Androidifilmi sünd ja areng
Üsna üksmeelselt loetakse kaasaegse teaduslik- fantastilise kirjanduse esikteoseks Mary Wollstonecraft Shelley 1817.a. kirjutatud romaani «Frankenstein ehk Moodne Prometheus», mis ilmus trükist aasta hiljem. Siiski arvan mina, et see au kuulub saksa kirjaniku E. T. A. Hoffmanni kaks aastat varem valminud lühiromaanile «Uneliivamees» (Der Sandmann). Küllap aga on otsustavaks siin see, ete ulmekirjanduse maailm on ikka olnud inglise keele keskne. Nii ehk teisiti -- mõlema teose teemaks on tehisinimene, tänapäevaselt väljendudes android. Need kunstinimesed ongi seega ulmekirjanduse esimesed vaimsed lapsed.
Mary Shelley «Frankenstein» saavutas kohe ilmudes suure lugejamenu ja varsti seati romaani tegevus ka teatrilavale. On teada, et 1823. aastal mängiti «Frankensteini» Londonis 23 korda. Erinevad trupid lubasid endale seejuures algteosest erinevaid looarendusi, ilmselt mõjuvama ja teatraalsema elamuse tekitamiseks pakuti mitmesuguseid efektseid lõppe. Monstrum leidis oma otsa vastavalt dramaturgi või lavastaja fantaasiale. Mis puutub Hoffmanni teosesse, siis «Uneliivamehel» põhineb Léo Delibes'i ballett «Coppélia» (1870) ja selle süžeed on kasutanud ka Jacques Offenbach operetis «Hoffmanni lood» (1881).
*
Auruajastuna ajalukku jäänud XIX sajandi üks viimaseid ande inimkonnale oli kinematograaf, mis leidis kiiresti rakendamist meelelahutusäri teenistuses, mis lõi aluse filmikunsti tekkeks. Esimene teadaolev tehisinimesefilm on Thomas Alva Edisoni toodetud 16-minutiline «Frankenstein» (USA; 1910), mille lavastas J. Searle Dawley (kes tegi üle 300 tummfilmi, põhiliselt ajaloo ja kirjandusklassika ainetel). Koletist kehastas teatrinäitleja Charles Ogle, teadlase osas Augustus Phillips. See one-reel film kujutas noort meditsiiniüliõpilast, kes üritab luua täiuslikku inimolendit. 1916. lavastas ameeriklane Joseph W. Smiley esimese täispika Frankensteini-filmi «Life without Soul», mis tänaseks hävinud. Kreatuuri kehastas seal filmis Percy Darrell Standing.
*
Kuid lisaks kunstlikult loodud tehisinimese- müütidele on liikvel ka juudi pärimus Golemist, millele leidub vihjeid juba nenede pühades raamatutes, iseäranis hästi on aga tuntud XVI Prahast pärit rabi Loewi lugu. Savist loodud inimese golemi tegemise võtsid salateadmiste tundjad ette peamiselt kas kogukonna kaitseks või rutiinseid majapidamistöid tegema -- umbes nagu meie krati. Esimese maailma sõja paiku saavutas see müüt ekspressionistlikus saksa kinos suure populaarsuse. Lühikese ajavahemiku jooksul tehti mitu saviinimese-filmi. Esimest korda tõi Golemi kinolinale 1913. a. režissöör Henrik Galeen filmiga «Praha üliõpilane» (Der Student von Prag), mille käsikiri pärineb Hanns Heinz Ewersilt. Aasta hiljem valmis Galeeni film «Golem», kus töömehed leiavad kaevu kaevates Golemi, misjärel teadjad mehed ta elustavad. Juut Aaron (Galeen