Robert E. Howardi jutu „The Little People“ käsikiri pidi ootama oma aega palju aastaid pärast kirjaniku surma, enne kui avaldamist leidis. Tõenäoliselt oli käsikirja keskelt üks lehekülg kaduma läinud, sest üks lause lõpeb poolikult ja sellele järgnevast lausest võib mõista, et peategelane käis veel korra õe toas teda hoiatamas. Silusin tõlkes selle koha nii, et konarus välja ei paista. Väikese Rahva – hüpoteetilise Euroopa primitiivse algrahva – idee sai Howard Arthur Machenilt, oma suurelt kirjanduslikult eeskujult. Sama motiivi on Howard kasutanud ka oma juttudes „The Children of the Night“ ja „People of the Dark“.
Lugu „The Little People“ võib vaadelda järjena Macheni jutule „The Shining Pyramid“ või siis hoopis Howardi versioonina sellest (Howardi jutt algabki viitega Macheni loole). Kui Macheni protagonist laseb reptiilsetel primitiivsetel olevustel noore naise surma pealt vaadata, siis Howardi peategelane ei istu käed rüpes, vaid läheb kangelaslikult appi.
„The Little People“ ilmus esmakordselt ajakirja Coven 13 1970. aasta jaanuarinumbris.
Tõlkinud Silver Sära
Mu õde viskas raamatu, mida ta luges, maha. Olles täpne, ta viskas sellega mind.
„Rumalus!“ ütles ta. „Muinasjutud! Anna mulle see Michael Arleni raamat.“
Tegin seda mehhaaniliselt, heites pilgu köitele, mis oli temas nii lapselikku vastikust tekitanud. See oli Arthur Macheni lugu „The Shining Pyramid“.
„Mu armas tüdruk,“ ütlesin, „see on üleloomuliku sisuga kirjanduse meistriteos.“
„Jah, aga see idee!“ põrutas tema vastu. „Ma kasvasin muinasjuttude east välja kümne aastaselt.“
„See lugu ei olegi mõeldud igapäevase realismi näidiseks,“ selgitasin kannatlikult.
„Liiga otsitud värk,“ ütles tema seitsmeteistaastasele omase lõplikkusega hääles. „Mulle meeldib lugeda asjadest, mis võiksid juhtuda… kes oli see „väike rahvas“, kellest ta räägib – seesama haldjate ja trollide jama?“
„Kõik legendid põhinevad faktidel,“ laususin mina. „On põhjust arvata…“
„Sa tahad mulle väita, et taolised olevused eksisteerisid päriselt?“ hüüatas ta. „Jama!“
„Mitte nii tormakalt, noor daam,“ noomisin teda, tundes kerget ärritust. „Ma tahan öelda, et kõikidel müütidel on konkreetne algus, mis hiljem muundus ja moondus, nii et võttis lõpuks üleloomuliku kuju. Noortel inimestel,“ jätkasin, vastates tema mossitavatele huultele vennaliku kulmukortsutusega, „on kombeks selliseid asju, millest nad aru ei saa, kas täielikult jaatada või täielikult eitada. Need „väikesed inimesed“, kellest Machen rääkis, peaksid olema nende eelajalooliste rahvaste järeltulijad, kes asustasid Euroopat enne seda, kui põhja poolt saabusid keldid.
Neid tuntakse erinevate nimede all – turaanlased, piktid, vahemerelased ja küüslaugusööjad. Väikest kasvu tõmmu rass, kelle olemasolust leiab jälgi tänase Euroopa ja Aasia primitiivsematest osadest, Hispaania baskide, Galloway šotlaste ja laplaste hulgas.
Nad töötlesid ränikivi ja antropoloogid teavad neid kui neoliitikumi või kiviaja inimesi. Nende ajast säilinud muistised näitavad selgelt, et nad jõudsid primitiivse kultuuri suhteliselt kõrge tasemeni pronksiaja alguseks, mille juhatasid sisse keltide eelkäijad, meie eelajaloolised hõimukaaslased, noor preili.
Nemad hävitasid või orjastasid Vahemere-rahvaid ja tõrjuti omakorda välja teutooni hõimude poolt.
Üle kogu Euroopa, eriti Briti saartel, liigub legend, et need piktid, keda keldid vaevu inimesteks pidasid, põgenesid maa-alustesse koobastesse ja jäid sinna elama, tulles välja ainult öösiti, kui nad põletasid ja tapsid ning röövisid lapse oma veriste riituste tarbeks. Kahtlemata on selles teoorias tugev tõetera. Koopainimeste järglased, need põgenevad kääbused, varjusid kindlasti koobastesse ning suutsid kahtlemata elada terveid sugupõlvi nii, et neid ei avastatud.“
„See oli väga ammu,“ sõnas mu õde mõningase huviga hääles. „Kui selliseid inimesi üldse oli, siis nüüd on nad surnud. Me oleme ju täpselt selles piirkonnas, kus nad pidid tegutsema, ja me pole näinud neist vähimatki märki.“
Noogutasin. Mu õde Joan ei reageerinud kummalisele läänepiirkonnale nii nagu mina. Hiigelsuured iidsed kivisambad ja kromlehhid, mis kõrgusid süngelt nõmmedel, näisid äratavat minus ähmaseid rassimälu mälestusi, liigutasid minu keldilikku kujutlusvõimet.
