Tekst on väljaandest:
JUAN JOSÉ MILLÁS
ASJAD KUTSUVAD MEID
Loomingu Raamatukogu nr. 21—23 / 2013
http://lr.digiraamat.ee/product/Asjad-kutsuvad-meid-947
Algupärand:
Juan José Millás
Los objetos nos llaman
Editorial Seix Barral, S.A. 2008
© Juan José Millás, 2008.
© Kaanefoto. Roger Viollet Cordon Press.
© Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, Margarita Kuusmaa ja „Loomingu Raamatukogu“, 2013.
ISBN 978—9949—514—31—1
Ühel päeval leidsin platsilt, kus praegu asub Parque de las Avenidas, maas vedeleva puust ukse, mis oli nii heas korras, et seda oli kahju sinna jätta, isegi kui seda polnud parasjagu kuhugi ette panna. Vedasin ukse suure vaevaga koju, kus isa seda tähelepanelikult uuris.
„Oled kindel, poeg, et sa seda ei varastanud?“ küsis ta.
„Ei, see oli ära visatud, ausõna.“
Meie meelest oli ukse minemaviskamine nagu toa olematuks muutmine, läks veel palju aastaid, enne kui moodi tulid avatud ruumid. Igatahes, kuna uks kuskile ei sobinud, jäi see tükiks ajaks elutoa seina najale seisma nagu mingisugune tootem, millega meid sidus isevärki kultus: möödudes lõgistasime koputit lootuses, et uks avaneb mõnda tundmatusse paika.
Õhtuti uinusin kujutledes ukse varasemat saatust ning pääsesin seeläbi kesklinna majades asuvatesse imepärastesse ruumidesse. Toona käisin selle ukse kaudu kõigis tähtsates Madridi majapidamistes. Tuli vaid kujutlustes see uks lahti teha, ja olingi notarite, kindralite või teeinseneride salongides. Neil kõigil olid mugavad elamised ja võluvad tütred, kelle nähtamatu sõber ma olin.
Ent kooli usuõpetuse tundides räägiti palju uksest tulevikku, ja mõnikord, arvates, et tegu on sama uksega, mille olin leidnud, reisisin selle kaudu ka tulevikku, kus ma mitte küll alati, aga üsna tihti olin ameeriklasest surmamõistetu. Mitte et Hispaanias ei oleks surmanuhtlust, on küll, aga seda tehti kägistusrauaga, asjaarmastajalikult, mis polnud nii mõjuv kui elektritool või gaasikamber. Ameerika vangid seevastu panid alati kirja oma mälestused, enne kui parematele jahimaadele siirdusid, ning mulle, kes ma tahtsin kirjanikuks saada, näis see olevat kõige kiirem viis kuulsaks saada. Võime rännata kahe nii erineva rahvuse vahel, liiati veel inglise keelt oskamata, on mulle tagantjärele ikka hämmastav tundunud, aga nii see oli. Minu väljamõeldud eludest on ühendriiklasest surmamõistetu oma kahtlemata kõige olulisem. Ei oska öelda, kas mu karistus ka kunagi täide viidi, sest ühel hetkel hakkasin mõttes flirtima teiste rahvustega, aga nüüd ei ole ma juba ammu seda tulevikunägemust külastanud. Ma kardan, et selle asemel, et end vanglasse vaatama minna, tuleb mul äkki hoopis enda hauale lilli viia.
Lõpuks hakkas ema lärmi lööma, et uks jäävat kogu aeg jalgu, ja isa otsustas panna selle koridori otsa, tegi puust raami ja sobitas ukse sinna nii täpselt, et paistis, nagu läheks meie elamine selle ukse taga veel edasi. Õigupoolest tegime ust kogu aeg lahti lootuses leida selle tagant magamistuba või järgmist koridori ning olime alati üllatunud, seistes vastamisi hoopis seinaga, ehkki see oli igati loogiline (koridor ju lõppes seal). Vahel mängisin, et teen ukse kinnisilmi lahti, mõeldes, et kui ma ei näe, on kergem ühest dimensioonist teise liikuda. Ja kuigi põrkasin alati vastu seina, mis oligi loomulik, proovisin seda ikka uuesti, riskides endale ilmselgelt viga teha.
Isal sai kõrini poja ägedatest kokkupõrgetest tegelikkusega ja ta otsustas uksele korraliku luku panna ning selle kõvasti kinni keerata. Asi aga läks ainult hullemaks, kuna sellest ajast peale piilusin hommikust õhtuni läbi lukuaugu ja nägin sealt igasugu asju, kaasa arvatud voodisseminekuks lahtiriietuvaid või voodist tõustes riidesse panevaid naisi. Ka nemad olid loomulikult ameeriklased nagu minagi. Hispaanlannad tol ajal alasti ei maganud. Mu vanematele tegi minu kiindumus väga muret. Nad arvasid, et ma näen olematuid asju, ja kartsid, et võin aru kaotada. Mõni aeg tagasi käisin nende juures lõunal ja panin tähele, et nad on lukuaugu paberiga kinni katnud. Küsisin, miks, ja nad vastasid, et ameeriklastest naabrid muudkui luurasid nende järele. Kui miski saab käest ära minna, siis ta ka läheb.