ise) paneb ta valvama oma tütre järele, kellel see ei meeldi ja et minna krahvi peole, kuhu isa teda ei luba, võtab ta püha kirjalehe golemi rinnast välja. Kuid Golemi elustanud õpetlane asetab selle tagasi, misjärel saviinimene pääseb krahvilossi möllama, nii et lõpuks tuleb ta uuesti lammutada. Henrik Galeeni puhul tõstetakse esile tema oskust luua keskaegse juudi legendi ekraaniletoomisel loodud fantaasiarohket õhustikku. Kolmas Golemi-film «Golem ja tantsija» (Der Golem und die Tänzerin) valmis kolm aastat hiljem, lavastajaks Rochus Gliese, kuid erinevalt oma eelkäijast ei saavutanud see erilist menu. Kuid järgmise filmi lavastas Paul Wegener, kes eelmistes linateostes Golemit mängis ise ja kehastas seegi kord nimitegelast. Stsenaariumi kirjutas ta koos Galeeniga. Paul Wegener oli oma ajastu suurimaid saksa draamanäitlejaid nii teatris kui filmis, aastast 1906 töötas ta legendaarses Max Reinhardti Saksa teatris Berliinis, filmindusse tuli ta 7 aastat hiljem. Ta oligi üks vähestest saksa teatrinäitlejatest, kes enne I maailmasõda tundsid ära kino tulevikuvõimalused. Tema kohta öeldi, et ta oli tollal ainus, kes sai aru, kuidas kasutada ära oma võimeid kinokunstis. 1920. a. film «Golem, kuidas ta tuli maailma» (Der Golem: Wie er in die Welt kam) räägib loo tagakiusatud juutide kaitsmiseks tehtud golemist, kes ootamatult armub rabi tütresse. Teos filmiajaloo seisukohalt mitmeti tähelepanuväärne, sest selle tegid koos mitmed oma ajastu kinolegendid. Henrik Galeen kirjutas hiljem veel stsenaariumi Murnau «Nosferatule» ja Paul Leni «Vahakujude kabinetile», aga operaatoriks oli oma ala parim Karl Freund, kes hiljem võttis üles «Metropolise». «Golemis» tõstetakse esile ekspressionistlikule kinole omast intensiivset pildikeelt. Freund lõi selle jõulise valguse ja varjude kasutamisega. Kolmandat Golemi filmi peavadki kinoloolased kõigi aegade suurimaks. Helifilmi ajastul tegi oma golemi filmi prantsuse klassik Julien Duvivier («Le Golem»; 1936), mis on tähelepanuväärne selle poolest, et see filmiti Prahas koostöös tšehhi kineastidega. Sisu poolest siia midagi uut ei lisandunud, film jutustas klassikalise loo rabi Jakobist, kes üritab keiser Rudolfi valitsemisajal kaitsta golemi abil getoelanikke tagakiusamise eest. Golemi filme on tehtud ka tänapäeval, ehkki mitte nii arvukalt kui ehk teiste filmimüütide uuslavastusi. Mainida võiks ehk Prantsusmaal elava Amos Gitai üheksakümnendatel tehtud filme, kus kabalistlik müstika on toodud tänapäeva maailma -- «Golem: L'esprit de l'exil» 1992 ja «Golem: Le jardin pétrifié» 1993.
Tulles aga tagasi I maailmasõja aegse saksa filmikunsti juurde, siis tundub, et tollase ajavaimu ja ekspressionistlike ideedega sobisid hästi lood tehisinimestest ja inimmasinatest. Muuhulgas tehti 1916. aastal terve kuueosaline seeria lühifilme homunkulusest, autoriteks Robert Dinesen ja Otto Rippert.
