Seljatada neid?
Teha projekti algusest peale rasket tööd.
Muuta enda elu igipõlise rügaja oma musternäidiseks.
See tundus liigvõimatu ja Arbus ei kavatsenud ennast ebameeldivalt pikaks ajaks käsist siduda lasta. Tema püüdles rohkem mäe teisele servale, kust ta sai vaadelda ja rahulikult pöialt imeda, samas kus teised palehigis rassisid. Ta oli lihtsalt selline.
Tee ehitamine oli pidev protsess. Kaks eesootavat kuud seltskonnaga, kellest ta ei hoolinud, kaks pikka lühinägelikku volaskit ja ülemus, väikest kasvu jässakas rootslane, kes rääkis peamiselt pa svenska ja natuke allright ka. Nad moodustasid meeskonna, aga tema ei klappinud nende kolmega kokku. Seega siis ajas ta oma asju ja tänas jumalat, et nad tema kohta enne kolme kuud raporteerida ei saanud, vastasel juhul oleks kontrollsüstik ta viivitamatult orbiidile viinud ja siis kaks kuud kohustuslikku stressiravi meedikute järelvalve all. Helkeman oli talle mitmel korral märkuse teinud, aga tema eiras meest, lubadusi jagades ja vabandades, ajas tolle oma süüdimatusega täiesti endast välja, nii et väljas plekkvanni külgedele mitu mõlki tekkisid. Saapaga löödud, arvas Arbus hiljem vett võttes.
Kaaslase nimi oli LOK 11, märgistuse esimesed tähed näitasid süsteemi ja number taevakeha järjekorranumbrit, kokku oli LOKe 34 ja need pöörlesid kõik ümber hiiglasliku emaLOKI. Arbus kutsus kaaslast Igavus 11-ks. Töösobivustesti oli ta täiesti edukalt läbinud, samuti kaaslastega tutvumise ja kohalelennu kaks aastat. Edasi läks asi jamaks. Esiteks ei leidnud nad Igavuselt ühtki inimest. Nad teadsid, et seal pole kedagi, aga suur kõle varjujaam ja laod oleksid pidanud siiski inimestest kubisema. Nii oli see igal pool mujal. Transpordilennuk laadis töölised, kaevuri-kattevalaja, ning sujuri liivasele maandumisplatsile, ise pinnal maandumata ning põrutas Alfale või kuhugi sarnasesse kanti veevarusid täiendama. Kogu lugu.
Arbus poleks arvanud, et ta suure raha nimel tööd teha ei viitsi. Aga ta ei viitsinud. Esimene päev möödus töiselt, järgmised ligadi logadi. Siis tekkis vastikustunne alati asjaliku Helkemani ning kahe ajudeta töölooma, hiiglastest lömmisninaliste vendade Niko ja Korbeni vastu. Niko oli isegi vastikum, tollele meeldis töö juurde vanu prantsuse rahvalaule ümiseda ja see käis Arbusele meeletult närvidele. Ta palus segaverelisel prantslasel laulmine lõpetada, aga too ainult naeris, patsutas Helkemanile õlale ja küsis, kuidas tollele tema repertuaar meeldib. Helkeman noogutas, kuigi oli näha, et ta silmad kulmude all kahtlaselt välkusid. Vahest ta kartis hiiglaslikke jõmme.
Lisaks sellele pettis Niko kaardimängus. Arbusel ei õnnestunud seda küll tõestada, aga mees võitis neid lõunapauside ajal pidevalt, üleolev muie lõhkistel huultel. Helkeman ainult noogutas ja puistas närvilise suitsemise vahele sente. Korben sai Nikolt poole võidusummast ja oli rahul. Nii jäi ta alati plussi. Lõpuks loobus Arbus mängimisest, mis oli selles tehnoloogiast hüljatud kohas tema ainus meelelahutus, tuues ettekäändeks värisevad käed ja virvenduse silmade ees.
«Haige olen,» kobises ta pahuralt ja läks ehitusplatsist eemale, ei tulnud lõunapausi lõpuks üldse tagasi ning ronis oma koikusse alles siis kui teised juba elamukapsli tehispimeduses suikusid.
