Petr avas aupaklikult ukse. Ta peaaegu, et kummardas mulle. Imestasin sisimas, mis ometi lahti on -- peale seda, kui hommikusöögi lauas dermitooriumi ylem teada andis, et Chron ootab mind esimesel võimalusel, lisades sinnajuurde, et ma ei pruugi täna tundidesse tulla -- käitusid ylejäänud inimesed minuga nagu peatselt kroonitava kuningaga. Hoolimata sisemisest rahutusest säilitasin välise rahu ja malbuse. Olin nagu iga teine tavaline teise astme Õpilane, kes kandis tumedat ilustusteta ryyd, oli kuulekas ja ei rikkunud korda. Teise astme Õpilasi Chron vastu ei võtnud. See polnud tavaks. Arvatavasti see tekitaski kogukonnas segaduse.
Astusin Chroni kabinetti. Lihtsa ruumi sisustuse moodustasid raamaturiiulid, hiigelsuur laud, kaks kõrge korjuga tooli, kamina ees madal pink ja veeolendit kujutav maal, mis kattis terve parempoolse seina. Aknaid ruumis polnud. Need polnud tegelikult ka tavaks.
Chron seisis kamina juures ja silmitses põlevaid halge. Ymber pööramata viipas ta käega, et istuksin. Järgisin käsku.
Ta kohendas tuld ning istus siis teisele poole lauda. Halli ryy kapuuts kattis peaaegu täielikult ta nägu -- silmi polnud näha. Olin kuulnud räägitavat, et tema pilk on nii terav, et kui ta sulle otsa vaatab, siis jääd pimedaks. Yhtki faktilist tõestust selle kohta polnud mul õnnestunud leida.
Istusin langetatud päi, silmitsesin oma käsi ja pyydsin mõelda mitte millelegi. Tajusin ruumi pinget ja pyydsin sellega kohaneda.
«Kõik see, mida kavatsed peale vestlust kirja panna, on plagiaat,» lausus Chron viimaks.
Vaikisin.
«Isegi need sõnad ja dialoog enne tegelikku mõttearendust on juba olnud.»
Vaikisin.
«Mnjah, sul on õigus -- sarnaste vormidega lugude sisud on erinevad, kuigi loomis- ja ehitusmaterjal on yks ja seesama -- sõnad. Erinevad sellepärast, et loomise taust on erinev.»
Vaikisin.
«Mida sa teada tahad?» Halli kapuutsi alt kostuv hääl kõlas pehmemalt.
Avasin suu, ent enne kui midagi öelda jõudsin, vastas pehme ja kume hääl minu eest.
«Eelkõige kysid sa, et kuidas nii, kuidas tahan mina teada, kui ma isegi ei tea, miks mind kutsuti.»
Panin suu kinni ja noogutasin nõustuvalt.
Chron naaldus vastu tooli kõrget seljatuge ning näis millegi yle tõsiselt kaalutlevat. Tema vasaku käe nimetissõrm toksis ylahuult.
«Kindlasti kysitakse sult kunagi hiljem, et kus oli selle loo algus, lõpp ja milline tähendus sellel on?»
Noogutasin ja julgustust saanuna valmistusin midagi ytlema. Mida, jääb saladuseks, sest Chron kummardus laua kohale ja andis viipega märku, et teeksin sama.
Laual oli hulk koonuseid, kerakesi, karbikesi, tööriistu, raamatuid. Esemetes olid esindatud kõikmõeldavad värvid ja värvused. Yhelgi asjal polnud konkreetset värvi, sest need vaheldusid pidevalt.
Chron pistis käe raamatute ja kuupide vahele ning tõmbas välja keskmise suurusega kera. Ta hoidis seda avatud peopesal. Viisakalt lähendasin oma näo kerale, et seda vaadelda.
Jah, see oli Maa. Planeet, millel on elu ja kõige levinumaks eluvormiks on «homo sapiens». Nägin pilvi yle mandrite voogamas, ookeanidel syndivaid torme, aimasin ära tihedalt asustatud maakohad.
