Tulundusühistu Klann
Vürstkaupmeeste kolmas osa
Charles Stross
3 Tontlik tippnõupidamine
Mike Fleming oli lõplikult kurnatuna teel koju oma töökohast narkopolitsei kohalikus harus.
Vahel, kui ta oli väga väsinud, kaotas ta lõhnataju. Just nagu oleks see osa tema ajust, mis tegeles lõhnade, haisude ja sellisega, loobunud katsetest maailmast aru saada ning magama jäänud. Mõni teine kord toimis lõhnataju aga eriti tugevasti ning siis võis mingi juhuslik lõhnajälg pinnale tuua suure hulga häirivaid mälestusi. See oli veider, sünesteesiga sarnanev seisund ning meenutas ebamugaval kombel mõne aasta tagust juhtumit, kui töö viis ta mingisse saastasesse, moskiitodest kubisevasse Florida sohu. Persevestist hipi, keda ta pidi jälgima, oli seisu ära jaganud, ent selle asemel, et haarata Mac-10 järele või uttu kaduda, nagu tavaliselt tehti, oli tal õnnestunud Mike’i joogi sisse LSD-d poetada. Nii et siis oli ta oma hotellitoa tualettruumis veerand tundi hambaharja käepideme hämmastavaid värve ja piparmündiga hambapasta tekstuuri imetlenud, kuni viimaks oksendama hakkas. Ning nüüd oli ta nii väsinud, et see kõik tuli oma viirastuslikes üksikasjades üldse mitte teretulnud kombel tagasi.
Mike töötas Cambridge’is, elas aga linnast väljas. Metroo viis ta ainult poolele teele ja platvormile tuikudes mõistis ta ähmaselt, et on auto juhtimiseks liiga väsinud. Kas ma tõesti tegin kontoris viiekümne nelja tunni pikkuse vahetuse? kaalus ta. Või kujutan ma ühte lisapäeva ainult ette? Ükskõik, väsimus ei olnud tema seisundi kirjeldamiseks enam kohane sõna. Silmalaud vajusid omatahtsi kinni, püüdes suvalistel hetkedel teda püstijalu uinuma panna. Nii et ta helistas endale takso, ent oleks oodates ja jaamas betoonsambale toetudes peaaegu teadvuse kaotanud. Taksos oli umbne ja palav ning lõhnas anonüümse odava seksi ja pisut ka mingite meditsiiniliste toimingute järele. Tõenäoliselt oli see kõigest ettekujutus, kuid talle näis, et tunneb taksojuhi pilku peeglist endale langemas, mehe silmamunade kihelevat, torkivat puudutust oma näol. Oli kergendus viimaks välja pääseda ja aeglaselt trepist üles oma korterisse ronida.
“Tervitus, veider koht,” pomises ta endamisi, kui ukse lukust lahti keeras. “Millal ma siin viimati käisin?”
Mike teadis, et on väsinud, ent alles siis, kui tal ei õnnestunud kahel esimesel katsel vargaalarmi koodiga maha võtta, sai ta selgesti aru, kui läbi ta omadega on. Vau, pea veel natuke vastu! Ta toetus vastu seina ja haigutas, sundis end keskenduma ja mitte näppima maniakaalselt piiksuvat paneeli, kuni sai udu silmadest nii palju välja pilgutatud, et hakkas numbreid nägema. Kahe päeva eest? kaalus ta ebamääraselt, kui trepist üles komberdas ja uks ta järel kinni kolksatas. Jah, kaks päeva. Öö ja suurem osa päevast koos sõjaväeluure meeskonnaga kokkuvarisenud kindlusest kontide otsimist, siis öö ja enamiku hommikust turvamajas paranoilise ülejooksiku ülekuulamist. Siis veel pärastlõuna jagu nõupidamisi ja katsed Tony Vecchiole selgeks teha, et jah, nende allikas on hull, sõge nagu vaskkiivriga märtsijänes, aga huvitavalt hull; iga tema antud vihje viis kivini, mille alt pages varju midagi vastikut ning isegi tema hulluses oli järjekindlus.
Mike komberdas nagist mööda ning jättis sinna jaki ja lipsu, siis kohmitses minut aega kingapaelte kallal. Kuni ta püüdis lahendada sõlmeteooria pühasid saladusi, libises Oscar elutoa uksest sisse, ringutas kangelt ja heitis talle etteheitva, kus-sa-küll-olid-pilgu. “Ma tegelen sinuga minuti pärast,” pomises Mike. Ta tööpäevad olid harva kellast kellani, koristaja Heleniga oli kokku lepitud, et kui Mike’i pole, siis annab ta kassile süüa ja juua – ainult kassiliiva vahetamisega polnud Helen nõus. Nagu selgus, võttis kingapaelte lahtiharutamine Mike’i viimase energiaraasu. Ta küll kavatses Oscari toidu- ja veevarud üle vaadata, kuid vaarus selle asemel magamistuppa ning varises ülestegemata voodile. Uni prantsatas talle kaela nagu giljotiinitera.
