«Tere õhtust. Minu nimi on Calda Bealne ja tänane uudisteprogramm alustab. Kõigepealt käsitleme oma saates viimastel päevadel üha enam kõlapinda leidnud teemat. Nimelt avaldati kaks päeva tagasi Jumaliku Pressibüroo ametlik teade peatselt saabuva maailmalõpu kohta. Kordame nüüd seda veel televaatajale meeldetuletuseks.»
Jumalik Pressibüroo 17 734 459 002. a. P.S.P.
LUGUPEETUD INIMKOND
LUBAGE MEIL TEILE TEATADA, KALLID INIMESED, ET KÄESOLEVAST HETKEST ALATES MÕNE PÄEVA JOOKSUL TOIMUB MAAILMALÕPP. PRESSIBÜROO LOODAB TÄPSEMA AJAKAVA AVALDADA EDASPIDI, KUI SEE VÕIMALIKUKS PEAKS OSUTUMA. PALUME KÕIGIL INIMESTEL SÄILITADA MEELERAHU. MAAILMALÕPUJÄRGNE VASTUVÕTT PARADIISI/PÕRGUSSE TOIMUB VASTAVALT JUBA VAREMAVALDATUD KÜMNELE KÄSULE. LOODAME TEIE KÕIGI KOOSTÖÖLE.
«Niisiis, selliselt kõlas teade. Lugupeetud vaatajad, püüaksime nüüd avada selle teadaande tagamaid ja võimaluse korral küsida ka mõne spetsialisti arvamust. Selleks on meil kõigepealt loodud ühendus ajalehe Lendav Reporter toimetusega, kus oma kommentaari antud sündmusele on valmis andma lehe peatoimetaja Kirri Sisak. Tervist Kirri.»
«Tere õhtust.»
«Mida teie arvate üldse taolise teate tõepärasusest?»
«Noo, mis ma siin ikka oskan nii väga arvata. tegemist on kahtlemata ...»
«Vabandage, vabandage, et katkestan teid proua Sisak.» Calda pööras pilgu enda ees olevale juhtekraanile ja jätkas pisut ebakindlalt.
«Just äsja saabus värske informatsioon ... ee ... meie uudisteprogrammile. Nimelt on meie stuudiosse saabunud ekspert, ... mm ... kes tõenäoliselt kõige paremini oskab seletada Jumaliku Pressibüroo teate olemust, kui nii võib öelda. Palun Proua Sisak, jääge hetkeks veel liinile, räägime hiljem ka teiega. Niisiis on stuudiosse saabunud härra ... hm ... härra Jumal ise.»
Calda pöördus kõrvale ja ütles, «Tervist härra Jumal.»
«Tere kõigile.»
«Kuidas teid nimetada võib. Ennist ütlesin teile härra, aga võibolla oleks pidanud proua ütlema?»
«Oh mis te nüüd. Üritaksin mitte tekitada väga ametlikku õhkkonda. Siin on väga meeldiv ja kodune viibida ning seetõttu jätkem tiitlid kõrvale.»
«Selge. Niisiis, mida ütleksite kõigepealt selle maailmalõpu teema kohta. Ma saan aru, et meile saabunud teate olite koostanud just teie?»
«Mh, mh, mh.» Jumal punastas pisut ja itsitas vaikselt.
«Vabandage, ajas pisut naerma. Tähendab päris nii see just polnud. Seoses maailmalõpu saabumisega on meie ametkonnas moodustatud selle küsimusega tegelev spetsiaalne komisjon, kuhu ma muidugi kuulun. Peale minu on seal aga ka muid liikmeid.»
«Kes nimelt, kui see saladus pole?»
«Noh. Peaingel Gabriel näiteks. Mitmed Paradiisi vastuvõtukomitee liikmed ja paljud teised.»
«Selge. Nüüd siis sündmusest endast. Millega see kõik lõpeb?»
Jumal tõsines pisut ning köhatas. «Khm, see lõpeb nimelt maailmalõpuga. Lihtsalt ühel hetkel teie maailm lõpeb. Täpsemalt, tema tugevusvaru saab ammendatud ning sellele järgneb globaalne singulaarsus. Paraku pole mul ajapuudusel rohkem võimalust teile seda protsessi selgitada. Võibolla mõni teine kord.»
