(The Truth About Pyecraft)
Ta istub lähemal kui tosin jardi. Kui vaatan üle õla, võin teda näha. Ja kui ma taban ta pilgu -- ja ma tavaliselt taban -- siis näen selles ärevust.
See on üldiselt paluv pilk -- ja siiski kahtlustav.
Pagan võtaks tema kahtlusi! Kui ma oleksin tahtnud temast rääkida, oleks ma seda juba ammu teinud. Ma ei räägi, tõesti mitte, ja ta peaks end rahulikult tundma. Nagu suudaks midagi nii suurt ja paksu end rahulikult tunda! Kes usuks mind, kui ma räägiksin?
Vaene vana Pyecraft! Tohutu, murelik, võdisev ollus! Kõige paksem klubimees Londonis.
Ta istub ühe väikese klubilaua taga tohutus orvas tule lähedal, kugistades. Mida ta kugistab? Vaatan uurivalt ja taban teda hammustamas ümmargust võiga määritud teekooki, mind jälgides. Pagan võtaks! Mind jälgides!
See otsustab asja, Pyecraft! Kuni sa OLED põlgusväärne, kuni sa käitud, nagu ma POLEKS aumees, siis just siin, otse su rasvunud silmade all, kirjutan ma selle üles -- puhta tõe Pyecrafti kohta. Seda meest ma aitasin, seda meest ma varjasin, ning ta on tasunud mulle minu klubi talumatuks muutmisega, absoluutselt talumatuks, oma vesise kohalolekuga, igavese «ära räägi'ga» pilgus.
Ja peale selle, miks ta pidevalt sööb?
Noh, siit tuleb tõde, kogu tõde, ja mitte miski peale tõe!
Pyecraft -- tutvusin Pyecraftiga siinsamas suitsetamistoas. Olin noor, närviline klubi uustulnuk ja ta nägi seda. Istusin täiesti üksi, soovides, et tunneksin rohkem liikmeid, ja äkki ta tuli, tohutuid, veerlevaid lõugu ja kõhtusid minu poole lükates, ühmatas ja istus toolile minu läheduses, ähkis kõvasti, pingutas tikku kraapides ja sigarit süüdates, ning siis ütles midagi mulle. Unustasin, mis ta ütles -- midagi tikkude kohta, mis korralikult ei sütti, ning hiljem, kui ta rääkis, jätkas ta ükshaaval kelnerite peatamist, kui nad möödusid, ning neile tikkudest rääkimist, sellel peenel flöödihäälel, mis tal on. Kuid igal juhul saime nii jutu peale.
Ta rääkis paljudest asjadest ja jõudis ringiga mängudeni välja. Ja sealt minu kehaehituse ja jume juurde. «Sa peaksid olema hea kriketimängija,» ütles ta. Arvan, et olen sale, mida mõned inimesed nimetaksid kõhnaks, ning oletan, et olen üsna tõmmu, siiski -- ma ei häbene oma hindust vana-vanaema, kuid sellest hoolimata ei taha ma, et juhuslikud võõrad näeksid otsekohe minus TEMA päritolu. Nii et olin algusest peale Pyecrafti vastu meelestatud.
Kuid tema rääkis minust vaid selleks, et jõuda iseendani.
«Arvan,» ütles ta, «et sa ei treeni rohkem kui mina ja tõenäoliselt ei söö ka vähem.» (Nagu kõik eriti paksud inimesed, kujutles ta, et ta midagi ei söö.) «Siiski,» ja ta naeratas viltust naeratust, «me erineme.»
Ja siis hakkas ta rääkima oma paksusest ja oma paksusest; kõigest, mis ta oma paksusega tegi ja mis ta kavatses sellega teha; mida teised olid soovitanud tal oma paksusega ette võtta ja mis ta oli kuulnud inimesi tegevat samasuguse paksusega. «Kõigepealt,» teatas ta, «võiks arvata, et kõhnumisküsimust võib lahendada dieediga või rohtude tarvitamisega.» See oli kohutav. Seda oli võigas kuulata. Tundsin, et lähen teda kuulates lõhki.