* * *
Mõne tunni pärast vedas Oscar Mike’i tagasi poolärkvel olekusse. “Aah.” Mike avas silmad. “Neetud. Mis kell on?” Elatanud kõuts langetas pea ja tonksas tähelepanu võitmiseks ta õlga, ise vaikselt nurrudes. Ma nägin und, eks ole? Mike’ile hakkas meelde tulema. Ta oli mingis uhkes restoranis – koos temaga. Kunagise sõbranna, selle ajakirjanikuga. Miriamiga. Kes jättis Mike’i maha, kui Mike talle oma Tööst rääkis. See oli olnud periood, mil ta iseennast vihkas, muidu poleks ta ehk tõde nii jõhkralt välja öelnud, aga kogemused olid talle õpetanud… “Neetud.” Oscar nurrus valjemini ja toetus ta kõhule. Miks ma olin unenäos ilma püksteta? Mida kuradit püüab mu alateadvus mulle öelda?
Kell oli kuus õhtul, liiga vähe, et uuesti magama jääda, kui ta tahtis järgmisel hommikul tööks valmis olla. Mike raputas pead, püüdes ämblikuvõrke hajutada. Tõusis siis istuma, lükkas Oscari leebelt eemale ja hakkas riidest lahti võtma. Kümme minutit duši all, kuum vesi maksimumile keeratud, ja ta tundis end peaaegu inimesena, kuigi halb maitse suus ja sügelev habemetüügas lõual sarnanesid kahtlasel moel ununenud joomatuuri jälgedega. Virtuaalne baaritiir, ainult järeltoimed ja ei mingit lõbu. Ta raputas vastikustundega pead, hõõrus end rätikuga kuivaks, tõmbas T-särgi selga ja dressipüksid jalga ning vaatas ringi.
Arvestades, kui vähe oli tal viimasel nädalal koduste toimetuste jaoks aega jäänud, oli korter märkimisväärselt korras – tänu Helenile. Kes oli jätnud köögilauale oma suure, lapseliku käekirjaga kritseldatud teate: PIIM LÄKS PAHAKS, OSTIN JUURDE. Mike muigas seda nähes. Oscari kausid olid pooltäis, nii ei teinud ta kassi mangumisest välja ning suundus ruumi, mis ta sisse kolides oli olnud kitsuke ladu. Nüüdseks oli sellest saanud veel kitsam võimla – nii palju kui selleks poissmeheelamises üldse ruumi olla saigi. Ta klõpsas raadio mängima ja ronis väsinult trenažöörile. Võib-olla oleks pidanud duši all käimisega ootama? mõtles ta, keeras ülekande nõksukese raskemaks ja asus pedaale väntama.
Viisteist minutit jalgratast, siis pumpamised, ja ta hakkas end pisut paremini tundma. Lähenes aeg poksikoti kallale asuda, aga enne, kui ta jõudis viiekümne istessetõusuga lõpetada, hakkas elutoas telefon helisema. Ta jättis kirudes harjutuse pooleli ja kiirustas toru haarama enne, kui automaatvastaja oleks sekkunud. “Jah?” lausus ta.
“Mike Fleming? Kas te võiksite mulle öelda oma ametimärgi numbri?”
“Ma… kes seal on?” uuris ta ja võdises kergelt, sest higi hakkas kehalt aurustuma.
“Mike Fleming. Ametimärgi number. See ei ole turvaliin.” Mees teisel pool tundus kärsituna.
“Oh, hea küll.” Jälle mingi tööasi. Äkki peakorterist? Mike vaikis hetke ja dikteeris siis oma numbri. “Nii. Milles asi?”
“Kas te saate kinnitada, et kohtusite täna pärastlõunal Tony Vecchio ja Pete Garfinkle’iga?”
“Ma…” Mike’i pea käis ringi. “Kuulge, mul pole õigust sellest turvamata liinil rääkida. Kui te tahate sellest kontoris rääkida, siis te peate aja reserveerima…”
“Kuulge, Fleming. Mul pole luba selle nõupidamise sisuga tutvumiseks. Küsimus on ainult selles, kas te osalesite seal? Mõelge, enne kui vastate, sest kui teie vastus on vale, siis te olete sügavas pasas.”