Arbuse lemmiktegevuseks sai mööda ehitatava tee marsruuti matkamine. Ta pakkis juba hommikul vara seljakoti, nii et Helkeman ei kuulnud ning astus poole tunniga enda kaaslaste võimalikust nägemisulatusest välja. Selleks ajaks oli ta piisavalt väsinud sammu aeglustamiseks, ta jõi kaasavõetud joogipudelist keedetud vett ja haukas maasikakuklit peale. Oli mõnus. Atmosfäär lõhnas sipelgapiirituse järgi. Liivasel pinnal kasvavad kuupjad moodustised surisesid vaikselt kui ta neist üle astus. Tee pikkuseks pidi saama kolmteist kilomeetrit ja see lõppes hiiglaslikul platool, kust avanes vaade allpool laiutavatele liivaluidetele ning kuubimetsale. Platoole pidi järgmisel aastal ehitusrühmade poolt tosinkond kuppelmaja ehitatama, lisaks sellele reservuaar vee ja kütuse jaoks ning autokuurid. Kõik selleks, et kahe aasta pärast uurimismeeskonnale elamispaika pakkuda.
Helkemani meeskond vingus vihase koerakarjana kui nad Arbuse kadumise avastasid. Niko pani õues sigareti ette ja ammutas suitsupahvaku endale kopsudesse, nii et kogu keha mõnusa surinaga täitus. Helkeman vangutas pead, nagu kavatseks selle orbiidile saata.
«Ta on läinud,» ütles ta kuivalt.
«Koiku oli juba siis tühi kui ma kusel käisin,» teatas Niko rahulikult suitsu otsast tuhka linoeleumtrepile raputades.
«Kuradi isepäine kana,» turtsatas Helkeman. «Ma teen kõik selleks, et temast lahti saada. Me ei jõua tööga graafikusse.»
«Mul selg sügeleb,» ültes Niko.
Helkeman ulatas talle sügamiseks mutrivõtme.
Arbusel polnud vaja eriti pead piinata, et kaaslaste üllatunud nägusid ette kujutada. Esimesel õhtul oma marsruudilt tagasi pöördudes olid need ikka veel üsna kõrgekulmulised ja o-suised, loomulikult sai ta Helkemanilt sõimata ja vennad kapid toetasid teda tihedalt nagu kuradima makrofleks.
«Sitta teed sa,» kaebas Helkeman. «Tähtaeg, tähtaeg, tähteaeg.»
«Tähtaeg on kuue nädala pärast,» teadis Arbus.
«Just nimelt härra kalender,» käratas vahutav Helkeman. «Selleks ajaks tuleb inspektsioon ja nad hakkavad kohe nõudma, miks töö lõpetatatud pole. Mis sa arvad, mis ma neile ütlen? Mis sina arvad?»
Viimane küsimus oli esitatud Nikole ja too noogutas sõrmega Arbusele osutades paljutähenduslikult pead, nii et lõualott laksatades hetkeks tema suu sulges.
Arbus lasi pea norgu.
«Ma tean,» ütles ta stoilise rahuga.
«Sa tead,» pruuskas Helkeman. «Sina tead! Ma peaks su kartsa pistma, aga ma ei viitsi sulle iga minut suppi tooma hakata.»
Arbus lasi pea veel rohkem norgu ning olles veendunud, et neil talle muud ütelda pole astus rahumeeli oma koikusse ja uinus.
Järgmisel hommikul asus ta mõni minut varem teele. Eelmisel päeval polnud ta riskinud kilomeetrist kaugemale liikuda. Ta oli leidnud kahe vastastikku asetseva kivirahnu vahel mõnusa lesimiskoha, seal korraks tukastanud, siis sõrmedega liivas sonkinud ja eemalt kostvat mootorimüra kuulanud. Seltskond rabas aluspõhja valada. Kaevur üürgas gaasipedaali all nagu meeletu. Arbus nautis distantsi. Täna oli tal plaanis natuke kaugemale välja minna, ehk isegi platooni. Kuidagi eriti võimekana tundis ta ennast. Ta ei teadnud, on see hea märk. Ta arvas, et on. Jalad tundusid kerged, pea huugas mõtetest, silmad nägid erakordselt teravalt. Sipelgapiirituse lõhn õhus ka enam ei häirinud.
