«Maksimaalselt pool aastat veel, siis on lõpp.»
Marina seisis tänavanurgal ja meenutas arsti sõnu. Maksimaalselt pool aastat. Siis on lõpp. Lõpp. Lõpp. Marina keerutas seda sõna suus ringi. Sõnal oli vastik maitse ja kuidagi kandiline kuju.
Lõpp tähendas nägemise lõppu. Lõplikku pimedaks jäämist.
Silmaarsti juurde ajas Marina tõdemus, et töö arvuti taga hakkas silmadele haiget tegema ka puhkepausidele ja prillidele vaatamata. Tööd oli palju, arvutigraafikust Marina veetis helendava ekraani taga umbes poole kõikidest oma ööpäevadest.
Keskpäevale vaatamata oli valgus Marina ümber hallikas ja udune. Õhtu tulekul muutus udu kiiresti tumedamaks. Poole aasta pärast on valgus läbi.
Tasapisi imbus Marina mõtetesse teadmus selle kohta, mis veel läbi saab. Töö näiteks. Kodu näiteks -- kui eluasemelaenu maksmine üle jõu hakkab käima.Normaalne elu -- kui ollakse harjunud normaalseks pidama, et shoppamise, linnas jalutamas käimise, teatrisse ja metsa minekuga ning muu taolisega saab üks veerandsaja aasta vanune naishing iseseisvalt hakkama. Läbi saab ka ööklubides tantsimine -- valge kepiga klubiust kobav beib vaevalt et väga ligitõmbavalt mõjub.
Auto, sedastas Marina uue mõtte. Liising on pooleli -- ja kes selle autoga sõitma hakkaks?
Üksildase intiimeluga ning karjäärile suunatud eluviisiga kaasnevad mõned varjuküljed, kui juhtud ootamatult sandiks jääma, mõtles naine tänavakohvikusse istudes ja topeltespressot limpsides. Teisalt jälle -- keda sul pole, ei saa sind ka maha jätta, mõtles ta edasi.
Töö, lõikas jälle teadmine ta meeltesse. Töö, mille kohta ta oli alati öelnud, et neil on vastastikku truu suhe, millesse ükski mees ära ei kipu mahtuma. Töö, mis võimaldas talle kõik selle, tänu millele ta end olemas tundis olevat -- tema enda elu ja iseseisvuse. Lõpp pole ainult nägemisega, teadis ta. Lõpp on ka tema eluga. Vabasurm, mõtles Marina. Enne päris pimedaks jäämist tuleb see ära teha. Teiste armust vegeteerima ei jää.
Valus känkar rinnus ajas end üha suuremaks ja ogalisemaks. Silmi kogunenud pisarad muutsid niigi veidi uduse vaate sootuks hägusaks.
Läbi pisarate nägi Marina, et tema lauda istunud naine vaatab teda pika pilguga. Mida põrgut ta jõllitab, mõtles nutja endamisi, väljapoole aga püüdis kiirata midagi naeratuselaadset, mida täiendas ebamäärane «ärge vaadake palun, kõik saab kohe korda.»
«Silmad,» ütles lauda istunud naine.
Marina ehmatus lõpetas pisarad hoobilt. Ebamäärane kogelus oli kõik, mille ta kuuldavale suutis tuua.
«Silmad,» ütles naine uuesti. «Sinu omad. Kui sa ei näe, ei saa sa tööd teha. Oled sa mõelnud, mis edasi saab.»
«Eee... ei ole,» kokutas Marina. «Aga -- kust te teate. Ja -- kes te olete.»
Tundmatu lükkas tuulega näole vajunud juuksesalke kõrvale ja naeratas.
«Minu nimi ei ütle sulle ilmselt midagi. Kui tahad, võid mind näiteks Fortunaks kutsuda. Kui see ei sobi, siis kutsu nii, nagu sulle meeldib. Aga et kust ma tean -- ma ei tahaks jälle kuidagi ebadiskreetselt mõjuda, aga ma tean kõike. Ma olen klubijuhataja.»