“Ma… jah.” Mike märkas, et põrnitseb pingsalt vastasseina. “Nüüd. Kellega ma praegu räägin?” Ta telefoni ekraan ütles, et number on salastatud. Mis oli päris tähelepanuväärne, kui arvestada, et see polnud kõige tavalisem numbrinäiduga telefon. Ja see polnud kõige tavalisem helistaja, kui tema numbrit ei näidatud.
“Fleming, minibuss korjab teid viieteist minuti pärast peale. Arvestage pakkimisel, et jääte ööseks.” Kõne katkes ja ta jäi telefoni põrnitsema, nagu oleksid sellele järsku kihvad kasvanud.
“Mida kuradit?” Oscar kõndis mööda, surudes raskelt ta säärele. “Pask.” Ta surus hargile ja valis siis kontori numbri. “Tony Vecchiot, palun, Mike Fleming siin. Oh… hästi. Koosolekul? Kas te saate… jah, kas Pete Garfinkle on seal? Mis, samuti koosolekul? Hästi, ma proovin hiljem. Ei, ma ei hakka teadet jätma.” Ta pani telefoni ära ja kortsutas kulmu. “Viisteist minutit?”
* * *
Kunagi, kui ta oli noorem, oli Mike uskunud kõikidesse müütidesse. Oli uskunud, et üks süstlatäis heroiini muudab korraliku, hea teenistusega perekonnaisa ilatsevaks narkariks. Oli uskunud, et marihuaana tekitab kopsuvähki, dementsust ja lühiajalisi mälukaotusi, lusikal kuumutatud kokaiin – kräkk – kutsub esile ootamatuid vihahooge ning illegaalsete narkootikumide jae- ja hulgimüügiga tegelev organiseeritud kuritegevus on Ühendriikide jaoks suurim sisemine oht.
Kui ta oli veel noorem, oli ta uskunud ka jõuluvana ja hambahaldjat.
Nüüd… uskus ta ikka veel kuritegelikesse jõukudesse. Kümme aastat kõrgema taseme lurjuste jälgimist, kõige selle nägemine, mida nad oma kaaskodanikele korraldasid, jättis väga vähe ruumi illusioonidele inimloomuse suhtes. Mõned diilerid olid lihtsalt eetikapuudulikkusega ettevõtjad, kes tegutsesid suurt kasumit püüdes hämaras, kõrge riskiga valdkonnas. Aga sellise riski võtmiseks pidi olema halastamatu iseloom – või siis teadmatus ümbritsevate kannatustest – ning valdkonnaga seotud ohud peletasid mõistlikud inimesed peagi eemale. Nii tõmbas illegaalsete ainete turg magnetina ligi vaid ainsa tõelise narkootikumi, kerge raha otsijaid – sest just see oli sõltuvust tekitav esimest hetkest peale, ajas inimesi hulluks ja sundis neid ikka ja jälle tagasi tulema, kuni viimaks nad tappis. Kiire sularaha hankimise võimalus tõmbas lurjuseid ligi nagu värske koerasitt kärbseid. Kõik lähedalviibijad hakkasid vältimatult varem või hiljem sita järele haisema, ka siis, kui nad olid alustanud puhastena. Ka võmmid, kuigi nemad olid eelduse kohaselt head poisid.
Kümne aasta eest, värskelt ülikoolist tulnud politseinikuna, mil ta nii-öelda ikka veel hambahaldjasse uskus, oleks ta pikemalt mõtlemata arreteerinud ka oma vanemad, kui oleks nad kanepit suitsetamast tabanud – sest nii oli õige. Nüüdseks oli Mike aga õppinud, et vahel oli õigem inimnõrkuste kohalt silm kinni pigistada. Kuueaastase teenistuse järel oli tal tekkinud sugugi mitte tavatu läbipõlemisfaas, mis tabas varem või hiljem suuremat osa neist politseinikest, kel oli kujutlusvõimet või empaatiat oma kaaskodanike suhtes. Pärast oli ta vaevaliselt taastanud endas ohtlikke kõlblusnorme ja ettekujutust sellest, mis on maailmas valesti, sest nii oli tal, mille nimel töötada. Ning nüüd ajasid teda närvi ainult ühte tüüpi narkomaanid – vaenlased, kellega ta tahtis arved õiendada nii kangesti, et vere maik suus. Ta jahtis rahanarkomaane, neid, kes olid oma portsu nimel valmis tapma, vigastama ja hulgakaupa elusid hävitama.
