Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi tähelegi.
«Mehed!!» karjus ta äkki. Vestluse sumin kostus veel sekundi inertsist edasi, kuid lakkas ruttu. «Ärge unustage, milleks me siia kogunesime.» jätkas Koo nüüd pilku aeglaselt ühelt mehelt teisele viies ja sealjuures igaühele silma vaadata püüdes. «Täna ei ole aega lobisemiseks. Meid ähvardab tõsine hädaoht, võiks öelda, et lausa surmaoht ja te kõik teate seda.»
Seltskonnas tekkis pinev vaikus. Hoolimata aga ähvardavatest sõnadest oli tunda, et paljud suhtusid neisse halvasti varjatud ükskõiksusega. Nii mõnegi näol paistis nõustumine Koorgi sõnavõtuga, tembitud aga seda liiki varjatud põlgusega, mis küll paistab välja, kuid mitte piisavalt otseselt, et reageerida. Ka Koorg ise mõistis seda ning nõjatudes maast väljaulatuvale postamendile ohkas vaevukuuldavalt.
«Hakkab peale ....», kostus kuskilt, kuid seda nii vaikselt ja osavalt öelduna, et ka parima tahtmise juures polnud võimalik ütlejat tuvastada.
Koorgi näole tõusis kerge puna. Ta surus end tagasi hoides hambad kõvemini kokku, ja vaikis. See vaikus kestis vaid mõne hetke ja Koorg jätkas. «Jah, meie võitlus vaenlasega hakkab jälle peale.» Hääl muutus enesekindlamaks ja keha sirgus tolli võrra. Koorg oli tõusnud ja astus aeglase sammuga pisut krobelise tahvli poole, millelt paistsid lihtsad, kuid koosolijaile paljuütlevad skeemid ja joonised.
«Nagu näete, pole asi ju sugugi hull.» Näkku ilmus haeratus ning hõlmade lehvides pöördus Koorg kuulajate poole. Kohe aga muutus nägu dramaatiliseks ja otsustavaks. «Aga hullemaks minna on võimalused väga-väga suured. Meil varusid vähe ja vaenlane nii ees kui taga. Meid sestap ees ootavad tõsised mured, sest vaenlane eales ei maga.»
Selle peale kortsutasid osa kuulajaid jälle tüdinult kulme ja kõige tagumises nurgas istuv mees tumedates riietes ja kokkuseotud pikkade juustega köhatas ning mainis justkui mokaotsast vaikselt «Hakka asjaga peale, mis sa veiderdad». Sellesse ütlusse oli pandud ka tigedat irooniat. Sellest said irvitavate näoilmete tõttu ilmselt aru vaid tema ümber istuvad mehed, kes koos ütlejaga moodustasid justkui eraldiseisva seltskonna.
«Ja mis siis et veiderdan. Sinul Ho, koos oma kaaskonnaga, on see kõik ju nagunii ükstapuha. Saaks ainult õgida ja lõbutseda. Tööd teete ka vaid selleks, et oma mõnuiha rahuldada ning oma ... oma tatise nina otsast te kaugemale ei näe. Suured ideed ja kaugemad ohud on teile ükstapuha. Ma ... ma ... mul ka lõppude lõpuks ükstapuha mis teist saab. Kas te tõesti ei näe, et ...» Rääkijal näisid sõnad lõppevat. Näis nagu poleks neid maailma veel piisavalt loodud.
«Ükstapuha, ükstapuha», veeretas Ho öeldud sõnu irooniliselt suus. Tundus nagu oleks mees võtnud kätte midagi ebameeldivat, mida ta parema meelega seal hoida ei tahaks. «Hea küll räägi edasi Koo mis sul öelda oli. Vaatame seda asja siis.»
Ka Koorg oli rahunenud, lõi vaid tüdinult käega ja jätkas, tegemata välja oma nime mitte eriti lugupidavalt lühendamisest. «Nagu teate on viimasel ajal oluliselt tihenenud krjoonide külaskäigud. Esialgu on neid küll nähtud vaid äärealadel ja põgusalt, kuid seda niivõrd jultunud moel, et igaüks kellel on kas või pisutki vastutustunnet ja perspektiivitunnetust, tunnistab olukorra ohtlikkust. Eelkõige mina, pealikuna, tunnen kõige suuremat muret meie ühiskonna turvalisuse ja jätkusuutlikkuse suhtes. Hoolimata oma positsioonist ühiskonnas on aga vajalik, et kõik, viimse kui üheni meist saaksid meid ähvardavast ohust aru.»
Siinkohal oli paljuütlev paus.
Koorg jätkas. «Ja nüüd jätkame sealt kus pooleli jäime. Eelkõige pean ma tähtsaks ja kordan veelkord, et laager tuleb üles lüüa võimalikult lageda koha peal. See elimineerib ootamatu rünnaku võimaldades seda õigeaegselt avastada ja vastulöögiks valmistuda. Sellest johtuvalt ...».
Mees vehkis kiirelt ja entusiastlikult oma jooniste ees ning kuulajad pidid kõvasti pingutama, et jälgida.
