(The Leather Funnel)
Mu sõber Lionel Dacre elas Pariisis Avenue de Wagram'il. Ta maja oli väike, raudkäsipuude ja õuel oleva rohuplatsiga, Triumfikaarest möödudes vasakul pool. Arvan, et see oli olnud seal kaua enne, kui tekkis puiestee, sest hallid katusekivid olid samblaplekilised ja vanusest luitunud. Tänavalt paistis maja väikesena, viie aknaga esiosas, kui ma õigesti mäletan, kuid see laienes tagapool üheks pikaks kambriks. Just seal oli Dacre'il see erakordne okultse kirjanduse raamatukogu ning fantastilised haruldused, mis olid talle endale hobiks ja ta sõpradele lõbustuseks. Olles rikas mees rafineeritud ja ekstsentrilise maitsega, oli ta kulutanud suurema osa oma elust ja varandusest selle kogumiseks, mida nimetati erakordseks koguks talmudistlikest, kabalistlikest ja maagilistest esemetest, paljud neist olid suure väärtusega ja harukordsed. Ta maitse ulatus imepärase ja kohutavani, ning olin kuulnud, et ta katsed tundmatu uurimiseks olid ületanud tsivilisatsiooni ja sündsuse piirid. Oma inglastest sõpradele ei vihjanud ta kunagi niisugustest asjadest ja kasutas õppuri ja kunstniku tooni, kuid prantslane, kelle maitse oli samasugune, kinnitas mulle, et tema juures sai näha kõige hullemaid musti nõidusesemeid, selles suures ja uhkes eeskojas, mida täitsid riiuliread raamatutega ja asjadega tema muuseumist.
Juba Dacre'i välimus näitas, et tema sügav huvi niisuguste psüühiliste asjade vastu oli pigem tunnetuslik kui teaduslik. Tema suurel näol polnud jälgegi asketismist, kuid seal oli palju vaimujõudu, nagu ka tema tohutul kuplitaolisel kolbal, mis kaardus tema hõrenevate lokkide vahel ülespoole nagu okaspuist ääristatud lumine tipp. Ta teadmised olid suuremad kui ta tarkus ning ta kujutlusvõime oli palju tugevam kui tema iseloom. Väikesed säravad silmad olid sügavalt maetud tema lihavasse näkku ja pilkusid intelligentsist ning raugematust uudishimust elu vastu, kuid need olid ka nautleja ning egoisti silmad. Küllalt sellest mehest, sest ta on nüüd surnud, vaene kurat, surnud just sel hetkel, kui ta arvas, et on viimaks avastanud elueliksiiri. Mitte tema keerulisest iseloomust ma ei taha rääkida, vaid väga kummalisest ja seletamatust juhtumist, kui talle 82. aasta varakevadel külla läksin.
Tutvusin Dacre'iga Inglismaal, sest tegin Briti Muuseumi Assüüria toas just samal ajal teadustööd, kui tema püüdis avastada Babüloonia tahvlite müstilist ja salapärast tähendust, ning ühised huvid olid meid kokku viinud. Juhuslikud märkused muutusid igapäevaseks vestluseks ning see millekski sõprusetaoliseks. Olin talle lubanud, et järgmisel käigul Pariisi tulen talle külla. Siis, kui sain lubadust täita, elasin Fontainebleau's väikeses majas, ning kuna õhtused rongid olid ebamugavad, palus ta mind enda poole öömajale.
«Mul on vaid üks vaba diivan,» ütles ta, näidates laiale sohvale oma suures salongis. «Loodan, et tunned end siin mugavalt.»
See oli erakordne magamistuba, pruunide köidetega kaetud kõrgete seintega, kuid minusuguse raamatukoi jaoks polnud meeldivamat mööblit ning minu ninasõõrmete jaoks meeldivamat lõhna kui see kerge, õrn aroom, mis tuli iidsest raamatust. Kinnitasin talle, et ei oskaks soovidagi paremat tuba ega sobivamat ümbrust.