Chron osutas sõrmega, «näed, siin on see piirkond, kus peaksid olema vihmametsad. Inimesed nimetavad neid oma planeedi kopsudeks. Niipalju on neist praegu järel.» Seda polnud just palju, võrreldes sellega mis oli. Neelatasin. Teadmine on üks asi, nägemine midagi muud.
«Siin on suured metsa-alad, näed?»
Pealtnäha ühtlast metsamassiivide tumerohelist vaipa inetasid hiiglaslikud tühimikud -- hoolimatult maharaiutud puude asemel laiusid laialisongitud ja elutud maalapid.
«Vaata seda siin,» osundas nimetissõrm linna. Planeedi yks suurimaid linnu säras tuledes, kuigi oli suvi. Kaunites aedades voolas vahuvein ja sädelesid teemandid. Peatänavatel liikusid klanitud kontoriametnikud ja sõitsid pikkades ridades autod. Kõrvalistel uulitsatel ja mahajäetud majades inimesed elasid, systisid, surid, magasid, kerjasid... politseinikud peksid tillukesel parkimisplatsil poisikest, kelle sõrmede vahelt oli asfaldile pudenenud leib.
Pöörasin pilgu ära. Chron asetas helesiniselt kumava kera ettevaatlikult alusele ja istus tagasi sygavale tooli, toetades laupa ristatud kätele.
Nii kummaline oli suhelda inimesega, kelle nägu kattis suures osas kapuuts.
«Kuidas synnib sinu loodud maailmas niisuguseid asju, kui sinu algidee on hoopis teistsugune?» pärisin viimaks.
«Minu algidee on tasakaalustatus. Minu unistus ja eesmärk on mõtlev olend, kes yha arenedes ja juurde õppides õpib mõistma asjade olemust ning viimaks on suuteline mõistma tasakaalu ideed.» Ta vaikis viivu ja jätkas siis: «Seni, kuni looduses puudub mõistuse kandja, on maailma tasakaal paigas. Niipea, kui ilmub asjade olemuse yle arutlev olend, antud juhul siis homo sapiens, hakkavad asjad millegipärast viltu kiskuma. Inimese ja tsivilisatsiooni seisukohalt olulisi avastusi ja leiutisi hakatakse kohemaid kasutama hävitamiseks.«
Ta vangutas pead. Mina kuulasin huvitatult.
«Mul on niigi vedanud,» jätkas Chron. «Kui yks inimtsivilisatsioon tegi endale lõpu peale elektri avastamist, teine peale tuumajõu avastamist, kolmas peale biorelva loomist, siis see siin on kuidagi suutnud kõigi nende asjade keskel ellu jääda. Selle asemel aga hävitab ta usinalt oma elukeskkonda, saeb oksa, millel ise istub, nagu vist öeldakse. Ja määrab end niimoodi aeglasele hävingule,» lõpetas ta nagu pisut hämmeldunult omaenese sõnadest.
«Sa oled alati mõnisada tuhat olendit hukkuvast maailmast päästnud. Maa erinevad ristikummardajad usuvad igayks ise moel, et nende usk kindlustab neile sellelaadse pääsemise. Kust neil selline arusaam? On see nii?» arutlesin ja kysisin mina.
Chroni syles lebav parem käsi tegi ebamäärase liigutuse.
«Noh, tegelikult võtan ma välja need, kellel on liigi eksisteerimise jooksul välja arenenud kõige parem geneetiline kood, kelles on kõige rohkem Mõistmise algeid. Religioonivormil on siin kyll vähe kaalu. Kuigi jah, kui nii mõelda, siis on mingeid tendentse esinenud, aga mitte olulisel määral.»
«Kas ...?»
«Ei. Sa ei vaja seda teadmist.» katkestas Chron mind järsult. «Õnneks on olnud ka edasiminekut. Kui katsetuste ja loomiste algusaegadel oli mul raskusi vajaliku arvu nõndaöelda õigete leidmisega, siis nyyd on Mõistmise alge kandjaid oluliselt rohkem kui need mõnisada tuhat. Tegelikult teeb mulle muret see, et isegi kriitilise massi yletamisel ei näinud ma mingeid normaliseerumise ehk siis tasakaalustumise märke. Vastupidi, peale suurte valitsussysteemide vahelise vastasseisu lagunemist on asi päris käest ära läinud. Vägivalda ning vaimuhaigusi yha tekib ja tekib. Sõdu puhkeb iga päev igas planeedi nurgas...»