Seda asja võib taluda, kui püüad klubis sisse elada, kuid tuli aeg, mil ma kujutlesin, et talun liiga palju. Ta kiindus minusse juba liiga märgatavalt. Ma ei saanud kunagi minna suitsuruumi, ilma et ta poleks mõnuledes minu poole tulnud, ja vahel ta tuli ning pugis mu ümber või mu läheduses, kuni ma lõunat sõin. Vahel paistis ta minu külge klammerduvat. Ta oli tüütus, kuid mitte nii hirmus tüütus, et piirduks ainult minuga; ning algusest peale oli midagi tema käitumises -- peaaegu nagu ta teaks, peaaegu nagu ta tungiks minu sisse tõsiasjani, et ma VÕIKSIN -- et seal oli pisike, juhuslik võimalus, mis ei peitunud kelleski teises.
«Annaksin kõik, et seda maha saada,» tavatses ta ütelda, «kõik.» Ja ta piilus minu poole üle oma tohutute põskede ning ähkis.
Vaene vana Pyecraft! Ta oli just helistanud, kahtlemata selleks, et tellida veel üht teekooki võiga!
Ühel päeval asus ta asja juurde. «Meie farmaatsia,» ütles ta, «meie lääne farmaatsia on kõike muud kui teaduse viimane sõna. Idas, olen kuulnud...»
Ta peatus ja vahtis mind. Tundsin, nagu oleksin akvaariumis.
Äkki sain ta peale pahaseks. «Pea kinni,» ütlesin ma, «kes rääkis sulle mu vana- vanaema retseptidest?»
«Noh,» taganes ta.
«Iga kord, kui me oleme sel nädalal kokku saanud,» ütlesin ma, «ja me oleme kohtunud üsna sageli -- oled mulle üsna selgesti vihjanud selle minu väikese saladuse kohta.»
«Noh,» ütles ta, «nüüd, kus asi on välja tulnud, ma tunnistan, et jah, see on nii. Ma kuulsin sellest...»
«Pattisonilt?»
«Mitte otseselt,» ütles ta, mis minu arust oli vale, «jah.»
«Pattison,» ütlesin ma, «võttis seda asja omaenda vastutusel.»
Ta ajas huuled prunti ja kummardas.
«Mu vana-vanaema retseptid,» ütlesin ma, «on kasutamiseks kummalised asjad. Mu isa peaaegu sundis mind lubama...»
«Kas ta tegi seda?»
«Ei. Kuid ta hoiatas mind. Ta ise kasutas üht -- korra.»
«Ah!... Kuid kas sa arvad...? Oletame -- oletame, et leiame sobiva...»
«Need retseptid on kummalised paberid,» ütlesin ma. «Ja kuidas nad lõhnavad... Ei!»
Kuid olles läinud nii kaugele, oli Pyecraft otsustanud edasi minna. Kartsin alati veidi, et kui ma tema kannatust liiga proovile panen, langeb ta mulle äkki kaela ja lämmatab mu. Tunnistan, et olin nõrk. Kuid Pyecraft tüütas mind tõesti. Olin jõudnud tundeseisundisse, mis ahvatles mind ütlema: «Hästi, me RISKIME!» Tähtsusetu juhtum Pattisoniga, millele ma vihjasin, oli täiesti teistsugune lugu. Missugune, ei huvita meid praegu, kuid siiski tean, et see retsept, mis ma siis kasutasin, oli ohutu. Ülejäänute kohta ma nii palju ei teadnud ning üldiselt kaldusin kahtlema nende ohutuses üsna täielikult.
Aga isegi kui Pyecraft saaks mürgituse...
Pean tunnistama, et Pyecraft tekitas minus äkilise ahvatluse.
Sel õhtul võtsin selle veidra, kummalise lõhnaga karbi oma seifist välja ja pöörasin krabisevaid lehti. Härrasmees, kes retseptid mu vana-vanaema jaoks kirja pani, oli ilmselt tundnud nõrkust erinevate nahkade vastu ning ta käekiri oli viimse võimaluseni kribuline. Mõned asjad olid mulle täiesti loetamatud -- kuigi mu perekond oma India Tsiviilteenistuse sidemetega oli pärandanud hindi keele oskuse põlvkonnalt põlvkonnale -- ja ükski neist polnud mulle täiesti selge. Kuid ma leidsin otsitava küllalt kiiresti ja istusin mõnda aega põrandal oma seifi kõrval seda uurides.
«Vaata seda,» ütlesin Pyecraftile järgmisel päeval ja haarasin nahatüki tema innuka haarde eest ära.