Marina tundis väikeseid uitmõtteid peas sebivat. Hull, mõtles ta. Maniakk, mõtles ta veel. Mõni sensitiiv äkki hoopis? Nõid? Äkki kaetab ära...? Äkki teeb terveks...? «Ei kaeta,» vastas naine tema jahmatuseks tema mõtetele. «Terveks ka ei tee. Ma pole jumal. Ma olen klubijuhataja.» Naise käsi osutas allapoole. «Selle klubi, noh, mida teie põrguks nimetate.»
Marina silmitses naist varjamatu uudishimuga. Haige inimene, mõtles ta. See, et naine vastas, et «ei ole, ei haige ega ka inimene,» ei suutnud Marina enesetunnet enam isegi mitte hullemaks muuta.
Klubijuhataja nägi välja täiesti tavaline. Suurt kasvu, üsna korpulentne, pikad mustad juuksed lõdvas hobusesabas, näol sõbralik naeratus, ülahuulel õhkõrn must vurru-ude. Üleni mustas -- pika seeliku ja lohvaka pluusiga, hulk kuldehteid kaelas, randmetel ja sõrmedes.
Marina muudkui vaatas. Vaatamine mõjus kuidagi veidi rahustavalt. Klubijuhatajat vaatamine ilmselt ei seganud.
«Kas sulle on kunagi öeldud, et sul on ilus keha,» küsis ta. «Möhh,» suutis Marina vastata. «On küll. Mis see siia puutub?».
«Pakun sulle tööd ja väga head sissetulekut,» sõnas naine. «Sa jääd pimedaks -- see tähendab, et arvutigraafikaga sa enam ei tegele. Tule strippariks. Saad endale võimaldada kõike, mida hing igatseb. Saad ennast teostada. Saad piiritult imetlust. See on ainus töö, mis sulle pimedana nii palju sisse võib tuua ja nii palju vaheldust pakkuda. Sinu enda asi, kas räägid kellelegi, et sa oled pime või mitte. Sama lugu striptiisiga -- sinu valida, kellele sa sellest räägid, kellele mitte.»
Marina jõllitas naist varjamatu jahmatusega. Et ta ilus on, oli talle päris palju öeldud. Et ta tantsida oskab, teadis ta samuti. Aga strippariks...? Samas -- miks mitte. Veidi varem oli ta ju lausa surmaminekust mõelnud, striptiis pole kindlasti mitte hullem valik.
«Oletame, et ma olen nõus,» vastas ta aeglaselt ja sõnu kaaludes. «Mis edasi saab?»
«Edasi tuled minuga kaasa ja hakkad tööle,» vastas naine.
«Aa.. aga, kohe või?»
«Kohe. Siitsamast. Me ei lähe kaugele. Valime riided, teeme meigi ja lähed lavale.»
«Täna???» Kolm küsimärki olid lausa kuuldavad.
«Täna,» vastas klubijuhataja. «Tule proovi. Sundust ei ole. Kui ei meeldi, võid juba täna ära minna. Kui meeldib, võid paigale jääda. Tasemetest ja tasust hakkame siis rääkima, majanduslikult sa igatahes ei hävi.»
Marinale tundus, et see polnud tema hääl, mis nõusoleku andis. Aga «okey» sai kuidagi öeldud ja Marina tõusis, et naisele järgneda.
*
«Night Club 24 tundi Nonstop» oli kirjutatud uksele, mille klubijuhataja Marina ees lahti tõmbas.
«Kena põrgu,» turtsatas tüdruk mõttes. Ja taipas samas, et imelikust klubijuhatajast on vähemalt nii palju kasu olnud, et ta märkaks midagi peale iseenda hingevalu ja elumure.
