Oli esimene suviselt soe maikuupäev, kirka taeva ja õidepuhkevate toomingatega.
Inimesed hakkasid lõpuks suve olemasolusse uskuma. Väikelinna terassid ja välikohvikud olid täis kahvatuid, päevitamata nägudega päikesepüüdjaid. Kõik asjaajamised võisid korraga oodata, kiirustada ei raatsinud keegi.
Lilian tundis end linna ainukese õnnetu inimesena. Kõik sõbrad olid koju maha jäänud, vennad uitasid omapead ringi, sest ta ähvardas neid, et kavatseb päev otsa õppida. Plaan oli muidugi õilis, mis tema sinna teha sai, et see välja ei tahtnud tulla.
«Nagunii sa ei õpi sellise ilmaga midagi, tule parem järve äärde...» püüdis vanem vend Mark teda hommikul ahvatleda, kuid õde jäi askeetlikule plaanile kindlaks. «No ise tead,» loobus vend lõpuks, lisades siis aga puhtast kättemaksuhimust nagu muuseas, et võibolla tuleb Alver õhtul suvilat sisse õnnistama.
«Aga sina õpi!» lisas ta hoolitsevalt, ise vennaliku ebasiiruse irvitav kehastus. Lilian kehitas küll ükskõiksuse märgiks õlgu, kuid kahju oli juba tehtud.
Ta märkas masendusega, et luges jälle ühtsama lauset ei tea mitmendat korda, ega suutnud selle sisu meenutada. Tüdinult viskas ta raamatu pingile ja jäi mööduvaid paarikesi uduse pilguga silmitsema.
Sellisel päeval peabki olema justnimelt kahekesi... Ta oleks päris palju andnud selle eest, et koos Alveriga, selle kord lihtsalt naabripoisi, kord kellegi enama kui lihtsalt naabripoisiga, lossivaremetes hulkuda või järve ääres peesitada (ning mängida sealjuures, et ta on perekonna ainuke laps. Vennad ei tahtnud kuidagi sellesse idülli sobida.) Marki sõnul pidi Alver, see lootusetu ringikihutaja, tulema aga päris hilja, ning see tekitas veidrat rahutust, sest iga jagamata jäänud hetk sellest päevast tundus vähemtäiuslikuna, kui võinuks olla.
Päiksepaistelisest päevast sai aga vähemalt sama ilus õhtu. Saabuv pimedus oli pehme ja läbipaistev nagu sinine siidiloor. Kõikjalt õhkus vastu soojust, mis oli päeva jooksul talletunud ja vallandus nüüd tasaste hingetõmmetena.
Lilian oli end rõdule ümber õpikutevirna kerra keeranud ning püüdis keskenduda. Tegelikult oli lugemine mõttetu enesepetmine, ta teadis väga hästi, et hoidis hinge kinni, et Alver jõuaks kohale enne vendade saabumist. Õhtu lõhnad muutsid ta nii erksaks ja rahutuks, et see mõjus kerge joovastusena. «Jõuab, ei jõua, jõuab, ei jõua...» luges ta tekstiridade pealt, saades peaaegu igal leheküljel erineva vastuse.
Möödus miljon aastat, enne kui aias kostusid sammud ja siis vaikne: «Tere, lilleke, mida sa teed?» Alveri häälest polnud küll vähimatki väsimust kosta -- mitte, et see tema puhul kuigi võimalik olnuks. Ta lihtsalt koosneski puhtast energiast, mis oli segatud eluterve uudishimuga ja tembitud uskumatu annuse ettevaatamatusega. See oli väsitav, aga võluv.
Lilian saatis õpiku üle rõduserva lendu, see maandus etteheitva matsatusega maasikapeenrasse. Midagi nii kergemeelset korda saata oli puhas rõõm.
«Mis teen? Sellist ööd ei saa ju ometi maha magada. Ma tahan hulkuda!» ja lisas mõttes: «Kellegagi, kellel on nii ilusad silmad kui sinul, eksole!»
See, et Alver sõnagagi vendade järgi ei küsinud, vaid jalutamist heaks plaaniks pidas, tekitas Lilianis lisaks muule ka veidi kahjurõõmu. Mark oleks võinud seda kuulda. Siiski -- oli parem, et vendi veel polnud. Ta libistas end kiirelt üle rõduääre aeda ja juhatas Alveri tagaväravast välja -- juhuks, kui vennad peaksid parajasti järve poolt tulema. Oleks liiga halb õnn nendega väraval kokku saada.
Nad jalutasid suvemajade aedade vahelt äärelinna poole ja nautisid ööd, mis oli nagu päeval väljakuulutatud kevadpeo jätkumine -- aga seekord ainult valitud pealtnägijate jaoks. Kõik ümberringi oli kevadiselt ärevil ja elus. Puud hingasid tasakesi sooja ööõhku, sirutades äsjatärganud lehti, ja lilled kasvasid vaikse keskendunud nohinaga.
