, et need mõned tilgad siin midagi muuta võiks. Ta on Palverändurite Teel, sooritamas oma viimast palverändu, mis kestab küll vaid mõned tunnid, ega suuda lunastada ühtegi tema pattu. Ta tõttab appi mehele, kellega ta jagab ühist armastust naise vastu ja vagade palvete asemel kumavad tema meeltes laulusalmid:
Dona, Verges plazens,
ai tal Dona com ieu sai
richa e de bélas faicons,
amb cors convenent e gai,
amb dichs plasentiérs e bons.
See mees ei looda enam, sest liiga hästi on ta selleks õppinud mõõgavõitluse ja tapmise kunsti. Siiski on ta teel, sest vähemalt andestust suudaks ta paluda.
Kui ta vaid jõuab.
Issand Jumal on seadnud aga asjad nõnda, et kui ta taas trahterihoovi jõuab, vahuse hobuse ratsmed hooletult porri heidab ja sadulast kargab ei huvita tema tung enam kedagi. Inimesed on kogunenud surija ümber.
Lothar lamab sõnnikuhunnikul, ta on üleni verine ja Justine nutab tema jalge ees, Külatohter, kes sõnatult ja vabandavalt juba tunde on kahetsevalt õlgu kehitanud ja vabandussõnu palunud, seisab leinajate keskel.
Alberic hüppab sadulast, murrab oma hüübinud verega kaetud mõõga valju kraksatuse saatel pooleks ja läheneb palverändurite salgale. Jah, nad on kõik seal -- Melchior, Michaela, Raimon, Berndt, Birgitta, Isabel, Christopher, Agnes -- ja peale Justine'i on nad end kõik pisaratest tühjaks nutnud.
Mõned põlglikud ja vihkavad pilgud heidetakse Albericile, kuid ei enam. Kättemaks võib tulla hiljem, kuid mitte praegu. Praegu Lothar veel elab, hingab oma viimaseid hingetõmbeid, üritab ehk veel midagi öelda ja nende sõnade järgi kummardutakse.
Ka Alberic kuuleb neid ja näeb Lothari nägu tema viimasel hingetõmbel, tema surmaohkel. Ta käed krabavad ümberringi ja Justine leiab otsitava, neiu ulatab oma sureva armastaja kätte lauto. Verised sõrmed puudutavad keeli ja sel samal hetkel valgub üle Lothari näo viimane naeratus.
Ei kübetki piina ega valu pole selles, ei. Vaid õndsus ja rõõm, kui ta keha läbistab kramplik tuksatus, sõrmed libisevad üle pillikeelte ja huuled, nähes jumalikku õndsat nägemust hinge vastuvõtjat igavikus, sosistavad:
«Ave, Maria!»
Lothar on kohale jõudnud.
*
Jälle olen ma Schlettsi lossikambris, vanaduseahelaisse kammitsetud rauk.
Kuid kas olen? Kas ma mitte ei kuule lembet muusikat ja kas ma mitte ei näe üht Loodusest ja Armastusest kaunimat naisterahvast suudluses enda kohale kummardamas?
Kas ma näen Teda?
Kas mu silmad näevad Neitsit? Kas tõesti on see Tema, kelle siledad käsivärrad mulle vastu sirutuvad ja kutsuvad mind oma rinnale? Kes ta on -- ema, neitsi, naine, jumal, õde?
Ma ei tea.
Tean vaid, et ta ootab mind.
«Isand Alberic?» kostab minuni läbi hämu Sebastiéni arglik küsimus. Ma tahan talle midagi öelda, midagi lohutavat, kinnitada, et ta on teinud kõik võimaliku ja inimese aeg on vaid Jumala kõiketeadvas hooles. Ta ei pea muretsema, mu truu Sebatsién, sest minagi olen nüüd kohale jõudnud. Enam pole mul aega, kuid siiski tahan ma talle veel midagi öelda, kuid ei saa iial ma teadma, kas ta kuulis mu huulilt vaid hädist surmaohet või tõesti mu viimast tervitust ja jumalagajättu, mida ma nüüd oma õnnes veel kaua, kaua hüüan:
«Ave, Maria!»
Indrek Hargla;
Lasnamägi, september 2002
Kõik värsid ladina ja oksitaani keelest tõlkinud Liisi Ojamaa.
1 Laulgem kõik kui ühel keelel:Ave Maria!
Neitsi istus kambris üksi, ingel ilmus temale,
Gabriel, kes teadet tooma tuli kõrgelt taevastest,
palgel sära, talle ütles: Ave Maria!
Laulgem kõik kui ühel keelel: Ave Maria!
2 O Maria, mere sära
tulvil halastust
neitsi, aga samas ema
puhtaim karikas
meie lunastaja tempel
õigluspäikene
kuula oma teenreid palves
hüüdmas sinule
3 Arm vabaduse minult viis,
ta valitseda on mu riik.
õrn daam, kel koduks paradiis,
teist tahan teha laulu ma.
Mu õnn et kestaks otsata,
pean jääma teid vaid teenima.
4 Emand Maria, neitsi lahke,
nii ligi mu hingele,
viisidelt õilis ja malbe,
ihult rõõmustav silmale,
sõnult lahke ja helde,
meie siiraile palveile avali,
teda teenima jään mina alati,
kõik daamile sobiv ta kujusse põimub
ja armastus kaotab ta üle võimu.