Keerdtrepp viis allapoole. Punastele seintele oli maalitud kollaseid ja oranzhe tuleleeke. Pilet 100 krooni, luges Marina knopkaga seina külge pandud veidi määrdunud paberilehelt. «Taga paremaks,» mõtles ta ja tundis, kuidas ennistine nututuju päriselt üle läks.
«Ma võin odavas ööklubis nonstop strippi tantsida. Ma võin samas klubis nõusid pesta. Ma võin muudki -- raadios saateid teha või levilauljaks hakata või lapsehoidjate agentuuri luua. Elu pole veel üldse läbi.»
«Ei olegi,» ütles klubijuhataja end trepil ümber keerates ja talle otsa vaadates. «Sa võid siinsamas klubis ennast väga korralikult üles töötada ja rikkaks saada.»
Marina otsustas naisega otse rääkida, et mitte iga tema «mõtetelugemise» peale ära ehmatada.
«Kuule, ma ei taha sind ega su ettevõtmist solvata, aga kas see koht veidi liiga odav ei ole, et siin töötades rikkaks saada? Kui pilet maksab sada krooni ja sa pead personalile palka maksma ja renti tasuma ja ise ka millestki elad...»
Klubijuhataja üks suunurk tegi muigamise moodi liigutuse. «See pole see koht. See on raam. Juhuslike sisseastujate ja maksupolitsei jaoks. Sina tuled järgmisse ruumi.»
«Ahah,» kostis Marina. Ja küsis veidi trotsakalt: «Litsiks vä?»
Klubijuhataja vangutas pead. «Madal lend sinu kohta. Strippariks, ütlesin ju.»
Nad olid jõudnud väikesesse koridorisoppi. Klubijuhataja trummeldas kahe käe sõrmeotstega vastu seina. Marina vaatas ta sõrmuseid -- neid oli palju ning need olid suured, rasked ja omapärased -- ega märganudki, kuidas täpselt seina sisse uks tekkis.
«Eee... kuidas ma siit välja saan kui mulle sees ei meeldi,» küsis ta.
«Ütled mulle, et sa tahad minna ja ma viin su ära,» vastas klubijuhataja. «Ma ei hoia enda juures kedagi, kellele see ei meeldi.»
Marina astus läbi seina tekkinud ukse.
Luksus kuubis, oli esimene pähe kerkiv sõnaühend. Ruum säras kullas ja kalliskivides nagu muinasjutu röövlikoobas. Araabiapärane, kangastus Marinale uus sõna, ilmselt inspireerituna ruumi täitvast mahedast muusikast.
«Kui siia jääd, on siin sinu töömaa,» ütles klubijuhataja.
«Ma võiksin proovida,» kõlas Marina hääles selge tunnustus säravale, kuid samas väljapeetud interjöörile.
*
Klubijuhataja osutus heaks stilistiks ja meikariks -- mida tema enda veidi lohaka välimuse taustal poleks olnud just kerge uskuda. Marina istus sätendavate bikiinide väel suure peegli ees ja vaatas, kuidas teine naine tema näokese kallal askeldab.
«Sinu töö on mehe pilk endale püüda,» rääkis klubijuhataja meikimise ajal. «Järgmise sammuna viid ta niikaugele, et ta tahaks sinu jagamatut tähelepanu -- see tähendab, et ta telliks privaattantsu. Viid ta oma ruumi ja tantsid talle. Ta maksab selle eest heldelt. Kolmandiku teenitud rahast saad endale.»
Marina jäigastus jälle. «See kõlab nirult,» ütles ta.
«Ei kõla,» vastas klubijuhataja. «Kui tahad tõeliselt teenida, lased mõnel mehel end puudutada.»
«Jah, ja siis maksan oma litsihonorarist jälle kaks kolmandikku firmale,» ütles Marina solvunult.
«Kas litsiksolemine on su unistus, et sa muudkui sellele vihjad,» küsis klubijuhataja. «Ma mõtlesin puudutuse all käesuudlust või midagi niisama süütut.»