«Niipalju, kui mina mõistan, on see Kaalukaotuse retsept. («Ah!» sõnas Pyecraft.) Ma pole päriselt kindel, kuid arvan, et see ta on. Ja kui võtad mu soovitust kuulda, jätad selle sinnapaika. Sest, sa tead... Olen mustanud oma suguseltsi Sinu huvides, Pyecraft -- mu emapoolsed esivanemad olid, niipalju kui mina mõistan, üsna imelik rahvas. Mõistad?»
«Las ma proovin seda,» ütles Pyecraft.
Nõjatusin toolil tagasi. Mu kujutlusvõime tegi ühe võimsa pingutuse ja andis siis alla. «Missugune, taeva pärast, Pyecraft,» küsisin, «sa enda arust välja näed, kui muutud kõhnaks?»
Ta oli kurt veenmistele. Panin teda lubama, et ta kunagi ei ütle mulle enam sõnagi oma jäleda paksuse kohta, mis ka ei juhtuks -- mitte kunagi, ja siis ulatasin talle selle väikese nahatüki.
«See on vastik asi,» ütlesin ma.
«Pole midagi,» sõnas ta ja võttis selle vastu.
Ta jõllitas seda. «Kuid... kuid...» ütles ta.
Ta oli just avastanud, et see polnud inglise keeles.
«Teen oma parima,» ütlesin ma, «ja tõlgin sulle selle.»
Tegin oma parima. Pärast seda me ei rääkinud kaks nädalat. Kui ta mulle lähenes, kortsutasin kulmu ja andsin märku eemale astuda, ning ta austas meie kokkulepet, kuid kahe nädala pärast oli ta sama paks nagu ikka. Ja siis ta ütles midagi.
«Pean rääkima,» ütles ta. «Asi pole õige. Selles on midagi valesti. See ei teinud mulle midagi head. Sa ei loe oma vana-vanaema retsepti õigesti.»
«Kus on retsept?»
Ta võttis selle ettevaatlikult oma rahakotist.
Libistasin pilgu üle ridade. «Kas muna oli mäda?» küsisin ma.
«Ei. Kas oleks pidanud olema?»
«See,» ütlesin ma, «käib enesestmõistetavalt kõigi mu vaese kalli vana- vanaema retseptidega kaasas. Kui asja seisukord või kvaliteet pole märgitud, pead võtma kõige hullema. Ta armastas olla mõjuv... Ja siin on üks või kaks võimalikku muud varianti mõne teise asja kohta. Pead saama VÄRSKET lõgismao mürki.»
«Sain Jamrach'idelt lõgismao. See maksis... See maksis...»
«Nojah, see on sinu asi. See viimane koostisosa...»
«Tean meest, kes...»
«Jah. Hmm. Hästi, ma kirjutan muud variandid üles. Ette lugemine pole soovitatav. Muide, see koer siin tähendab võib-olla hulkuvat koera.»
Umbes kuu aega pärast seda nägin Pyecrafti pidevalt klubis ja sama paksu ning ärevana kui alati. Ta pidas meie lepingut, kuid aeg-ajalt murdis selle vaimu, loiult pead raputades. Siis ühel päeval tualettruumis ütles ta: «Su vana-vanaema...»
«Mitte sõnagi temast,» ütlesin ma ja ta pidas suu.
Kujutlesin, et ta on loobunud, ning ühel päeval nägin teda rääkimas kolme uue liikmega oma paksusest, nagu otsiks uusi retsepte. Ja siis, üsna ootamatult, sain talt telegrammi.
«Mr. Formalyn!» haugatas postipoiss minu nina all, ma võtsin telegrammi ja avasin selle otsekohe.
Seal oli kirjas: «Taeva pärast, tule. Pyecraft.»
«Hm,» ütlesin ma, ning tõtt-öelda olin nii rõõmus oma vana-vanaema kuulsuse taastamise üle, mida see silmnähtavalt lubas, et nautisin lõunasööki täielikult.
Sain Pyecrafti aadressi eeskojast portjeelt. Pyecraft elas Bloomsbury's ühe maja ülemisel korrusel, ja ma läksin sinna niipea, kui olin oma kohvi lõpetanud. Ma ei oodanud, et lõpetada sigarit.
«Mr. Pyecraft?» küsisin ma eesukse juures.
Nad arvasid, et ta on haige; ta polnud kaks päeva väljas käinud.
«Ta ootab mind,» ütlesin ma ja nad saatsid mu üles.
Helistasin kella võreukse juures trepimademel.
«Ta poleks pidanud seda siiski proovima,» ütlesin ma iseendale. «Mees, kes sööb nagu siga, peab välja nägema nagu siga.»