*
Ja saksa filmiga jätkates jõuamegi ühe maailma kuulsaima ulmefilmini -- Fritz Langi «Metropoliseni» -- mis samuti käsitleb androidide teemat, aga seda hoopis uudsel tasemel. Fritz Langi (1890-1976) maailmavisioon oli, nagu loomingust järeldub, sünge ja vaenulik. Inimene oli tema jaoks samahästi kui nukk pahasoovlikus universumis, mida valitsevad kaos, allakäik ja vägivald. Langi kunstilised vaated peegeldasidki ajastule omast ekspressionistlikku, hämarat ja pahelist maailmanägemist (Leonard Maltin). Olles saavutanud suure menu ja kuulsuse esimese dr. Mabuse'i ja Nibelungide filmiga, asuski Fritz Lang lavastama futuristlikku düstoopiat. «Metropolise» filmimine ja tootmine Hollywoodile vastukaaluks loodud Saksa UFA-stuudios (mille ta oleks äärepealt pankrotini viinud) võttis ühtekokku kaks aastat ja film valmis 1926. Käsikirja autor oli kuulus stsenarist Thea von Harbou, Langi tollane elukaaslane ja kauaaegne loominguline partner. Filmi sisu on lühidalt järgmine: XXI sajandi metropolis on töölised surutud elama maa all, kus nende töö- ja elurütmi dikteerivad masinad, kuna ülemkihi inimesed elavad maapealsetes pilvelõhkujates jõudeelu. Nii kõrgele kui linn kerkib, ulatub ta ka maa alla. (Tulevikulinna visioon olevat Fritz langil tekkinud nähes esmakordsel Manhattani siluetti ja selle peegeldust vees. Samuti lähtus autor ka H. G.Wellsi tulevikuvisioonidest, ehkki viimane jälestas seda filmi). Filmi peategelane Freder (Gustav Frohlich) on rikka funktsionääri poeg. Ta armub tööliskeskkonnast pärit Mariasse (Brigitte Helm alias Gisele Eve Schittenhelm), kellele ta järgneb alltasandile, kus näeb proletariaadi elu. Ta alustab sealtpeale võitlust sotsiaalsete reformide eest. Kuid see ei meeldi kurjale töösturile Rottwangile (Rudolf Klein-Rogge), kes loob oma varjulises laboris Maria mehhaanilise teisiku (esimene puhastverd android filmiajaloos) , kes peab külvama segadust tööliste seas. Robotist valeprohvet provotseerib töölised mässule. Järgneb kaootiline vägivald koos üleujutusega, mis ähvardab hävitada tööliste kodud ja perekonnad. Segadust püüavad leevendad Freder ja ehtne Maria. Lõpuks näeb Frederi isa, suurtööstur Fredersen reformide vajalikkust. «Aju ja käte vahele peab jääma süda» kõlab filmi lõpulause. Vaid armastus ja inimlikkus võivad päästa maailma, umbes sedasama ütles ka Luc Besson oma «Viienda elemendiga». «Metropolis» kujutas endast sünteesi futuristlikust fantastikast ja gooti õudusest, mis olid imepäraseks tulemuseks ühendatud. «Metropolis» on pöördumatult mõjutanud kogu edasist filmiulmet, 1984 tegi Giorgio Moroder restaureeritud originaalist ka muusikalise variandi, kus laulsid Freddie Mercury, Adam Ant jt., kuid mida peetakse vaieldavaks saavutuseks.
*
Ookeani taga aga tollal veel taolisi androidifilme ei tehtud. Siiski kirjutati 1931. a. uus lehekülg Mary Shelley romaani ekraniseerimislukku -- James Whale lavastas oma «Frankensteini», mida peetakse kõigi aegade klassikalisimaks. Film näitas üsna raamatutruult noore monstrumi kannatusi. Inglane James Whale (1889-1957) oli mitmekülgne mees -- ta alustas ajalehekarikaturistina, oli seejärel näitleja ja lavakujundaja enne kui ta režissööriks sai. Kuulsust tõi talle 1930. a. Londonis R. C. Sheriffi antimilitaristliku näidendi «Teekonna lõpp» järgi tehtud film. Samal aastal kutsus Howard Hughes ta Hollywoodi oma «Hell's Angelsile» dialooge seadma. Kuid siiski seostub Whale'i nimi ennekõike õudusfilmidega. Whale'i «Frankenstein» oli silmapaistev teos oma kunstilise teostuse poolest. Herman Ross'i dekoratsioonid ja Kennneth Strickfadeni kavandatud laborisisustus andsid näo kuulsaimale