Ei saa aru, mõtles Marina. «Ei peagi,» vastas klubijuhataja ning mässis Marinale õhukese salli ümber. «Mine saali, võta üks jook ja vaata, kas suudad mõne mehe tähelepanu enesele tõmmata.»
Marina otsustas proovida. Keegi ei saa sellest ju kunagi teada, mõtles naine endamisi.
Huvitav, kas ma tantsimisega ikka hakkama saan, kramples peas viimane murelik küsimus enne saali astumist.
*
Privaattantsuni jõudmine käis üllatavalt lihtsalt. Mees, kes Marina endale tantsima kutsus, oli ähmaselt tuttava moega. Poole tantsu pealt mõistis Marina, et mees on tuntud toiduainetööstur Rudolf Sekker ning tuttav on ta ajalehefotodelt ja teleintervjuudest.
Mees ihales Marinat puudutada. Ning näitsik libises üha ja üha ta käte vahelt läbi, andmata puudutuseks võimalust. Mehe käsi sai tema siidist puusa silitada vaid imelühikese hetke, siis lõppesid privaattantsuks eraldatud minutid.
Mees lahkus klubist ning Marina tundis kummalist erutust. Mitte päris seksuaalset, täpsustas ta enda jaoks. Natuke seksuaalse moodi, aga muidu hoopis teistsugune tunne.
Klubijuhataja astus tema juurest läbi. «Sa võid tänaseks koju minna, aitab esimeseks korraks küll,» sõnas ta pehmelt. «Olid väga tubli. Just sinusugust naist ma siia tööle tahtsingi. Võid alati tagasi tulla. Kui tuled, astu sellesse tänavalt näha olevasse klubisse sisse, olen sekundite möödudes sinu juures ja toon su siia. Töögraafik on vaba, oled oodatud kellaajast ja kuupäevast sõltumata.»
«Ja -- raha...?», küsis Marina.
«Vaata oma pangaarvet,» sõnas klubijuhataja.
*
Marina tundis end tänavale jõudes kummaliselt väsinuna. Ta sõitis koju, puges voodisse ja jäi magama. Öösel ärgates tundis ta nälga ning tõdes, et külmkapis valitseb tühjus.
Teksad jalga ja ööpoodi, otsustas naine. Tänavanurgal jäi ta pangaautomaadi kõrvale seisma. «Oleks võinud ju klubijuhatajale oma arvenumbri anda,» kirus ta ennast. «Eeldusel muidugi, et see mutt mulle üldse midagi maksta tahab.»
Kontot kontrollides vajus Marina suu lahti. Arvel, kus oleks pidanud olema tuhatkond krooni -- pluss-miinus paarsada- ilutses kuuekohaline number. Värisevate kätega printis naine konto väljavõtte. «Klubijuhatajalt,» seisis hiiglasliku sissemakse taga märge.
Noor naine ei minestanud. Ma ei karju. Ma ei minesta. Ma ei hääleta kiirabiautot. Ma ei räägi oma ehmatusest võõrale mehele teiselpool tänavat. Ma ei unusta kaarti automaati. «Ma-ei...» lihtlaused keerlesid Marina peas nagu palve.
Ta võttis sada krooni välja ning kontrollis konto jääki uuesti. Kõik oli sama -- summa oli saja krooni võrra vähenenud.
Marina ostis bensiinijaamast leiba ja vorsti ja jogurtit. Ja ühe õlle. Ja ristsõnad.
Raadiost tulid õhtused uudised. «Tuntud toiduainetööstur Rudolf Sekker sooritas täna õhtupoolikul enesetapu. Raadiojaama andmetel tegi mees seda veidi pärast kasiinost väljumist kui oli maha mänginud kogu oma varanduse.»
Marina teadis korraga väga täpselt, kui suur kogu see varandus oli. Miinus sada krooni, teadis ta ka. Ja veel midagi tuli talle meelde.
«Kui tahad, võid mind Fortunaks kutsuda,» oli öelnud klubijuhataja.