«Kas te ei leia, et teist korda ei pruugi meie jaoks enam tulla. Võibolla üritaksite siiski.» Calda kortsutas kulmu ja vaatas Jumalat küsivalt.
Jumal ohkas vaikselt ja vastas omapoolse kulmukortsutusega. Ta jätkas, «Võin vaid lisada, et tunnen inimkonna ees teatud kahetsust juhtunu pärast. Noh, kuidas nüüd öelda. Omal ajal, kui me selle Universumi käivitasime, polnud meil täielikku kindlust algandmete kohta. Kõik põhisuurused said niiöelda omast peast välja mõeldud. Plancki konstant, energia-massi seos, elementaarosakeste vahekorrad, lokaalsed singulaarsused -- see kõik oli meie jaoks uus ja põnevust pakkuv ala. Paraku ei osanud me aga tulemusi täiel määral planeerida. Kaasa arvatud inimkonna teke.» Jumal vaikis ja näis mõtteisse süüvivat.
«Nii, et tegemist oleks justnagu mingi õnnetu äpardusega». Uudistediktori häälest kostus nüüd üsna tigedat sarkasmi.
«Ma ei ütleks, Ma ei ütleks. Ausalt öelda ei lootnud me üldse, et asi nii kaugele läheb. Mõnes mõttes on tegemist siiski suure edasiminekuga. Võrreldes näiteks eelmistega, mille me tegime ..»
«Oot-oot.» Calda kortsutas kulmu. «Tuleb välja, et olete enne meid veel teisigi Universume põhja lasknud. Kas nii?»
«Mitte päris. Jah, oli mõningaid ebaõnnestumisi. Lihtsalt eelmistel kordadel me niikaugele omadega ei jõudnud, et ükski mõistusega olend oleks universumi lõpu tunnistajaks olnud. Seetõttu ei saa me seda käsitleda ka kui maailmalõppu. Kuidas te seda nimetasitegi ... mul ei tule hästi meelde.»
«Te mõtlete vist antroopsusprintsiipi.»
«Jah jah just seda, või õigemini peaaegu seda. Täpselt on mul raske seda selgitada aga teatud määral on tõesti nii, et Universum on alles siis aktsepteeritav, kui seda suudab tajuda Universumis endas eksisteeriv ja teatavat mõistust omav vaatleja»
Viimaste sõnade juures Jumal kohmetus pisut ja hakkas toolil kergelt nihelema. «Vaadake, mul on kahju, kuid näib, et minu aeg siin hakkab siiski otsa saama.» Ta naeratas häbelikult ja lisas, «Sain äsja teate, et pean kiirustama tagasi büroo komisjonile ettekannet tegema üldise olukorra kohta.»
Jumal tõusis toolilt ja naeratas veelkord. Tekkis hetkeline vaikus, ka diktori häälepaelad paistsid ootamatult külmunud olevat. Tundus vaid, et Jumal ei leia lahkudes õigeid hüvastijätusõnu. Ta laiutas vaevumärgatavalt käsi, justkui andeks paludes ja ütles lõpuks julgustavalt, «Noh, ma lähen siis. Olge siis tublid ja ... jälgige edasisi teateid. Nägemiseni.»
Vaid ülinõrk võbelev helendus, mis kiiresti lahtuma hakkas ja ebamäärane käeviibe märkis Jumala äraminekut.
«Näg ... emiseni ja aitäh ... intervjuu ... eest,» kogeles Calda ja pöördus ehmatusega kaamerasse.
Kui ta silmad tagasi pööras, oli helendus kadunud.
*
Uks avanes. Alandliku moega kräsupäine mees, pigem laps, pistis pea tuppa ja vaatas kiiruga ringi. Väikse ehmatusega avastas ta otsitava otse ukse kõrval laua taga istumast.
«Tere, härra ülem. Teid ma just otsisingi.»
«Jah, mis on?» vastas too ja tõstis pilgu pehmete kaantega, avatud raamatult.
«Boss ütles, et läheb jälle lahti.»
«Misasja, eelmine alles lõpetamata ja ...»
«Mina ei tea midagi. Tulge ise kohale, siis kuulete,» vastas kräsupea kiirelt, pööras ümber ja läinud ta oligi. Vaid jooksvate jalgade reibas kaja kuuldus nõrgalt koridoris.
Ülem tõusis ja asus tüdinult minema. Tema sammudes oli lõputu väsimus.