Frankensteini-filmile. Whale kasutas rohkesti kaamera liikumist, näitas lugu läbi monstrumi silmade ja tema sammude võimendamiseks pidi näitleja kandma jala otsas asfaldist raskusi. See näitleja oli Boris Karloff , õieti William Henry Pratt (1887-1969) , kes oli tolleks ajaks juba karakterrollidega endale nime teinud õudusfilmides. Ta oli samuti pärit Inglismaalt, kus teda ootas diplomaadikarjäär, kuid selle asemel oli ta rännanud välja Kanadasse, kus oli enne näitlejaks saamist põllutööline. Tema rollide arv ulatub mitmesajani -- nii A- kui B-kategooria õudusfilmides, seiklusfilmides, draamades ja westernites. Jack Pierce'i loodud grimmi Karloffi monstrumile «Frankensteinis» peetakse igati meisterlikuks. Karloff mängis veel ka järgmistes Whale'i õudusfilmides «The Old Dark House» (1932) ja «The Bride of Frankenstein» (1935). Mõnede kriitikute arvates on just «Frankensteini pruut parim oma perfektses teostuses. Ometigi oli siin õudust vähem kui musta huumorit ja paroodiat ja õusdusfilmi klišeede väljanaermist. Film algab vaimuka keskusteluga lord Byroni ja Shelley'de vahel. Siis selgub, et nii dr. Frankenstein (mõlemas filmis Colin Clive) kui tema loodud olend on põlevast tuuleveskist pääsenud. Seejärel selgub, et Frankensteini mentor, dementne dr. Praetorius (Ernst Thesiger) teeb samuti katseid tehisinimest luua. Kavas on luua monstrumile naine. Ometi ei rõõmusta selle töö tulemus ka koletist, kes tõstab kisa: »Ta vihkab mind -- nagu kõik teisedki!» Erinevalt esimesest filmist, tehti see oopus juba suure eelarvega, mis laskis Whale'i fantaasial paremini mõjule pääseda. Peale õudusfilmide (lisaks eelnevatele veel «Nähtamatu» 1933 õnnestusid James Whale komöödiad, kostüümi- ja muud draamad («Tagasitulek» Erich-Maria Remarque'i järgi 1937. Ta tegi ka seiklusfilme («Raudne mask» 1939) ja muusikali «Show Boat» 1936. Aastal 1941 ta loobus filmitööst maalimise kasuks. James Whale leiti 1957 uppununa oma basseinist. Tema viimastest eluaastatest tegi Bill Condon 1998 filmi «Jumalad ja koletised» Ian McKelleniga peaosas.
1944 tegi Erle C. Kenton filmi «Frankensteini maja», kus Boris Karloffi koletis kohtub krahv Draculaga (John Carradine) ja Huntmehe Mr. Talbotiga (Lon Chaney). Koomiksilaadne lugu.
*
Mitmeid Frankensteini-filme tegi järgnevalt Briti ettevõte Hammer Films. Produktsioonikompanii, mis pikki aastaid oli õudusfilmi sünonüümiks, asutasid 1935 William Hinds (alias Will Hammer) ja Enrique Carrreras. Alustati kergete komöödiate ja draamadega, kuni firma läks II maailmasõja ajal pankrotti. 1947.a. tulid nad uuesti turule, mille olid välja kurnanud ajuvabad väikeeelarvelised thrillerid, millest paljud põhinesid populaarsetel raadiokuuldemängudel. 1950ndatel muutus Hammeri filmide stiil rohkem seikluslikuks, mängima palgati ameerika näitlejaid, eesmärgil oligi äratada Ühendriikide turu huvi. 1955 tegi Hammer sci-fi-telesarja «The Quatermass Experiment» järgi täispika filmi «The Quatermass Xperiment», mille edu üllatas stuudiot ja andiski tõuke Frankensteini ja Dracula filmide remake'ide tegemiseks. Sealtpeale sai põhisuunaks õudus. 1957. aastal lavastaski Terence Fisher filmi «Frankensteini needus» (The Curse of Frankenstein), kus parun Victor Frankensteinina astus üles Peter Cushing (intellektuaalne briti näitleja, kes mängis palju ulmefilmides), aga tema loodud olendit mängis Christopher Lee. «Me oleme Peter Cushinguga nii palju õudusfilme teinud, et inimesed arvavadki, et me elame koos koopas» naljatas Lee kunagi. Ja tõsi ta oli -- näitleja mängis Hammeri stuudios lisaks Frankensteini-filmidele veel Draculat, muumiat ja teisi kõhedusttekitavaid kreatuure omal aristokraatlikul moel. Esimene Frankensteini-lugu polnud küll eriti hea, sest polnud piisavalt originaalne, vaid oli kokku pandud varasemate filmide süžeekäikudest. 