Ning seepärast oli ta tosin aastat pärast politseinikuks saamist ikka veel narkopolitsei eriagent, mitte aga läbipõlenud kontorikaptenina ootamas oma kolmandat närvivapustust ja teist lahutust, üldiselt aga pikka allamäge veeremist pensionipõlve ja elupäevade lõpu poole.
* * *
Kui uksekell kakskümmend kaks minutit pärast telefonikõnet helises, oli Mike ust avama minnes jälle riides, ka oli ta jõudnud kammiga oma heledaid sirgeid juukseid sugeda ja habemeajamismasinaga üle lõua lasta. Tulemus oli siiski ebaühtlane ja ta tundis, et korralik ööuni on endiselt vajalik.
Ta piilus uksetagust näitava kaamera pilti ja rahunes. See oli Pete, tema partner käsiloleva juhtumi juures, väsinud küll, kuid siiski täie tervise juures. Mike võttis oma portfelli ja avas ukse. “Mis värk on?”
“Jäta nüüd. Arvad, et keegi viitsis mulle midagi öelda?” Mike täpsustas oma arvamust. Pete ei paistnud lihtsalt väsinu ja ületöötanuna, ta paistis kartlikuna. Kuna tavaliselt oli Pete ülimalt enesekindel, oli see murettekitav.
“Hästi.” Mike lülitas vargaalarmi sisse ja keeras ukse lukku. Järgnes siis Pete’ile kõnnitee ääres töötava mootoriga ootava Dodge’i mahtuniversaali juurde. Selles istusid kaks meest ja üks naine – lisaks juhile, kes ülima põhjalikkusega Mike’i töötõendit uuris. Ta ei tundnud neid – või siiski, üks meestest tundus ähmaselt tuttavana. FBI, mõistis Mike sisse ronides ja Pete’i kõrvale istudes. “Kuhu me läheme?” küsis ta, kui uks sulgus.
“Küsimused hiljem,” ütles juhi kõrval istuv naine. Oli üsna kindel, et see hallis kostüümis naine nalja ei mõista, Mike’i jaoks seostus ta siseauditite ja ühendkomiteedega. Ta tahtis juba uuesti küsida, ent märkas Pete’i põgusat pearaputust. Oh, mõtles ta ning oli vait, kui sõiduk kiirteele pööras. Ma võin vihjest aru saada küll.
Kui Mike umbes kahekümne minuti pärast taipas, et nad liiguvad lennujaama poole, ajas ta end istmel sirgu, et toimuvat jälgida. Ning kui nad keerasid suurest liiklusvoost kõrvale, Logani lennujaama ootesaalide poole, siis aga sõitsid valvuriputka ja tõkkepuuga väravasse, näis uni kaduvat.
“Mis see on?” küsis ta Pete’ilt sosinal.
Sõiduk peaaegu ei peatunudki; juht oleks nagu võlujõudu kasutanud, igatahes pääsesid nad kiiresti läbi tervest reast valvepostidest ja jõudsid ootesaalide lennuvälja-poolsesse külge.
“Kuule, mina ka ei tea,” sosistas Pete. “Tony ütles, et ma nendega kaasa läheksin.” Ta tundus murelikuna.
“Enam pole kaua jäänud,” ütles juhi kõrval istuv naine vabandavalt. Nad möödusid firmajuhtide reaktiivide reast ja jäid pidama suure, õhujõudude halli värvi Gulfstreami kõrval. “Hästi, vahetame transporti,” hõikas nende karjane. “Kõik välja!”
“Vau.” Mike tõstis pilgu reaktiivlennukile. “Nad mõtlevad seda tõsiselt.”
“Kas nad siis ka poleks,” ütles Pete pingsalt. “Millegipärast tundub mulle, et me pole enam Kansases, Toto.”
Trapi otsas kontrollis lennuväevormis mees veel kord nende dokumente, uurides ühtlasi, kas näod vastavad tema käes olevatele fotodele. Mike ronis ettevaatlikult pardale. Valitsuse väikelennuk polnud kaugeltki nii luksuslik kui need, mida filmides näha võis, aga see polnud mingi üllatus – see oli ju töölennuk, mida kasutati väikeste meeskondade transportimiseks. Mike istus akna alla, kinnitas rihmad ja lasi seljatoe alla, lennuväelane sulges ukse, kontrollis, et kõigi rihmad oleksid kinni, ning lipsas piloodikabiini, et seal midagi vaikselt arutada. Lennuk hakkas veerema, nii kõva lärmi tegevas lennukis polnud Mike enne viibinud. Paari minuti pärast olid nad maast lahti, tõusid järsult õhtutaevasse. Kokkuvõttes oli telefonile vastamisest möödunud veidi üle tunni.
