Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus.
Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha?
Nende isandad uskusid, et suudavad.
Must rüütel
Ta väljus soodest, valge kilbiga must rüütel. Ta oli viimane, viimane neljast rüütlist, kes kord olid Sooisanda poolt loodud.
Ta oli viimane kõigist, kes kord isandat valvanud ja maad vallutanud olid. Teised olid hävitatud kas Võluri või ülejäänud valitsejate poolt. Tõsi, valitsejad ise olid oma lossis ja suunasid vallutusi, valitsejad ise olid võidelnud seni vaid Võluriga. Kõik kolm, kes olid pidanud seda tegema, olid hävitatud.
Must rüütel otsis Võlurit. Kuhugi siia, Valge ja Musta valduste piirile pidi ta tulema, siia, kust nii valge kui must loss paistsid. Ühest neist pidi ta alustama.
Tasandikult lähenes mingi kogu. Kas juba? Ei, see oli ratsanik. Võlur käis jala. Inimesed aga ei julgenud oma küladest, fortidest, tornidest, oaasidest ega teekõrtsidest väljuda. Huvitav, millest need teekõrtsid elasid?
See pidi olema üks Püha Valitseja, nagu tasandike isand end nimetada lasi, rüütlitest. Ka neid oli omal ajal olnud neli. Palju neid nüüd oli, seda teadsid vist vaid Võlur ja tasandike isand.
Must rüütel suunas oma energia ja tahte Valge poole. Valged rüütlid ja kõik muud elukad, kes tasandike isandat teenisid olid samamoodi vaenlased nagu Võlur.
Samamoodi? Võlur polnud mitte ainult Sooisanda vaenlane, mitte ainult viie valitseja vastane, vaid ka Ragareni vaenlane, Ragareni, kes nad kõik oli võimalikuks teinud.
Inimesed tahtsid elada omasoodu, oma väikeste võlukunstidega, inimesed ei olnud tähele pannud kui rikas on nende maa ja mida see kõike võimaldab.
Niisugused mõtted libisesid kiirelt ja pooleldi tabamatult läbi Musta Rüütli. Temani jõudis vaid järeldus, et olend, kes mägedest tasandike ja soode poole ronis, vääris enam tähelepanu. Pealegi oli Valge Rüütel seisatanud.
Kartis ta Võlurit ?
Võlur, sest see ta oli, lähenes tasasel, kuulmatul sammul. Pikad tumedad juuksed lebasid ta seljal, üle õla oli tal väike pruun kott. Rohelistes pükstes jalad mõõtsid tasapisi maad. Kui ajad oleks olnud teistsugused, oleks teda lihtsaks ränduriks võinud pidada.
Sest nii kaugelt polnud Võluri silmi näha.
Must rüütel pööras oma ratsu Võluri poole ja suundus talle vastu. See võitlus tuli maha pidada, seega polnud mõtet oodata kuni Võlur temani jõuab.
Võlur jäi seisma. Ta ootas süvenenud ilmel.
Must rüütel lõi odaga. Võluri ümber tekkis ootamatult poolläbipaitsev must kera, mis oda kinni peatas. Ta ei saanud viga.
Võlur sirutas käed ette, neile tekkis väike punane pall. Võlur vaatas selle tagant rüütlit, silmad säramas. Pall sööstis Rüütli poole.
See oli elav tuli, mis Musta Rüütli randmeid kõrvetas. Kui hea, et mäed olid nii kaugel, mägedest tuli tulejõud, mis oleks võinud laastada kogu ümbruskonna.
Nüüd oli vaid Musta Rüütli üks käsi kasutamatu.
Ta ründas uuesti, üritades lasta oma loomal Võlurit jalge alla trampida kui ka teda odaga rünnata.
Oda oli kasutu. Ent Rüütli ratsu suutis Võlurit vigastada. Too taganes ja saatis Musta Rüütli poole veel ühe tulepalli.
Kui palju suudab? vilksatas läbi Musta Rüütli mõtete. Tavaliselt ei suudetud üht ja sedasama võlukunsti mitmeid kordi kasutada. Eriti niimoodi, otse järjest.
Must Rüütel taganes omakorda. Võlur oli keerulisem vastane kui ta oli arvanud.
Ja Rüütel oli üksi.
Mitte kauaks. Valge Rüütel ei seisnud enam, vaid ruttas võitlejate poole.
Must rüütel aistis seda ja asus uuesti ründele. Kaks tulepalli järjest -- Võluril ei saanud olla nii palju mana järel, et oma kaitsekilpi ehitada.
Oda tungis Võluri õlga. Valge oda. Must rüütel üritas Võlurit jalgelt maha rabada.
Esimest korda võitlesid nad Valge Rüütliga koos.
Nad olid kiired nagu mõte, kui nende vastas oleks tavaline olend -- draakon või hiidämblik või varjuloom -- ei oleks need jõudnud reageerida enne kui juba oda neisse tunginud oli.
Võlur oli teistsugune. Ja tugevam.
Välk lõi rüütlite vahel maasse ja halvas nende liikumisvõime mõneks ajaks.
Võlur kasutas seda ära. Ta sirutas välja käed ja mõlemalt kerkis kummaline vine, vine, mis rüütliteni jõudes neid tasapisi algosakesteks lahutama hakkas.