1958. tuli sellele järg -- «Frankensteini kättemaks» (The Revenge of Frankenstein). Meeletu teadlane varjab end siin Dr. Steini nime all ja hooldekodus, kus ta töötab, hakkavd patsiendid lõikuslaual oma jäsemeid kaotama. Doktor loob uut sünteetilist olendit, kellel ta annab neimahinulise küüraka aju. Samal aastal tegi Howard W. Koch linateose «Frankenstein 1970», kus Boris Karkoff mängis professorit! Freddie Francise lavastas 1964. a. «Frankensteini kurjuse» (The Evil of Frankenstein), jällegi Peter Cushinguga nimiosas. Seekord parun Frankenstein leiab oma vaese monstrumi (Kiwi Kingston), kes on jääpanka külmunud. Parun hakkab kartma, et olend on pika järelemõtlemisaja jooksul liialt palju oma aru kasutama hakanud ja palkab hüpnotisööri, kes teda vaimselt talitseks, kuid see kelm otsustab koletist enda heaks kasutada. Vana nali algab uuesti. Järgmise filmi tegi 1967. a. jällegi Terrence Fisher ja see kandus nime «Frankenstein lõi naise» (Frankenstein Created Woman). Siin tegeleb hull teadlane laipade elustamisega ja mõistuse siirdamisega. Koletist jällegi pole. Ekslikult hukatud mehe teadvus siirdatakse tema kallina kehasse kes nüüd hakkab kätte maksma. Peetaks üheks parimaks Hammeri Frankensteini-filmiks. Fisher ja Cushing jätkavad oma koostööd 1969. a. filmis «Frankenstein tuleb hävitada» (Frankenstein Must Be Destroyed). Selles filmis transformeerub doktor ise monstrumiks. 1970. tehakse «The Horror of the Frankenstein» -- lavastaja Jimmy Sangster, nimiosas Ralph Bates. Vana lugu uues esituses. Järgmine film «Frankenstein and the Monster from Hell» tuleb 1974. Sedakorda taas Cushing, kreatuur on siin hiljem Darth Vaderiks saanud David Prowse'i kehastada.
Teisi Frankensteini-filme; «Abbott & Costello Meet Frankenstein» (1948), Jack Smighti «Frankenstein: The True Story» (1973). Tehti ka lolle filme, nagu «Frankenhooker» või «Blackenstein». Burtoni noorepõlve amatöörfilm oli «Frankenweenie» -- olnud süngelt naljakas.
Kuid nüüd ka mõnest suuremast saavutusest:
1990.a. valminud vanameistri Roger Cormani «Frankenstein Unbound», Brian W. Aldissi romaani järgi. John Hurt (tulevikuteadlane), Raul Julia (Frankenstein), Nick Brimble (monstrum).
1973 tegi Paul Morrissey Euroopas «Flesh for Frankenstein» (tuntud ka kui «Andy Warhol's Frankenstein»). Filmis, mida on peetud visuaalselt eemaletõukavaks, üritab meeletu teadlane luua üliinimeste sugu.
Samal aastal valmis ka Mel Brooksi vaimukas paroodia «Noor Frankenstein» (Young Frankenstein), peaosades Gene Wilderi (Frankenstein), Marty Feldmani (Igor) ja Peter Boyle'iga (kreatuur). Filmis kasutati autentse 1931.a. filmi laborisisseseadet, mille oli teinud Strickfaden. Säravas komöödias visatkse nalja nii vanade monstrumifilmide kui ka Hollywoodi tpppude üle.
Jenneth Branafgi «Mary Shelley's Frankenstein» 1994. Branagh, De Niro, John Cleese (professor Waldman). Kõrvuti Whale'i esimese tööga kõige raamatulähedasem lavastus, kus peamine õudus peitub olendi enda piinades ja dr. Frankensteini süümes. Intervjuus, mis eelnes filmile, ütles Branagh, et tema linatöö peaks hoiatama inimkonda tehnoloogia, (tollal just Interneti) pimeda jumaldamise eest -- nii nagu Coppola «Bram Stoker's Dracula» allsõnumiks oli AIDSioht.
1990 -- Tim Burtoni «Edward Scissorhands» -- tundlikeim Frankensteini lugu. Vana leiutajana Vincent Price -- vana õudukaäss.
Samuti ka kõik Pinocchio ja Buratino filmid ning «Võlur Ozi» lavastused (sealgi mitmed androidid).