«Kuigi sisustus pole mugav ega tavapärane, on see vähemalt hinnaline,» ütles ta oma riiulitel ringi vaadates. «Olen kulutanud esemetele sinu ümber peaaegu veerand miljonit. Raamatud, relvad, kalliskivid, nikerdused, eesriided, kujukesed -- siin on vaevalt asja, millel poleks oma ajalugu, mis üldiselt on ka rääkimisväärne.»
Rääkides istus ta ühel pool kaminat, mina teisel pool. Ta lugemislaud oli temast paremal, ning tugev lamp selle kohal ümbritses seda väga ereda kuldse valgusringiga. Pooleldi rullis palimpsest1 asus keskel ning selle ümber oli palju imelikke asjakesi. Üks neist oli suur lehter, nagu kasutatakse veinivaatide täitmiseks. See paistis olevat mustast puidust ning ääristatud tuhmunud pronksiga.
«See on kummaline asi,» märkisin. «Mis ajalugu sellel on?»
«Ah!» ütles ta. «Just sedasama oli mul juhust iseendalt küsida. Annaksin palju, et teada saada. Võta see kätte ja uuri seda.»
Tegin nii ja leidsin, et mida olin pidanud puiduks, oli tegelikult nahk, kuigi aeg oli kuivatanud selle eriti kõvaks. See oli suur lehter ja võis mahutada täidetuna kvardi. Pronksäär ümbritses laiemat osa, kuid ka kitsam oli metallotsikuga.
«Mis sa sellest arvad?» küsis Dacre.
«Arvan, et see kuulus mõnele keskaegsele veinimeistrile või õllepruulile,» ütlesin. «Inglismaal olen näinud nahkseid seitsmeteistkümnenda sajandi veinikanne -- «black jacks», nagu neid kutsuti -- need olid sama värvi ja kõvad kui see lehter.»
«Julgen arvata, et aeg on õige,» sõnas Dacre, «ja kahtlemata kasutati seda lehtrit ka anuma vedeliku täitmiseks. Aga kui mu kahtlused on õiged, oli see siiski kummaline veinimeister, kes seda kasutas, ja väga erakordne vaat, mida täideti. Kas sa märkad midagi kummalist lehtri teravas otsas?»
Seda valguse käes hoides märkasin, et nahklehtrit oli umbes viie tolli kõrgusel kitsa kaela pronksotsikust kriimustatud ja räsitud, nagu keegi oleks seda ringselt nüri noaga täkestanud. Ainult selles kohas oli süsimustal pinnal mingeid jälgi.
«Keegi on proovinud kaela maha lõigata.»
«Kas nimetaksid seda lõikamiseks?»
«Seda on rebitud ja purustatud. Pidi nõudma teatud jõudu, et jätta neid jälgi nii tugevale materjalile, millega ka ei lõigatud. Kuid mis sina arvad? Ehk tead rohkem kui räägid.»
Dacre naeratas ja ta väikesed silmad pilkusid teadmisest.
«Võib-olla oled lisanud oma õppeainete hulka unenägude psühholoogia?» küsis ta.
«Ma ei teadnudki, et niisugune psühholoogia on olemas.»
«Mu kallis sir, see riiul kalliskivikasti kohal on täidetud köidetega, alates Albertus Magnusest, mis tegelevad vaid selle asjaga. See on omaette teadus.»
«Šarlatanide teadus.»
«Šarlatan on alati esmaavastaja. Astroloogist tuli astronoom, alkeemikust keemik, mesmeristist eksperimentaalpsühholoog. Eilne šarlatan on homne professor. Isegi niisugused õrnad ja tabamatud asjad nagu unenäod viiakse lähemal ajal süsteemi ja korda. Kui see aeg kätte jõuab, pole meie sõprade uurimistööd seal riiulil enam müstikute lõbustamiseks, vaid teaduse alustugedeks.»
«Oletagem, et see on nii, kuid mis on siis uneteadusel tegemist selle laia, musta, pronksservaga lehtriga?»
