Harva on allakirjutanu jaoks ühe teose BAAS-is hindamine olnud nii raske, kui Siim Veskimehe viimase romaani „Lõputu juuni“ (2012) puhul.
Esiteks, nagu kombeks, head uudised. Teos on – arvatavasti tänu ajaleheformaadile, mis sundis autorit moodustama umbes kolme ja poole tuhande tähemärgilisi peatükke – hulga loetavam kui Veskimehe looming 10 aastat tagasi (2003), kui allakirjutanu sellega viimati lähemat tutvust tegi. 2007. aastal ilmunud „Poolel teel“ on pealkirjaga sobival kombel verstapost autori eneseotsingutes, kuid mitte kirjandusliku kvaliteedi poolest ning suutmata toda teost lugeda, ei pea siinkirjutaja võimalikuks ka arvustamist. „Lõputus juunis“ on Veskimees lõpuks kuhugi välja jõudnud.
Inimmõtte arengus kohtab tihti nähtust, et eraldi võttes väga erineva loometee, ideemaailma, saatuse ja elukogemusega üksikisikud jõuavad samade teemadeni üheskoos. Nii on viimastel aastatel ilmunud ridamisi ulmeromaane, milles on tugev ühiskondlik mõõde. Otsa tegi lahti Mari Järve stiilipuhas cosy catastrophe „Esimene aasta“ (2011), milles kujutatakse kaasaegse ühiskonna kokkukukkumist epideemia mõjul ja Hiiumaale taandunud ellujäänute poolt uuele tulevikule aluse panekut. 2012. aastal järgnesid Rein Põdra „Laev“ (2012), nukrameelne jutustus veeuputuse järgse Eesti kohal loksuvast paadimehest, Siim Veskimehe „Lõputu juuni“ ning Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed“ (2012) ja võimalik, et allakirjutanul on midagi ka kahe silma vahele jäänud. Kõik need teosed kujutavad ühiskonda, mille on pea peale keeranud ootamatu katastroof ning ühtlasi ka autori nägemust kaasaja voorustest või vigadest. Olgugi, et ühiskonnakriitiline pilk polnud eesti ulmekirjanikele võõras ka varem, on vaadeldav laine eesti ulmekirjanduse ajaloos esmakordne ning allakirjutanu usub, et üks alamzhanri küpsemise märkidest.
„Lõputu juuni“ on lugu sellest, kuidas ootamatult kaovad inimkonna jaoks tähtedevahelise transpordi ja energiaprobleem – deus ex machina laseb Marsilt Maale sadada ruumiväravatel, mille kaudu võib jalutada tuhandete inimestele sobivate tühjade maailmade vahel. Motiiv kui selline pole ulmekirjanduses muidugi uus (vt. näiteks Clifford D. Simaki „Suur eesõu“ (1958), eesti keeles antoloogias „Lilled Algernonile“ (1976)). Suur osa inimkonnast ja selle valitsustest ei asu aga koloniseerimisele, vaid piirdub avatud ustel hirmunult kõõlumisega, andes võimaluse käputäiele teotahtelistele avantüristidele. Nood asutavadki omaalgatuslikult Eesti esimese koloonia ja nimetavad selle Taaravallaks. Samal ajal avastatakse Marsil iidne linn, mille varemetes ootab inimkonda suur hulk väga arenenud, kuid siiski kasutuselevõetavat tehnikat, mille füüsikalised tööpõhimõtted aga kõigile arusaamatuiks jäävadki.
Ülesehituselt sarnaneb „Lõputu juuni“ niisiis sama autori varasemate, Kuu Ordu lugudega – väike hulk inimesi, kellel on kohalike poliitikute ja bürokraatide nõmedusest ja kehvast kliimast küllalt saanud, teeb Maalt vehkat ja loob uue, anarhistlik-libertaanliku kogukonna. Erinevalt Kuu Ordu lugudest on aga „Lõputus juunis“ väga tugev rahvuslik mõõde ja toimuva seostamine just kaasaegse Eestiga, mille kohta autoril valimiste-eelsele ajale kohaselt leidub hulk laitvaid sõnu.
Ulmeajakirjas on vaevalt põhjust pühenduda autori kaasaega puudutavate arusaamade analüüsile; küll aga väärib seda teravamat tähelepanu viis, kuidas ta moodustuvat kolooniat ette kujutab. Siin jõuabki allakirjutanu peamise raskuseni romaani „rahuldavaks“ või „heaks“ hindamisel: kui edasiminek kirjutamistehnikas on ilmne, siis kolooniaga seonduv jääb naiivseks.
