Otsing

Tartu noortele maletajatele, eriti selle loo (Anti) Kangelastele Niisiis, asjalood on sedasi. Kauges tulevikus võimutseb planeedil Maa tehisintellekt, arvuti nimega LOHETRON 7000, kümme tuhat tonni silikoonajusid, millest iga viimane kui gramm (välja arvatud üks sinepiiva suurune kiibike, mis kontrollib op-süsteemi) teenib ainult ühte eesmärki ? mängida malet. Milles ei oleks midagi halba, kui see monstrum ei paneks oma inimestest vastaseid nahka, kui need talle kaotavad. Milles ei oleks midagi halba, kui ta ei sunniks inimesi tapmise ähvardusel endaga mängima. Milles omakorda ei oleks midagi

Lumesadu oli kestnud juba viiendat hommikut. Hok ajas end aegamisi püsti ning lükkas maha soojahoidvad loomanahad. Tavaliselt keegi tema hõimust nõnda vara ei ärganud. Polnud vajadust. Iial polnud hommikul nõnda külm olnud. Ent nüüd oli soojaandev lõke kustunud ? midagi, mida poleks iial tohtinud sündida. ?Kus oli Toran? Tema asi oli lõkkesse päikese suremise ajal puid visata.? Vihaselt ümisedes ajas Hok end asemelt üles. Koopasuhu paistis läbi lumesaju päike ähmaselt, kuid lumelt peegeldudes oli ta piisavalt ere, et ettevaatamatut Hok?i kergelt pimestada. See suurendas veelgi tema viha ning

Ettekanne 2003. aasta Estconil Millest me räägime: ulmezhanri kokkupuutealad peavooluga ja nende tulevik Tänapäeval on peale nn. zhanriulme kujunenud kaks olulist kokkupuuteala peavoolu ja ulme vahel: neiks on maagiline realism ja alternatiivajalugu. Allpool loobutakse ulmezhanri alamzhanride eraldi käsitlemisest ning üritatakse keskenduda ulme ja peavoolu sageli ühtepõimunud teedega arengule üldises plaanis ja seejärel pealkirjas sõnastatud küsimusele vastust otsides. Maagiline realism Maagilise realismi osas lähenesid ulme ja peavool nn. ?uue romaani? tekkimisega koos, kui peavoolu

Unenäod võivad olla eriti pahaendelised. Ega asjale kasuks ei tule, kui reaalsusgi kohati süngeid ootusi põhjustab. Aragil oli just selline hetk. Pole just lihtne põhjendada, miks arvutuskeskuse koridorid peaks kellelegi meenutama hargnevaid koopaid. Ta juurdles selle üle, ajades oma kleenukest keha sirgu, pilk klaasuksel. Tegelikult oli tihti kühmus käiv kontoriametnik üsna pikk. Midagi oli selle pikkusega lahti: praegugi, sõpra oodates, tundis ta, et nii pikal mehel peaks jõudu olema. Et teda on kuidagi reedetud sellega, et ta lihased on nõrgad ja roided naha all näha. Uks käis, Mefis tuligi

Tulundusühistu Klann Vürstkaupmeeste kolmas osa Charles Stross 3 Tontlik tippnõupidamine Mike Fleming oli lõplikult kurnatuna teel koju oma töökohast narkopolitsei kohalikus harus. Vahel, kui ta oli väga väsinud, kaotas ta lõhnataju. Just nagu oleks see osa tema ajust, mis tegeles lõhnade, haisude ja sellisega, loobunud katsetest maailmast aru saada ning magama jäänud. Mõni teine kord toimis lõhnataju aga eriti tugevasti ning siis võis mingi juhuslik lõhnajälg pinnale tuua suure hulga häirivaid mälestusi. See oli veider, sünesteesiga sarnanev seisund ning meenutas ebamugaval kombel mõne aasta

Robert E. Howardi jutu „The Little People“ käsikiri pidi ootama oma aega palju aastaid pärast kirjaniku surma, enne kui avaldamist leidis. Tõenäoliselt oli käsikirja keskelt üks lehekülg kaduma läinud, sest üks lause lõpeb poolikult ja sellele järgnevast lausest võib mõista, et peategelane käis veel korra õe toas teda hoiatamas. Silusin tõlkes selle koha nii, et konarus välja ei paista. Väikese Rahva – hüpoteetilise Euroopa primitiivse algrahva – idee sai Howard Arthur Machenilt, oma suurelt kirjanduslikult eeskujult. Sama motiivi on Howard kasutanud ka oma juttudes „The Children of the Night“

Avaldamata peatükk Jules Verne’i „20 000 ljööst vee all“, mis on olemas käsikirjas, lükati tagasi toimetaja Pierre-Jules Hetzeli poolt, kingitud autori poolt Pariisi krahvile, kaotatud ja taasleitud Jean-Pierre Laigle Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Sander J. M. Troska (1881–1961) mälestuseks, kes oli pärast Verne’i esimene kapten Nemost kirjutanu (1939). „… piisab, kui ma õigustan kapteni kohutavat tegu provokatsiooniga, mille sihtmärk ta oli. Nemo ei karanud iga kord teiste laevade kallale, et neid uputada, ta vastas rünnakutele. Hoolimata sellest, mida ütlete oma kirjas, ei ole ma teda

"Algernonis" on 15 aasta jooksul ilmunud hulk lugusid, mida me ise väga headeks peame ja mis nii või teisiti on mõjutanud kogu eesti ulmet. Tegelikult julgeme väita, et ilma nende lugude ja autoriteta ei oleks eesti ulme see, mis ta on. Lugude valik on muidugi pisut suvaline ja ehk kohati ebaõiglanegi, kuid otsustasime nimekirja kokku panna ja avaldada, selle asemel, et selle üle lõputult vaielda. Nimekirja täiendatakse edaspidi jooksvalt. 1. Indrek Hargla, "Gondvana lapsed" (2. versioon) (veebruar 1999) http://algernon.ee/gondvana_lapsed IH esimene avaldatud tekst ja sellisena mingil määral

Harva on allakirjutanu jaoks ühe teose BAAS-is hindamine olnud nii raske, kui Siim Veskimehe viimase romaani „Lõputu juuni“ (2012) puhul. Esiteks, nagu kombeks, head uudised. Teos on – arvatavasti tänu ajaleheformaadile, mis sundis autorit moodustama umbes kolme ja poole tuhande tähemärgilisi peatükke – hulga loetavam kui Veskimehe looming 10 aastat tagasi (2003), kui allakirjutanu sellega viimati lähemat tutvust tegi. 2007. aastal ilmunud „Poolel teel“ on pealkirjaga sobival kombel verstapost autori eneseotsingutes, kuid mitte kirjandusliku kvaliteedi poolest ning suutmata toda teost lugeda