Väga aukartustäratav naine innuka näo ja hooletult pähepandud mütsiga tuli ja vestles minuga läbi võre.
Ütlesin oma nime ja ta laskis mu kahtlevalt sisse.
«Noh?» küsisin ma, kui me seisime koos Pyecrafti korteriukse ees.
«Ta ütles, et te peate sisse saama, kui tulete,» ütles ta ja tunnistas mind, tegemata ühtegi liigutust, et mind kuhugi juhatada. Ja siis saladuslikult: «Ta on sinna lukustatud, sir.»
«Lukustatud?»
«Lukustas end sinna eile hommikul ja pole sellest saadik kedagi sisse lasknud, sir. Ja ta VANNUB kogu aeg. Oh, taevake!»
Vahtisin ust, mida ta pilguga jälgis.
«Seal sees?» küsisin ma.
«Jah, sir.»
«Mis lahti on?»
Ta raputas kurvalt pead. «Ta nõuab süüa, sir. Ta nõuab RASKESTI seeditavaid asju. Toon talle, mis suudan. Ta sõi sealiha, magusaid pudingeid, vorste, mitte leiba. Kõike niisugust. Jätan selle siia ja lähen ära. Ta sööb, sir, midagi KOHUTAVAT.»
Siis kostis toast kõmisev hüüe: «Kas see on Formalyn?»
«Oled see sina, Pyecraft?» hüüdsin ma, läksin ja kloppisin uksele.
«Ütle sellele naisele, et ta ära läheks.»
Ma tegin seda.
Siis kuulsin ukselt kummalist patsutamist, peaaegu nagu katsuks keegi pimeduses käepidet, ja Pyecrafti tuttavaid ühmatusi.
«Kõik on korras,» ütlesin ma, «ta on läinud.»
Kuid uks ei avanenud veel kaua.
Kuulsin võtit pööramas. Siis sosistas Pyecrafti hääl: «Tule sisse.»
Pöörasin käepidet ja avasin ukse. Loomulikult ootasin, et näen Pyecrafti.
Noh, teate, teda polnud seal!
Ma pole kunagi elus olnud nii üllatunud. Siin oli tema kabinet, räpases korratuses, taldrikud ja nõud raamatute ning kirjutusvahendite keskel, ning mõned toolid ümber pööratud, kuid Pyecrafti...
«Kõik on korras, semu; pane uks kinni,» ütles ta, ja siis ma avastasin ta.
Seal ta oli, üsna karniisi lähedal ukse kohal nurgas, nagu oleks keegi teda lae külge liiminud. Ta nägu oli murelik ja vihane. Ta hingeldas ja vehkis kätega. «Sule uks,» ütles ta. «Kui see naine sellest teada saab...»
Sulgesin ukse ja läksin ning seisin tema juurde ja vahtisin.
«Kui miski järgi annab ja sa maha kukud,» ütlesin ma, «murrad sa oma kaela, Pyecraft.»
«Soovin, et murraksin,» kähistas ta.
«Sinu aastates ja kaaluga mees, tegelemas lapsikute harjutustega...»
«Jäta,» ütles ta ja paistis piinatuna. «Ma räägin sulle,» lisas ta kätega vehkides.
«Kuidas, pagan,» ütlesin ma, «sa end seal kinni hoiad?»
Ja siis äkki mõistsin, et ta ei hoia üldse kinni -- et ta lendles seal -- just nagu gaasiga täidetud balloon oleks lennelnud samas olukorras. Ta hakkas rabelema, et end laest eemale tõugata ja seina külge klammerdudes minuni jõuda. «See on retsepti pärast,» ähkis ta seda tehes. «Su vana- van...»
Ta haaras raamitud gravüürist rääkides üsna hooletult kinni, see andis järele ja ta lendas jälle lakke, kuna pilt sohvale prantsatas. Pumpsudes põrkus ta laest tagasi ja ma teadsin siis, miks ta keha väljapaistvamad kaared ja nukid olid üleni valged. Ta proovis uuesti, ettevaatlikumalt, tulles alla kaminasimsi abil.
See oli tõesti kõige erakordsem vaatepilt, see suur, paks, ajurabandusele kalduv mees altvaates ning püüdmas tulla laest põrandale. «See retsept,» ütles ta. «Liiga edukas.»
«Kuidas?»
«Kaalukaotus -- peaaegu täielik.»