*
Tänapäeval kohtab pea igas tulevikuainelises ulmefilmis mõnada enam või vähem inimesesarnast masinat --nagu R2-D2 ja 3PO «Tähesõdades või Bishop «Alienis». Lisaks veel poolorgaanilisi masinaid -- küborge, nagu Robocop või Terminaaator ja igasuguseid muid kunstlikke inimolendeid. Kuid nüüd väike ülevaade tähtsamatest robotifilmidest, mis järgnesid Metropolisele».
1949 tegi ingilsie režissöör Bernard Knowles filmi «The Perfect Woman», Britilik farss sellest, kuidas teadlane loob oma nõbu eeskujuks võtte sünteetilise naise. Too kuultuab ennast ideaalseks naiseks. Järgneb jant, sest robot ja pärisnaine hakkavad teineteisena esinema.
Kuid 1951 tegi Orson Wellesi filmide toimetaja ja hilisem tuntud filmimuusikalide («West Side Story» ja «The Sound of Music») lavastaja Robert Wise novaatorliku ulmefilmi «The Day the Earth Stood Still», mis on kõigi aegade parimaid tulnukafilme. Filmis maandub Washingtoni lendav taldrik, millega saabub kosmosekülaline Klaatu (Michael Rennie). Intelligentne ja empaatiavõimeline kosmosemees teeb palju inimeste mõistmiseks ja nende vahel rahu sobitamiseks. Meie planeedile saabudes on Klaatul ihukaitsjana kaasas hiiglaslik robot Gort (Lock Martin), kes on varustatud laserrelvade taoliste seademetega. Intelligentselt lavastatud linateos andis suure panuse ulmefilmi arenguloosse. Põhineb Harry Batesi jutustusel «Farewell to the Master» (1940).
Samas valmis 1953 Ameerikas film «Robot Monster» (rež. Phil Tucker). See oli tüüpiline B-kategooria ulmefilm surmakiirtega ründavatest Marsi robotitest.
1956 lavastas Fred M. Wilcox ulmefilmi «The Forbidden Planet», mis kujutas endast ilmaruumi ülekantud Shakespeare'i «Tormi»: XXIII sajand. Komandör Adams (Leslie Nielsen) saabub päästemissioonile Altair-4-le, hust ta leiab eest prof. Morbiuse (Walter Pidgeon), tolle tütre (Anne Francis) ja roboti Robby. Paralleelkujud Prosperole, Mirandale ja Arielile. Robby on kõrgtehnoloogia tippsaavutus, kelle ülesandeks on seda privaatparadiisi valvata. Tegemist on ulmefilmi kullafondi kuuluva teosega, milles meisterlike (omas ajas) eriefektide kõrval näeb ka head draamakunsti.
1971 valmis «Kosmoseodüsseia» eriefektide loojal Douglas Trumbullil linatöö «Silent Running», peaosa Bruce Dern. Kõrgelt hinnatud filmis on Maa hävinenud, aga elu eoseid säilitab kosmosejaamal olev aed, mille aednikel on abiks ka robotid. Filmi mõte on selles, et inimene peab ise suutma oma rassi päästa. Kaasstsenaristiks Michael Cimino.
Oluline samm androidifilmides oli Michael Crichtoni «Westworld» (1973). Tuleviku teemapargis põhjustab tehnilne rike androidide mässu, kes hakkavad külastajaid küttima. Yul Brunner näitab ammu enne Arnoldit, missugune on mõrtsukandroid. Selle järjeks sai 1976. a. «Futureworld». Lavastaja Richard T. Effron, osades Peter Fonda, Blythe Danner, Yul Brunner. «Westworldi» järg, mille tegevus toimub aastal 1986. Teemaparki on laiendatud.
1975 Ira Levini romaani järgi vändatud filmis «The Stepford Wives», on ühe Connecticuti linna mehed vahetanud oma naised androididest koopiate vastu välja. Režissöör Bryan Forbes.