«Ma räägin sulle. Sa tead, et mul on agent, kes otsib pidevalt haruldusi ja vaatamisväärsusi mu kollektsiooni jaoks. Mõned päevad tagasi rääkis ta ühe kail asuva kaupmehega, kes oli leidnud pisut vana pahna ühest kapist iidses majas Rue Mathurini, Ladina kvartali tagaosas. Selle vana maja elutuba oli tihedasti kaunistatud relvadega, mille vapimärgid olid punased vöödid hõbedasel taustal, mis uurides selgusid olevat Nicholas de la Reynie, kuningas Louis XIV kõrge ametniku vapimärgid. Polnud mingit kahtlust, et kapis olevad teised esemed pärinesid sama kuninga varastest valitsusaastatest. Seepärast järeldati, et see kõik oli Nicholas de la Reynie vara, kes oli, nagu ma mõistan, härrasmees, kelle eriülesandeks oli selle ajajärgu karmide seaduste järelevalve ja täideviimine.»
«Ja edasi?»
«Paluksin nüüd, et sa lehtri uuesti kätte võtaksid ja uuriksid ülemist pronksserva. Suudad sa sealt välja lugeda mõningaid tähti?»
Seal olid kindlasti mõned kriimustused, vanusest peaaegu loetamatud. Seletasin eraldi tähti, viimane meenutas veidi B-d.
«Kas näed seal B-d?»
«Jah, seda küll.»
«Mina samuti. Tegelikult pole mul kahtlustki, et see peab olema B.»
«Kuid sinu nimetatud aadliku nimetäheks oleks R.»
«Täpselt! Selles ongi asja ilu. See kummaline ese oli tema oma, kuid siiski olid sellel kellegi teise nimetähed. Miks ta seda tegi?»
«Pole aimugi, aga sul?»
«Noh, mina võin ehk midagi aimata. Kas sa näed midagi, mis on pisut kaugemale serva äärde joonistatud?»
«Ütleksin, et see on kroon.»
«See on kahtlemata kroon, aga kui sa uurid seda heas valguses, siis näed, et see pole tavaline kroon. See on heraldiline kroon -- seisusetähis, ja see koosneb vaheldumisi neljast pärlist ja maasikalehtedest, sobiv tähis markii jaoks. Seepärast võime järeldada, et isik , kelle nimetähed lõppesid B-ga, võis seisusekohaselt seda krooni kanda.»
«Siis see lihtne nahklehter kuulus markiile?»
Dacre naeratas kummaliselt.
«Või mõnele markii pereliikmele,» ütles ta. «Niipalju võime selgesti järeldada selle graveeritud servast.»
«Kuid mis on sellel tegemist unenägudega?» Ma ei tea, kas see oli ilme Dacre'i näol või mingi õrn vihje tema käitumises, kuid tundsin seda jändrikku vana nahatükki vaadates vastumeelsust, põhjusetut õudust.
«Olen rohkem kui korra saanud oma unenägudest tähtsat teavet,» sõnas mu kaaslane õpetlikul viisil, mida ta armastas kasutada. «Teen nüüd reegliks, et kui mul on mingis tähtsas punktis kahtlusi, asetan vastava eseme magama heites enda kõrvale ja loodan saada teadmisi. See protsess tundub mulle üsna selgena, kuigi tal pole veel õige teaduse õnnistust. Vastavalt mu teooriale säilitab iga ese, mis on olnud lähedalt seotud inimese mingi erilise emotsioonihooga, olgu see siis rõõm või valu, teatud õhkkonna või sideme, mida tundlik mõistus võib tunnetada. Tundliku mõistuse all ei mõtle ma ebanormaalset, vaid niisugust treenitud ja haritud mõistust, nagu on sul või mul.»
«Sa mõtled näiteks, et kui ma magan selle vana mõõga kõrval seal seinal, võin unes näha mõnda verist juhtumit, millest seesama mõõk on osa võtnud?»
«Suurepärane näide, sest tegelikult kasutasingi seda mõõka niisugusel viisil ja nägin unes selle omaniku surma, kes hukkus elavas tulevahetuses, mida ma ei suutnud määratleda, kuid mis paistis olevat frondistide sõda. Järgi mõeldes näitavad mõned meie populaarsed tavad, et meie esivanemad on sama asja juba märganud, kuigi meie oleme oma tarkuses liigitanud selle ebausu hulka.»
«Näiteks?»
