Ma olen 19. Ma laman põrandal koos kahe albiinost tiigrikutsikaga. Võiks lausa ütelda, et me oleme nagu ühest perekonnast, pärit sealt, kus meid kunagi lademetes ringi liikus. Õigemini siis me sugulussidemetes polnud, aga siin, selles masendavalt esemetevaeses keskkonnas, nende masendavalt läbipaistmatute klaaside taga, võin ma ennast ka nende sugulaseks nimetada. Sellel on ainult üks tagamaa. Siis ma ei tunne ennast nii pagama moodi pookena.
Ilmselt pole midagi ebanormaalset selles, kui ollakse 19. Aga sel juhul peaks sul kenasti ka ülejäänud 18 sünnipäeva meeles mõlkuma. No vähemalt osa nendest. On selge, et mingi osa annab tõestada vaid sünnitunnistuse abil. Minu probleem seisneb selles, et ma pean täna oma esimest sünnipäeva, mis kannab järjekorranumbrit 19. See ajab mind segadusse. Ma ei mäleta ühtki päeva enne tänast. Hommikul tõustes käis kehast mõnus surin läbi, ma teadsin kuidas hingama peab, ma teadsin kuidas kõndida, kuidas ringutada. Ma teadsin, et mu nimi on Rom ja ma teadsin seda, et kaks noort, nurruvat loomakest on tiigrid, kusjuures albiinod -- üle kere valged nagu kogu ruum kus me asume. Välja arvatud väga tumedaks toonitatud klaasid. Jah. Ma teadsin seda, et mina olen inimene ja nemad loomad, aga kas sellega asjad piirduvad?
On kummaline, et niiviisi ärgates hakkad sa mõtlema kõige inimlikumate asjade peale siin maamunal. Esiteks -- söök. Teiseks -- pesemine. Kolmandaks -- väljumine. Kahte esimest ma saan, kolmanda jaoks on mul väljapääs leidmata. Nii palju kui ma seinu, põrandat ja madalat lage (ulatun seda isegi käega puudutama ja ma olen kõigest meeter ja seitsekümmend pikk) uurinud olen, ei hakanud mulle ühtki avaust silma. Mille peale ma mõtlema ei hakanud? Mulle ei tulnud isegi pähe, et endalt küsida, miks sina, Rom, hetkel siin oled. Miks mitte kodus? Või kustahes mujal, kus üks 19 aastat vana olema peaks. Korvpallitrennis, tüdrukute juures kooki moosimas, linna peal sõpradega hulkumas, geograafiaeksami kolmadat piletit õppimas -- punkt üks globaalprobleemid, punkt kaks kohvipakk ajalooõpetajatele.
On kummaline, et ma olen koos tiigritega ja et mul on seljas valge, jalalabadeni ulatuv hõlst.
«Raimundo, ole ettevaatlik, ära seda maha pilla.»
Misasja. Vaat mis mulle meenub. On see normaalne, et mulle sähvatab vestlus, mida minu jaoks hommikul veel olemas ei olnud? Mu aju on selle kuskilt salasopist välja uhtnud või siis lausa genereerinud. Kes kurat on Raimundo?
Mingi kell aetakse mind ähmi täis sellega, et ruumi seina sisse ilmub ekraan. Aken seinatagusesse maailma. Ma näen ähmast nägu. Kahtlaselt valget. Ilmselt on sellel inimesel seal tõsine vitamiinipuudus. Ta kõnetab mind ja ma taban ära, et tema hääl kandub minuni läbi kahe käsna laes.
«Teie enesetunne?» küsib kare ja tuim mehehääl. Kõlarid ja ruumi akustika muudavad selle laulvaks.
«Suurepärane,» ütlen ma ja ei tea täpselt kuidas käituda.
«Tore,» ütleb mees. «Minu nimi on...»
Raimundo, mõtlen ma.
«...Jannes Olafson.»
«Mina olen Ron,» tutvustan ma ennast. Olen hommikust peale selle üle väga uhke olnud, et mulle nii mugav nimi külge poogitud on. Hea välja ütelda, mugav kirjutada, võimatu unustada. Aga kes on Raimundo?
«Me jätame teid veel mõneks ajaks omaette,» ütleb Olafson. «Te võite mind kutsuda. Koputage vastu seina kui rääkida tahate. Kui küsitakse, kellega, siis nimetage mind. Professor Olafson. Jätke meelde!»
«Ma ei saa täpselt aru, mis sünnib,» kurdan ma murelikult.
«Te kaotasite teadvuse,» ütleb Olafson. «Nüüd saab kõik korda.»
«Aga ma tahaksin siit välja,» ütlen ma talle.
«Iga asi omal ajal,» ütleb Olafson. «Kuidas su nimi kõlaski?»
«Ron,» ütlen ma talle. «See on lühend Ronaldost.»
«Kas su vanemad panid sulle sellise nime?»
«Minu vanemad?» Ma mõtlen nende peale. Ema Lidia, isa Antonio.
«Sinu vanemad jah. Inglismaal aastal 2002, siis kui sa sündisid? Kas nemad panid sulle selle nime?»
«Kes siis veel.»
«Tore.»
«Mis minuga juhtus?» tahan ma teada.
Nägu vakatab. On näha, et ta ei soovi eriti minu pärimistele vastata. Aga ta teeb seda siiski. Veidi vastupunnival toonil küll.
«Sa kukkusid kaljult alla.»
«Mul pole ju suurt viga midagi,» uurin ma enda käsi ja jalgu. Need on terved, ilma luumurdude ja muude kahjustuseta.
«Sa lamasid mõnda aega lumes. Päästerühm tõi su siia. Puhka nüüd.»
Ekraan kustub, jättes mind oma mõtete ja tiigrikutsikatega maid jagama. Ma ei oska asjast midagi arvata. Siis meenub, et ma oleks äkki Olafsoni enda päästmise eest tänama pidanud, või laskma tal tänusõnad päästerühmale edasi ütelda. Aga pole hullu ka. Ma saan nendega veel kindlapeale kokku. Siis tänan ise. Ega inimese elu päästmine pole mingi pisiasi. Pab ju tänama.
«Kui külm see on,» ütleb Raimundo. «Vaata. Nagu jää. See särab nagu jää.
Ma kummardun tema kohale ja nõustun. Meie ümber laiub mitu ruutkilomeetrit lumevälja. Idas asub linn, aga sinna ei ihka meist kumbki. Mäemassiiv põhjas hirmutab meid kõiki laviiniga, me hoidume karjumisest ja valjuhäälsest vestlusest.
«Inimesele omased minekud,» vabandab Raimundo naise ees ja läheb eemale urineerima. Ta kuseb lumme täiskuu.
«Vaata,» irvitab ta minu poole, «Ma tegin kuu täis.»
See juhtus enne kukkumist? Mu mälu on nagu ajaleht tormituules, kord rullub see nii lahti, et on võimalik suurt osa artikleid lugeda, siis jällegi pole peale kortsus paberi suurt midagi näha. Kuskil pika ja pimeda toru otsas on eilne päev ja et ma seda ei mäleta, on ilmselt peapõrutuse süü. Kas ma lõin kukkudes pea ära? Pidi ikka matakas olema. Ei kujuta ette, kui kõvasti peaks inimesele kuklasse äigama, et too teadvuse kaotaks. Kas nii kõvasti, et luu ka laguneb? Ma kompan enda kukalt, libistan peopesad paljaksaetud kuplist üle, aga ei leia märke vigastusest. Muhk peaks ju ometi olema.
Uni.
Peale ärkamist olen ma palju ärksam. Rammestus on kehast kadunud, tunnen ennast taas teovõimelise inimesena. Teen kümme kätekõverdust, siis leian, et neist ei piisa ja pumpan lisaks veel kakskümmend. On mõnus teada, et sa oled füüsiliselt tõrgeteta. Kahjuks rikub mu terav mõistus idülli ära. See korrutab mulle, et peale õnnetust ei saaks ma nii heas füüsilises vormis olla. Ma vihastan enda peale päris korralikult. No miks siis ei saa, kui nad mu eest hästi hoolitsenud on!
Koputan vastu seina ja Olafson ilmub kohe ekraanile.
«Hommikust Ron,» ütleb ta. «Kuidas magasid?»
«Tänan küsimast, mõnusasti,» vastan ausalt. «Äkki te saaks mulle nüüd lõppude lõpuks ütelda, kus ma olen?»
«Haiglas,» kõlab napisõnaline vastus, mis mind eriti ei rahulda.
«Haiglas?» uurin ma natuke ärritunult. «Kus haiglas? Keskhaiglas, kiirabihaiglas, kuradima loomakliinikus? Kus siis täpselt?»
«Tavalises haiglas.»
«Tavalises haiglas ei ole ilma usteta ruume, kus inimene peab koos kiskjatega lebotama.»
«Oh,» lööb ta käsi kokku. «Ärge te nende pärast muretsege. Need on teie enda loomad.»
«Minu loomad?»
«Need olid teil kaasas. Väga kenad teised muideks. Küllap väga pehme karvkattega.»
«Eks tulge ja katsuge.»
«Võib olla et tulengi, aga sa võiksid enne mulle ühe teene osutada.»
Ma muutun ettevaatlikuks.
«Teene? Missuguse teene?»
«Ma tahaks, et sa vaataks ühte eset ja räägiks mulle, mis sulle seoses sellega meenub.»
Samal hetkel ilmub seina sisse minu ees väike eend ja selle sees, mõnusa villase riidelapi süles lebab roostevabast terasest habemenuga.
«Raimundo, pühi nuga lume sisse puhtaks,» käsin ma ja keeran laiba selili. Naine näeb välja nagu mannekeen, poeaknalt lumme astunud. Külm koostöös verekaotusega on tema keha juba kangeks ning sinakaks muutnud.
Raimundo teeb nagu kästud. Vahe tera jätab lumme punased lõhed. Raimundo kirjutab oma nime. Viimase tähe jaoks ei jätku verd, ta tõmbab noaga läbi haava ja kirjutab suure o.
«Vaata,» ütleb ta mulle.
«Psühhopaat,» kurjustan ma ja tõukan teda nii, et ta lumme selili kukub.
«Sa rikkusid mu nime ära venna,» hädaldab Raimundo.
Kloz ja Andekja sumpavad tigedalt urisedes meie ümber lumes. Nad ei urise mitte meie, vaid meie ohvri peale. Õhus on vere lõhn. Treenitud või mitte, ikkagi imestan ma kuidas nad veel surnukeha puruks rebima pole sööstnud. Albiinotiigrid ei jäta meile aega laisklemiseks. Ülbelt lõrisedes ootavad nad oma osa. Nende osa missioonis ja nende osa kõhutäitena.
Samal hetkel tabab meid meeletu mürin.
«Laviin,» ütlen ma habemenuga sõrmitsedes. «Me kukkusime, sest laviin viis meid minema.»
«Midagi sellist võiski arvata,» noogutab Olafson.
«Kas mu vend on elus?» küsin ma.
«Me ei ole teda veel leidnud,» ütleb Olafson. «Võib olla saame me kätte. Järgmisel kevadel. Enne me otsima ei hakka.»
«Kuidas te minu leidsite?»
«See pole oluline. Sa ei mõistaks.»
«Miks?»
«Saad aru. Sinu jaoks on tänane eilsele järgnev päev,» ütleb Olafson mind altkulmu piieldes. «Minu jaoks on sinu eilne mitu sajandit tagasi.»
«Ma ei mõista.»
«Ütlesin sulle, et sa ei mõista. Sa esitad valesid küsimusi. Me teame, millega sina ja su vend hakkama saite. Meil on kogu materjal.»
Alles nüüd märkan ma roheliste plastikaantega kaustasid laual. Olafson tabab mu pilgu teekonna ära.
«Sa võid neid sirvida kui soovid,» lubab ta.
Ma sirutan käe välja. Esimene kaust sisaldab peamiselt väljalõikeid ajalehtedest. Ma ei hakka artiklite lugemise peale silmi raiskama. Pildid räägivad enda eest. Neid on seal palju. Nii naisi kui mehi. Paarikümne ringis.
«...vähemalt nelikümmend...» ütleb Raimundo, suunurgast verenire lõuale voolamas.
«Neid oli rohkem,» ütlen ma kausta sirvides. Nad ei leidnudki kõiki üles.»
«Sa surid kolmsada aastat tagasi, mõned kuud peale,» ütleb Olafson.
«Ma ei saa sellest aru.»
«Ma tean. Et sa lihtsalt teaksid. Enam pole sinu aeg. Meil on võimalusi.»
«Te kaevasite mind lumest välja, teades, kes ma olen?»
«Just.»
«Milleks?»
«Meil on tehnoloogia. Me regenereerime.»
«Milleks?»
«Me vaatame, kas su silmad löövad särama.»
«Ma ei mõista.»
«Me vaatame, kuidas sind muuta saaks. Sinu tapaiha kustutada. Võta seda nagu gripiravi. Me teeme seda paljudega.»
«Ma ei tapaks hetkel küll kedagi,» ütlen ma rahutult ringi vahtides. «Ma pigem magaksin.»
«See tuleb sellest, et me oleme sind juba natuke muukinud.»
Nad on mind muukinud. Nad on muukinud meest, kes on kõigi aegade suurima skooriga 19 aastane sarimõrvar. Ainult sellele ma oma ruumis järgmisel päeval mõtlengi. Mu mälu koorub nagu sidrun, sealt pritsib iga tunni järel mõni habemenuga ja selle all sähvatab alati eelmistest natuke erinev nägu. Ma olen koos oma vennaga seda korduvalt teinud. Rohelised kaustad kirjeldavad kuritöid okseleajava täpsusega, liialdamata millegagi, varjamata pisimatki üksikasja. Kuid hoolimata nende uurimistöö tulemustest pole nad ei mind ega Raimundot tabanud. Ka mitte Klozi ja Andekjat. Ühes artiklis mainitakse ära suurte kaslaste käpajäljed lumel. See on kõik. Alles nüüd, kolmsada aastat hiljem olen ma taas sündmuskohal. Mind vaevab üks küsimus. Kas ühiskond on meie kuriteod unustanud või oleme me endiselt...
Muukinud! Kuidas nad mind muukinud on?
Kolm päeva hiljem astub Olafson ääretult julge sammu, ma ei ole kindel, kas see peaks talle au või häbi tegema. Läbi tema silmade teeb see talle vist kõige enam muret, näib, et ta pole oma muukimises päris kindel. Ta otsib minu silmadest varjatud soovi ennast välja elada. Kuidas see saaks seal olla, kui ma olen muudetud. Nad lasevad mu kompleksist välja. Päikesevalguse kätte. On väga raske leppida, et eile oli 2002 ja täna on 2302. Kõigest see pisike muutus. Justkui mina ise oleks selle nulli kolmeks väänanud.
Ma seisan Olafsoni käe kõrval ja meie vastas seisab grupp inimesi, kellest vähemalt üks on mulle kuidagi tuttav.
«Saage tuttavaks,» ütleb Olafson. «See on Mariza.»
Mariza naeratab mulle ja astub lähemale. Kus ma teda näinud olen? Unes? Jah unes. Mulle meenub naine lumehanges. Pikad sibulapealseid meenutavad juuksesalgud valges pudis sorakil, lõhik kaelanahal. Must veri kõikjal.
Me tapsime Mariza ja nüüd on ta siin. Minu ees. Väike mürgine piisk mu enesetundekarikasse. Võib olla läheb see päev veel hapuks.
«Kas ma olen teid näinud?» küsib Mariza.
Tahan suu lahti teha, aga Olafson raputab hoiatavalt pead. Ma ei tohi tõtt rääkida.
«Kas ma olen teid näinud?»
«Oh, ma kahtlen selles,» ütlen ma talle sõbralikult naeratades. Ma püüan sõbralikult naeratada. Võõras inimene võib ju võõrale sõbralikult naeratada. Matan oma süümepiinad maha. Lume alla.
«Mul on tunne, et olen. Võimalik, et ma nägin teid eile unes. Te tapsite mu.»
Ta naerab, sellal kui mina peaaegu kuuldavalt neelatan.
«See oli kõigest unenägu. Te olete nii kaame. Kuidas teie nimi on?»
«Tema nimi on Lager,» kiirustab Olafson minust ette.
«Kui veider.» Mariza ulatab mulle käe. Kui ma seda surun, tunnen ma tema pöidla ja survet oma peopesas. Võib olla on see natuke liiga valus esimese kokkusaamise kohta. Võib olla pigistab ta liiga julgelt.
«Ma ei tea just palju inimesi, kelle nimi oleks Lager,» ütleb Mariza ja naeratab jälle. «Nad ütlesid, et sul pole kuskil magada. Et ma võtaks su enda poole öömajale.»
Ma vakatan. Vaatan Olafsoni poole, aga tema ainult noogutab rahustavalt pead.
«Ainult kaheks nädalaks,» ütleb Olafson. «Kuniks me sulle korteri valmis seame.»
Ma lahkan kaks nädalat päevadeks. Neliteist. Ma olen kompleksis mitu ööpäeva veetnud ja juba see tundub igavikuna.
«Sa polegi rahul?» küsib Mariza. «Kas sa mitte ise ei soovinud seda.»
«Nojah,» pomisen ma, maldamata jaatavalt vastata. «Ma olen lihtsalt segaduses. Asjad on minu jaoks liiga kiiresti liikunud. Ma alles mõned päevad tagasi saabusin.»
«See on tõsi,» ütleb Olafson. «Mees on põhjast. Andke talle ometi aega üles sulada.»
Nad kõik naeravad.
Kohe kui me oleme Olafsoniga kompleksi kaitsvate seinte taga haaran ma tema kitlikäisest kinni ja raputan teda kõigest jõust. Ta lükkab mu eemale.
«Kuidas te saate seda teha,» hüüatan ma rahulolematult. «Te teate, milleks ma võimeline olen, aga viskate mu ikkagi selle naise juurde elama. Arvate, et ma ei mäleta...»
«Tema ei mäleta,» ütleb Olafson oma kitlikäiseid siludes.
«Ma mäletan kuidas tema jalad lund rapsisid kui Raimundo tema kõri läbi nüsis. Kuidas te arvate, et ma saan temaga isegi tunnikese ühe katuse all viibida?»
«Ma ju ütlesin, et me oleme teid muutnud. Teil pole enam tapaiha. Meil on vaja uurida, kas see tuleb tagasi. Kõik on korraldatud. Te olete pideva järelvalve all.»
«Ja mis siis kui ma ta tapan?»
«Vaevalt.»
«Mis siis kui ma ühel ilusal hetkel tema kõri läbi lõikan?»
«Teoreetiliselt pole ei sind ega teda olemas.»
Olafsoni hääl on nüüd selline, nagu räägiks ta plastmassist mänguloomaga.
Jah. Neil on kõik korraldatud. Ei tea kuidas nad seda teinud on, aga Mariza arvab, et ta on nelikümmend vana ja töötab kiirabipunktis sanitarina. Ta ei mäleta mind.
Õhtul istun ma Mariza ruumis nagu könn ja vaatan, kuidas ta minu voodipesuga edasi tagasi saalib, muigab, loob mõnusalt hubase õhkkonna. Ja mina nagu vana tinapaberisse mässitud mõrvaootel kloon, vahin teda ja mõtlen sellele, mis mu ajus juhtuma võib hakata.
«Kas tahad pehmendajaga patja?« küsib Mariza uksele seisma jäädes. Tal on jalas pikad mustad sukkpüksid, nende peal punane miniseelik.
«Pehmendajaga?« olen ma imestunud.
«Võin sulepadja ka anda,« on Mariza lahke. «Mul on mõned antikvariaadist ostetud. Inimesed ei kasuta neid enam. Pikemat aega juba. Vedelikupadjad on moes. Aga teil põhjas?«
Ma vakatan. Kogelen midagi oma töökoha kohta. Naljatan, et ega me seal eriti ei maganudki, et pole tegelikult meeles, oli patju või magasime pea puuhalul. Lõpuks ütlen, et vedelikuga nii külmas läbi ei aja.
Mariza keedab pärast voodi valmisseadmist kannutäie kohvi. Joome seda õhtusöögi ajal maisikuklite kõrvale.
«Uskumatu,« ütleb Mariza.
Ma kuulen nuga läbi õhu vihisemas. Kuidas me ometi saime! Ta on selline habras siin diivanil minu kõrval, kael roosa ja õieli, midagi sellist, mille saaks ühe käeliigutusega hävitada. Võib olla just selle pärast, et ta nii habras tundub. Aga täna pole ma enam see, kes eile. Pole põhjust pabistamiseks.
«Uskumatu, et kõik on nii palju edasi liikunud. Ma mõtlen sellele, kus me olime kümne aasta eest. Ei mingit regeneratsiooni veel, peale vihmausside muidugi.« Mariza naeratab.
«Jah,« olen ma sõnadega napp. Polegi nagu midagi ütelda. Tegelikult tahaks ma juba magama minna, aga kuidagi kole häbi on võõrustajale peale käima hakata. Voodi ootab.
Järgmisel päeval viib Olafson mu kompleksi tagasi. Konverentsisaali on kogunenud sadakond inimest, mind veetakse nende keskele istuma ja Olafson juhatab kõnepulti paksu kogeleva mehejuraka. Too põrnitseb meid üle prillide ja krimpsutab nina, siis sorib paberipahnas, mis ta endale ette ladunud on ja köhatab ametlikult hääle puhtaks ja loengu avatuks.
«Kodanikud,« ütleb ta väriseva häälega. «Ma olen siin selleks, et rääkida projektist «Tagasitoodud ja parem.««
«TJP, sosistab Olafson mulle kõrva sisse.«
Ahah.
«Kuna me pole ühiskonna suhtumises ja oma katsete täielikus õnnestumises veel sada protsenti kindlad, siis on TJP siiamaani rangelt salastatud.«
«Ei ütleks, et rangelt,« ütlen ma Olafsonile mürgiselt. «Panna mind oma ohvriga paari, loota, et ma teda ei tapa, et ma talle ei räägi, et ma ei lähe linna peale kellama...«
Paks prill puldist vaatab mind pika pilguga.
«Härra esimeses reas,« ütleb ta pilkavalt. «Asjalood on sellised, et linna peale kellama võite te minna vabalt. Kuid te kohtate seal ainult endasuguseid. Te pole ainus, kelle me oma ohvriga paari pannud oleme.«
Saal lööb liikvele. Ellukutsutud inimesed ei ütle midagi, aga nad ümisevad ja köhivad ka oma hääli puhtaks, et leelotama hakata. Oh seda möllu, mis siin lahti pääseda võib. Sada inimest, igaühel oma arvamus, mõned pärit kümne aasta tagusest ajast, mõned kaugemalt kui tuhat.
«Te kõik olete kuriteo toime pannud. Nüüd on meil olemas vahendid inimeste vaoshoidmiseks. Siin ruumis on rohkem kurjust kui ühelgi teisel ajaperioodil kokku. Siin on inimesi, kelle teod ei kannata isegi mitte päevavalguslampi.«
Saal kahiseb. See võib olla pahur naer.
«Te kõik olete korda saatnud, minu arvates, noh, ilgeid ja minu mõistusele arusaamatuid tegusid. Ja nüüd saame me teid tagasi tuues katsetada, kas me ka oma kogukonna inimestega midagi sellist teha saaksime. Kas me saaksime neid oma kurjusest võõrutada. Neid ravida. Muukida, nagu me seda nimetame.«
«Kas see pole mitte usuteotus,« küsib keegi tagumisest reast. Ilmselt usklik. «Kui teie lunastate meie patud, siis mis tähendus on viimsel kohtupäeval.«
«Mehe kohta, kes tappis piibel käes, pruugite te liiga palju suud,« ütleb paks prill. «Me elame täna religioonivabas keskkonnas. Olemas on teadus ja teadusse uskujatele saab piibleid suurest raamatukogust. Mõned piiblid, moel, nagu teie neid mäletate on olemas muuseumis. Aga neid säilitatakse vaatamiseks. Sõrme külge panna ei lubata.«
«Juba inimese surmast tagasitoomine,« oigab usklik tagumises reas. «Ma olen ju tegelikult maamullas.«
«Suurem osa teie kehast jah,« ütleb prill. «Aga te olete ju siin. Katsuge enda kätt, näpistage seda. Te olete olemas. Ehtne tõestus selle kohta, mida meie hea jumal pole teinud, aga mida teadus suudab. Mõelge ise. Lisaks teie mõistusega mängimisele, on teie ajus igavesti see, mida te teinud olete. Teie ohvrid seda ei tea. Te elate nendega kaks nädalat silmast silma. Kas oleks veel paremat ravi südametunnistuse kaitsepookimisest?«
Lähen jalgsi koju. Mariza poole. Kiikan tänavasse, kust saaks pärislinna, aga seal on piimaklaasist barjäär, mina sellest läbi ei pääseks, mul on aimdus, et isegi siis mitte kui ma seda soomukiga rammiks. Seal kuskil on elu, mida ma näha sooviks. Ja Olafsoni sõnul saan ma seda juba mõne nädala pärast, siis kui kõikide meiega kõik korda saab, kui me oleme oma ühiskonnakõlblikkust kinnitanud. Pääseme vabadusse üheskoos projekti TJP avalikustamisega. Kutsume kindlasti esile massihüsteeria, mis mõne aja pärast vaibub. Aga võib olla on tänased inimesed teistsugused, võib olla ei huvita neid üleüldse, et nende kõrval elab Charles Manson lambanahas.
Õhtu kisub jahedaks. Katsealuste linnaosa vaikib. Hämaruses säravad üksikud aknad tuledes, ma kiikan neist sisse ja satun mõnele hubasele stseenile. Ohvrid ja mõrvarid istuvad koos, joovad kakaod ja vaatavad televiisorit, istuvad küünlavalgel ja armatsevad, lahendavad sajaosalist pildikonstruktorit. Mingis mõttes olen ma rahul ja tunnen ennast turvaliselt, aga on üks külm mõte, mis kipitab. Mis siis, kui see kõik lõpeb?
Mariza keedab piparmünditeed. Ma võtan soojendusseansist osa.
«Kevadel,« ütleb Mariza. «Kevadel sõidame Ameerikasse. Maikuus.«
Mis ajast olema mina ja Mariza ME? See mõte häirib mind väga. Mul on juba plaan olemas. Kui ma peaks maikuud nägema, põrutan ma Ameerikasse, aga ilma Marizata. Ma ei suudaks tema läheduses minutitki vabatahtlikult olla. Olen ma nüüd nii ohutu kui iganes, ikka on ta minu jaoks kuidagi liiga hea. Ma ei suudaks seda kaela ilma haavata näha. Ja ma kardan, et ma jään alati kartma seda, mida ma võin ühel ilusal päeval teha. Mis siis kui nende muukimine enam ei mõju? Mis siis kui ma kaotan kontrolli ja leian ennast oma näilist rahulikkust taga leinamas. Lõppude lõpuks ei tohiks ma hetkel üldse mõelda nagu kodanik, sest ma olen katsejänes. 19 aastane katsejänes nende seas, kes otsustavad, jätta mind olevikku või tagasi minevikku paisata.
Ma tunnen rahulolu selle üle, et ma elan. Kes ei tunneks! Aga mu sisetunne ütleb mulle, et sellise süükoorma all pole võimalik edasi kesta. Võib olla keegi teine, võib olla isegi see usklik tagumisest reast suudab seda, aga mulle käib see üle jõu.
«Kuhu sa lähed,« küsib Mariza naeratades.
«Lähen kallan endale kruusikese puhast vett,« ütlen tõustes ja jalutan kööki.
Sulgen ukse enda järel ja soovin Marizale mõttes kõike head, siis astun kapi juurde ja tõmban sahtli lahti. Seal nad on, reas, puhtad ja läikivad. Veel. Võib olla teen ma vea, võib olla peaksin ma järele mõtlema, kas endale tehtud kingitust nii ruttu jalge alla tallata. Võib olla peaksin ma asjade üle mõtlema ja mõne päeva ootama. Laskma asjadel minna, nagu nad lähevad. Ehk peaksin ootama, et elu lihtsalt rööpasse kukuks. Ja kui ma seda siiski ei tee, jääb minu jaoks veel mõni küsimus õhku rippuma. Kumma heinakuhja vahel ma siis valima peaksin, et mu protesti iva võimalikult hästi välja tuleks?