Arbus astus kiirkõnnil ja vedrutas ennast nagu jaanalind. Liiv krigises saapataldade all, kaks sisalikukujulist putukat põgenesid tema teelt tiibu sabistades.Arbus jäi neile järgi vaatama. Ilusad neoonkollased olid nad. Maal selliseid pole, mõtles Arbus ja kahetses, et ta fotoaparaadi maha jätnud oli. Sisalikud peatusid eemal ühel punasel kuubil, ronisid selle külgi mööda üles ja lipsasid kuubi sisse.
«Tohoh,» hüüatas Arbus.
Neil peab seal pesa olema, mõtles ta rahulolevalt, sest oli ühe planeedi tuhandest saladusest ainult enda jaoks avastanud. Miks see peakski Nikot ja teisi tölplasi puudutama. Las nemad künnavad ja valavad nii et tallad põlema lähevad suurest jooksuhõõrdumisest. Tema siin teeb bioloogilist eeltööd.
Arbus oleks ära astunud, aga üks kuubist väljuv sisalik tõmbas tema tähelepanu eemale. Too tõusis tiibade surinal lendu, tegi õhus paar tiiru ja maandus pesa kõrval kasvava kõrgema kolmnurkse moodustise tipus. Sinna istunud, pani ta tiivad rinnale kokku ja tõstis pea. Näis, et ta vaatas Arbusele otsa, aga see võis vabalt ka silmapete olla. Lendav kollane avas oma pisikese suu. Hetkeks tundus ta ülimalt ähvardav ja Arbus tajus korraga, et ta on võõrale õuele tunginud, enda robustse riietuse ja purunemiskindlate tanksaabastega. Samas tundis ta võõra elusolendi vaatamisest nii suurt naudingut, et riskis rünnatud saada. Pealegi oli loomake kõigest roti suurune, nii et Arbus ei peljanud teda endale suurt viga tekitavat.
«Oh, sa pisike vingerdis,» sosistas ta vaikselt ja astus istuvale putukale lähemale.
Mida ma teen, mõtles ta ise samas, enda teguviisist üsna šokeerituna. Ta polnud mingi planeedivallutajast flirtija, kes esimese elusolendi ilmumise peale enda pudipõlle ja katseklaasid erutustest täis ilastanud oleks.
Putukas jälgis teda.
Ta nägi inimest endale lähenemas, aga ei peljanud sugugi. Ja siis ajas ta tiivad laiali ja kasvas uskumatult suureks. Nii suureks, et Arbus käpuli kukkus ja maasikakuklid laiali lendasid. Ta oli nüüd inimese suurune, täpselt sama pikk kui Arbus. Ta oli enda keha turri ajanud ning peamise kasvu andsid talle juurde liigtiivad, mille ta enda pisikeste kollaste tiivakeste tagant lahti löönud oli.
Arbus hakkas üle kere värisema.
Putukas jälgis teda ikka veel, aga nüüd vireles tema sügavpruunides hiiresilmades niiske leek, mis Arbuse otsekui hõljuma lõi. Ta tahtis seda pilku. See oli puhas ja selge nagu jääkristall. Samas nii soe. Teda loeti. Uuriti. Putukas kogus tema kohta teavet. Ta joonistas tulnuka kehakuju enda mällu, vaatas teda liikumas, kujutas ette selle skeletti ja tajus selle peas liikuvat mõttetulva. Tunded. Hea emotsioon -- soe liikumine. Väike halb emotsioonikild -- osaline kiire külm sähvatus. Putukas luges teda. Kollane ei saanud aru, mida kahejalgne tulnukas mõtleb, aga ta suutis tema ajus liikuvast informatsioonist rahulolu ja hirmu välja lugeda. Talle olid need tunded mõistetavad. Silmad pilkusid kiiresti. Arbus vaatas kollast putukat lummatult.
Kui ta teistkordselt lendu tõusis, siis meenutas ta kummituslikku liblikat. Liivaterad tekitasid Arbuse ümber miniatuurse keerise. Ta jälgis putuka lendu pilguga ja kui tiivuline eemaldus, siis hakkas tolmupilve järgi tollele järgnema. Ta tundis vajadust minna. Sest hääl peas kustutas tema soovi platoole vaadet nautima tõtata.