«Noh, pruudikoogi padja alla panemine, et magaja võiks näha ilusaid unenägusid. See on vaid üks mõnest näitest, mida leiad väikesest brošüürist, mis ma ise olen selle kohta kirjutanud. Kuid teema juurde tagasi tulles -- magasin ühe öö, see lehter kõrval, ning nägin und, mis kindlasti heidab kummalist valgust selle kasutusviisile ja päritolule.»
«Mida sa unes nägid?»
«Nägin unes...» Ta tegi pausi ja pinev huvi ilmus ta suurele näole. «Jupiteri nimel, see on hea mõte,» ütles ta. «See oleks tõesti eriti huvitav katse. Ka sina oled samasuguse psüühikaga -- ja närvidega, mis on valmis iga muljet vastu võtma.»
«Ma pole end kunagi niimoodi proovile pannud.»
«Siis proovime sind täna õhtul. Võin ma paluda sult väga suurt teenet, et kui sa täna sellele sohvale heidad, magad selle vana lehtriga padja kõrval?»
Palve paistis mulle veidrana, kuid olen loomu poolest uudishimulik kõige suhtes, mis on kummaline ja fantastiline. Ma ei uskunud vähimalgi määral Dacre'i teooriasse ega lootnud niisugusest katsest vähimatki edu; siiski see katse lõbustas mind. Dacre jäi väga tõsiselt hetkeks mu sohva päitsi kõrvale seisma ja pani sellele lehtri. Siis, pärast lühikest vestlust, soovis ta mulle head ööd ja lahkus.
Istusin veidi aega hõõguva leegi juures suitsetades ja mõtteid mõlgutades kummalise juhtumi üle ning veidra kogemuse üle, mis võis mul ees seista. Kuigi olin skeptiline, oli Dacre'i käitumises mingit mõjukat kindlust, ning erakordne ümbrus, see tohutu tuba kummaliste ja enamasti paheliste esemetega, mis ümberringi rippusid, muutis mu üsna tõsiseks. Lõpuks võtsin riidest lahti ja heitsin lampi kustutades pikali. Pärast pikka visklemist jäin magama. Las ma proovin kirjeldada nii täpselt, kui suudan, seda pilti, mis tuli minu juurde unenäos. See püsib nüüd mu mälus selgemini kui mõni ärkvelolekupilt.
Seal oli ruum, mis paistis võlvituna. Neli viklit jooksid nurkadest kokku üheks teravaks kausitaoliseks laeks. Arhitektuur oli rohmakas, kuid väga tugev. See oli ilmselt osa suurest ehitusest.
Kolm meest mustas, kummaliste, rasketipuliste, mustast sametist kübaratega, istusid reas punase vaibaga kaetud kõrgendikul. Nende näod olid väga tõsised ja kurvad. Vasakul seisid kaks pikas mantlis meest portfellidega, mis paistsid olevat pabereid täis. Vasakul, minu poolt vaadates, oli väike naine blondide juustega ja erakordsete helesiniste silmadega -- lapse silmadega. Ta polnud enam esimeses nooruses, kuid teda ei saanud siiski nimetada keskealiseks. Ta kaldus tüsedusele ja ta hoiak oli uhke ja enesekindel. Ta nägu oli kahvatu, kuid tõsine. See oli kummaline nägu, nägus ja siiski kassilik, kerge vihjega õelusele sirges, tugevas, väikeses suus ning ümaras lõuas. Ta oli riietatud mingisse lahtisesse valgesse kleiti. Tema taga seisis kõhn, innukas preester, kes sosistas talle kõrva ja tõstis pidevalt ristimärki tema silmade ette. Naine pööras pead ja vaatas teraselt krutsifiksist mööda, kolme meest mustas, kes olid, nagu tundsin, tema kohtunikud.
Kui ma vaatasin, tõusid kolm meest üles ja ütlesid midagi, kuid ma ei suutnud sõnu eristada, kuigi teadsin, et see oli keskmine, kes rääkis. Siis astusid nad ruumist välja, neile järgnesid kaks meest paberitega. Samal hetkel tulid mõned karmiilmelised paksudes vammustes mehed askeldades sisse ja võtsid kõigepealt ära punase vaiba ja siis astet moodustavad lauad, et tuba täielikult tühjaks teha. Kui need ära võeti, nägin seal taga mõningaid esemeid. Üks paistis voodina, puust ratastega igas nurgas, ning pööratava käepidemega selle pikkuse reguleerimiseks. Seal oli ka puuhobuse taoline pink ja teisi imelikke esemeid ning palju rippuvaid köisi, mis mänglesid plokirataste kohal. See meenutas veidi kaasaegset võimlat.