Öö oli erakordne ja maikrahv selle vääriline. Vibalik, pikkade koibade otsas massiivsed martensid, lohvakas kunstnikukäega õmmeldud pluus, väga pikad ja väga paksud nisukollased viikingijuuksed selja peal hobusesabas, lõuga katmas paaripäevane habemetüügas, ühes käes avatud veinipudel... ja suunurgas sigaret. Nagu Marlboromehe ja dogikutsika ristsugutis.
Poolsihitu lonkimine viis Liliani ja Alveri ühte vanadest parkidest, mis asusid linnakese kaugemas servas. Sillutatud teeradasid ääristasid uhked saja-aastased tammed. Siin-seal kasvasid põõsapuhmad, mõne kõrgema künka tagant avanes ootamatu vaade metsalagendikule, kaugel pärnasalu sügavuses vulises kosk. Üle käänulise ojasängi oli ehitatud sillakaari ning ühel sellisel nad istet võtsidki, kõlgutasid jalgu ja rüüpasid laiskade sõõmudega veini.
Alver heietas vaiksel häälel alguse ja lõputa jutulõnga, kui Lilian ootamatu veesulina peale võpatas. Otse nende selja tagant, teiselpoolt silda, kostus vali pladinat ja siis hele laksatus, mida nad esimesel hetkel ei osanud seletada. Viiv hiljem hüppas aga ka otse nende jalgade ees suur kala veest välja ja langes heleda sulpsatusega tagasi. Oli uskumatu, et nii väikeses ojas selliseid kalu leidus.
Lilian naeris: «Korralikus õudusjutus oleks pidanud silla alt kaks limast kätt välja ulatuma ja meist selja tagant kinni haarama. Ja siis tuleks välja, et vana mõisnik on ühe oma teolise viltuste vagude kündmise eest jõkke uputanud.» Siis küsis ta ülearuse kergemeelsusega: «Kas sa kummitusi usud?», ja pidi seda kohe kahetsema.
Teine vastas laisa üllatusega. «Ma ei teagi... Ei saa ju kindlalt öelda, et neid olemas ei ole?»
Hämar park näis muutuvat kõhedamaks. Seda poleks juhtunud, kui Alver oleks öelnud, et kummitusi pole iseenesestmõistagi olemas. Ümbritsev öö oli liiga maagiline, et kergekäeliselt midagi ülearust ütelda. Kindlasti mitte kummituste kohta. Alver oli aga paksunahaline nagu jõehobu ja ei tabanud üldse, et koht ei olnud kõige sobilikum vaimudest rääkimiseks. Ta vasikaripsmetega varjutatud silmadest oli näha, et see mõte hakkas talle meeldima.
«Kujuta näiteks ette...» alustas ta teise poolt kardetud jutulõnga.
«Kui sa näiteks öösel üles ärkad ja näed oma toas kummitust -- mida sa teeksid?»
«Annaks ilma pikemalt mõtlemata vastu pead! Ma ei salli võõraid oma magamistoas,» teatas Lilian pahuralt ja piilus ümberringi. Ilus oli, ja rahulik -- pealtnäha ei midagi hirmutavat. Kui, siis vaid õige pisut salapärane. Sõnajalapuhmad vanade tammede all kuulusid kindlasti haldjametsa -- sellises paigas ei saa sündida midagi halba. Aga siiski, ettevaatus ei tee kunagi halba. Pealegi kartis Lilian pimedust ning hoolimata enesesisendusest ja ümbritseva vaiksest rahust oli selles peidus ka kõhedust, mida tüdruk kangekaelselt püüdis mitte märgata.
Täiesti pahatahtmatult ei jätnud Alver asja sinnapaika: «Meil vanas majas kummitas päris korralikult.»
«Jajah,» poetas Lilian mitte eriti julgustavalt. Siiski mõjus vein vapruse peale hästi. Võibolla ei peakski kummitusi... kohe lööma minema?
Alver jätkas häirimatult: «Nendega võis ära harjuda. Alguses oli imelik, aga pärast -- las kolistavad.»
«Aga... on ju rotid ja tuuletõmme ja sellised asjad?» võttis Lilian tasakaaluks klassikalise skeptiku rolli.
«On selliseid hääli, mida rott teha ei oska. Isegi parematel päevadel.»
«Ega sa ei taha öelda, et ronisid pööningule, kui seal kummitas?»
«Loomulikult!» Alver oli siiralt imestunud: «Ma poleks ju kusagilt naaberkülast saanud järgi uurida, mis mu oma pööningul toimub. Mis nad ikka teha saavad.»
«Peast segi,» leidis Lilian, aga uudishimu näris: «Mis sa siis nägid?»
«Ei midagi. Keegi oli seal kindlasti, ainult näole ei andnud. Ta isegi puudutas mind...»