«Inimesed ei suuda mõista, kuidas keegi võib lubada kõike seda õudust, hoolimatust ja kylmust syndida lasta...» Mu vihje oli ilmne.
«Et peaks toimetama nagu «deus ex machina» või?» kysis Chron malbelt.
Ta kummardus taas yle laua minu poole.
«Tegelikult olen seda meetodit korra kasutanud. Ajaarvamise järgi olid miskid 60-d, kui peaaegu oleks tuumaraketid lendama hakanud. Aga samal ajal arenes armastust ja rõõmu jutlustav liikumine ning mulle tundus, et see on just see, mida vaja. Aga sellest kujunes uimastipilvedes hõljumine ja lihtsalt logelemine.»
Viivu pärast Chron jätkas: «See inimkond ei näe võimalusi, mida talle antakse. Oma ja teiste elu määramisel on alati palju valikuid -- paremaid, halvemaid, keskpärasemaid. Kättejõudnud ajastu olend ei mõtle kaugemale iseoma elust. Ta elaks nagu igavesti. Ta on surma oma eksistentsist välja lylitanud ja sellega koos ka järgnevad põlvkonnad. Inimene on valinud elamise viisiks «siin ja praegu». Ja see tähendab hävimist,» naeratas ta nukralt.
»Enesehävituslik protsess on võtnud kummalised vormid. Esikohal pole enam mitte otsene fyysiline tapmine, vaid kaudsed suretamise vormid -- looduskeskkonna saastamine, yksikisiku ymbritsemine võimalikult kahjulikest ainetest loodud tehisymbrusega, sisuliselt toiteväärtuseta toidu pakkumine isegi imikutele,» rääkis Chron edasi.
«Sul on vist sellest kahju,» oletasin.
«On kyll. Kummaline, aga see on nii. Maa tsivilisatsiooni mõningad osad on suutnud luua nii palju huvitavat. Samuti on inimesed loonud nii palju paralleelmaailmu oma maailma kõrvale. See on ainus tsivilisatsioon, mis on olulise osa oma eksistentsi ajast pyhendanud otseselt igapäevaeluks mittevajaliku -- kirjanduse, kunsti, muusika loomisele. Võtame näiteks Beethoveni 9. symfoonia. Oled seda kunagi kuulanud? Huvitav, kust selline imeline anomaalia kyll pärineb?» lõpetas ta mõnevõrra ootamatu kysimusega iseenesele. Või mulle?
«Julgeksin spekuleerida, et antud inimkond loob endale ebateadlikult masohhismiks sobiva ymbruse, millega toimetulekuks tuleks oluliselt vaeva näha. Kuna aga see tundub yletamatu takistusena, siis põgenetakse omaenese «loomise» valdkonda?» pakkusin eneselegi ootamatult välja pähe turgatanud võimatuna näiva idee.
Ruumis võttis maad vaikus. Tundsin, et olen yletanud piire, mis kirjutamata valitsevad Õpetaja ja Õpilase vahel. Õpilane ei räägi, kui temalt konkreetselt ei kysita. Minult ei olnud kysitud. Chroni terav pilk (mis siis, et silmi polnud näha!) mu õhetama löönud põskedel, tumeda ryyga kaetud õlgadel ja kahvatutel ristatud kätel andis seda mõista terve minutipikkuse igaviku.
Seejärel andis ta märku uuesti laua kohale kummarduda. Ühegi sõnaga mu eksimust kommenteerimata.