Kui tuba oli tühjenenud, ilmus vaatepilti uus tegelane. See oli pikk, kõhn, musta riietatud isik, kondise ja sünge näoga. Selle mehe ilme pani mind judisema. Ta riided läikisid rasvaselt ning olid plekilised. Ta käitus aeglase ja mõjuka väärikusega, nagu oleks sisenemishetkest peale juhtimise enda kätte võtnud. Hoolimata tema jõhkrast sisenemisest ja räpasest riietusest oli see nüüd tema asi, tema tuba, tema ettevõte. Ta kandis oma vasakul küünarvarrel kerget köiepundart. Leedi vaatas teda ülalt alla uuriva pilguga, kuid muutumatu näoilmega. Ta oli enesekindel -- isegi väljakutsuv. Kuid preestriga oli lugu hoopis teisiti. Tema nägu oli surnukahvatu ja ma nägin higi läikimas ja jooksmas tema kõrgelt, kaldus laubalt. Ta heitis käed palves üles ja kummardus pidevalt, et pomiseda palavikulisi sõnu leedile kõrva.
Mees mustas astus nüüd edasi, võttis ühe köitest oma vasakult käsivarrelt ja sidus naise käed kokku. Too sirutas need vaguralt tema poole. Siis võttis mees tema käsivarrest järsu haardega kinni ja juhtis teda puupingi poole, mis oli pisut naise vöökohast kõrgem. Naine tõsteti selle peale ja suruti pikali, selg vastu pinki, nägu lae poole, kui õudusest värisev preester oli toast välja tormanud. Naise huuled liikusid kiiresti, ja kuigi ma ei kuulnud midagi, teadsin, et ta palvetas. Ta jalad rippusid kummaltki poolt pingilt alla ja ma nägin, et mehe jõhkrad kannupoisid olid tugevdanud köisi naise pahkluude ümber ja kinnitanud teised otsad raudrõngaste külge kivipõrandal.
Mu süda vajus saapasäärde, kui nägin neid pahaendelisi ettevalmistusi, kuid siiski olin õudusest lummatud ning ei suutnud kummaliselt etenduselt pilku pöörata. Üks mees sisenes ruumi kahe ämbritäie veega kummaski käes. Veel üks mees järgnes kolmanda ämbriga. Need asetati puupingi kõrvale. Teisel mehel oli puust kopp -- kauss sirge käepidemega -- teises käes. Selle andis ta mehele mustas. Samal hetkel lähenes üks kannupoistest tumeda esemega, mis isegi mu unenäos täitis mind ähmase äratundmisega. See oli nahklehter. Kohutava energiaga torkas ta selle -- kuid ma ei suutnud enam taluda. Mu juuksed tõusid õudusest juuksejuurteni püsti. Ma väänlesin, ma võitlesin, ma murdsin puruks unesidemed, ärkasin karjatades omaenda ellu, ning leidsin end hirmust värisedes lamamas tohutus raamatukogus, aknast sisse hoovava kuuvalguse paistel, mis heitis kummalisi hõbemusti jälgi vastasolevale seinale. Oh, missugune õnnis kergendus, et olin tagasi üheksateistkümnendas sajandis -- eemal sellest keskaegsest võlvkambrist, maailmas, kus inimestel olid rinnus inimsüdamed. Kargasin sohval istuma, iga jäse värisemas, vaheldumisi tänulik ja õudusest haaratud. Mõelda vaid, et niisuguseid asju oli kunagi juhtunud -- et neid võidi teha, ilma et Jumal patuseid surmaga karistaks. Oli see fantaasia või tähendas see kõik midagi, mis oli juhtunud neil tumedatel, julmadel aegadel maailma ajaloos? Istusin, tuikav pea värisevatel kätel. Ja siis äkki paistis mu süda rinnus seisma jäävat ja ma ei suutnud isegi karjuda, nii suur oli mu hirm. Miski liikus toapimeduses minu poole.