Rihmade kinnitamist nõudev tuli jõudis vaevu kustuda, kui naine oli juba jalul, pööras selja kabiini poole ja jäi Mike’i ja Pete’i ette seisma. (Mõned mehed pidid kaela välja sirutama, et teda näha.)
“Hästi, teid huvitab, kuhu ja miks te teel olete,” ütles ta asjalikult. “Me lendame väikesele Marylandi lennuväljale. Sealt viiakse teid ühte Fort Meade’i turvalisse büroosse, kus me ootame teist lennukitäit agente, kes saabuvad vasakult kaldalt. Kehakinnitus saab olema,” lisas ta kuivalt, “kuid ma ei saa teile öelda, miks teid sellel nõupidamisel vajatakse, sest võõrustajad pole seda mulle teatanud.”
Üks reisijatest, keskkaalu poksija kehaehitusega must mees, kortsutas kulmu. “Kas te võite meile öelda, kes te olete?” küsis ta madala häälega. “Või on see samuti salastatud?”
“Muidugi võin. Ma olen agent Judith Herz. FBI, Bostoni peakorter, ANSIR-i koordinaator. Kui te tahate endid tutvustada, siis olge head.”
“Ma olen Bob Patterson,” lausus must mees hetkelise pausi järel. “Ma töötan energiaosakonnas,” lisas ta tooniga, mis pidi tähendama: ja rohkem ei saa ma teile öelda.
“Rich Wall, FBI.” Kõhetu mees pruunide lokkis juuste ja hoolitsetud kitsehabemega saatis Herzile lühikese särava naeratuse. Salaagent? mõtles Mike. Või spetsialist? Igatahes ei näinud ta välja nagu eriagent, puudusid kaitsevärvi püksid ja ninaneet.
“Mike Fleming ja Pete Garfinkle, narkopolitsei Bostoni osakonna eriagendid,” esitles Mike.
Kõik pöördusid viimase reisija, turris habeme ja punetava näoga, kalasabamustrilist ülikonda kandva tüseda keskealise mehe poole. “Hei, ärge nüüd kõik mind vahtige!” protesteeris too. “Nimi on Frank Milford, ma olen maakonna maamõõduosakonnast.” Ta kortsutas murelikult kulmu. “Mis asi see üldse on? Siin peab olema mingi viga. Ma ei kuulu…”
“Saame näha,” ütles Herz. Mike heitis talle terava pilgu. Viis erineva taustaga võmmi ja tonti ning maamõõtja? Mis kuradi asi siin toimub? “Ma olen kindel, et kõik saab selgeks, kui me kohale jõuame.”
* * *
Lennujaamas oli neil vastas minibuss ja selle väga napi jutuga juht. Algul tundus, nagu sõidaksid nad Baltimore’i, kuid siis pöörasid nad märgistamata kõrvalteele, mis lookles metsaste astangute vahel, seejärel aga slaalomirajana ümber hiiglaslike kiviplokkide, okastraataedade ja jälgimiskaameramastide kadalipu. Nad peatusid vahimaja ees, kõrge aed ümbritses nii suurt maavaldust, et Mike ei suutnud seda hoomata. Mingi kohaliku politseiüksuse – Mike polnud sellest kunagi kuulnudki – mehed kontrollisid nende dokumente, võrdlesid varem ette valmistatud nimekirjaga ja ulatasid siis punase servaga rinnamärgid tähtedega PV. Siis sõitis minibuss edasi. Maa-ala oli nii suur, et seal olid teeviidad – ning veel kolm kontrollposti, kus peatuda ja dokumente näidata, enne kui nad peatusid tohutu musta klaaskuubiku ees. “Järgnege mulle ja tehke täpselt nii, nagu ma ütlen,” hoiatas autojuht. Sissepääs oli omaette hoone oma turvaliste pöördväravate ja valvuritega, kes jälgisid läbitungimatu pilguga, kuidas Mike sammus koos oma ajutiste kaaslastega mööda koridori ning jõudis suurde siseõue, mille tähtsaimaks osaks oli must marmorplaat kuldsest kolmnurgast ümbritsetud vapiga.
“Ma olen sellest kohast lugenud,” pomises Pete pisut aukartliku tooniga.
“Nii et mis sa arvad, millal nad tantsutüdrukud välja toovad?” küsis Mike vastuseks.
“Millal…” Liftiuksed avanesid ja sulgusid. Pete märkas Herzi pilku ja surus suu kinni.