«Lõpeta ära!» viiksatas Lilian, sest nüüd hakkas see väheke liiga kaugele minema.
«Naabrimehel oli selle kohta oma teooria.» jätkas Alver segamatult.
«Ta oli selline vend, kes raius hauakivisid. Sa oled kindlasti näinud -- selliseid õuesid, kus on mitukümmend erinevat kivikolakat ja siis igaüks käib ja vaatab, milline neile kõige rohkem sobib.» Alver irvitas heatahtlikult. «Vend ise oli mingi kodufilosoof, rääkis tarka juttu ja otsis elu mõtet. Ta ütles, et mõni kivitükk pidi kogenud kiviraiduri jaoks olema äratuntavalt eriline -- tundub täiesti elavana, imelik olla haamriga ligi minna. Ta oli ise mõnikord tundnud, kuidas kivi teda vaatab. Ja kuulab. Teistmoodi koega pidid sellised kivid ka olema. Hauakivideks pidid hästi sobima -- pakkuvat surnule seltsi. Aga eriti karm olevat, kui vale kivi satub vale inimesega kokku, siis on jama majas...
Võta siis kinni, ühest küljest tundub see täitsa mõistlik jutt, teisest küljest... jälle selline energiate ja väljade jahu.» Alver tõmbas hinge ja lonksas veini. Ööbikud olid kuidagi vaikseks jäänud -- võibolla ehmatas neid see ühtlane madalahäälne jutukõmin jõesillalt.
«Kuidas siis on, tunned, et on tõsi, või mitte?» uuris Lilian.
«Kurat seda teab. Narr ju öelda, et tunned, et on tõsi. Ütleme siis nii, et tundub tõenäoline. Vanades majades on midagi erilist... Ilmselt selles mõisamajaski siin. Mis ise arvad?»
«Ma ei arva igaksjuhuks midagi. Pimedas pargis mina kummitusi ei usu.» Lilian oli kõhevil ja tahtis teemat vahetada, kuid siis märkas ta eemal puudesalus mingit liikumist. Tume kogu, mis nii kiiresti tüvede varju sulas, et võis kergesti ka silmapete olla. Lilian ehmatas tõsiselt, kuid kutsus siis kaine mõistuse kohe koju tagasi.
«Alver, vaata, kas seal on keegi?» sikutas ta teist varrukast. Alver heitis pärnasalu poole pilgu ja kehitas õlgu: «Mina küll ei näe. Sulle lihtsalt tundus.»
«Ilmselt tunduski -- sinu jaburate juttude pärast!» torises Lilian. «Ime ka, kui sa kõiki kummitusi ei ole selle aja peale üles äratanud.»
«Naistelora!» naeris Alver ja heietas segamatult edasi. Lilian kuulas poole kõrvaga ja leidis hämmeldunult, et kummitustelugu tundus tema esituses pigem huvitava kui hirmuäratavana. Alver oli hoopis uudishimulikum -- või siis ettevaatamatum -- kui võinuks arvata.
Korraga Alveri jutt takerdus. Kui poiss keelekaste järgi küünitas, sattus ta pilk pärnasalu poole uitama ning ... seal oli tõepoolest keegi! Tumedate puude taustal paistis hele kogu hästi silma. Pikad sihvakad jalad, idamaised puusad, mis läksid üle saledaks, painduvaks pihaks, vormikad ümmargused rinnad... Ainus, mis naise jumalannakeha kattis, oli ülastest pärg heledatel lahtistel juustel.
Kahe klaasi jagu värsket viinamarjaveini muutus Alveri soontes sulatuleks, keerdus kuumadesse pööristesse ja kihutas pöörase hooga läbi keha, nii et südamelöögid hakkasid hingamist takistama. Magus surin lendas läbi kukla sõrmeotsteni välja. Alles siis jõudis temani, küll veidi häguselt, et naine, keda ta vaatas oli ju alasti, ning et see pidanuks talle mingitel unustatud põhjustel kohatu tunduma.
Võõras naeratas talle, viipas ja kadus puude vahele, nagu poleks teda olnudki. Selles, et nähtu polnud siiski silmapete, oli Alver kindel. Samuti oli ta veendunud, et sündinud oli midagi ebatavalist ja erakordset ning ta uudishimu tõstis valvsalt pead.
Jutt ei tahtnud enam vedu võtta -- jalad kippusid vägisi viipele järgnema. Ometi tunnistas ta, et ei saa siiski sõna lausumata püsti tõusta ja metsa poole joosta, kuigi tahaks. Ta sai ka -- siiski küllalt ebamääraselt -- aru, et võib Liliani nii millegagi solvata.
«Alati on ju võimalik pärast ära leppida! Te olete ju sõbrad,» sosistas kiusatusekurat. Inglike teisel õlal viibutas sõrme:
«Kulla mees, ära mängi lolli! Või sõbrad! Ta ei annaks sulle andeks, kui sa ta just praegu ja just siia üksi jätaks. Oled sa mees või misasi?»