Üksteisele järgnevad õudused võivad murda mehe vaimu. Ma ei suutnud arutleda, ma ei suutnud palvetada; võisin vaid istuda nagu jääst kuju ja vahtida tumedat kogu, mis tuli mööda suurt tuba. Ja siis liikus see kuuvalgele põrandale ja ma ohkasin veel kord. See oli Dacre, ja ta näost paistis, et ta oli sama ehmunud kui mina ise.
«Kas see olid sina? Jumala nimel, mis lahti on?» küsis ta kähedal häälel.
«Oh, Dacre, mul on hea meel sind näha! Olin all põrgus. See oli kohutav.»
«See olid siis sina, kes karjus?»
«Kardan küll.»
«See helises läbi maja. Teenrid on kõik ehmunud.» Ta tõmbas tikku ja süütas lambi. «Arvan, et süütame jälle tule,» lisas ta, heites paar halgu sütele. «Armas Jumal, mu kallis poiss, kui kahvatu sa oled! Paistab, nagu oleksid vaimu näinud.»
«Olengi -- üsna mitmeid.»
«Nahklehter mõjus siis?»
«Ma ei magaks enam selle põrguliku asja kõrval kogu raha eest, mida võiksid mulle pakkuda.»
Dacre itsitas.
«Arvasingi, et veedad sellega erutava öö,» ütles ta. «Kuid sina tasusid kätte, sest su karjatust polnud kell kaks hommikul eriti meeldiv kuulata. Su jutu järgi arvan, et nägid seda kohutavat asja algusest peale.»
«Mis kohutavat asja?»
«Veepiinamist -- «Erakorralist piinamisviisi», nagu seda kutsuti Le Roi Soleil'i valitsusaegadel. Kas sa talusid seda lõpuni?»
«Ei, tänu Jumalale, ma ärkasin, enne kui see tõeliselt algas.»
«Ah! Siis sul läks hästi. Mina pidasin vastu kolmanda ämbrini. Noh, see on vana lugu, ja nüüd on nad igal juhul kõik oma haudades, nii et mis tähtsust sellel on, kuidas nad sinna jõudsid. Arvan, et sul pole aimugi, mida sa nägid?»
«Mõne kurjategija piinamist. Ta pidi tegema tõesti midagi kohutavat, kui ta teod väärivad tema karistust.»
«Noh, meil on see väike lohutus,» ütles Dacre, endale hommikumantlit ümber mähkides ja tulele lähemale kummardudes. «Need VÄÄRISID tema karistust. See tähendab, kui mul on õigus naise nime suhtes.»
«Kust võid sa teada tema nime?»
Vastuseks võttis Dacre riiulist vana pärgamenti köidetud raamatu.
«Kuula vaid seda,» ütles ta. «See on seitsmeteistkümnenda sajandi prantsuse keeles, kuid ma püüan lugedes seda üldjoontes tõlkida. Sa võid ise otsustada, kas olen mõistatuse lahendanud või mitte.
«Vang toodi Ülemkoja ja parlamendisaadikute ette, kes olid kohtunikeks, süüdistatuna isand Dreux d'Aubray, tema isa, ja ta kahe venna, d'Aubray'de mõrvas, üks neist eruleitnant ja teine parlamendi nõuandja. Tegelikult oli raske uskuda, et ta oli tõesti teinud nii õelaid tegusid, sest ta oli malbe ja lühike, heleda naha ja siniste silmadega. Siiski mõistis kohus, olles ta süü tõendanud, ta tavalisele ja erakorralisele piinamisele, et ta oleks sunnitud nimetama oma kaasosalisi, pärast mida viidaks ta vankris Greve'i platsile, kus ta pea maha raiutaks, keha hiljem põletataks ja tuhk tuulde puistataks.»
Selle sissekande kuupäev on 16. juuli, 1676.»
«See on huvitav,» ütlesin, «kuid mitte veenev. Kuidas sa tõestad, et need kaks naist on üks ja sama?»