“Reegel number üks: küsimusi ei esitata,” ütles Herz, kui oli kindel, et Pete teda jälgib. Pöördus siis Mike’i poole. “Jah?”
“Reegel number kaks: omavahel ei sõdita.” Mike tõstis käed rinnale risti ja püüdis näida enesekindlana. Sa töötasid aastaid siseministeeriumi alluvuses, kasisid avalikkuse talle, siis aga saatis keegi sulle järsku auto järele ja sõidutas palee sissekäigu juurde…
“Omavahel ei sõdita.” Herz noogutas talle väsinud irooniaga. Äkitselt hakkas Mike aru saama.
“Kelle reeglite järgi me mängime?” küsis ta.
“Tõenäoliselt nende tüüpide, NSA. Vähemalt esialgu.” Ta pilk vilksatas laenurka, kui lift kaheksandal korrusel peatus. “Ma kinnitan, et see on mulle niisama uus kui teilegi.”
Nende saatja juhatas neid mööda vaipadega kaetud, helisid summutavat koridori, tulekindlatest ustest läbi vastuvõturuumi.
“Oodake siin,” ütles ta ning jättis nad siis sekretäri ja turvamehe valvsate pilkude alla. Suured raamitud fotod seintel panid Mike’i silmi pilgutama. Mida nad teevad, püüavad kasvatada maailma suurimat murumuna? Näis, et kõiki hooneid ümbritsevad okastraataiad, katustest tõusevad aga esile suured valged kuplid.
Keegi pistis pea nurga tagant välja. “Siiapoole, palun.” Herz juhtis rühma ukseni, millel oli teabeküllane silt 2b8020; nad sisenesid ükshaaval. Ukse taga pani déjà vu Mike’i silmi pilgutama, see oli minevikupilt filmist “Doktor Strangelove”. Ruumi lähemas otsas oli sõõrikukujuline nõupidamislaud, mida ümbritsesid roosad toolid, kaugemas otsas oli järjestikku trepina tõusvatele platvormidele moodustatud midagi loengusaali taolist. Selle ees seinal olid suured ekraanid multimeedia tarbeks.
“Palun, kui te võtaksite auditooriumis istet?” hõikas kohalik ametnik.
“Film, mida te näete, on salastatud. Te ei tohi teha märkmeid ega rääkida sellest väljaspool siinset rühma. Pärast filmi vaatamist teavitab teid toimuvast üks siinsetest ohvitseridest ning viib läbi meeskonnatöö algkursuse, et te teaksite, miks te siin olete ja mida teilt oodatakse.”
Pete tõstis käe.
“Jah?” küsis ametnik.
“Kas ma pean sellest nii aru saama, et mind on saadetud mingile ühisoperatsioonile?” küsis Pete vaikselt. “Sest kui nii, siis on see üks kuradima veider moodus selle korraldamiseks. Mu otsene ülemus kas ei teadnud sellest või ei öelnud mulle. Mis toimub?”
“Ta ei saanud luba nende materjalidega tutvumiseks,” ütles ametnik ning lahkus, rohkem midagi lisamata.
“Mis see on?” uuris Frank, kes näis olevat segaduses. “Tähendab, mis koht see on?”
Tuled hämardusid.
“Palun teie tähelepanu.” Hääl kostis ruumi seintele paigutatud kõlaritest ja oli kergelt nohisev, nagu oleks rääkija mikrofonile liiga lähedale kummardunud. “Järgnev videolõik on salvestatud eile turvakaameraga ühes New Yorgi osariigi vanglas.”
Teraline hall-valge video täitis auditooriumi ees paikneva ekraani. See oli salvestatud laenurka peidetud kaameraga, mille kalasilm vaatas alla umbes kuus korda kümne jala suurusse kongi.
Mike kummardus ettepoole. Ta peaaegu tundis desinfektsioonivahendi lõhna. See polnud tavaline joodikute kong. See oli üksikkong: tuhaplokkidest seinad üle krohvitud, ilma akendeta, mööbliks põranda külge kruvitud koiku, metallist tualett ja kraanikauss seina külge kruvitud ning rohkem seal eriti polnudki. Üks asukas, kõrge julgeolek. Ja see on piisavalt tähtis, et mind voodist välja ajada ning kuuesaja miili kaugusele lennutada? imestas ta.
Kongis oli mees. Ta kandis tumedaid peene triibuga pükse ja triiksärki, kuid lipsu ja pintsakut polnud; ta nägi välja nagu mürgeldamise eest kongi toimetatud börsimaakler või Wall Streeti advokaat, juuksed sassis, ilme metsik. Ta vaatas pidevalt ukse poole.