«Sa võid ju kohe tagasi tulla...» kehitas kuradike õlgu. «Nii, et ta ei saa arugi.»
Alver tundis end kaheksrebituna, aga tõmme pärnasalu poole oli tugevam, nii et ta andis lõpuks alla.
Ta ajas end häbeliku naeratusega jalule ja teatas, et läheb käib korraks.. põõsas ära.
«Ära mind siia ometigi üksi jäta!» ehmatas Lilian siiralt.
«Sa ei saa ju kaasa tulla, eksole. Pealegi ma olen siinsamas, nende kümne minuti jooksul ei juhtu sinuga kindlasti midagi.»
«Kümne minuti?!?» muutus Lilian murelikuks. Alver o l i süüdimatu tüüp ja temalt võis kõike oodata.
«Ma olen siinsamas! Sa oled täiesti turvalises kohas, usu mind.» Nende sõnadega marssis ta muretult vilistades puude vahele, südametunnistus õige veidike valutamas, sest p ä r i s lähedal ta Lilianile ju siiski ei olnud, aga antud hetkel ei olnud tal valikut.
***
Lilian niheles rahutult. Olgu, mis oli, aga sellises paigas oli kõhe. Miski häiris teda väga tõsiselt ja tunne, et peaks võimalikult ruttu ära minema, peitu pugema, põgenema, üha süvenes, aga see oli nii seletamatu ja sügavalt alateadlik, et ta ei teadnud isegi, kumba ta rohkem kardaks, kas joosta mööda pimedat pargiteed või jääda sinna, kus ta on.
Ta piilus läbi pimeduse pärnasalu poole. Nüüd oli küll kindel, et seal liikus keegi. Mingi pikk vari paistis korraks puude vahelt. Lilian hüppas hirmunult püsti.
«Alver!» hüüdis ta häälega, mis kostus õige haledana. «Alver! Kus sa oled? Tule kohe tagasi! Lõpeta oma lollid naljad ja... Kui sa kavatsed mind hirmutada, siis ma ei anna sulle elu sees andeks!»
Vaikus. Ainult puud kohisesid ümberringi.
Kuhu see Alver nüüd ometi jäi?! Oleks olnud päris kergendav, kui ta oleks mingi totra möiratusega põõsaste vahelt välja karanud. Aga Alver ei teinud isegi seda.
Huvitav, mitu minutit möödas oli? Äkki ta läks lihtsalt kaugemate põõsaste taha ja tema teeb ilmaasjata paanikat.
Teerajalt kostsidki sammud.
Põõsaste tagant paistis tulija tuttavlikult pikakasvuline kogu, kuid see ei olnud Alver.
Liliani esimene tunne oli pöörane ehmatus. Teine, hoopis kainem ja teotahtelisem mõte oli: kust leida kaigast. Tüdruku pilk peatus peopesasuurusel munakivil otse ta jalgade ees. Ta võttis kivi pihku ja puges ise jõe kohal kaarduva silla alla varju.
Tulija sammus kiirustamata mööda rada. Paistis, et tegemist oli uitajaga, kes, nagu nemadki, oli linnast välja ööd imetlema põgenenud. Mehe olek tundus hajameelse ja ohutuna ning Liliani hirm hajus aegamisi. See mees ei olnud kindlasti see, kelle lähenemist ta äsja alateadlikult karta võis. Pigem pakkus tulija talle hirmu eest kaitset. Kükitamine tundus tobedana, eriti kuna teda võidi avastada, ja ta tõusis püsti.
Jalutaja jäi talle heatahtliku üllatusega otsa vaatama.
Ei, ohtlik ei olnud see inimene küll mingil juhul, kuigi oli küllalt veider. Temas oli midagi ajatut, seletamatult arhailist. Tulija kandis lohmakaid pooldesäärde pükse ja lihtsat varrukateta särki... pealegi oli ta paljajalu. Selge see, äärelinna boheem! Sealkandis suvitas linnakese kunstnikurahvas ja see noorhärra nägi välja täpselt nagu üks unetu pottsepp.
Mees silmitses samuti häbelikult oma paljaid jalgu. Astus siis lähemale: «Ilus öö, eksole? Lihtsalt võimatu on seda maha magada.»
«Tõsi!» naeratas Lilian ja leidis, et tal ei ole midagi võõraga juttu ajamise vastu. Pigem isegi oli midagi selle poolt. Mehe õlgade siru-ulatus oli usaldustäratavalt lai ja Liliani pilk kiitis selle innukalt heaks. Hirm oli kadunud ja pealegi oli ta just hakanud end kuidagi väga mahajäetuna tundma.
«Paljaste jalgadega on lihtsalt mõnusam,» viipas teine oma murul mõnulevatele varvastele. «Proovi ise.»