„Võib-olla,“ nõustusin mina ja lisasin ettevaatamatult: „Sa kuulsid, mida see vanaätt külast ütles? Kuidas ta hoiatas, et öösel pole tark tegu raba peale kõndima minna? Mitte keegi ei tee seda. Sa oled väga tark ja arenenud mõistusega noor daam, aga ma vean kihla, et sa ei soovi veeta ööd üksinda selles kivivares, mis minu aknast paistab.“
Ta lasi raamatu sülle langeda ning tema silmad lõid uudishimust ja võitlustahtest särama.
„Ma teen seda!“ hüüatas ta. „Ma näitan sulle! Ta ütles, et keegi ei lähe öisel ajal nende vanade kivimürakate juurde, eks olnud? Mina lähen ja olen seal hommikuni!“
Ta hüppas püsti ja ma sain aru, et olin teinud vea.
„Ei, sa ei lähe,“ keelasin. „Mida inimesed arvaksid?“
„Mis mul sellest, mida nad arvavad?“ nähvas ta Noorele Sugupõlvele omase üleolekuga.
„Sul pole öisel ajal raba peal mingit asja ajada,“ vastasin mina. „Isegi kui need vanad müüdid on lihtsalt tühi jutt, liigub siin ringi rohkesti igasugu kahtlasi tüüpe, kes ei kõhkle hetkekski abitut tüdrukut ründamast. Sinusugusel tüdrukul ei ole turvaline ilma kaitsjata välja minna.“
„Sa tahad öelda, et ma olen liiga ilus?“ küsis ta naiivselt.
„Ma tahan öelda, et sa oled liiga rumal,“ vastasin ma oma parima vanema venna hääletooniga.
Ta tegi mulle nägusid ja vaikis hetkeks, ja mina, kes ma suutsin lugeda tema mäslevaid mõtteid absurdse kergusega, sain tema mõtliku ilme ja välkuvate silmade järgi aru, mis tal plaanis on. Ta oli vaimusilmas juba kodus ja tema ümber olid tema sõbrad, ja ma võisin öelda täpselt, milliseid sõnu ta mõttes lausus: „Mu armsad, ma veetsin terve öö kõige romantilisemate Lääne-Inglismaa varemete vahel, kus pidi juttude järgi kummitama…“
Needsin mõttes iseennast, et olin selle teema üldse üles võtnud, kui ta sõnas ootamatult: „Ma teen seda ikkagi. Mitte keegi ei ründa mind ja ma ei loobuks sellest seiklusest mitte millegi eest!“
„Joan,“ ütlesin mina, „ma keelan sul täna või ükskõik millisel muul ööl üksinda välja minna.“
Ta silmad lõid välku ja ma soovisin kohe, et oleksin sõnastanud oma käsu natuke viisakamalt. Mu õde oli tahtejõuline ning emotsionaalne inimene, kes harjunud tahtmist saama ja keda igasugused piirangud kannatamatuks muutsid.
„Sinul pole õigust mind kamandada,“ põrutas ta. „Sa oled pärast seda, kui me Ameerikast lahkusime, mind kogu aeg ahistanud.“
„See on olnud vajalik,“ ohkasin mina. „Ma suudan välja mõelda mitmeid meeldivamaid ajaveetmisviise kui vabameelse käitumisega õega mööda Euroopat ringi rännata.“
Ta suu vajus lahti, otsekui tahaks ta vihaselt vastata, ent siis kehitas ta oma õblukesi õlgu ja istus taas toolile ning võttis raamatu kätte.
„Olgu peale, ega ma eriti ei tahtnudki välja minna,“ märkis ta ükskõikselt. Silmitsesin teda kahtlustavalt, harilikult ta nii kergesti alla ei andnud. Tegelikult olid mõned minu elu kõige piinavamad hetked need, kui ma olin sunnitud teda keelitama ja meelitama, et tema mässulist meeleolu rahustada.
Mu kahtlus ei vaibunud täielikult ka siis, kui ta mõni hetk hiljem teatas, et kavatseb magama heita, ja läks oma tuppa, mis asus minu toa vastas.