“See mees arreteeriti eile kell kaks viisteist, kui ta astus Bostoni rongist välja mõningaid üsna huvitavaid esemeid sisaldava kohvriga. Agentidel Flemingil ja Garfinkle’il on kindlasti hea meel kuulda, et arreteerimiseni viis teave, mille nad edastasid pärast allikas Rohevarruka esialgset küsitlemist. Mister Morganile, keda te siin näete, esitati süüdistus viie kilogrammi üheksakümne viie protsendise kokaiinisisaldusega vesinikkloriidi omamises, mis mõneti seletab tema närvilisust. Kohvris oli veel, hmm, esemeid. Nendest hiljem. Esialgu öelgem vaid, et kuigi ükski neist pole salakaup, on need siiski veel murettegevamad kui kokaiin.”
Mike keskendus ekraanile. Meest kongis häiris miski päris ilmselgelt, aga mis see võis olla? Üksikkongis. Teades, et ta on valve all. Veidi aja pärast tõusis mees püsti ja hakkas edasi-tagasi kõndima, uksest kongi kaugema otsani. Vahel peatus ta poolel teel, nagu püüaks midagi meenutada.
“Meie huviobjektil pole varem politseiga tegemist olnud – pole süüdimõistmisi, sõrmejälgi ega midagi muud, mis võiks talle meie tähelepanu tõmmata. Ta pole isegi valijate nimekirjas. Tal on juhiluba ja krediitkaardid ning see on nüüd huvitav koht – põhjalikum uurimine näitab, et nimi kuulub lapsele, kes suri kolmekümne ühe aasta eest üheteistkümne kuu vanusena. Näib, et tegemist on väga õnnestunud identiteedivargusega, mis on andnud talle vähemalt kümne aasta pikkuse eluloo. See James Morgan, vastupidiselt sellele, kes on maetud Buffalo lähistel perekonna hauaplatsile, käis Minnesotas kolledžis ja lõpetas selle äri ja majanduse alal keskmiste hinnetega, kolis seejärel New Yorki ning leidis töökoha väikeses impordi-ekspordi firmas Livingstone & Marks, kus ta on töötanud üheksa aastat ja kuus kuud. Nagu teatavad meie sõbrad maksuametist, oli ta katseaja aastapalk kolmkümmend üheksa tuhat kuussada viis dollarit aastas, igal aastal on ta kolm päeva haige, kuid tööleasumisest saadik pole ta palk tõusnud, ka pole ta võtnud päevagi puhkust.”
Mees ekraanil näis jõudvat mingi otsuseni. Ta lõpetas kõndimise, kääris varruka üles ja pistis vasaku randme kraanikausi kohale kuuma vee alla. Näis, et ta hõõrub midagi – võib-olla sidet või plaastrit.
“James Morgan elab korteris, mida ta üürib sajaprotsendiliselt Livingstone & Marksile kuuluvalt kinnisvarafirmalt,” jätkas nähtamatu kommentaator kuivalt. “Ta maksab üüri kuussada kolmkümmend dollarit kuus ja – nagu te arvata võite – pole üür üheksa aasta jooksul kasvanud. Ning see pole ainus asi, mis tal puudub. Ta pole registreeritud liige üheski võimlas, terviseklubis, kohtinguklubis ega kirikus, ka puudub tal haiguskindlustus. Tal pole autot, lemmiklooma ega telerit, ta ei telli ühtegi ajalehte ega ajakirja. Ta kasutab oma krediitkaarti, et kohalikus Safeway poes kaks korda nädalas sisseoste teha ja siin on ta eksinud – tal on kliendikaart, millega soodustusi saada. Selgub, et ta ei osta mitte kunagi tualettpaberit ega lambipirne. Ent ta ostab DVD-sid uute filmidega, mis on ehk pisut veider, kui arvestada, et tal pole DVD-mängijat, telerit ega arvutit. Kord kuus, iga kuu, regulaarselt nagu kellavärk sõidab ta kaheks päevaks osariigist välja, kasutades Delta Airlinesi Dallas-Fort Worthi lendu. Ära olles peatub ta Hiltonis ja teeb kõrvalepõike, et osta Glock 20C, neli varusalve ja neli kahesajast karpi padrunitega – kuid ta ei too neid kunagi koju. Selles osas tal veab, sest tal puudub New Yorgi osariigis kehtiv relvaluba.”
Ekraanil koorus Morgani randmelt midagi maha. Ta hõõrus seda veel, keeras siis kraani kinni, tõstis käe ja uuris plaastri varjus olnut.