Lilian võttis kingad jalast ja tundis pehmet jahedat rohtu taldade all. See oli tõepoolest mõnus. Pehme. Siidine. Natuke kõdi.
«Kas sa elad äärelinnas?» küsis ta oma esialgse oletuse kinnituseks.
«Mitte päriselt.» vastas teine ja naaldus sillakaarele. «Linnast veidi väljas. Mulle linnad ei meeldi. Liiga palju inimesi. Mulle meeldivad pargid nagu see... vanad puud on ilusad.»
Lilian noogutas. Kasvava kergendustundega. Kui mees korraks selja tema poole keeras, poetas tüdruk kivi käest maha.
«Kuigi...» ütles võõras ringi vaadates. «See sild ei ole kaugeltki kõige ilusam koht siin pargis. Tule, ma näitan sulle midagi palju paremat!»
Hetkeks oli Lilian kahevahel. Esiteks mõtles ta Alveri peale, teiseks mõtles ta võõrastega kaasaminemise kui sellise peale, aga ta tundis selle kunstniku vastu vaistlikku usaldust, ning see polnud teda kunagi alt vedanud. Ja Alverile on see ainult paras!
«Mis su nimi on?» küsis ta, justnagu oleneks sellest, kas ta läheb kaasa või mitte. «Jaanus,» ütles teine veidi kärsitult ja viipas käega. «Lähme nüüd. Tule nüüd rutem!»
«Miks rutem?» uudistas Lilian üllatunult. Mees ei vastanud, vaid hakkas ilma pikemata minema, ja Lilian astus kuulekalt järgi. Jaanus oligi just selline mees, kellele lihtsalt pidi järgi jooksma, see tundus iseenesestmõistetavana.
Nad ei olnud kuigi kaugele jõudnud, kui Lilian arvas selja taga kuulvat mingeid hääli. Pimedusest abitud silmad ei tabanud aga muud kui kummalist liikumist. Nagu oleks neljakäpakil ukerdav inimene väga vaevaliselt mööda silda koperdanud ... See ei saanud ju ometi Alver olla?
«Jaanus, oota!» ütles ta eeskõndijale, kuid see ei peatunud, sosistas vaid: «Tasa! Tule!»
«Jaanus!! Keegi on sillal!» läks ka Lilian sosinale üle, kuid eeskäija surus sõrme suule. Lilian kehitas õlgu, aga otsustas kaasa mängida. Ta ei olnud päris kindel, et oli tõesti midagi näinud, pealegi läks see talle oluliselt vähem korda, kui see paar laiu õlgu, mis oli nii ahvatlevalt käeulatuses. Jaanuse selg oli vaatamisväärsus: tugevad, vormikad lihased voolisid ta selgroo sügavasse vakku ja selle joon kadus kuhugi magusalt keelatud ääremaadele, mis sujuvas käimiserütmis tundusid iseäranis vastupandamatud. «Pottseppadel on tõenäoliselt väga jõudunõudev töö.» mõtles Lilian vaikselt itsitades. Ühesõnaga -- ta otsustas, et ta tähelepanu oli täiesti hõivatud. Põrgusse Alver.
Pargiserv, kuhu nad jõudsid, oli aegade jooksul metsistunud. Lõikamata hekid ummistasid teid ja vanade tammede vahel kasvas lepavõsa.
Jaanus liikus puude vahel vaikselt ja kiiresti nagu teaks ta kõiki madalamaleulatuvaid oksi peast. Korraga aeglustas mees sammu. «Vaata!» viipas ta käega.
Avanev vaatepilt oli mõjuv. Paari laiema tamme varjus magas tilluke valge tempel. Aeg oli kivinikerdustele halastanud -- need olid endiselt peened ja täiuslikud. Valge kivipitsiga kaunistatud katuseservad ja aknaorvad kuulusid muinasjutumajakesele, kõrge uksekaar meelitas külalislahkelt sisse astuma.
«Ilus...» ohkas Lilian südamest.
«See on hommikutempel. Koht, kus kunagi tähistati kõiki õnnelikke algusi. Kevadel on siin ilus. Siis, kui puud hakkavad roheliseks minema. Ma vaatan neid sageli -- lehteminek tundub iga kord kordumatuna, aga ometi juhtub see lugematuid aastaid igal kevadel. Kas sa oled kunagi mõelnud, mis tunne võiks olla vanal saja-aastasel tammel endal, kui ta kevadel uusi lehti kasvatab?»
Lilianil oli nii kummaline kuulata, kuidas üks mees, liiatigi täiesti tundmatu, räägib talle selliseid asju nii vabalt ja rahulikult, justnagu oleks see sama loomulik kui hingamine. Selles polnud midagi võltsi, ei mingit poosi või tagamõttega mängu, see oli täiesti ehe. Jaanuse usalduslik toon. Lõhnav kevadeõhk. Ööbikud, kes olid taas laulma hakanud. Pehme huulekurd Jaanuse suunurgas. Piisav, et lolliks minna ja mõneks ajaks jäädagi. Lilian tundis kiusatust sellele soovile järele anda.