Kuid suurim ja mitmetahulisim tänapäeva androidilugudest on ikkagi Ridley Scotti «Blade Runner» 1982, director's cut 1991). Erinevalt Philio K. Dicki romaanist, mille idee võiks olla inimeseksolemine, lahkab film postmodernistlikult Frankensteini- müüti. Vihjeid nii Shelley'le kui Hoffmannile (silma kujund, copa). Stsenaristideks olid Hampton Fancher, David Peoples («Unforgiven», «12 Monkeys») ja Darryl Ponicsan. Futuristliks chandlerianaks nnimetatud filmis leidub vihjeid ka selllel, et pearahakütt Deckard võiks ise olla android. Seda näitab näiteks uuemas variandis sisalduv nn. Ükssarvikuunelm ja origami, mille Bryant kokku voldib. Räägitakse, et filmi kuuest versioonist kahes on see kindel. Ridley Scotti film takerdus ainelistesse ja tehnilistesse raskustesse, näiteks kavandatust avakaader pidanuks olema «Viienda elemendi» stiilis näodat mitmetasandiline liiklusummik. Film on mõjustanud nii Õhtu- kui Hommikumaa ulmekino, aga Dicki teosele sarnaneb rohkem Atlantis Alliance'i televisioonisari «Total Recall 2070».
Meiegi kinodes jooksnud «Short Circuit» (rež. John Badham; 1986) on tüüpiline sinisilmne film heast robotist. Pikselöök kahjutab militaarroboti Number 5 programmi, nii et ta muutub inimsõbralikuks ja abivalmiks. Kaks aastat hiljem tehti sellele ka järg.
Robot, sedakorda paheline, on tegelaseks ka Steven M. Lisbergeri tulevikusaagas «Slipstream» (1989), mis räägib tuulekummardajate tsivilisatsioonist.
Tüüpilises 80ndate noorteulmekas «Weird Science» (John Hughes, 1985) loob teismeline arvutia abil oma unustuste tüdruku. Midagi sarnast «Electric Dreamsile».
1986 Wes Craveni «Deadly Friend».Osades Matthew Laborteaux ja Kristy Swanson. Omamoodi Frankensteini- film. Noor arvutigeenius Paul on kolinud uude linna, mille vaikses atmosfääris loob ta roboti Bee Bee, kes on küll mõtlemisvõimeline, aga veidi totter. Paul loob suhted naabritüdruku Samanthaga, kes kannatab isa vägivaldse käitumise all. Isa tõukabki tütre trepist alla . too langeb koomasse. Paul siirdab roboti aju tüdrukule. Tulemuseks jõuline ja hirmus kättemaksja. Filmi on nimetatud «Frankensteini pruudi» ja «Lühise» hübriidiks.
1987 «Making Mr. Right» lavastaja susan Seidelman, osades John Malkovich ja Ann Magnuson. Malkovich on teadlane, kes teeb endast klooni nimega Ulysses. Kui tollel, nagu ta loojal jääb puudu emotsioonidest. Romantiline komöödia -- s.t. rohkem vist naistekas kui ulme.
1988 «Cherry 2000». Lavastaja Steve de Jamatt, osades Melanie Griffith ja David Andrews. Kultusfilmiks kujunenud linaloo tegevus toimub postapokalüptilises maailmas (kõrb nagu Mad Maxi loos). Vapper naispalgasõdur (Griffith) aitab oma yuppiest sõbral leida uut keha tolle robotist girlfriendile. Actionkomöödia.
*
1980ndatel aastate ulmefilmides tuligi uue teemana sisse inimese ja masina piir. Filmides hakati näitama küborge -- küberneetilisi organisme -- inimese ja masina sümbioosvormi. James Cameroni 1984.a. «Terminator» siinkohal tutvustamist ei vaja, nagu ka mitte selle järg. Võimas verstapost androidifilmide ajaloos, mõjutusi oli muidugi saadud «Mad Maxist» ja ka Carpenteri «Assault on a Precinct 123» («I'll be back»).
1987 tegi erootikat ja vägivalda armastav hollandlane Paul Verhoeven Hollywoodis läbimurde filmiga «Robocop». Koomiksilaadses loos saab fataalselt vigastatud politseinikust (Peter Weller) küborg, kes asub võitlema korrumpeerunud Detroidi allilmaga. Filmile on tehtud kaks järge, neist esimese lavastajaks Irvin Kershner (1990)
1989 tegi Albert Pyun oma «Cyborgi» Van Dammega peaosas ja nüüdsest olidfuturistlikes põnevikes kindlal kohal isamaised võitluskunstid. Küborgsõdalaste teemat jätkas Roland Emmerich «Universal Soldieriga», filmile on tehtud tänaseni neli järge.