See oli kõik. Häving.
Musta Rüütlini jõudsid vaid võluri kurvad silmad. Tema nägi neis küsimust: miks küll? Miks sa võitlesid, kui nii kurvaks osutus su lõpp?
Rüütel tajus ka oma vastust, ja just enne tema aju lahutumist ja annihileerumist avanes temast see: Võitlus ei vaja põhjust ega eesmärki. Võitlus on iseenda eesmärk. Sa ju ei küsi, miks põld läheb põlema või katk levib üle maa. Ära küsi, miks ma võitlen.
Valge Rüütel
Ta seisis Tasandike ja Soode piiril, valge ja särav, musta kilbiga rüütel. Temal oli veel võimalus viia oma isand võimule, vallutada maa. Selleks oli veel vähe teha. Võlur oli enamuse tööst tema eest ära teinud. Ja teised olendid.
Nüüd tuli veel Võlur ise hävitada. Ja Must Rüütel.
Valge rüütel oli kord varem Võlurit näinud. See oli aga temasse meeletu hirmu sisendanud, nii et ta ei suutnud enam liikuda ja siis ise uttu kadunud.
See võitlus läheb keeruliseks.
Valge Rüütel oli lootnud, et keegi teine saab Võluriga hakkama ja temale jääb vaid külade, võõrastemajade, tornide ja muude inimeste kogunemispaikade vallutamine.
Kõik oli teisiti läinud. Võlur oli tugevam kõigist senistest. Kui ta võitles ta ei kaotanud. Viimasel ajal oli ta hakanud läbi saama võitlusteta, vastased kaotasid seletamatul kombel pea ja põgenesid, need kes olid olnud kord inimesed loobusid tihti oma uuest rollist ja läksid sünnipaikadesse tavalistena tagasi.
Aga Võlur oli noor. Liiga noor, et olla vallutaja.
Valge Rüütel nägi Musta tema poole suundumas. Niisiis alustada tuleb temast. Valge rüütel seisatas. Oma isanda valdusest oli tema tugevam.
Siis nägi ta Musta Rüütlit pöördumas. See oli liiga ootamatu. Võitlust katkestada suutis ainult Võlur.
Võlur see oligi. Ta ronis alla mägedest, mis tasandikkudele ja soodele tõid.
Must Rüütel suundus kartmatult tema poole.
Valge hämmastus.
Ka siis, kui sa oled üksi jäänud, kaitse oma positsiooni. Kohe leidub veel keegi, kes astub su kõrvale ja teid on juba kaks.
Nüüd pidi siis tema olema see kõrvaleastuja. Ta nägi tulepallisähvatust ja ei kõhelnud enam.
Valge Rüütel sööstis Mustale appi. Kui nad on hävitanud Võluri on lihtsam omavahel hakkama saada.
Ta heitis oda. See tabas. Rõõm voogas Valgesse Rüütlisse. Võlur ei ole surematu.
Välk lõi tema kõrvale. See tegi ta uimaseks. Pisut liiga kauaks, ta hoomas veel Võluri väljasirutatud käsi ja seda et ta jalad hävivad. Valge Rüütel annihileerus, kadus olematusse.
Võlur
Pärast rüütlite surma olid nende isandad kaitsetud. Kui mõnel valitsejal olid hävitatud kõik tema alamad oli ta kõigile nõidustele kättesaadav ka kaugelt.
Võlur kutsus esile loitsu, mis sööstis läbi lossikoridoride ja haaras Sooisanda ning aheldas ta kaheks tuhandeks aastaks maa alusesse koopasse.
Ka tasandike isand jäi tumedas koopas ilma oma pühast särast. Kaks tuhat aastat. Igavik.
Võlur tekitas enda ümber peidukookoni.
Kui sa oled hävitanud kõik viis valitsejat, siis ära jää unistama. Ragaren ei kõhkle sind ründamast.
Nii oli talle ütelnud vana tark ühes külas.
Ma ei tea miks ma võitlen, oli Must Rüütel talle ütelnud. Võlur ka ei teadnud. Võlur oli õppinud loitse ja nüüd kasutas neid. Maa tema selja taga andis tugevust.
Mis siis saab, kui Ragaren on surnud?
Võlur ei kahelnud endas.
Mis siis saab?
Ta peab elama maailmas, mis sõja loitse, sõja haaravat kunsti ei vaja. Rahulikus ja tavalises maailmas. Oma nukruste ja vihadega, aga ilma Võitluseta.
Võlur kahetses, et ta nii tugev oli.
Aga ta ei tahtnud surra.
Ta tahtis võidelda, levida nagu katk või siis tuli üle põldude. Ta oli küll võidelnud maa vabastamise eest, aga ta ei tahtnud vabastatud maal elada.
Peab ta laskma Ragarenil võita? Aga siis kaotab ta elu. Võluri iga rakk tahtis elada. Elada, elada!
Kõik läks pimedaks. Kookon ei kaitsnud teda. Võluril oli vaid viimane hetk, siis viimane võitlus ja siis elu tühjuses.
Ragaren
Keegi oli jõudnud.
Kera sees keegi.
Ragaren ei mõelnud ei surmast, võidust ega kaotusest.
See ei päästnud teda. Ta ei mäletanud, et ka tema oli kaks tuhat aastat tagasi olnud Võlur.