“Raamatupidamist uurides selgub, et mister Morgan on sel moel hankinud üle kuuekümne püstoli ja kulutanud neile mõneti rohkem raha kui üüri maksmiseks. Seda siis lisaks oma muudele kohustustele, mille hulka näib kuuluvat farmatseutilise kvaliteediga narkootikumi salakaubavedu tööstuslikes kogustes. Nüüd läheb huvitavaks. Jälgige ekraani.”
Mike pilgutas silmi. Ühel hetkel seisis Morgan kraanikausi ees ja uuris oma randme sisekülge. Järgmisel hetkel polnud teda enam kusagil näha. Kong oli tühi.
Auditooriumi teises servas hakkas maamõõtja Frank hädaldama. “Mis see siis on? Ma ei näe, et see kuidagi mind puudutaks. Noh, teil on valvur, kes saab kaifi maakonna vangla turvalindiga lollitamisest…”
Tuled süttisid ja uks avanes. “Ei.” Uksel seisev mees oli kõhetu kehaehitusega. Veidi üle neljakümne, hõrenevad pruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud. Ta naeratas sisse astudes kergelt ja jäi seisma ekraani ette. Tema ongi, taipas Mike huviga. See kuiva huumorimeelega kommentaator. “See polnud mingi töödeldud lint, vaid salvestus sellest, mida kaamera näitas. Ja ma kinnitan, et kui need andmekandjad olid siia jõudnud, ei jännanud nendega enam keegi.”
Mike limpsas huuli. “Mis klapib kokku sellega, mida Rohevarrukas rääkis, kas pole nii?” kuulis ta end nagu kusagil eemal küsimas.
“Klapib tõepoolest.” Mees auditooriumi ees näis rahul olevat. “Ja seepärast te oletegi siin. Teie kõik olete mingil moel selle asjaga seotud.” Ta noogutas Mike’ile. “Mõned rohkem kui teised – kui poleks olnud teie kiiret mõtlemist ja kui Bostoni erioperatsioonide osakond poleks sündmuste käiku niiviisi eskaleerinud, siis oleks meil kulunud veel mõni päev, enne kui me oleksime mõistnud, kui väärtusliku teabe otsas te istute.”
“Rohevarrukas?” küsis Pete kahtlevalt kulmu kergitades. “Sa mõtled seda hullu?”
Mike raputas pead. Allikas koodnimega Rohevarrukas, kes ise nimetas end Matthiaseks, andis hulgimüügiringe välja nii kergelt, nagu oleks tegemist nurgapealsete kräkimüüjatega, ülejäänud aja aga ajas mingit udu varjatud salanõudest ja teistest maailmadest…
“Jah, ja ma kardan, et ta ei ole hull. Lubage, ma tutvustan ennast. Ma olen kolonelleitnant Eric Smith õhujõududest, saadetud NSA/CSS-i käsutusse, ebaharilike programmide osakonda. Ma allun tehnikadirektori asetäitjale. Alates ajast tund aega tagasi, olete te kõik vabastatud oma tavalistest ülesannetest ja komandeeritud uue särava komitee alluvusse, millel puudub küll veel nimi, kuid mis kannab ette otse Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu direktorile – seni paika määramata isiku kaudu, kellest saab minu otsene ülemus. Et meie tööst üldse midagi kasu oleks, tuleb meil murda läbi ametkondlikest barjääridest. Üks põhjustest, miks te siin olete, on see, et te olete läbinud põhjaliku kontrolli juba oma igapäevase töö tõttu. Õigupoolest olete kõik, ühe erandiga, riigiteenistujad rahvusliku julgeoleku või kuritegevuse tõrjumise valdkonnast. Teie ülemustele on kirjad juba välja saadetud ja igaüks teist saab pärast seda tutvustavat istungit, homseid koosolekuid ja suunavaid loenguid tagasi koju Massachusettsi või New Yorki minnes kaasa sellekohase kirjaliku konfirmatsiooni.” Smith nõjatus vastu seina. “Kas on küsimusi?”
Energiamajanduse mees Bob tõstis pilgu. “Mida mina siin teen?” kõmistas ta. “Kas Aatomiagentuur on osaline?”
Smith vaatas talle silma. “Jah,” ütles ta vaikselt, “Aatomiagentuur on osaline.”
Keegi hingas sisinal sisse; Mike vaatas ringi ja jõudis märgata, et Judith Herz näis šokeerituna.
“Meil on põhjust arvata, et asjasse on segatud lõhustuvad materjalid.”