Otsing

Eesti Kirjanduse Seltsi ja Soome Instituudi naistepäeva ettekandekoosolek NAISNÄGEMUS on seekord pühendatud naisulmele. Üritus toimub 8. märtsil Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) algusega kell 17.00. Peetakse kaks ettekannet: Prof. Markku Soikkeli (Turu Ülikool) "1990. aastate naisulme Soomes" Jüri Kallas (Eesti Ulmeühing) "Tulnukad, robotid, vampiirid ja nõiad: Naisulmest Eestis" Ettekannetele järgneb diskussioon. Kõik on oodatud osalema! Info: 742 7079, 742 7319. M. G. Soikkeli kohta lähemalt: http://www.uta.fi/~csmaso/scifi.htm http://www.uta.fi/~csmaso/koneihmi.htm

Reedel toimub Tartus taas Labürindis igakuine kokkusaamine. Kell 19 kaminasaalis. Kell 18 koguneb kaminasaalis ulmeühingu aastakoosolek. Kellel organisatsiooni plaanide jms vastu huvi, tulgu uudistama.

Katkend kirjastuse "Varrak" toimetusel peatselt ilmuvast romaanist "Kantileen Leibowitzile". Tõlkinud Juhan Habicht. 1 Vend Francis Gerard Utah’st poleks neid õnnistatud dokumente ehk kunagi leidnud, kui ta poleks noviitsina kõrbes paastuaega veetes kohanud palverändurit, kes kandis vaid niudevööd. Kunagi varem polnud vend Francis niudevööga palverändureid näinud, aga niipea, kui ta kõhedustundega märkas silmapiiril musta täpikest, mis oli kuumusest värelevas õhus nagu väike vingerdav koma, pidi ta endale tunnistama, et tegemist on tõepoolest millegi sellisega. Lagunenud maantee pimestavalt

Küsimused, millega ma olen juba üht, teist ja kolmandat ulmeinimest kummitanud ja mis mind ennast edasi kummitavad: miks on alternatiivsetest eluvormidest ja maailmadest kõnelev kirjandus oma vormilt niivõrd konservatiivne? Miks on nii paljud ulmefännid ja -autorid kinni klassikalistes jutustamisreeglites, miks nii külmad keelemängude ja stiilieksperimentide suhtes? Miks on vaja, et võõras ja uudne ja ebamaine oleks kummati esitatud takistusteta arusaadavana? Miks peab ulme olema võimaliku, mitte võimatu kunst? Zhanriulmest ulmelisemana tunduvad mulle tekstid, mis ise mõjuvad kui tulnukad -

Hullu teadlase arhetüüp Teadusulme galeriis seisab väärikal kohal Hullu Teadlase kuju – aristokraatliku hoiakuga kõhn mees, kelle sügavates näojoontes peegeldub võimas intellekt ning kõrkus, pilk otsimas ainult talle nähtavat. Lõputute juttude, romaanide, filmide ja seriaalide tegelane, kelle kujutamisel autorid ei hoia kokku värvidega, mis tekitavad lugejas õõva ning võõristust tolle maailma pahupoolelt pärit oleva kummituse suhtes. Doktor John L. Flynn, teadlane, ulmekirjanik ja -fänn kirjutab oma koduleheküljel lühiülevaates pulp-ulme kohta, et iga hull teadlane ulmekirjanduses võlgneb oma

I Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel. „Doktor!“ „Minister!“ „Võtke istet, doktor!“ pakkus Compton viisakalt ja nihutas teise tooli kaminale lähemale. Hiliskevadest hoolimata põlesid kaminas mõned kasehalud. „Kohvi? Teed? Mineraalvett? Sigarit ja konjakit ei saa ma paraku enam pakkuda. Riigiasutuste

1. Täiesti tavaline kevad Esimesed päevad uues majas ajasid pere ärevaks, nagu oleks nad järsku suureks mesilassülemiks muutunud ning täpsemat sihti teadmata ühest ruumist teise uidanud. Loomulikult täitsid nad kõik tähtsaid ülesandeid, nagu lambikuplite paigaldamine, köögilaua ümberpaigutamine, tolmutortide jälitamine ja põrandakatete alla piilumine, kuid Elger püsis parema meelega tagaaias. Seal sai ta kahe suure kivi vahele pugenuna koomiksiraamatut sirvida, šokolaadikomm põses, silmad kiirustades üle pildiridade tekstikastide libisemas. Kui koomiksite lugemise juures üldse midagi halvasti

Olin pöördunud asfaltteelt kruusateele ja olin sammunud lipptaraga piiratud kruntidest mööda kuni aiani, kus valge funksuvila oli tõmbunud sirelipõõsaste varju. Olin astunud paeplaatidest rajal ukseni ja olin nimetissõrmega surunud alla kellanupu, mis pidi minu ja Kerberose vahele esimese helisilla, esimese kontakti looma. Olin olnud Kerberose uuriva pilgu objekt, olin olnud edasiastuja, olin olnud koduriietes mehe ees kohmitseja. Ta oli mind endale järsust trepist järgneda palunud ja töötoas mulle istumiseks märku andes nahktugitooli poole viibanud. Lülitasin diktofoni sisse. “Härra Mario