Keskendusime uuesti meie vahel helendavale kerale. Silmitsesime tummalt helesinist ja rohelist kuma. Hingasime sisse planeedi õhku, haardusime seda ymbritsevasse infovälja lubades lõpututel infohulkadel läbida me meeli ja tajusid. Suurmagnaadi rahulolev naeratus..., tuhandeaastase puu kukkumise ragin... hoolikad käed ehitamas piiret hoidmaks haruldase taime kasvamise ala turistide ahnete pilkude eest... symfooniakontserdi viimane viiulikeelel värelev noot... viimane lind oma liigist vaatamas viimast korda enese ymber... lapsenaer, mis vallandub puhta vee pudelit nähes... ja käed sirutumas selle järele...teadlased kummardumas oma elutööde kohale, mille tähtsus mahub meetermõõdustiku millimeetrisse... lapseootel naine suurlinna sudusel tänaval... kunstimuuseumist hinnalise maaliga pagev röövel... põhjapoolkera karmis kliimas puhkenud lillede lõhn...tuumareaktori mikroskoopiline, märkamatu leke... televisiooni ylekanded sõjalise konflikti kolletest...
Kukkusin istmele. Tundsin, nagu tahaks mu pea lõhkeda. Ja ma ei teadnud, kas see oli valu- või võlutuse tunne. Oletatatavast häbematusest tekkinud kohmetus oli kadunud.
«Milline sihipäratus! Milline mitmekesisus!» sosistasin omaette.
Chron noogutas. «Eks ole, ei mingisugust yleplaneedilist yhtsust, ei mingisugust yhist pyydlust yhe eesmärgi poole. Igayks keskendub ainult iseenesele olles kaotanud arusaama endast kui osakesest suuremas mehhanismis.»
«See on siis ju kaos,» laususin mina.
«Jah, nagu ma juba ytlesin, on areng reeglipärasusest pehmelt öeldes kaugel,» ytles Chron.
Ta vaatas seinariiulil seisvat liivakella, mille hõbedane sisu aeglaselt allapoole voolas.
«Sul on vist aeg,» arvas ta.
«Kui sa nii ytled,» nõustusin ma ja tõusin. «Sina valitsed aega ja kõike, mis selle sees leida on.»
Kummardasin Chronile, kes oli samuti püsti tõusnud, sinirohelise kera pihku võtnud ja seda pingsalt silmitses nagu näolihaste seisundi järgi oletada võis.
«Miks sa mind siis õieti kutsusid?» kysisin ma julgustatuna mõttest, et olen juba nagunii seadust rikkunud ja parandada seda on ysna raske ja yks jultunud kysimus ei tee asja enam hullemaks, kui see juba on. «Ma pole maailmade loomise kursust ju veel isegi mitte alustanud.»
Chroni peened ja kitsad huuled naeratasid kapuutsi all.
«Sinust räägitakse.»
Oleksin tahtnud talle otsa vaadata, aga ikka varjusid ta silmad ryy serva taha.
«Ma pyyan olla hea õpilane,» ytlesin tagasihoidlikult.
Chron noogutas. «Kohtumiseni.»
Kummardasin veelkord, avasin ukse ja lahkusin ruumist kavatsusega salvestada iga sõna sellest kummalisest kahekõnest. Siis aga taipasin, et see on mõttetu -- nii olid toiminud kõik enne mind ja toimivad ka pärast mind. See oli reegel. Chron teadis seda. Aga ta pidi teadma, et mina ei pane midagi kirja, kuna reedaksin sellega ka iseenda. Olin kindel, et sarnase sisuga dialoog oli toimunud esmakordselt ja võib-olla ainukordselt oli Õpetaja provotseerinud oma Õpilast ytlema midagi oma astmele ebakohast.
Astusin trepist yles, et minna klassiruumi. Tõstsin ryyserva kõrgemale ja sellest liigutusest piisas, et midagi ryy voltide vahelt maha kukuks. Kummardusin ja tõstsin selle yles. See oli helikandja. Tuhmil ümbrisel sädelesid õrnalt tähed -- Beethoven. Mõistatasin viivu, kuidas see minu taskusse sattus, ma ei mäletanud, et Chron oleks mulle midagi andnud. Me isegi ei kätelnud. Seisin ja vaagisin ootamatut kingitust pöördusin siis ymber ja võtsin suuna raamatukogu poole.