«Kas sina oled mõelnud, mis tunne võiks olla elada puuna... Lasta lindudel okstesse pesa teha ja tunda oravaid mängimas? Tunda, kuidas kevad tuleb?» meeliskles teine omasoodu.
Lilian ohkas. Parem mitte oma pead vaevata. Las see hetk lihtsalt kestab.
«See oleks ilus...» leidis ta. «Rahulik.»
«Aga kui sa saaksidki päriselt proovida? Kui keegi tuleks ja sulle sellist võimalust pakuks -- kas sa julgeksid?» Jaanus astus paar sammukest lähemale ja kuigi ta häälest kostus, et ta tegi nalja, ei suutnud Lilian päriselt kaasa minna. Põrkas pisut tagasi. Midagi oli seal valesti.
Korraga kostis terav ulg. Ootamatusest võpatasid mõlemad, sest hääle raevutsev toon kõlas uskumatult tontlikult. Lilian tundis, kuidas ta keha pudedaks soolasambaks muutub. Ka Jaanus pöördus hetkeks hääle poole. Tema ja tüdruku vahel oli vaid pool sammukest maad ja sellepärast Lilian nägigi. Jaanuse kuklal, seda katvate heledate juuksekahlude vahelt läigatasid kaks silmavalget. Tüdruk raputas kergelt pead, et pettekujutlust peletada, kuid siis nägi ta selgesti, kuidas mehe kuklas kaks silma korraks sulgusid, et siis jälle avaneda ja paari juukseloki tagant talle otsa vaadata. Siis nägi ta selgesti suud, sirget ninajoont. Nägu. See vaatas talle otsa. Läbi juuste. Läbi juuste Jaanuse kuklal.
Hetkeks mõtles Lilian, et ta minestab.
Järgmisel hetkel lendas ta nagu lingust pääsenu läbi metsistunud võsa, ja tormas edasi, hoolimata sellest, et kleit jäi kusagile kinni ja selle pidi puruks tõmbama, hoolimata okstest, mis talle näkku peksid, nõgestest, mis jalgu kõrvetasid ja kiviklibust ning teravast puuprahist, mis paljastele taldadele haiget tegid. Ta kihutas valgete väravakaarte vahelt läbi ja sealt mööda kruusast pargiteed edasi otse linna poole. Korraks üle õla taha vaadates nägi ta Jaanust, kes seisis pargiserval puutüvele nõjatudes ja talle järele vaatas. Liliani pilku kohates viipas seisja, nagu hüvastijätuks.
Alles siis, kui tüdruk koduväravast sisse lendas, märkas ta, et jätab aiatee valgetele kiviplaatidele määrdunud jälgi -- paljastest jalataldadest immitses verd. Polnud ka ime.
Lilian surus otsaesise vastu jahedat väravaposti ja püüdis rahuneda. Mis siis nüüd ikkagi juhtus? Meelepete? Mingi pottsepaloru tegi tema kulul haiget nalja? Olgu mis oli, seal pargis oli keegi, kelle heas tahtes ei saanud kindel olla ning Alver jäi sinna. See, et tema üle hiljem naerdakse, ei ole üldse nii hirmus kui Alver sinna üksi maha jätta.
Liliani vennad magasid sügavalt nagu trollid. Sellised nägid nad oma kahemeetriste käte ja jalgadega ka välja, kuigi olid loomult üsna leplikud. Isegi nii leplikud, et suutsid Liliani tungivate palvete peale ilma suurema porinata silmad lahti lüüa ja väheks ajaks lahti jättagi.
Lilianil jätkus kainet mõistust neile tondilugudest hoopis maisemat juttu rääkida. Vennad tirisid ohates püksid jalga ja leidsid, et peavad vist tõesti sõbra hädast välja aitama.
Väljas hakkas valgeks minema. Kui nad parki jõudsid, helendas taevas juba üsna hommikuselt ja öine lumm oli kadunud. Puud ja põõsad ei pärinenud enam mõnest muinasjutumetsast, vaid olid tavalised vanad mõisapargipuud, mis on parasjagu igakevadiselt lehte minemas.
Sillal ei olnud Alverist mingit märki. Ainult üks Liliani king vedeles maas -- teist ei paistnud kusagil. Mark saatis noorema venna ja õe põhjapoolse värava juurde, ise lubas aga pärnasalus ära käia. Paistis, et vennad arvasid, et leiavad kusagilt oimetukspekstud Alveri. Lilian ei teadnud aga isegi, mida õieti otsima peaks. Ta oli lihtsalt väga sügavas segaduses, asjalik tegutsemine hoidis mingil moel reaalsuseraame koos.