Olulism küsimus on iga niisuguse projekti puhul (neid plaanitakse aeg-ajalt ka tänapäeva maailmas, vt. näiteks en.wikipedia.org/wiki/Seasteading) see, mil määral jääb kogukond vajama emamaad. Autarksed saavad tänapäeval olla ainult kontinentaalsed suurriigid (viimaseks keskmise suurusega riigi selliseks katseks jääb loodetavasti Põhja-Korea) ning mingid sidemed on paratamatult vajalikud. Veskimees kujutab Taaravalla kolooniat justkui autarkse põllumajandusliku kogukonnana, mis suudab enda tarbeks arendada ka metallurgiat ja masinatööstust, kuid vaikib samal ajal lihtsalt maha valdkonnad, mis on paarikümne tuhande inimese jaoks liiga kallid.
Nii esineb sõna „arst“ vaid ühel korral kogu romaani jooksul ja ei jää muud üle kui arvata, et Taaravalda emigreeruvad inimesed saavad küll suurema vabaduse, kuid loobuvad ühtlasi ka moodsatest ravivõtetest ja jäävad ravimitegi osas täielikult emamaast sõltuma. Tänapäevast meditsiini ja farmakoloogiat suudavad ülal pidada ja edasi arendada vaid suurriigid ning valides libertaanliku anarhismi tee, valitakse paratamatult keskmise eluea lühenemine paari-kolmekümne aasta võrra. „Lõputusse juunisse“ ei jõua sellest väärtuskonfliktist kahjuks midagi. Terve valdkonna autori tähelepanu alt välja jäämist illustreerib veel näiteks see, et ühtegi kolooniasse saabunut ei testita HIV või teiste nakkushaiguste suhtes, mis oleks ju elementaarne.
Kui ülalmainitud merelaevandusprojektide puhul on ilmselt kõige nõrgem koht kaitse bandiitide või nende poolt juhitud riikide vastu, siis „Lõputu juuni“ viimastes peatükkides toimub koloonia ülevõtmise nurjunud katse Eesti ja selle liitlaste erivägede poolt. Romaanis koloonia küll võidab sõjakavaluse abil, kuid karta on, et tegu on ajutise võiduga sarnaselt sellega, mille Tshetsheenia saavutas 1996. aastal.
Kui romaani lõpus jõuab peategelastenigi probleem, et planeedi senine elustik – millest osa kasutab tööriistugi – on väärtuslik ja seda tuleb alles hoida, siis ökoloogia ja kõik võõrliikide introdutseerimisega seonduv on neile tundmatu maa. Väga tõenäoliselt kaasnevad kirjeldatud koloniseerimisega ökoloogilised probleemid, mille kõrval küülikunuhtlus Austraalias on naljategu.
Autori entusiasm mineku suhtes näib ülepingutatuna ka majanduspoliitilistel põhjustel. Kui (vara)uusaja Euroopa kolooniad rajati reeglina mingite emamaale vajalike ressursside (kuld, karusnahad, orjad jne) lähedusse, siis Taaravalla kolonistid liiguvad puhkenud kullapalaviku sihtkohast, Marsist, eemale. Pole põhjust kahelda, et kui alguses suudavad peategelased Marsilt endale vajaliku välja smugeldada, siis peatselt võtavad pärisriigid selle üle kontrolli ja kolonistid hakkavad saama seda, mida jõuavad Taaravalla põllumajandustoodete eest osta. Sama käib ka Marsilt leitud vidinate insenertehniliste edasiarenduste kohta, mille loomiseks Maa senine teadus kiiresti muutub. Tegu polegi mitte majandusliku, vaid poliitiliselt kandva projektiga – saada ometi kaugemale „venelastest ja neegritest“ ning Eesti kliimast.
Lugejale, kes peab teadusulmesse kuuluva teose suurimaks puuduseks üldist läbimõtlematust ning loogikavigu, võib ülaltoodust piisata, et romaan heade raamatute hulgast maha kanda. Siiski arvab allakirjutanu, et tegu on olulise teosega nii eesti ulmes laiemalt kui autori loometeel. Last but not least, viimast illustreerib ka peategelase perekonnaelu – nimelt valib ta, Siim Veskimehe loomingus mõneti erandlikult, tütre asemel ema…