*
Lumises ja pea täiesti pimedas metsas valitses vaikus. Aeg-ajalt kostus vaid kerges tuules liikuvate puude kahinat ja väikeste lumemütside kukkumise potsatusi okstelt. Mets oli tume ja ähvardav ning seda ääristasid raagus lehtpuud, moodustades hõreda võsa. Puude pikaajalisemal vaatlemisel võis märgata, et mõni lumekuhil, mis paistis esialgu üsna kindlalt oma kohal seisvat, oli sellelt vaid hetkeks pilgu pööramisel ootamatult kadunud. Veidi ringi vaadates võis seda sama küngast näha aga pisut eemal, nagu oleks just seal tema õige koht.
Ühe sellise künka varjus kükitas paksu ja samas elastse kaitseülikonna all O'Har, nagu talveunne pugenud mardikas. Ainus teda reetev märk oli õrn hingeaur, mis aeg-ajalt väikeste summutatud pahvakatena katva riide alt tõusis. Lisaks temale varjasid riided ka relvi, mis paiknesid nii osavalt paigutatud taskutes kui ka käevarte ning jalasäärte külge kinnitatuna. Ümbruskonnas oli temasuguseid mehi veel, kuid operatsiooni hoolikas planeerimine ei lasknud neid kokku puutuda. Kogu piirkond oli täpselt jaotatud.
Võitlejad olid jõudnud võsaveerele, kust algas segitambitud ja mahajäetud lagendik.. Künklikku maad katsid värsked lumevaalud, millest paistsid kuivanud rohukõrte otsad, mullast määrdund heinatuustid ja ajuti ka siia-sinna laialipillatud peenikesed valged juurikad. Tundus nagu oleks mõni röögatu elukas alles äsja siin madistanud ja lumi vaid mõne tunni eest selle trööstituse kinni katnud. Saabuv hommik polnud veel valgust toonud ning vaid külmast vilkuvad tähted ja ahas kuusirp aitasid lumist välja valgustada.
Üsna pea pidid kõik valmis olema ning operatsioon «Kõrgem jõud» võis alata. O'Har ootas, vaadates otse enda ees olevat pimedat ja lagedat platsi, mille kahel ülejäänud küljel oli samuti võsaribaga ääristatud mets. Lagendiku teine ots kadus tumedasse hämusse
Raskerelvastuse kasutamisega ei tohiks probleeme olla, mõtles ta. Silmi vidutades ning selja taha pöörates aimas ta läbi võsa päikese esimest juuspeent triipu horisondilt taevasse upitumas. Pead ettevaatlikult tagasi keerates oleks silmanurgast nagu keegi vilksatanud. Tähelepanelikult vaadates paistiski pisut eemal üks valge küngas liikuvat. Kostus sahinat ja peagi välgatas midagi tumedat. Har tardus paigale, püüdes siiski säilitada nõtkust kiirelt tegutsemiseks, kui vaja peaks olema. Südagi hakkas pisut kiiremini põksuma, kuid rahunes kohe, nähes et üks tema kaaslastest, kes oli eemal pisut vääratanud suutis siiski märkamatuks jääda ja tasakaalu taastada. Har tundis kergendust, raskerelvastusega tegelemisel võis üksainus vale liigutus lõpetada operatsiooni ning halvemal juhul tappa enamuse neist või lausa kõik.
Ta pööras pilgu uuesti lagendikule ja silmitses seal seisvaid massiivseid ja tumedaid kogusid.
*
Kõik magasid, vaid aeg-ajalt kostus nohinat ja ähkimist. Ho oli aga ärkvel, vaid mõne minuti eest oli ta tõusnud jubeda painaja peale. Tundus nagu oleks maa järsku värisema hakanud ning rasked mürakad kõrvukraapivalt pasundades tema suunas tormanud, ähvardades teda tappa. Ta hakkas unes meeletu pingutusega jooksma, kuid jalad ei viinud paigast. Mida rohkem ta ponnistas, seda ahastavamalt aeglaselt ja liikus. Ähvardav kõmin aga paisus üha ja lõpuks oli see kõikjal tema ümber. Kostus metsikut möirgamist ja vilinat. Nüüd märkas ta ka teisi inimesi rabelevat ja nende hädakisa segunes möödavihisevate mürakate tüminaga. Paljud ümberringi kukkusid. Suured, massiivsed tükid, mis paistsid elavat, veeresid ja trampisid puruks kõik oma teel. Need, kes unesegaselt proovisid kõrvale põigata, suutsid küll seda mõnda aega teha, kuid lõpuks paiskusid siiski ümber ning muljuti puruks. Enamik tapetuid lasi kuuldavale vaid lühikese oige või summutatud karjatus, justkui poleks surmal olnud aega lasta öelda oma viimane sõna.
