Tekst on väljaandest:
JUAN JOSÉ MILLÁS
ASJAD KUTSUVAD MEID
Loomingu Raamatukogu nr. 21—23 / 2013
http://lr.digiraamat.ee/product/Asjad-kutsuvad-meid-947
Algupärand:
Juan José Millás
Los objetos nos llaman
Editorial Seix Barral, S.A. 2008
© Juan José Millás, 2008.
© Kaanefoto. Roger Viollet Cordon Press.
© Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, Margarita Kuusmaa ja „Loomingu Raamatukogu“, 2013.
ISBN 978—9949—514—31—1
Kui mu isa suri, leidsin tema kirjutuslaua sahtlist täiesti kasutamata tikukarbi, mis oli vähemalt nelikümmend aastat vana. Olin hämmingus. Usun, et tikkude saatus on põleda, nii nagu tähtede saatus on kustuda. Need tikud, mis olid oma paratamatust saatusest pääsenud, sattusid nüüd minu kätte ja panid mind dilemma ette. Alguses arvasin, et tikupead on vanaks läinud ega saa seepärast enam süttida. Siis aga mõtlesin, et äkki see pole nii ning sel juhul olen mina saatuse tööriist, et nende elutsükkel täis saaks. Mitu päeva mängisin mõttega tikud põlema panna, kuid ikka loobusin — arvatavasti kartuses, et need põlevad, või siis hoopis ei põle. Kumbki võimalus ei mõjunud rahustavalt.
Eile õhtul läks elekter ära. Olin üksi ja mul ei olnud millegagi valgust teha. Veidike oodanud, meenus mulle isa tikutoos ja ma otsisin selle oma kirjutuslaua sahtlit täitvate asjade seast käsikaudu üles. Põksuva südamega võtsin ühe tiku ja kraapsasin seda vastu toosi külge. Otsekohe lahvatas leek ning paigale jäädes hakkas ruumi valgust heitma. Imelik on aga see, et tiku valgel ei paistnud mitte minu, vaid mu isa kabinet. Kuni tikk lõpuni põles, nägin iga viimset kui nurka sellest toast, kuhu ma polnud lapsena tohtinud minna. Põlevale tikuväävlile omase viirastusliku nimbuse paistel silmitsesin lauda, mille ääres isa oli tööd teinud ja mis oli mõistagi samamoodi talismane täis nagu minu oma, ning lapikest sigaretikonide põletusjälgedest auklikust ja pulstunud vaibast. Mulle näis, et taamal seisab üks kogu (mu ema?), keda mu silm aga ei seletanud, sest põlev tikk kõrvetas sõrmi ja ma pidin selle maha viskama, ehkki ma ei osanud öelda, kummale vaibale see kukkus, isa või minu omale.
Kui kõhklesin, kas süüdata teine tikk või mitte, tuli elekter tagasi ja ma otsustasin seda mitte teha. Pisut hiljem tuli mu naine koju ja küsis, mis minuga juhtunud on.
„Sa oleksid nagu tonti näinud.“
Ma ei öelnud talle, et nägin tõesti, ega öelnud ka seda, et mina olingi see tont, pärit isa tikkude sünnitatud tegelikkusest. Eilsest peale olen püüdnud esile manada taamal seisnud hägusat kogu. See oli küll naine, aga võib-olla mitte mu ema. Muidugi ei olnud see ema, tema oleksin ma ju kohe ära tundnud. Aga kes see siis oli? Arvatavasti ei saa ma seda enne teada, kui elekter jälle ära läheb ja mul on moraalne õigus uus tikk süüdata.