Väike tempel värava kõrval paistis päikese käes veel ilusam kui see õhtul hämaras oligi. Puude vahel ei paistnud õnneks ühtegi teist inimest peale nende ning Lilian usaldas templile lähemale astuda. Avarast uksekaarest paistis tillukese katusealuse vähene sisustus -- kaks pinki ja nende vahel nishsh, millest jooksid alla mõned teab kui vanad küünlavahanired. Algustetempel siis...
«Kui keegi pügaks neid põõsaid, kannaks risu kokku ja niidaks heina maha, võiks see parginurk väga ilus olla,» leidis Lilian, sest hoolimata lokkavast hooletussejäetusest leidis silm ikka veel pargi kunagisi piirjooni. Need umbekasvanud põõsad olid rododendronid, siinsamas kasvas metsistunud jasmiinihekk... Siinseal paistsid mõned hallist kivist skulptuurid, mis kunagi templit kaunistasid. Nüüd olid needki üpris samblassekasvanud ja risu alla mattunud. Üks neist, templile kõige lähem, oli künkal istuv mehekuju, mis möödujatele viipas, nagu kutsuks neid katuse alla jalgu puhkama. Tegemist oli mingi mütoloogilise tegelasega, tundus, sest kuju korraga kahte suunda vaatavat pead kaunistas loorberipärg ning ta külalislahkes zhestis oli kübekene teatraalset surematust. Väravatejumal, meenus Lilianile mingi ammuloetud kunstiajalooline raamat, alguste kaitsevaim -- kahe näoga Janus.
Korraga hakkas maapind kõikuma, või nii vähemalt tundus. Lilian komistas Januse ette astudes ja surus pihud kuju samblassekasvanud näole, ise uskumata, et ta midagi nii kuutõbist võiks hetkekski tõsiselt võtta. Paar liigutust ning kuju nägu -- vähemalt üks neist -- oli samblast puhas. See oli arusaamatu, mõistusevastane, aga nii ilmne sarnasus öise kaaslase näojoontega ei jätnud mingit kahtlust.
«Mida sa seal teed omast arust?» imestas Kristjan, kes ei saanud aru, miks ta õeraas, kes just äsja Alveri pärast niiväga mures oli, nüüd korraga juba mõnda aega vana kuju ees seisis.
«Otsime Alverit või vahime niisama?» porises ta magamata inimese õelusega.
«Jajah....» leidis Lilian hajameelselt ja astus edasi. Ta vaatas teel mitu ja mitu korda tagasi, silmad uskumatusest pärani. Kuju seisis endiselt templi kõrval ja viipas värava suunas ning see viibe võis olla nii kutse kui hüvastijätt.
Mark ootaski neid. Tema ilmest paistis, et ta oli kõvasti kahtlema hakanud, kas neil ikka oli sügavat mõtet ennast maast lahti ajada ja oli selge, et see kahtlus tegi teda pahuraks. Iseenesestmõistagi ei olnud pärnasalus Alverist jälgegi. Ilmselt oli poiss juba ammu maha löödud või siis koju läinud, mis talle, Markile, tundus veel eriti usutavana. Kummalgi juhul ei olnud neil seal enam midagi teha. Vanem vend põrnitses Liliani altkulmu. «Olgu, mehed-vennad! Otsime mu kinga üles, siis võib vist tõesti ära minna.» ütles ta vabandavalt. Nüüd Lilian vähemalt teadis, mida otsis. Kujusid.
Ühe põõsa all oli siil ennast mõnusalt kerra keeranud. Ta hallist graniidist selg väljendas õndsat unerahu. Uskumatu, et ta oli niiviisi juba palju aastakümneid maganud ja ei saanud ikka küll, vaid magas endise isuga.
Künka taga mängisid kaks karupoega, tagumistel jalgadel püsti nagu maadlejad. Mõnus tumepruun kivi tundus vaatajale ehtsa karusnahkse kasukana.
Vennad koputasid oimukohale, istusid sillale maha ja tegid suitsu. Nendele aitas.
Sillast mitte eriti kaugel kasvas vana paju. Lilianile meenus, et Jaanus oli teda sillalt ära viies vana puud silmitsenud. Jalad tõrkusid mingi ebameeldiva eelaimuse ajel, kui ta paju poole kõndis. See poolkuivanud puu hirmutas teda, aga päevavalgus ning vennad, kes sealsamal sillal istusid, andsid julgust.
Paju alt leidis Lilian oma puruksrebitud kinga.
Kuivanud okste vahel, mis peaaegu vastu maad langesid, varitses üks hallist maakivist olevus.
Mitte Kerberos, selleks oli loom liiga maine, ka mitte lihtsalt hunt, sest ta lõuad olid liialt võimsad, kihvad liialt pikad ning teravate küünistega käpad sarnanesid pigem kassikäppadele. Metsaelaja koon oli kurjakuulutavalt kirtsus, paljastatud kihvad ja kurjalt kissis kiskjasilmad ei tõotanud midagi head. Kivikuju õel ilme hirmutas isegi kaines päevavalguses, mis siis veel, kui...