Ho aimas kõike seda justkui äärmiselt kaugelt, samas aga ka väga lähedalt. Ta rabeles endiselt ja kuulis kuidas läbi katkematu mürina, et surevate inimeste karjed muutusid üha harvemaks ja kaugemaks. Hetkeks sähvatas pisike rõõmukiir ja tekkis tunne, et ta on pääsenud. Tinased jalad muutusid üha raskemaks. Peaaegu viimast jõudu kokku võttes üritas ta lähenevast koletisest kõrvale põigata, kuid tõugati siis metsikut valu tegeva löögiga pikali ja jõudmata karjatadagi ärkas Ho üles.
Süda peksis kiiresti ja hingeldus mattis kõri. Ta pühkis käega üle näo ja püüdis rahuneda. Mõne aja pärast oli hingamine taastunud ja unenäoriismedki kadusid kiirelt mälust. Ho püüdis küll meenutada, kuid mida rohkem ta pingutas seda kiiremini unenägu ununes. Viimaks oli järel vaid ähmane mälestus toimunust ja kerge iiveldus, mis tõusis kuskilt keha keskosast. Mees ohkas ning mõtles, et peaks telgist välja minema ja valveposte kontrollima. Tal polnud eriti usku neisse Koorgi tallalakkujaisse, kes väljas passisid ning ilmselt rääkisid pikalt ja laialt oma pealiku vapratest otsustustest ja ettenägelikkusest, mis lähemal ajal neid kõiki suurele ja igavesele õnnele pidi viima.
Mõne aja pärast aga võttis väsimus võimust ja mees heitis uuesti magama. Paras teile, mõtles ta endamisi meeste kohta kes väljas valvet pidasid. Kui te midagi kihva keerate siis saab jälle kõvasti naerda ja las siis suur ja tark pealik kaitseb teid kuis suudab. Ho sulges silmad ja magas sekundi pärast nohinal.
*
Hommik hahetas ja valitses päevastest tuultest veel puutumata vaikus. Ootamatult kõlas selles peaaegu märkamatu öökulli huige, mis näis olevat stardipauguks järgnenud kohutavale lärmile. Üle kogu lagendiku kostus metsik kisa ja tärin, mis metsa tumedalt müürilt vastu kajades võimendus ja tekitas mulje suurest hulgast täies relvis sõduritest. Võsast jooksidki välja võrdsete vahemaade tagant mehed, kes kõigest jõust karjusid ja relvi üksteise vastu tagusid. Nüüd läks ka lagendik ise liikvele. Siin-seal paiknevad tumedad kobarad liigatasid järsku, hakates kisa eest ehmunult pakku liikuma. Esialgu toimus see küllalt aeglaselt ja uniselt, kuid juba mõne aja pärast kihutasid need tombud aina suureneva kiirusega ja omavahel ühinedes lagendiku selle serva poole, kust kära ei kostnud. Peagi täitus kogu metsade vahel kulgev lage ala justkui tumeda ja mässava jõega, mis endale mürinal teed otsib. Kellegi võimuses ei olnud enam järgnevaid sündmusi vältida.
***
Saabus hiline õhtu ning väsinud ekspeditsiooniliikmed jõudsid mööda lagedat orgu mäerinnakule. Pisut seisatanud ja puhanud asusid kõik mehe järgi, kes kätega viipas ja midagi seletas, ülesse sammuma. Peale esimese mineja liigutasid kõik teised ennast üsna uimaselt ja ilma erilise entusiasmita. Neil ei tulnud siiski kaua astuda. Veerandtunnise kõmpimise järel leidsid kõik end murenenud koopasuu eest, mis avanes madala võsa ja rohuga kaetud mäenõlval. Seltskonda juhtiva mehe õpetuse järgi võtsid kõik seljakotist seljast, õngitsesid sealt välja taskulambid ning neid põlema lülitades sisenesid aeglaselt koopasse, jättes kotid mõned meetrid eemal murule. Meeste lahkudes jäi koopaavaus mustama nagu oleks maa nad neelanud ja ootamatust suutäiest suu lahti jätnud.
Pisut kõndinud, jõudis kogu seltskond koopa laiemasse ossa ja neid koopasse juhatanud mees seisatas. Kaasliikmete lampide sihitult veiklevas valguses paistisid vaevuaimatavad kriipsud ja sirgeldused. Tundus, et kogu seinal kujutatu on mitte ainult möödunud aegadest, vaid justkui ka vanadusest ja väsimusest tuhmunud. Pikapeale lakkas valgusvihkude kaootiline vehklemine ja ekspeditsiooni juht alustas.
«Praegu ongi teil võimalus näha inimkonna algusaegade meistritööd. Olen kindel, et selles väevumärgatavast ja aegade puretud teosest kumab meile kõigile endisaegsete inimeste kindlust ja tarkust, mis suunas nad lõpuks arengule, mille tunnistajateks meie teiega kõik oleme. Vaadake neid jooniseid ja mõelge kas ...»
Pisut maad eemalt koopanurgast kostus pominat, mis küll rääkija kõrvadesse ei jõudnud.
«No küll mõni teeb ennast targaks».
Ütleja kõrvalseisja ohkas vaikselt ja vastas, «Jah, lollus on küll vist igavene».