Ma kustutasin tule ja astusin akna juurde, kust avanes vaade kõledale lainelisele nõmmele. Kuu oli parajasti tõusmas ning maapind helendas süngelt ja kahvatult selle külmas valguses. Oli hiline suvi ja õhk soe, aga kogu maastik paistis külm, tuuline ning ohtlik. Kaugemal raba kohal kõrgusid tornitaolised varemed, võimsad ja tumedad. Mornide ja vaikivate fantoomidena minevikust tundusid nad sünge taevalaotuse taustal.
Uni ei tahtnud tulla, sest mu õe ilmselge solvumine tegi haiget, ja ma lebasin pikalt ärkvel, mõtiskledes ja vahtides akent, mida raamistas nüüd hägusa kuuvalguse lai riba. Lõpuks vajusin ma rahutusse unne, kus sähvisid ähmased nägemused tontlikest ja irvitavatest kujudest.
Ma võpatasin ärkvele ja vahtisin segasel pilgul ringi, püüdes unesegaseid mõtteid koondada. Mind valdas rõhuv tunne, otsekui eelaimdus kusagil varitsevast kurjusest. Nüüd, kui teadvus oli juba täiesti selginenud, hakkas kiiresti hajuma kõhe mälupilt ähmasest unenäost, kus aknast oli sisse hõljunud valge udu ja võtnud pika, valge habemega mehe kuju, kes oli mind õlast raputanud, otsekui üritades mind äratada. Me kõik oleme rahutust unest ärgates kogenud kummalisi tundmusi – osaliselt meenuvate mõtete ja tajude kadumist ning hääbumist. Aga mida rohkem ma unenäomaailmast kaugenesin, seda tugevamaks muutus veendumus lähenevast õnnetusest.
Ma hüppasin püsti, panin end kähku riidesse, jooksin koridori ja tõmbasin õe toa ukse lahti. See oli tühi.
Jooksin trepist alla ja kõnetasin öövalves olevat hotelliteenijat, keda see väike võõrastemaja mingil arusaamatul põhjusel palgal hoidis.
„Preili Costigan, härra? Ta tuli veidi pärast keskööd, umbes poole tunni eest trepist alla, õueriided seljas, ja ütles, et teeb nõmmel väikese jalutuskäigu ning pole vaja häiret tõsta, kui ta kohe tagasi ei tule.“
Ma tormasin hotellist välja, süda pekslemas nagu saatan. Kaugel eemal nägin ma varemeid, reljeefsed ja sünged kuuvalguse taustal, ja selles suunas ma kiirustasingi. Lõpuks – näis, nagu oleks möödunud tunde – märkasin ma veidi eemal õblukest figuuri. Tüdruk ei kiirustanud ja hoolimata sellest, et tal oli paras edumaa, vähenes see kiiresti – õige pea pidin jõudma kuuldekaugusesse. Mu võhm oli juba väljas ja ma hingeldasin pingutusest, ent lisasin ikkagi sammu.
Nõmme aura oli lausa käegakatsutav, see surus end mulle peale, muutis käed-jalad raskeks – ning eelaimdus millestki kurjast aina kasvas ja kasvas.
Siis nägin, kuidas mu õde kaugel eespool äkki seisma jäi ja hämmeldunult ringi vaatas. Kuuvalgus moodustas illusoorse kardina – ma nägin teda, ent ei näinud seda, mis tema ootamatu ehmumise põhjustas. Hakkasin jooksma. Veri tuksles meeletult soontes ja tardus hetkega, kui kostis meeleheitlik karjatus, nii et kogu nõmm vastu kajas.
Tüdruk pöördus algul ühele poole, siis teisele poole, ja ma karjusin talle, et ta jookseks minu suunas. Ta kuulis mind ning hakkas minu poole jooksma nagu hirmunud antiloop, ja siis ma nägin. Tema ümber sähvisid ähmased varjud – lühikest kasvu, kääbuse moodi kujud. Otse minu ette moodustus nendest kindel müür ja ma sain aru, et nad blokeerisid tema tee, et ta minuni ei jõuaks. Ootamatult, ma arvan, et instinktiivselt, keeras Joan ringi ja tormas kivisammaste poole, kogu hord tema järel, välja arvatud need, kes jäid minu teed blokeerima.
Mul ei olnud mingit relva ja ma ei tundnud selle järele ka vajadust – ma olin tugev, sportlik noormees ja lisaks veel ka amatöörpoksija, kelle mõlemas käes oli võimas löök. Sel hetkel plahvatasid minu sisemuses kõik ürgsed instinktid. Ma oli koopamees, keda kannustab kättemaksuiha minu perekonnast naist röövida üritava võõra hõimu vastu. Ma ei tundnud hirmu, ma soovisin vaid nendeni jõuda. Jaa, ma tundsin neid – ma teadsin neid varasemast ajast ja kõik varasemad lahingud tõstsid mu hinge udustes koobastes pead ning möirgasid. Minu sisemuses liigahtas vihkamine nagu ammustel aegadel, kui minu hõimuvelled põhja poolt saabusid. Jah, nendest koobastest, mis meekärjena nõmme all peitusid, oli välja voolanud terve põrguliste sugu.