Ja siis ma muidugi mõistsin.
«Jupiteri nimel, Pyecraft,» sõnasin ma, «sina tahtsid, et rasv kaoks! Kuid sa oled alati nimetanud seda kaaluks. Sa võisid nimetada seda kaaluks.»
Millegipärast olin väga rõõmus. Seekord Pyecraft mulle päris meeldis. «Las ma aitan sind!» ütlesin ma, haarasin tal käest ja tõmbasin ta alla. Ta peksles ringi, püüdes kusagil jalga maha saada. See paistis väga nagu lipuhoidmine tuulisel päeval.
«See laud,» ütles ta näidates, «on tugevast mahagonist ja väga raske. Kui sa suudad mind selle alla panna...»
Seda ma tegin, ning seal ta püherdas ringi nagu vangistatud õhupall, sel ajal kui mina seisin tema kaminavaibal ja temaga rääkisin.
Süütasin sigari. «Räägi mulle,» küsisin ma, «mis juhtus?»
«Ma võtsin seda,» ütles ta.
«Kuidas see maitses?»
«Oh, JÄLEDALT!»
Seda ma kujutasin ette küll. Kui mõelda koostisosadele või võimalikule segule või tõenäolistele tagajärgedele, paistavad peaaegu kõik mu vana-vanaema leiutised mulle vähemalt erakordselt mittekutsuvad. Mina isiklikult...
«Alguses võtsin väikese lonksu.»
«Jah?»
«Ja kuna ma tunni pärast tundsin end kergemalt ja paremini, otsustasin rohu ära võtta.»
«Mu vaene Pyecraft!»
«Hoidsin nina kinni,» selgitas ta. «Ja siis ma muutusin üha kergemaks ja kergemaks -- ja abitumaks, tead.»
Äkki muutus ta vihaseks. «Mida, Jumala nimel, pean ma nüüd TEGEMA?» küsis ta.
«Üks asi on päris selge,» ütlesin ma, «mida sa ei tohi teha. Kui sa uksest välja lähed, tõused üha kõrgemale ja kõrgemale.» Viibutasin kätt ülespoole. «Nad peavad saatma piloodi, Santos-Dumonti, enne kui su jälle alla saavad.»
«Kas see läheb ise üle?»
Raputasin pead. «Ma ei usu, et saad sellele loota,» ütlesin ma.
Ja siis tekkis tal veel üks pahameelehoog ja ta peksis lähedalasuvaid toole ning põntsus vastu põrandat. Ta käitus just nii, nagu oleks võinud oodata suurelt, paksult, hellitatud mehelt ebameeldivas olukorras -- see tähendab väga halvasti. Ta rääkis minust ja mu vana-vanaemast täieliku diskreetsusepuudusega.
«Ma ei palunud sul seda kraami võtta,» ütlesin ma.
Ja täielikult tähele panemata solvanguid, millega ta mind üle külvas, istusin ta tugitooli ja hakkasin temaga rääkima tõsisel, sõbralikul viisil.
Näitasin talle, et selle häda oli ta endale ise kaela toonud, ning see paistis peaaegu poeetilise õiglusena. Ta oli liiga palju söönud. Sellele vaidles ta vastu ja mõnda aega me väitlesime selle üle.
Ta muutus lärmakaks ja tigedaks, seepärast loobusin sellest õppetunni osast. «Ja siis,» ütlesin ma, «patustasid sa, nimetades asja peitenimega. Sa ei öelnud selle kohta Rasv, mis on õige ja ebaväärikas, vaid Kaal. Sa...»
Ta katkestas ja ütles, et ta mõistab kõike seda. Mida pidi ta TEGEMA?
Soovitasin tal kohaneda oma uue olukorraga. Nii me hakkasime juba asja mõistusega võtma. Arvasin, et poleks väga raske õppida kõndima mööda lage käte abil...
«Ma ei saa magada,» ütles ta.