Ta jalutas putuka jälil mõnikümmend minutit, too ootas teda kohati järgi, liigutas kärsitult tiibu ja lendas kohati nägemisulatusest välja. Siis jõudsid nad lõpuks põlvekõrguse liivakuhjani. Samal ajal kui putukas maandus, jõudis ka Arbus tema kõrvale.
Teda oli juhatatud. Ta sai sellest aru. Tema ees paljastus liivast klaasist aknaruut. Ta heitis pilgu läbi klaasi ja tarretus.
Niko tarretus ka. Kaevaja karjastas meeletult ning paiskas raevunud loomana masinisti enda seljast maha.
«Kuradi kurat,» vandus Helkeman ja virutas jalaga vastu maad. «No mis siis nüüd oli.»
Kaevaja üürgas mõned hetked iseseisvalt ja jäi siis vait. Niko vedas ennast kuidagi jalule.
«Neetud,» kirus ta. «Luu on vist pooleks.»
«Mis sa ajad.»
Ta läks Niko juurde, samal ajal kui Helkeman masinat uuris. Ta ajas silmad suureks.
«Mis pagana jamps see siis on!»
Masina kaevetera näis olevat tundmatuseni moondunud, terasplaat nägi välja nagu rullbiskviit. Lahtilükatud liivakihi alt, sealt kus kaevur oleks veel mõni meeter sügavamale tungima pidanud, paistis midagi musta. Pikemalt mõtlemata ronis Helkeman auku, kummardus, vedas ennast kükakil lömmis tera alt läbi ja kraapis liiva laiali. Käe alla jäi külm sile pind.
«Tundub, et sa sõitsid mingi värgelduse otsa,» hüüdis Helkeman. «Seda paistab siin hulganisti olevat.»
«Mis värgeldus?» küsis Niko ja ronis ka augu servale, ise koledal kombel rahul sellega, et käeluu kõigest põrutatud, aga mitte pooleks.
«Ma ei saa aru, mis see selline on,» ütles Helkeman liivaalust uurides. «Oleks nagu mingi kivim või terasplaat.»
«Terasplaat?»
«Nojah. Arvestades seda, et masin sellele otsa sõitis,» juurdles Helkeman. «See ei paista isegi kriimustatud. Ja sinu kaevuriterast enam asja ei saa.»
«Kus kurat see Arbus hulgub,» vihastas Helkeman august välja ronides. «Kuradi lammas selline. Teoreetiliselt peaks me augu kõrvalt proovima, aga huvitav küll, millega?»
Kuradi lammas Arbus istus klaasruudu kõrval ja mõtles sellele, mida ta hetk tagasi vaadanud oli. Putukas hõljus tema kõrval õhus ja väristas närviliselt tiibu. Kuubimeri. Neid oli seal all, kilomeetrite sügavuses meeletult palju. Üksteise kõrval moodustasid nad tiheda massi, mille otstarvet ta ei taibanud. Kui välja jätta teadmine, et seal nad ilmselt elasid. Neid oli palju. Nad paistsid üles ära kõigest õhuvirvendusena, aga ta teadis, et seal all, lendlejate, nende putukate linnas kees vastupidiselt planeedi pinnale, elu nagu ühes tõelises metropolis. Igavus 11 polnudki lõpuks nii igav. Tal jäi üle vaid oletada, miks talle seda kõike näidati, sest just demonstratsiooniks oli putukas teda siia teda juhtinud.
Nad kontakteerusid.
See oli nende tervitus. Ta sai sellest aru. Aga miks just talle ja mitte Helkemanile?
Arbus tundis ennast turvalisemalt kui kunagi varem. Veidral moel polnud tal putuka ees hirmu ja veidral moel suhtus putukas temasse osavõtmatult, kuigi Arbusel ei tekkinud hetkekski tunnet, nagu oleks ta korraks hüljatud. Võõraste seas oma, omade seas võõras, lipsas ta peast läbi. Ja nii see oli.