Looma tagumistest jalgadest olid killud välja löödud. Keegi oli kunagi võtnud kangi ja selle elaja tagajalad purustanud. «See mu ilmselt päästiski,» leidis Lilian ise samal ajal imestades, kuidas saab ühe kivikuju kohta midagi sellist üldse mõelda ja seda sealjuures uskuda.
Alver rääkis ju... halbadest kividest. Kas kujur oli selle vana tumehalli kivi hingest nii hästi aru saanud, et raius sellest just niisuguse kuju? Või oli see kunstnik ise, kes kujule sellise hinge sisse puhus? Saatis oma mustad mõtted säärase soerdi kujul maailma ringi hulkuma. Lilian taganes silla poole, julgemata peletisele selga keerata, kuigi see oli nii ilmselgelt kivist. Mis sest, et kivist, mitte miski hinna eest ei oleks Lilian teda enda selja taha usaldanud. Ta leidis ka, et ei suuda end sundida kuju puudutama. See oleks ta sõrmede all võinud korraga liiga elusana tunduda.
Ta palus vendadel veel natuke aega vähemalt sillalgi istuda ja teda oodata. Päris üksi ei tahtnud Lilian parki jääda, sest hoolimata turvalisest päevavalgusest võis ju juhtuda, et see... loom... veelkord ellu ärkab.
Kujud. Pärnade vahel polnud neid üldse vähe. Kaks poisikest, üks paljas nagu porgand -- vallatlev Cupido, teine lausa tänapäevaselt riides, kuid üsna sarnase inglinäoga. Poisid mängisid keskendunult, nagu lapsed ikka, ning neil oli selleks terve igavik.
Väike valgest kivist kits jõi ojakalda ääres, rammus mahedast maakivist metsis uhkeldas künka otsas... Lilian leidis isegi ühe kiviliblika.
Pärnasalu tagumises servas varjusid viimaste ülaste vahele alasti nümf ja teda imetlev surelik, metsikud juuksesalgud õlgadel ja lillepärg peas. Lilian läks lähemale. Noormees vaatles veidi hämmeldunud ilmel tüdrukut, kes kelmi haldjana tema poole sirutus. Mehe väljasirutatud käe sõrmed olid peaaegu kaaslanna õlga puudutamas, ta pea oli veidi viltu -- mõtlik, keskendunud, samas häbelikult õnnelik. Selline hetk, mille kestel jõutakse vaid soovida, et see veel veidi kestaks, kui ta juba läbi ongi.
Teineteise poole sirutunud, olid nad ümbritsevale kummaliselt suletud -- samamoodi, nagu värskelt armunud on kõige muu suhtes lausa uskumatult kurdid ja pimedad. Lilian tundis end ülearusena ning lahkus häbelikult. Haavunult.
Oli enam kui selge, et kivist noormehe jalas olid kivist martensid, et ta seljas oli kivist pluus, mille kivises taskus paistis peituvat pakk kivist sigarette. Asi, mida Lilian näha ei suutnud, oli see nägu... Kui -- sõber -- seletamatutel asjaoludel kiviks muutub, siis tuleb seda lihtsalt sündinuks tunnistada, kuigi see käib üle mõistuse. Asi, mis oli talumatu, oli see õnnelik ilme. Lilian tundis, et ta oli millesti väga ilma jäänud.
Ta mõtles Jaanusele, väravatejumalale, ja tundis ennast veelgi enam hüljatuna. Mõttetult asise ja argisena, nii et see oli hullem kui vaesus.
Pargis kasvas kümnete kaupa tammesid. Aeg voolas neist mööda, linnud laulsid nende laiades võrades ja oravad tegid sinna pesa. Lilian vaatas, kuidas vanad puuhiiglased õnnelikul ilmel lehte lähevad, ja ei olnud enam milleski täiesti kindel.
Jubedusega meenus talle Alveri jutt vanast kiviraidurist, kes tundis, et mõned kivitükid olla kuidagi... elusad. Ja teistsuguse koega. Kui kivi võis inimeseks muutuda ja inimene kiviks, siis ükskõik kummast need tükid siis sa ei olnud, kogenud kiviraidur võis erinevust tavalisest maakivist ehk aimatagi.
Lilian imestas, kas nendelt tammedelt lõigatud oksad võiksid ka veel mingil moel elus olla. Või käis kõik, mis toimus sealpool piiri, siiski hoopis teistmoodi... ta teadis, et jääbki ainult oletama. Valge tempel, mida valvas väravajumal Janus, oli küll uks, mis võis mõnikord avaneda, aga kuhu sealt minnakse ja mida seal nähakse, seda võisid teada ainult need, kes julgesid minna.