Siis olin ma jõudnud peaaegu nendeni, kes mul tee peal ees seisid. Ma nägin selgesti nende töntsakaid kehasid, pahklike käsi-jalgu, väikseid säravaid maosilmi, mis ei pilkunud, vaid jõllitasid ainiti, ebainimlike joontega groteskseid nurgelisi nägusid, kõverate sõrmede vahelt välkuvate ränikivist pikkade nugade helki. Siis olin ma üheainsa tiigrihüppega nende keskel nagu leopard šaakalite seas, ja edasine kattus pöörlevasse punasesse hägusse, mille üksikasju ma ei mäleta. Kes iganes nad olid, nad olid käegakatsutavast elavast mateeriast, nende näod tõmbusid krimpsu ja luud purunesid mu raskete rusikate sajus ning veri värvis kuukiirtest hõbedased kivid tumedaks. Ränikivist nuga tungis pidemeni mu reide. Siis pudenes tontlik hord igale poole laiali ja pistis mu ees jooksu, nii nagu nende esiisad olid põgenenud minu esiisade eest, jättes neli liikumatud kääbusekasvu kuju nõmmesamblale lebama.
Haavatud jalale tähelepanu pööramata hakkasin taas jooksma. Joan oli jõudnud juba druiidide varemete juurde ja ta nõjatus kurnatult ühe samba vastu, otsides seal pimesi kaitset, lähtudes mingisugusest hämarast instinktist, nagu olid teinud tema esiemad ammustel aegadel.
Teda jälitavad kohutavad olevused pidid ta peagi kätte saama, Nad pidid jõudma temani enne mind. Jumal ise nägi, et olukord oli täiesti meeleheitlik, aga mu teadvuse salasoppides sosistasid veel jubedamad õudused, unenäolised mälestused, kus töntsid olevused ajasid samasugusel nõmmel nagu see siin taga valge ihuvärviga naisi.
Need olid varjul olnud mälestused aegadest, mil koidikud olid veel noored ja inimesed võitlesid millegagi, mis polnud inimesed.
Tüdruk vajus teadvust kaotades kokku ja jäi haleda valge hunnikuna kõrguva samba jalamile lebama.
Ja nad jõudsid temani – temani. Mida nad temaga teha tahtsid, ma ei teadnud, aga varjud iidsetest mälestustest sosistasid, et nad teevad midagi kirjeldamatult võigast, midagi uskumatult jäledat.
Mu kõrist vallandus karje, metsik ja artikuleerimata, sündinud puhtast ürgsest hirmust ja meeleheitest. Ma ei võinud jõuda temani enne, kui need põrgulised olid oma kohutavad plaanid teoks teinud. Sajandid, terved ajastud sööstsid mu silme eest läbi. Kõik oli nii, nagu oli olnud aegade alguses. Ja ma ei tea, kuidas seletada seda, mis järgnes – aga ma arvan, et see metsik karjatus jõudis sosinana mööda pikki ajavagusid tagasi olenditeni, keda mu esiisad kummardasid, ja et veri vastas verele. Jah, taoline karjatus, mis suutis liikuda kajana kadunud aegade tolmunud koridorides ja tuua Igaviku sosistavast kuristikust välja selle ainsama vaimu, kes oli võimeline päästma keldi verd tüdruku.
Kõige esimene olevus oli jõudnud lebava tüdrukuni, nende käed sirutusid tema poole, kui äkki seisis neiu kõrval üks kogu. Ei toimunud samm-sammulist materialiseerumist. Kuju lihtsalt saavutas eksistentsi ainsa hetkega, joonestuses selgelt ja teravalt kuuvalguse taustale. See oli pikas rüüs valge habemega mees – mees, keda olin näinud unenäos! Druiid, kes oli vastanud veel kord oma rassist inimeste meeleheitlikule kutsele. Tema laup oli kõrge ja noobli kujuga, pilk müstiline ja kaugelenägev – nii palju suutsin ma jooksu pealt eristada. Ta käsi tõusis käskivalt ja olevused tõmbusid tagasi… tagasi… tagasi… Nad pöördusid ringi ja põgenesid, ja ühtäkki nad kadusid. Ma langesin õe kõrvale põlvili ja haarasin lapsukese käte vahele. Hetkeks tõstsin pea ja vaatasin seda meest, mõõka ja kilpi pimeduse jõudude vastu, kes kaitses abituid hõime samamoodi nagu maailma noorusaegadel, ja kes tõstis nüüd käe, otsekui õnnistaks ta meid, ja siis haihtus ootamatult ka tema ning kõledal nõmmel jäi kõik vaikseks.