Kuid see polnud eriti raske. Oli üsna võimalik, märkisin ma, paigutada traatmadrats üles ning kinnitada kõik allapoole jäävad asjad klambritega ning nööpidega, panna tekk, lina ja tekikate külje pealt kinni. Ta pidi usaldama oma majapidajat, ütlesin ma; ja pärast mõningat tüli ta nõustus sellega. (Pärast oli üsna kena näha seda enesestmõistetavust, millega hea leedi võttis kõiki neid hämmastavaid ümberkorraldusi.) Ta võis paigutada oma tuppa raamatukoguredeli, ning kõik ta eined pidi pandama raamaturiiuli otsa. Mõtlesime ka välja teravmeelse vahendi, mille abil ta võis põrandale saada, millal vähegi tahtis, panime lihtsalt Briti Entsüklopeedia (kümnenda väljaande) tema kõrgematele riiulitele. Ta lihtsalt tõmbas välja mõned köited, hoidis neid ja alla ta tuligi. Ning me nõustusime, et kaminasimsil peaksid olema mõned raudkonksud, mille külge mees võiks klammerduda, kui ta tahtis olla veidi madalamal.
Niimoodi asja arutades leidsin, et olin sellest väga huvitatud. See olin mina, kes kutsus majapidaja ja talle asja ära seletas, ning peaaegu üksinda seadsin paigale laevoodi. Üldiselt veetsin tema korteris tervelt kaks päeva. Olen osav tegudeinimene, mees kruvikeerajaga, ning tegin tema jaoks palju kavalaid ümberkorraldusi -- tõmbasin traadi, et teenijakell oleks käeulatuses, pöörasin kõik ta elektrilambid alt üles, selle asemel et need alla valgust näitaksid, ja nii edasi. Kogu lugu tundus minu jaoks imelik ja huvitav ning oli meeldiv mõelda
Pyecraftist kui mingist suurest, paksust lihakärbsest, kes ronib oma laes ringi ja oma uksepiitade külge klammerdudes liigub ühest toast teise, ning ei tule enam kunagi, kunagi klubisse...
Siis, teate, tabas mind saatuslik mõttevälgatus. Istusin tema kamina ees tema viskit juues ning tema oli üleval oma lemmiknurgas karniisi läheduses, türgi vaipa lakke lüües, kui see idee mulle tuli. «Jupiteri nimel, Pyecraft!» ütlesin ma, «kõike seda pole üldsegi vaja.»
Ja enne, kui jõudsin mõelda tagajärgedele, pahvatasin selle välja. «Tinast aluspesu,» ütlesin ma, ning õnnetus oligi käes.
Pyecraft kuulas seda peaaegu pisarais. «Olla jälle õigetpidi...» sõnas ta. Ütlesin talle kogu saladuse, enne kui nägin, kuhu see võis mind viia. «Osta plekki,» sõnasin ma, «tee see tükkideks. Õmble need oma alusriiete alla, kuni need aitavad. Tee saabastele tinatallad, kanna kotis tinatükki, ning asi on korras! Selle asemel, et olla siin vang, võid jälle reisima minna, Pyecraft, võid minna välismaale...»
Mulle tuli veelgi parem mõte. «Sa ei pea kunagi laevaõnnetust kartma. Siis pead seljast võtma osa rõivaist või isegi kõik, võtma kätte vajaliku hulga pagasit ja õhku hüppama...»
Tundetulvas pillas ta haamri, mis mu peast lähedalt mööda vihises. «Jupiteri nimel!» sõnas ta, «ma saan jälle klubisse tagasi tulla.»
See asi tõi mu jälle maa peale tagasi. «Jupiteri nimel!» ütlesin ma nõrgalt. «Jah. Muidugi -- sa saad.»
Ta sai. Ta saab. Seal ta istub praegu minu taga, kugistades -- minu elu nimel! -- kolmandat võiga teekooki. Ja mitte keegi kogu maailmas ei tea -- isegi tema ja minu teenrid -- et ta ei kaalu peaaegu mitte midagi; et ta on vaid tüütav mass sarnast mateeriat, vaid pilved riietes, mitte keegi, mitte miski, kõige tühisem mees. Seal ta istub, vaadates, kuni olen selle kirjatüki lõpetanud. Siis, kui ta suudab, varitseb ta mind. Ta tuleb möirates minu poole...
Ta räägib mulle sellest üha uuesti, kuidas see tundub, kuidas see ei tundu, kuidas ta vahel loodab, et see hakkab tasapisi mööda minema. Ja alati kusagil selle paksu, ohtra vestluse jooksul ütleb ta: «Hoiad saladust, ah? Kui keegi sellest teada saaks -- mul oleks nii häbi... See teeb mu nii lolliks, tead. Ronida laes ringi ja muud seesugust...»
Ja nüüd aitab Pyecraftist, kes asub praegu suurepärasel varitsuspositsioonil minu ja ukse vahel.
Tõlkinud Eva Luts
(Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia)