Tüdruk pöördus minekule. Tema habraste veidi kergitatud õlanukkide vahele mahtus kogu maailma raskus ja kergus ühekorraga. Seisin ja vaatasin talle järele, ning mulle tundus, et maailm lahkub minu juurest koos temaga... Mulle jääb ainult öö, selle sügavus ja varjud ilma valguskiireta, ilma kuuta, mille poole oma igatsust ulguda. Ei. Isegi ööd ei jää. Öö lahkub minust selle tüdruku silmades, mille varjatud saladusi ma korraks lugesin. Mulle jääb tühjus. See tühjus, millega elada iga jumala päeva tundetumana kui ükski masin, sest minnes võttis tüdruk koos kõige muuga kaasa ka minu õiguse murduda.
Kes ta oli, kelleks ta saab? Ma ei mäleta. Mälestusedki võttis ta lahkudes. Mina jäin kestana kustunud laterna alla seisma ja talle järele vaatama. Õhus hõljus veel veidi nostalgilist sügise hõngu, mis mattus mustavasse pimedusse. Enam ei näinud ma minejat, ei näinud üldse mitte midagi. Pimedus. Sirutasin käe, et leida teed, kuid ei tundnud midagi Pimedus keerles mu ümber kui pööris ja neelas mu mõttetusse igavikku.
***
Reede hommikul lamas pealinna ühel kõrvaltänaval hästirõivastatud noor naisterahvas. Temast mööda jalutanud noor abielupaar püüdis naist kaastundlikult kuid tulutult üles aidata. Lamaja liigutused olid puised ja elutud, ta ei osanud kuhugi asetada ei oma käsi ega jalgu. Abistajate küsimustele enesetunde, abi vajamise ja elukoha kohta naine ei vastanud. Samuti sai abistajaile kiiresti selgeks asjaolu, et naine on täiesti pime. Nõutuina ja ometi suutmata noort, neile endile sarnast inimest sellisesse olukorda jätta, helistasid nad politseisse. Konstaabli saabudes jätsid nad töölekiirustavate inimeste ärritunud südamlikkusega politseinikule oma nimekaardid ning ruttasid tagasi vaatamata minema.
Sündmuskohale jõudnud noor konstaabel üritas esialgu püüdlikult oma ametikohuseid täita. Ta püüdis naist protokolli või avalduse jaoks küsitleda, kuid tema ponnistusi ei krooninud
edu. Naine ei suutnud meenutada ei oma nime, vanust ega elukohta. Ainuke konstaabli jaoks arusaadav lause, mis murdus ja pudenes puruneva liivakivi tuhmi raginat meenutavate silpidena naise huulilt oli: «Mult võeti kõik.»
Sellest lausest väidetavale kuriteole mingisugusegi viite saanud, samuti kannatanu isiku tuvastamiseks, võttis noor konstaabel naise kõrval maas lebava käekoti ning otsis hoolikalt selle sisemuse läbi. Ta märkas kohe läbipaistvas lintjas ümbrises juhiluba ja krediitkaarte. Juhiloal oleva foto järgi tegi ta kindlaks naise nime ja vanuse. Juta Vilumaa, kolmkümmend üks aastat vana. Juhilubadel puudus igasugune märge selle kohta, et naine oleks kasutanud prille. Konstaabli hämmingut suurendas asjaolu, et naise kotis olid alles mobiil ja rahakott korraliku summa sularahaga. Samuti peitus käekotis olnud punases sametkotikeses mitu üsna väärtuslikku, ilmselt antiikset päritolu ehet.
Sellelt naiselt ei võetud midagi. Või siis, peaaegu mitte midagi, peale nägemisvõime. Konstaabel hõõrus mõtlikult oma noort ja veel murekurdudeta otsaesist. Seejärel võttis ta oma mustast mapist pastaka ja paberi, ning koostas väljakutse kohta tavapärase ettekande, milles loetles piinliku täpsusega üles naisega kaasas olnud väärtesemed, dokumendid ja krediitkaardid. Siis peatus pastakas mõtlikult paberil. Konstaabel oli jõudnud kannatanu seisundit kirjeldava osa juurde. Naise näol laiutav mõttetühi ilme ja sellega vastuolus olev korralik soeng, mis tänaval magamisega pisut kannatada oli saanud, ei aidanud konstaablit ettekande koostamisel karvavõrdki edasi. Peale mõningat arupidamist läksid ettekandesse juriidiliselt lakoonilise täpsusega järgmised read: « Esialgsel vaatlusel nähtub, et kannatanu, 31-aastane Juta Vilumaa, on ilmselt täielikult nägemise kaotanud. Mingeid vigastusi kannatanu näol ega peas välisel vaatlusel ei täheldatud.»
Noorele konstaablile oli selge oli ainult üks. Politsei tegevusvaldkonda säänne asi küll ei kuulunud. Sestap tegi ta ainuvõimaliku otsuse, ja helistas ettekandmiseks ning arupärimiseks oma jaoskonda. Pärast asjaolude ettekandmist soovitati talle korrapidajaruumis kajava naerulagina saatel helistada põgenenud patsiendi taashospitaliseerimiseks ja tema enda meelteseisundi tuvastamiseks otse psühhiaatriahaiglasse, Korrapidaja teatas talle lahkelt siirupise tooni taha halvasti varjatud muigega valvearsti numbri.
Noor konstaabel surus ilkuvate vanemate kolleegide suhtes tärkava pahameele alla, ning valis soovitatud numbri. Inimene vajas abi, ja tema oli kohustatud seda jagama. Talle vastas peaaegu koheselt valvearsti noor elurõõmus hääl, mis küsitles napi, aga see-eest filigraanselt formuleeritud täpsusega teavet naise seisundi kohta, ning lubas siis, et nad saadavad auto kiiresti välja.
Novembrikuu kahutanud maa ja niiske udu tungisid läbi politseikombinesooni. Haiglaautot oodates hakkas konstaablil korralikult külm. Talle tuli alles nüüd pähe, et naine võib olla alajahtunud, ning vajada arstiabi.
«Kas teil on külm?» küsis ta valjul häälel.
Naise näoilme jäi liikumatuks. Konstaabel kordas naisele lähemale kummardudes oma küsimust, tõstes seda esitades veelgi häält. Teda jahmatas, et naine hääle kõrgendamise peale isegi ei võpatanud, vaid pomises midagi arusaamatut. Konstaabel tiris nahkkinda käest ja katsus naise nägu. Põse temperatuur oli konstaabli ennitisest protokolli koostamisest veel jahedale käele pigem soe, kui jahe. Naine ei liigahtanudki, nagu poleks ta näo puudutamist üldse tundnud.
Mehe sisemuses tõstis pead kõhedustunne. Millegipärast turgatasid talle selles uduses hommikus täiesti pimeda ja tundetu naise kõrval seistes pähe poisikesena sõprade ajakirjadest loetud jutud kodukäijatest, zombidest ja vampiiridest. Ta peletas need mõtted eemale. On ju 21-ne sajand, ja tondijutud... mäherdune lollus. Küllap on naine oma mehest lahku läinud, ja saadud shokist tuim ning kõnevõimetu. Ajusopis vaidles aga vaikne hääl sellele argumendile vastu -- meenuta, politseikooli kursust, shokist ei jää keegi täielikult pimedaks... Metanool? Sellest võib ju pimeneda, aga noh, see naine ei näinud nii välja, et ta elu seeski salaviina oleks puutunud...
Kollapunastes värvides auto uks löödi energilise paugatusega kinni. Noorempoolselt eatu naisarst tervitas politseinikku, ning astus viimase käeviipe ja seletuse peale kiiresti naise juurde.
«Ütlete, et magas tänaval?» küsis ta naise juures kiiresti toimetades, ning konstateeris siis: «Kummaline, alajahtumise tunnuseid tal küll märgata ei ole... Pupillid ei reageeri valgusele»
«Teate, see võib tunduda kummaline, aga ma kaldun arvama, et see naine ei reageeri ka ühelegi puudutusele.» Noore konstaabli hääl kõlas seda öeldes pisut häbelikult enesekindlalt, nagu ikka inimesel, kes teab , et see, mida ta ütleb on õige, kuid keegi, kaasa arvatud tema ise ei suuda seda tõde uskuda. Kortsuke tema kulmude vahel näis öeldule süvenemisega murelikult kaasa noogutavat.
Naisarst vangutas pead. «Stuupor?» Ta tõstis naise käe. See jäi tõstetud asendisse püsima. Ilme naise näol ei muutunud.
«Väga huvitav. Paneme ta autosse, ja viime haiglasse, kamandas ta autos kaasasolnud kaht sanitari . «Ei, särki pole vaja,» peatas ta keelava käeviipega turskema sanitari. «Paneme ta lihtsalt autosse istuma. Ta on meil ju rahulik, eks ole!» Arst patsutas naist kiitvalt õlale ning tõdes siis hämminguga, et naine ei pannud tema puudutust ega talle mõeldud fraasi tähelegi.
Õlgu kehitades poetas ta sanitaridele napilt: «Talutage lihtsalt autoni ja tõstke siis kanderaamile.»
Konstaabel köhatas, otsekui soovides oma edasist juttu ametlikumaks muuta. Auto poole liikuma hakanud arst peatus.
«Olge kena, andke mulle kontakttelefon. Te mõistate, et kui tegemist on mingi kuriteokahtlusega, siis peate te mulle sellest tingimata teatama.»
Arst noogutas kärsitult. Ta võttis rinnataskust visiitkaardi ning ulatas selle konstaablile. «Võtke, helistage sellel lauatelefonil. Meil on õde ööpäevaringselt valves.»
«Tänan. Ma helistan kindlasti täna õhtul.»
Autouksed sulgusid. Konstaabel seisis ja vaatas pikalt lahkuvale sõidukile järgi. See oli kahtlemata kõige kummalisem juhtum tema senises lühikeses praktikas. Kuigi mõistus kinnitas talle, et praegusel juhtumil ei ole mingit tegemist kuriteoga, pakkus kõik toimunu ning eelkõige naise uskumatu olukord talle ilmselt pikemaks ajaks mõtlemisainet.
***
Naine paigutati üksikpalatisse. Isegi psühhiaatrite jaoks oli tema näol tegemist erakordse juhtumiga. Kõikvõimalikud uuringud ja esialgne ergutite süstimine ei avaldanud naise organismile mitte mingisugust mõju. Tema seisund oli häirivalt stabiilne. Õhtupoolikul kutsus valvearst kokku konsiiliumi. Pika, meditsiinieetika aluseid kõigutava vaidluse peale toodi välja elektrishoki aparaat. Pinge reguleeriti esialgu madalaima võimaliku doosi peale. Ei midagi, ei mingit reaktsiooni. Õde suurendas arstide juhendamise peale järk-järgult laengut, kuni jõudis viimase, ainult ekstremaalsel juhul elustamiseks kasutatava pingeni. Naine ei reageerinud ka sellele. Ta lebas tõstetud seljaosaga voodis poolistukil ja hingas täiesti rahulikult. Arste ja uuringuid ei olnud tema jaoks olemas. Valvearst, kes oli esmaavastaja õigusega nõudnud välja loa olla antud patsiendi raviarsti staatuses, võinuks mürki võtta, et naine ei teadnud ega hoolinud kõige vähematki temaga toimuvast, ega tema ümber olevatest inimestest. Ta sõi, kui teda toideti, jõi kui klaas või voolik tema huulte vahele pisteti. Ilmselt ei tundnud ta ka joogi ega toidu maitset. Selle kinnituseks valas õde naise klaasi pisut destilleeritud vett ja tõstis klaasi tema huultele. Ruumi täitis vaikus, mis oli segu arstide ootusärevusest ja loomulikust vastikusest destilleeritud vee maitse, õigemini maitsetuse suhtes. Naine avas huuled ja jõi klaasi kõigi ruumisolijate imestuseks rahulikult tühjaks. Tema ilme jäi sealjuures täiesti häirimatuks.
***
Noor konstaabel istus laualambi valgel jaoskonnas oma arvuti taga. Ta vormistas viimaseid päevaseid protokolle, koostas ettekandeid, ning tegi nende põhjal rutiinseid sissekandeid politsei andmebaasi. Reedeõhtu, ees ootasid kaks puhkepäeva. Sellele mõeldes ringutas ta mõnuga, ning asus taas pabereid täitma. Laualambi all lebavast mapist sinna jäänud viimast paberit võttes vaatas ta tõtt ettekandega hommikul, otse vahetuse alguses leitud naisterahva kohta.
See väljakutse ei andnud talle terve päeva kuidagi asu. Jaoskonnas olid kaaslased talle naljatamisi tunnustust avaldanud psühhiaatriahaiglast põgenenud patsiendi operatiivse tabamise ja asjatundliku tegutsemise eest sündmuskohal. Konstaablile tundus see lõõp kohatuna. Sisetunne ütles mehele, et kaaslaste naljad ei tabanud seekord mitte mingil juhul kümnesse. Ta avas andmebaasis päringu, kontrollides oma ettekandesse kirja pandud isikuandmete järgi naise tausta. Aadress oli tavaline, üks linna magala paneelmaja keskmistest korteritest. Mingeid karistusi ei ole. Abielus, 13-aastane tütar, 4-aastane poeg. Kõik sisse kirjutatud samasse korterisse. Ilmselt ootab kogu pere praegu seda naist koju. Võib-olla ei ole mitte keegi praeguse hetkeni teatanud, et Juta Vilumaa, 31 aastat vana, on juba hommikul haiglasse sattunud... Lapsed, eriti väiksem, tunnevad ema pärast kindlasti suurt hirmu ja muret. Õnnetu ja teadmatuses mees tormab töölt tulles esimese pähetuleva asjana naise töökohta otsima. Sealgi ei teata midagi.
Konstaabel võttis laualt oma vormimütsi ning surus selle otsustavalt pähe. Pädevuses või mitte, aga tema moraalne kohus on siiski sellele perekonnale nende ema käekäigust teada anda...
Uksekell helises tuhmilt korterisügavuses. Kellegi kerged sammud tulid padinal mööda esikut, seejärel oli suletud ukse taga kuulda väikese lapse vaikset tihkumist. Ust talle aga ei avatud. Mees helistas veel kord. Laps nuttis ukse taga edasi. Peale kolmandat kella avanes uks aga nii kiiresti, nagu olnuks ukse taga olija kogu aeg just seda märguannet oodanud.
Konstaabel vaatas kolmeteistaastase tüdruku heledatesse silmadesse, mis tema mundrit nähes korraks üllatusest võpatasid, ning siis trotslikuks muutusid.
«Keda te soovite?» Tüdruku hääl oli vaikne ja jahe, nagu siid mis libiseb mööda külma terast.
«Tere õhtust, olen konstaabel Ülo Kuus. Kas teie isa on kodus?»
Tüdruku silmad ahenesid, ning ninasõõrmed paisusid otsekui tagasihoitud vihast. «Isa läks meie juurest eile koos oma uue naisega minema.»
«Aga ema?» Konstaabel kahetses kohe oma rumalat küsimust ja olukorda, millesse ta oli enda selle küsimusega pannud.
«Ema läks õhtul baari tööle. Ta töötab baaridaamina. Praegu pole ta veel tulnud, küllap kurdab sõbrannadele veiniklaasi seltsis oma muret.» Tüdruku hääl kõlas endiselt jahedalt, kuid sellest õhkus tigedat külma trotsi täiskasvanute maailma vastu. «Mida te õigupoolest soovite?»
Tüdruku küsimusest õhkuv jäine teravus pani konstaabli kohmetult jalalt jalale tammuma.
«Teie ema...Tulin õigupoolest teatama, et temaga juhtus õnnetus. Ta on haiglas...»
«Ei!» Tüdruk raputas pead, nii et hobusesabas olnud heledad juuksed vallandusid ja voogavate kahludena kitsastele õlgadele langesid.
«Mitte õnnetus! Temaga ei saanud õnnetust juhtuda. See pole võimalik...»
Konstaabel märkas, kuidas tüdruku selja tagant piilus väike poiss, kes ilmselt enne ukse taga nutta tihkus.
«On teil isa kontaktandmed?» Konstaabli hääl värises kergelt. Teda valdas korraga talle endalegi ootamatult tugev vastutustunne nende võõraste laste elu korraldamise eest.
Tüdruk noogutas. «Nüüd tuleb ta meie juurde tagasi!» Tema hääles kõlav külm ja kalkuleeriv võidurõõm pani politseiniku üleni värisema.
«Tulge sisse, oodake, helistame talle!»
Konstaabel astus, nagu kästud üle korteriukse. Uks suleti tema selja taga tuhmi mütsatusega. Korteris valitses hämarus. Mees pidi ümbritseva mööbli piirjoonte eristamiseks suisa silmi pingutama, et koridorist tuppa astudes mitte komistada. Tüdruk valis juba telefonil numbrit ja suunas selle siis toagarääkimise reziimi. «Aidake mul temaga rääkida!» sosistas ta vaadates suurte, hämaruses kummaliselt teravalt säravate silmadega. Konstaabel neelatas ja noogutas. Telefonist kostis paar pikka signaali, ning seejärel «Alex Vilumaa kuuleb.»
Tüdruku hääl täitis korraga terve toa. «Isa, ema ei ole koju tulnud! Oleme üksi!»
«Oota, kullake!» Hääl telefonis kostis hajameelsena, taustalt kostis heledat naisehäält.
«Rääkige temaga!» sosistas tüdruk paluvalt.
«Tere õhtust, härra Vilumaa. Olen konstaabel Ülo Kuus. Viibin hetkel teie korteris, kus teie alaealised lapsed on täiesti omapead. Siin ei ole kedagi, kes nende eest hoolitseks või nende järele vaataks. Te peate kiiresti siia tulema, kuna teie abikaasaga juhtus hommikul õnnetus. Ta on ...»
Tüdruku hääl katkestas teda «Isa, kuuled! Sa pead kohe siia tulema! Kohe!» Tüdruku hääles oli seda lausudes lisaks tungivale palvele endiselt midagi külma ja vaoshoitut.
«Jah, tütreke! Tulen nii kiiresti kui saan. Ehk härra konstaabel ootab nii kaua!»
Kõne katkes.
Tüdruk pöördus konstaabli poole. «Istuge, palun» osutas ta kerge, linnu tiivalöögile sarnaneva käeviipega hämarusest korraga selgelt välja joonistunud punase tugitooli peale. Mees laskus sõnakuulelikult punase sametiga kaetud toolile. See oli uskumatult mugav. Konstaabel kohendas end paremasse asendisse ja jäi ootama. Tuba täitis vaikus. Ainukeseks hääleks oli tema enda vana käekella vaikne tiksumine. Tüdruk seisis seljaga tema poole ja vaatas aknast välja pimedusse. Kummaline et tuppa ei paistnud ühtegi tänavalaternat. Väljasolev pimedus oli tihe ja sitke nagu siirup. Konstaabel pingutas silmi, et aknataguses midagigi eristada. Hämarus lõi tüdruku ümber kergelt värelema, kuid akna taga ei näinud ta endiselt midagi...
Korraga pöördus tüdruk ümber ja vaatas talle küsivalt otsa.
«Mida te näha tahaksite?»
«Midagigi. Tänavavalgust, vastasmaja... Väljas peaks siin rajoonis sel kellaajal küllalt tulesid põlema.»
«Nad põlevadki ju» lausus tüdruk kerge õlakehitusega akna poole pöördudes. Selles kumas linnavalgusest helendav taevas, taamal madalamal paistsid valgustatud akendega majad, tänavalaterna tuli helendas ühes aknanurgas kõige eredamalt. Valguse järsk ilmumine pani konstaabli silmi kissitama. Ta tõstis käe katteks näo ette.
«Te soovite ilmselt hämaramat.»
Tänavalatern akna alumises nurgas kadus. Mitte ei kustunud, vaid kadus. Mees hõõrus jahmatusega silmi.
«Kuidas sa seda teed? Mis illusioon see on? On see mingi ekraan?»
Tüdruk vaatas talle üle õla otsa ja muigas teismelise lapse ja naise naeratuse vahel asuva sügavalt veetleva ja pisut nurgelise salapäraga. «Ei kumbagi. Seal on see, mida te näha tahate.»
Mees vakatas ja kortsutas kulme. «Aga kuidas?» küsis ta ilmse üllatusega.
«Lihtsalt. Ma loon teile selle, mida te soovite. Näiteks selle punase tugitooli, milles te praegu istute. Seda te ju soovisite?»
«Mismoodi? Lihtsalt, mina soovisin?»
«Ma olen ajakujuja.»
«Aja ... misasi?» Mehe näol valitses sügav hämming.
«Oh. Te ei teagi? Tüdruku häälest kõlas tõeline pettumus. «Ma lootsin, et ehk tuleb nüüd mu juurde keegi, kes teab. Aga minu soovid ilma teiste tahteta ei loe. Vend on liiga väike, ta ei oska veel midagi tahta...»
Konstaabli peas kihutasid mõtted hämmastava kiirusega. Tüdruk, kes täidab inimeste soove. Milliseid hämmastavaid asju võiks sellega korda saata, inimesi aidata. Otsekui tema mõtete jätkuks lausus tüdruk äkki: «Jeesus oli samuti ajakujuja. Ta näitas ja vahel ka andis inimestele seda, mida nood kõige enam uskusid või uskuda ihkasid. Mina olen temast kaugelt osavam. Mina võin näidata igale inimesele seda, mida ta ütleb.» Tüdruku naeratus oli neid sõnu lausudes hirmuäratav.
«Isa ütles mulle ära minnes telefonis, et ema on pimedusega löödud ja tundetu naine.»
Konstaabel tundis kuidas jäine higi mööda ta selgroogu alla nõrgub.
«Teie ütlesite et isa tuleks meie juurde tagasi. Ta on varsti siin. Öelge talle, et ta meie eest hoolt kannaks. Siis saan ma seda kujuda.»
Konstaabel hõõrus värisevi käsi meelekohti. «Siis sina tegidki oma ema pimedaks ja täiesti tundetuks? Kuidas? Miks?»
Tüdruk raputas pead
«Mina ei teinud seda, ma kujusin. Seda mis isa ütles. Ma ei tohi teha head ega kurja, ainult täita seda, mis inimesed soovivad! Mina ei otsusta, otsustavad teised. Ma võin paluda, et inimesed mulle midagi sooviksid. Siis saan ma seda kujuda. Ma palungi sind: aita mul venna eest hoolt kanda.»
Konstaabli peas kihutasid ja põimusid meeletu kiirusega hommikused sündmused ja äsjakuuldu. Ta soovis vaikselt, et seda päeva poleks iialgi olnud, et tema mällu ei kinnistuks see noor julm tütarlapsenäoke ja hommikune hirmutav mälupilt kaunist, kuid täiesti abitust ja tundetust naisest. «Mida teeb see tüdruk minuga, kui olen tema ja ta venna eest hoolt kandnud?» See küsimus otsis teravalt lahendust, väljapääsu sellest normaalse mõistuse jaoks täiesti jaburast olukorrast. Väljapääsu ei paista. Miks just mina sellise supi sisse sattuma pidin. Miks mitte mõni vanem kolleeg, kes laiba kõrval lõunapausi pidades suudab nuriseda naise lohakuse ja või sisse sattunud juuksekarva üle. Miks just mina...
«Ja kui ma ei aita, muudad, või kujud sa mu samasuguseks nagu su ema? Isegi surm oleks parem kui selline saatus. Ükskõik mis. Ei! See on koletu! Ma ei aita sind.»
Tüdruku silmades sähvatas neid sõnu kuuldes korraks vihatuluke, mis kustus aga eemal koridoris mängivat väikevenda vaadates.
«Olgu, ma mõistan. Ma ei saa sind sundida. Mine. Hüvasti!»
Konstaabel ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta tõusis toolist otsekui nõelatult ning peaaegu tormas ukse poole, teel vaibaserva taha komistades, kohutades sellega põrandal mängivat last, kes valjul häälel nutma puhkes.
Samal hetkel astus välisuksest sisse pikakasvuline mees, kes põrandal tönniva poisikese sülle haaras.
«Issiiii» Lapse käed klammerdusid tema kaela ümber. Eemal toauksel naeratas tüdruk isa ja venda vaadates võidukalt. Mees ei pannud väljakiirustavat konstaablit õieti tähelegi, vaid sammus, poeg süles, esikust tuppa, oma koju, oma laste juurde. Selleks, et jääda. Lapsed on ju abitud ja vajavad teda, eriti tema väike, hirmul poeg...
Konstaabel toetas selja väljastpoolt vastu korteriust ja pühkis laubalt sinna kerkinud külma higi. Siis kohendas ta mundrit ja astus välisuksest välja...
Väljas laiutas udune hommik. Tema mobiiltelefon helises. Korrapidaja öövahetusest väsinud hääl teatas talle «Mingi paanikas abielupaar helistas. Nad leidsid ühelt kõrvaltänavalt noorempoolse naisterahva surnukeha. Mõrvarühm tuleb tunni aja jooksul. Sinu vahetus algas, mine sündmuskohale, tähista see ja hoia rahvas eemal!» Ta nimetas aadressi.
Konstaabel kirjutas aadressi oma mapist võetud paberilehele ja asus teele. Tema reedehommikune vahetus oli just alanud. Ees ootasid nädala viimane tööpäev ja kaks puhkepäeva.