1990 Richard Stanley poolt lavastatud «Hardware» oli väikeseelarveline, aga korralik ulmefilm. Futuristlik thriller. Sõjatsoonist toodud taparoboti osad panevad ennast ise kokku ja masin hakkab inimesi jahtima. Sünopsis sarnaneb seega Terninaatori- loole. Osades Dylan McDermott, Stacey Travis, Iggy Pop (Angry Bob).
1991 «Eve Of Destruction». Režissöör Duncan Gibbins, osades Renée Soutendijk ja Gregory Hines. Dr. Eve Simmons (Verhoeveni täht Soutendijk) loob küborgi enda näo järgi. See on raevukas sõjaandroid, kellel on sees tuumapomm. Samas kannab ta endas ka oma looja tumedamaid tunge.
1993. a. film «Josh and S.A.M.» (Billy Weber) jutustab loo Strateegiliselt Arendatud Mutandi siseheitlustest perekonnnas, kuhu ta on müüdud.
Aastal 1999 valmis lastefilmide meistril Chris Columbusel Asimovi-ekraniseering «Bicentennial Man». Klassikalise loo peategelast, inimeseks saada soovivat androidi Andrew'd kehastas Robin Williams. Paraku teeb staar seda liiga rõõmsameelselt ja ühe roboti kohta liialt elava miimikaga. Näeme, et koguperekomöödia pole žanr, mis seeda lugu võiks veenvalt jutustada.
Möödunud aastal valmis Steven Spielbergil film «A.I.: Artificial Intelligence», mille aluseks on Brian W. Aldissi lühijutud «Supertoys Last All Summer Long» (1969), «Supertoys When Winter Comes» (2001) ja «Supertoys in Other Seasons» (2001). Õieti oli see lahkunud S. Kubricki projekti lõpetamine. Film on tüüpiline «E.T.» stiilis pisarateväänaja. Mis paistab põhinevat Carlo Collodi Pinocchio-lool, mida on esitatud vihjetega Spielbergi senisele loomingule. Eks siin näe Spielbergi lähenemist androidide teemale. Peaosades Haley Joel Osment -- David ja Jude Law -- Gigolo-Joe.
*
Eestiski on tehtud kaks ulmefilmi, kus võib näha androide. Kumbki neist ei jää oma kvalitrrdilt alla maailmakinole ega anna seeläbi põhjust häbenemiseks.
1978 sai teoks Stanislaw Lemi lühiromaani «Juurdlus» (Rozprawa; 1968) järgi tehtud kinofilm «Navigaator Pirx»/«Piloot Pirxi juurdlus». Poola-Eesti ühisfilmi lavastas Marek Piestrak, kelle suhted «Tallinnfilmiga» jätkusid veel kahe linateose näol. Kosmoselaeva komandör Pirx (Sergei Desnitski) lähetataks eohtlikule retkele Saturni rõngaste vahele, lisaülsandena peab ta katsetama oma meeskonna hulgas olevaid androide. Klassikalise detektiivloo taustal, kus selgitakse välja, kes meeskonnaliimstest on tehisinimesd, vaagitkakse tõsiselt tehisintellekti suhet inimliku eetikaga. Nauditav teos, heliloojaks muuseas Arvo Pärt.
Järgmisel aastal aga valmis Grigori Kromanovil Arkadi ja Boriss Strugatskite romaani ««Hukkunud Alpinisti» hotell» ekraniseering, mis oli filmitud peaasjalikult Pamiiri mäestikus. Vaataja kohtab siin väikses mägihotellis varjuvaid kosmosetulnukaid, kellest osa on sünteetilist päritolu. Nagu enamus Kromanovi teoseid, on sellestki saanud kultusfilm ja mitte asjata -- sisu toetab suurepärane pildikeel. Muusika autoriks Sven Grünberg.
Artikli aluseks on Estcon 2002-l esitatud ettekanne «Frankensteini jäljed kinolinal. Androidiulmest filmis».