«Ma jõuan selleni. Edasi räägib lugu ülekuulatava naise käitumisest. «Kui timukas talle lähenes, tundis naine ta ära köite järgi, mida mees käes hoidis, ja sirutas otsekohe oma käed timuka poole, mõõtes teda pilguga ülalt alla, sõnagi lausumata.» Kas sobis?»
«Jah, see oli nii.»
««Ta vaatas silmagi pilgutamata puupinki ja rõngaid, mis olid väänanud nii paljusid jäsemeid ja põhjustanud nii paljusid piinakarjeid. Kui ta pilk langes kolmele ämbritäiele veele, mis teda ootasid, ütles ta naeratades: «Kogu see vesi on siin selleks, et mind uputada, monsieur. Arvan, et te ei usu, et minusugune väike inimene suudab selle kõik alla neelata.» Kas pean lugema piinamise kirjeldust?»
«Ei, taeva pärast mitte.»
«Siin on lause, mis näitab sulle kindlasti, et siinne ülestähendus on sama stseen, mis sa täna õhtul nägid: «Hea abbee Pirot, suutmata vaadata piinu, mida kannatas tema patukahetseja, oli toast välja kiirustanud.» Kas see veenab sind?»
«Seda küll, täielikult. Selles pole kahtlustki, see on tõepoolest sama lugu. Kuid kes oli siis see leedi, kelle välimus oli nii kütkestav ja lõpp nii kohutav?»
Vastuseks tuli Dacre minu juurde ja pani väikese lambi lauale, mis seisis minu voodi kõrval. Tõstes üles pahaendelise lehtri, pööras ta pronksserva täielikult valguse kätte. Niimoodi paistis graveering selgem kui eelmisel õhtul.
«Oleme juba kokku leppinud, et see on markii või markiisi märk,» ütles ta. «Oleme samuti otsustanud, et viimane täht on B.»
«See on kahtlemata nii.»
«Nüüd panen ette, et teised tähed vasakult paremale on: M, M, väike d, A, väike d ja siis viimane B.»
«Jah, olen kindel, et sul on õigus. Näen kaht väikest d-d üsna selgelt.»
«Mida ma olen sulle täna lugenud,» sõnas Dacre, «on ametlik ülestähendus Marie Madeleine d'Aubray, markiis de Brinvilliers' ülekuulamisest, kes on üks kõigi aegade kuulsamaid mürgitajaid ja mõrvareid.»
Istusin vaikselt, haaratuna juhtumi ebatavalisusest ja tõendite täielikkusest, millega Dacre oli selgitanud selle loo tegelikku tähendust. Ähmaselt meenusid mulle mõned detailid selle naise elust, tema ohjeldamatust liiderlikkusest, tema haige isa külmaverelisest ja pikalevenitatud piinamisest, tema vendade mõrvamisest üsna tühistel põhjustel. Mäletasin ka, et tema vapper surm oli teinud midagi tema õudse elu lunastuseks ja et kogu Pariis oli talle tema viimastel hetkedel kaasa tundnud ja teda märtrina õnnistanud, olles vaid paar päeva varem neednud teda mõrvarina. Üks vastuväide, ja ainult üks, tuli mulle pähe.
«Kuidas ilmusid tema nimetähed ja ta aadlimärk lehtri servale? Kindlasti ei kaunistanud ohvrid piinamisriistu oma keskaegsete aadlitunnuste ja tiitlitega?»
«Mind hämmastas sama asi,» ütles Dacre, «kuid sellele on lihtne selgitus. Juhtum äratas omal ajal erakordset huvi ja polnud midagi loomulikumat, et La Reynie, politseiülem, säilitas seda lehtrit sünge mälestusesemena. Seda ei juhtunud sageli, et Prantsusmaa markiis läheb erakorralisele piinamisele. Et timukas graveeris naise nimetähed lehtrile teisele teadmiseks, oli kindlasti tema üsna loomulik käitumine.»
«Ja see?» küsisin ma, näidates märke lehtrikaela ümber.
«See naine oli julm ematiiger,» ütles Dacre kõrvale pöördudes. «Minu arust näitab see, et nagu teistel ematiigritel olid ta hambad tugevad ja teravad.»
Tõlkinud Eva Luts