Ta uinus korraks. Puhkas ennast välja. Ärkas ja hõõrus nägu ergutuseks liivaga. Terad kraapisid nahka ja panid vere käima. Ta vaatas kella. Möödunud olid mõned tunnid. Putkas oli kuhugi kadunud ja võinuks ju arvata, et eelnenu oli unenägu, kuid aknaruut liiva oli endiselt olemas ja selle all kees endiselt katkematult elu.
Arbus teadis nüüd, mis teda putuka juures võlus. Jah, ta oli just nimelt võlutud. Tolle rahumeelsus, püüd talle enda maailma näidata, talle, kuna Helkeman ja tehnosuo olid näisid tema jaoks tühipaljaste rottidena, kes tegutseid millegi nii mõttetu kui tee ehitamise kallal. Ta oli neile sarnane. Ta uskus, et nende elu koosnes ka niisama uitamisest ja enda kuubikujulistest majadest algavates käikudes tunglemisest. Neil oli pesa seal, kuhu üleliigne külaline pääsenud poleks. Üleliigsed vallutajad nagu Helkeman ja maalaste uurimislaboril polnud nende juures kohta. Nii see pidi olema. Aga tema olid nad omaks võtnud.
Helkeman nägi Arbust esimesena tulemas.
Ta läks raevukalt Arbuse poole ja virutas talle käigu pealt rusikaga näkku.
«Lurjus!»
Arbus kukkus. Ta ei tundnud ei valu ega solvumistunnet. Lapsena oli ta isegi müksamiste peale nuuksuma hakanud. Nüüd oli teine aeg ja teine koht.
Niko irvitas eemal ja surus mutrivõtme peopesasse.
«Sa sitt arvad, et hiilid niiviisi tööst kõrvale,» röögatas Helkeman. «Mis sa arvad, et inimene on siia ilma vahtima sündinud.
Arbus põrkas vastu liivaluidet ja see pehmendas kukkumise lööki nagu vatitekk. Ta lamas seal, veri kurku valgumas, üks hammas kiiresti paistetava igeme küljes vaevaliselt ripnemas ning vaatas rohekassinisesse taevasse. Oli väga vaikne. Ta kuulis vaid Helkemani samme liivas sahisemas. Kaabakas kõndis ümber tema ja hoidis ennast tema jalaga löömisest vaevu tagasi.
«Kas sa raisk hakkad tööle,» räuskas Helkeman.
«Tööle,» luristas Arbus läbi nina. «See pole töö tegemiseks õige koht.»
«Masin on katki,» kärkis Helkeman. «Eks hakka nüüd labida ja kirkaga pihta.»
«Masin on katki?» küsis Arbus. «Põrutasite vastu lage?»
«Vastu misasja?» ei saanud Helkeman pihta.
«Nad pole ennast teile näidanud?»
«Kes nad?» Niko astus lähemale. «Mida sa sogad?»
Korben sülitas endale pihku otsekui suuremaks lööminguks valmistudes.
«Pole oluline,» ütles Arbus. «Te ei sobi siia. Tegelikult meie ei sobi siia.»
«Mis tähendab ei sobi,» urises Helkeman. «Meil on fucking missioon täita. Töölepingust oled mees midagi kuulnud? Praegu võtan transpordilaevaga kontakti ja lasen kaks uut masinat ja suuremas koguses lõhkeainet saata. Sina ära muretse, sinu asendan ma kellegi kasulikumaga. Vedeled natuke ravil. Aeg oleks juba täiskasvanuks saada.»
«Ma olen täiskasvanum kui sina,» irvitas Arbus läbi vere. «Sa vana rumal töll.»
Helkeman virutas talle jalaga ribidesse ja ähvardas: «Muidugi on võimalus, et sa läksid teadmata suunas minema ja ei tulnudki tagasi. Kui sa liiga palju suud pruugid. Ma ei kannata seda.»
Edasi hakkasid asjad ilma igasuguse eelproovita väga korrektselt liikuma.
Arbus sai püsti kiiremini kui ta oleks endast uskunud. Viha oli selline, mille sarnast ta varem tundnud polnud. Meeletu kiirusega virutas ta Helkemani poole rusikaga. Kõrisõlm tegi nukkide all luksuvat heli. Helkeman langes kiiresti. Ta kukkus tagurpidi Kaevaja alla ning liiv varises tema krampides tõmblevale näole. Arbus ei jõudnud enda teo üle isegi vastikust tunda. Suurem oht oli ähvardamas.
