Otsing

«Kas sa arved maksid ära?» «Ei. Kohe maksan. Mis need olid, on sul kirjas?» «Üür -- 2200 krooni, kommunalkad -- nooh, ütleme 528, lasteajamaks -- 650 krooni, elekter näiduni 2586,» loetles naisehääl telefonis natuke tüdinult. «Oota, ma panen kirja.» Sander kritseldas väikesele kollasele paberitükile numbrid. «Kõik, jah?» «Olgu siis.» Telefonitoru sobitus plõksuga tagasi valge plastmassi sisse valatud pesasse ning mees ohkas. Muidugi pidi ta need arved ära maksma. Ammu juba. Aga ta ei suutnud end miskipärast nii kaugele viia, et avada see neetud internetipanga aken ja hakata oma arvelt raha

Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt, Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja. «Paragon-Asia Dataflow,» ütles Rydell, kell oli umbes neli hommikul ja nad istusid tohututes vanamoelistes tugitoolides. Betoonlagi nende pea kohal oli käsitsi värvitud ja pidi meenutama heledat tammepuupaneeli. Tugitoolid ja kogu muu Chateau' fuajees leiduv mööbel oli nii vägevate mõõtmetega, et igaüks

Hämaras toas, ehk liigagi hämaras (lihtsalt ema ei luba laetulesid enne üheksat süüdata) lehvivad kardinad kiuslikus tõmbetuules ning augustikuu kergelt punetavas õhtutaevas võib märgata üksikuid langevaid tähti oma uhkel surmalennul atmosfääri sööstmas. Õhk on sügiseselt karge, mitte jälgegi tollest juunikuisest leitsakust mis kuivava heina magusasti lõhnama pani ning päevast päeva toad üha soojemaks küttis, kuni terve pere tiigi äärde telki magama kolis ning isegi siis ei saanud nad üle ega ümber hilisöistest suplustest. «Peedisalatit?» Ema ulatab taldriku üle lauamaastiku, üle aurava

Triloogia esimene raamat Maailm Kui Jumalad on surnud, ei aita muu, kui luua usk. Kui sureb usk, kaob kontroll ja valitseb kaos. Ning Jumalad tulevad uuesti... Matten DeLeer, SA 21176 Algus... Oli kaunis päev jalutuskäiguks, nautisin päikest ja mõnusat sooja tuult. Talv oli olnud pikk ning kevad juba liiga pikalt külm ja vihmane. Seetõttu, kui päike hommikul tõusis pilvitusse taevasse ning holoneti ilmateates öeldi, et tuleb soe päev, otsustasin kodu lähedal olevas metsas tiiru teha ja imetleda tärkavat loodust -- enne kui taas midagi juhtub. Loodus andis oma parima, et kaotatud aega tagasi

(Vennad Strugatskid) «Mõista tähendab lihtsustada» (D.Strogov) Loetu najalt tekkis aimdus, et miskit pidi ongi käsil: «sündmused, mis lõpetavad ühe ajastu inimeste kosmilises eneseteadvuses ja avavad täiesti uusi perspektiive, mida varem oli käsitletud ainult teoreetiliselt.» Taustaraamistiku tarbeks on vaja üksnes personaalselt kui ka sootsiumi tasandilt täpsustada, millal ja millest sai tegelikult selle suurejoonelise muutuse tarbeks alguse SUUR ILMUTUS? (ja ajaloolise tausta najalt oleks põnev teadvustada ka nood planetaarsed religioosse lummuse loonud Suured Ilmutused, mis toimisid umbes

( The Leather Funnel ) Mu sõber Lionel Dacre elas Pariisis Avenue de Wagram'il. Ta maja oli väike, raudkäsipuude ja õuel oleva rohuplatsiga, Triumfikaarest möödudes vasakul pool. Arvan, et see oli olnud seal kaua enne, kui tekkis puiestee, sest hallid katusekivid olid samblaplekilised ja vanusest luitunud. Tänavalt paistis maja väikesena, viie aknaga esiosas, kui ma õigesti mäletan, kuid see laienes tagapool üheks pikaks kambriks. Just seal oli Dacre'il see erakordne okultse kirjanduse raamatukogu ning fantastilised haruldused, mis olid talle endale hobiks ja ta sõpradele lõbustuseks. Olles

Androidifilmi sünd ja areng Üsna üksmeelselt loetakse kaasaegse teaduslik- fantastilise kirjanduse esikteoseks Mary Wollstonecraft Shelley 1817.a. kirjutatud romaani «Frankenstein ehk Moodne Prometheus», mis ilmus trükist aasta hiljem. Siiski arvan mina, et see au kuulub saksa kirjaniku E. T. A. Hoffmanni kaks aastat varem valminud lühiromaanile «Uneliivamees» ( Der Sandmann ). Küllap aga on otsustavaks siin see, ete ulmekirjanduse maailm on ikka olnud inglise keele keskne. Nii ehk teisiti -- mõlema teose teemaks on tehisinimene, tänapäevaselt väljendudes android. Need kunstinimesed ongi seega

Oli esimene suviselt soe maikuupäev, kirka taeva ja õidepuhkevate toomingatega. Inimesed hakkasid lõpuks suve olemasolusse uskuma. Väikelinna terassid ja välikohvikud olid täis kahvatuid, päevitamata nägudega päikesepüüdjaid. Kõik asjaajamised võisid korraga oodata, kiirustada ei raatsinud keegi. Lilian tundis end linna ainukese õnnetu inimesena. Kõik sõbrad olid koju maha jäänud, vennad uitasid omapead ringi, sest ta ähvardas neid, et kavatseb päev otsa õppida. Plaan oli muidugi õilis, mis tema sinna teha sai, et see välja ei tahtnud tulla. «Nagunii sa ei õpi sellise ilmaga midagi, tule parem