Niko reageeris Korbenist kiiremini. Ta tajus ohtu juba enne seda kui Helkeman poolsurnult maha kukkus. Ta virutas mutrivõtmega Arbuse poole. Löök oli kiirustades sihitud ja teras tuhises sihtmärgi peast mõne sentimeetri kauguselt mööda. Arbus komistas ja kukkus ettepoole nõjatumisest käpuli, tema selga sadanud Niko surus talle põlve vastu selgroogu, nii et lülid painde all raksatasid.
«Sa kuradi hoorapurikas,» karjus Korben ja lajatas Arbusele varvastega näkku, tirides tolle põse küüntega totaalselt katki. Helkemani keha lõpetas kaeves tõmblemise ja jäi klaasistunud maosilmadega kõverat puurtera põrnitsema.
Arbus prantsatas liivale ja keeras ennast mutrivõtme eest minema. Liiva lendas kui Niko kahel korral sihitavast peast mööda lõi, siis vahetas ta taktikat ning lõi Arbusele kehasse.
Arbus niitis tal parema põlvega jalad alt ning viskas Nikole peotäie liiva silma, nii et see ootamatust liigutusest, peaaegu juba jalule saanuna uuesti selili kukkus.
Niko taganes. Ta piidles Arbust maruvihaselt, tapja pilguga, loomana, kes on otsustanud enda tapahimu rahuldada, maksku see kasvõi tema enda elu. Võib olla mõnes muus olukorras oleks Arbus hirmu tundnud, võib olla isegi alla andnud, aga seekord olid asjaolud muutunud. Arbus taipas, miks Korbeni sarnane kapp maruvihaseks sai. Sest tema viha taga peitus terve laviin lahtipääsemata hirmu. Ta haistis mehe higi, see oli külm ja karge. Hirmuhigi.
Ta teadis ka seda, mida ta tegema peab. Käes maast haaratud kivi tormas ta metallikuhila poole, mille abil nad universumisügavustes uitava transpordilaevaga sidet pidasid.
Arbus valis sihtmärgi ja sosistas mikrofoni: «See on põrgu. See peab mingi katk olema. Me oleme selle vastu võimetud. Helkeman on juba surnud ja ülejäänud minemas. Kuulutan LOK 11 turvaseaduse teise lõike kohaselt ainsa mõtleva ellujäänuna keelutsooniks. Hoidke siit eemale, kordan, hoidke siit eemale.»
Siis tõstis ta kivi ja lömastas raadioaparatuuri kolme tugava hoobiga. Kümnetest lühistest tekkinud sädemed tantsisid tema ümber.
Kukkumine tuli talle sama ootamatult kui veri, mis järsku tema peopesasid kattis. Taas kord vaatas ta taevasse ja magusvalus kipitus rindmikus andis märki, et temaga pole kõik päris korras.
Korben langetas Niko poole koperdades naelapüstoli.
«Jeesus küll,» oigas Niko. «Mis sellele napakale ometi sisse läks. Üksi kolme vastu.»
«Helkeman on läinud,» ütles Korben. «Jobu lõhkus raadio ära.»
«Kuradile see Arbus. Kuradile see raadio. Transpordilaev tuleb varsti uurima, miks side katkes,» ütles Niko. «Äkki püüaks masinat parandada. Teeks selle kuradi teepõhja valmis.»
Arbus kuulas nende juttu läbi trummikiledes kumava surmapomina. Tema süda pumpas verd üha aeglasemalt, aju töötas veel siiski. Ta meenutas putuka rahumeelest, lausa uinutavat pilku ja palvet, mille ta talle sõnadeta esitanud oli. Surra olendite eest, keda ta esmakordselt näinud oli tundus sisimas nõme, aga veelgi sügavamal ajusopis tundis ta rahulolu, mille sarnast ta veel varem tundnud polnud. See pilk. See oli midagi sellist, mille nimel see tsivilisatsioon inimest kunagi tundma saama ei pidanud. See oli pilk, mille nimel võis surra.