Otsing

Katked kirjastuse "Salasõna" toimetusel peatselt ilmuvast Indrek Hargla lühiromaanist "Maris stella". Sel päeval kui Gilles de Rais? ette oli toodud Kristuse Maa leidnud mees, oli ta oma Machecouli lossi tagusel harjutusväljakul sõjahaamriga tapnud juba seitse inglise sõjavangi. Nii oli Prantsusmaa marssal leidnud sobiva vastulöögi igavusele ja kärsitusele, kuni ta ootas elutähtsaid sõnumeid võitluskaaslaselt, Orleans?i hertsogi sohipojalt Jehanilt, keda ta pidas oma ainsaks rivaaliks Prantsusmaa vapraima rüütli tiitlile. Vangid aga olid mingi Lincolni krahvi sõjasulased, kellele nende isand

Kurat, kurb tont, tantsib kuuvalgel ööl Habe takti lööb vastu sääri Ehapunased hulkurikirjad vööl Tantsib tont mööda maailmaääri Paan oli pähe võtnud mäe tippu ronida ja niisiis ta tegi seda. Ta naeris, kui tuul talle lund näkku keerutas, ja tundis rõõmu hangedest, kuhu aegajalt põlvini sisse vajus. Kui õhtu kätte jõudis, keeras Paan ennast mõne kivinuka varju kerra ja jäi kohe magama, norsates muretult, nagu seda võivad teha ainult väga tugevad loomad. Yhel pärastlõunal jõudis ta mäe tippu. Paan seisis seal uhkelt, nautides võidurõõmu ja veidrat mäekuningatunnet ? kogu maailm, kõik need aasad

Indrek Hargla alternatiivajalugu tutvustav artikkel ilmus ajalehe "KesKus" 2002. a. novembrinumbris. Aleksander Suur ei surnud üldsegi noorelt, ei, tema impeerium ei lagunenud, hellenism võidutses edasi ja Kreeka on jätkuvalt maailma dominant. Sun Tzu aeti Hiinast välja, Pärsia palkas ta enda teenistusse ning purustas Vana-Kreeka hädise demokraatia, millest tulevased Pärsia arheoloogid hämmelduinult potikildudelt loevad. Muhamed ei saanudki Allahilt nägemust, vaid ta vaimustus noores eas varakristlikust koraalist ning pühendas ülejäänud elu ühes vaikses Lähis-Ida kloostris nende kirjutamisele

Nagu meie lugejad kõik märganud on, muutus alates 1. septembrist 2003 "Algernoni" tehnoloogiline lahendus ja teatud määral ka ideoloogia. Kõige olulisem "Algernoni" arengus oli, on ja ilmselt on ka tulevikus vähekogenud või algajate autorite tööde avaldamine ja retsenseerimine. Sellega seoses tekitas loomulikult peamisi küsimusi järjekordne muutus ajakirja avaldamispoliitikas: kahest rubriigist, mis loodi alates septembrinumbrist 2001, so. täpselt kaks aastat tagasi, on jällegi saanud üks. Toimetus otsustas pärast pikka arutelu ses osas järgmist: on vaja oluliselt tõsta algupärase loomingu

Sel reedel, 10. oktoobril, taas kell 19 (või ka varem) kogunevad ulmehuvilised Tartus trahteri "Labürint" kaminasaali. "Labürint" asub Tartu Ülikooli Raamatukogu taga, Vanemuise 21a. Levitage infot huvilistele ja ärge ise ka tulemata jätke.

1 Kõik olid sellega nõus, et mu nimi kõlas totralt, iseäranis siis kui keegi põskkoopapõletikus piinleja seda ütlema pidi. Peek. Matide ja Jüride keskel oli maru jama olla sellena, keda kutsuti lihtsalt KUULE SINA TULE SIIA. Ega ma isegi vahest ei vaevunud nimetama kui küsiti. Ütlesin, et vaadaku vajaduse korral raamatust järgi, siis saab kirjapildi ka korraga silme ette. Suurem osa neist vangutas pead ja küsis: ?Armas aeg, aga missugune normaalne vanem paneks oma võsukesele Peek nimeks?? Nad olla näinud küll Porgandit ja Lolli, aga need nimed vähemalt tähendasid midagi. ?On see võõramaine??

Relvapoe luitunud-rohelise ukse tolmusel klaasil rippus rohke kärbsemustaga ülekoormatud silt ?Avatakse reedel". Tänaval seisev kühmus kogu silmitses tigedalt koltunud paberit ning vandus endamisi. Ta oli juba kahel eelneval reedel sama kaupluse ees seisnud, kaaslasteks kõle tuul ning üksildus. Esimesel korral oli ta mõne aja pärast lihtsalt loobunud ja minema kõndinud, sest sarnaseid poode leidus linnas küllaga. Teisel korral passis ta kangekaelselt mitu tundi kinnise ukse taga, kuna see oli tema viimane võimalus mingit relva hankida. Kõik ülejäänud relvapoed terves linnas olid ta tuima

1 Martti Hoeneker kihutas jalgrattal koolist koju. Vaheaeg pressis täiest jõust pedaalidele, kummide sahin asfaldil sundis lähemaid möödavihisejaid pilku pöörama ja poisile järgi vaatama. Sealt läheb Martti! Teadagi, miks ta kihutab, tal hakkab täna ju koolivheaeg ja siis kingib isa talle jälle mingi imeliku kaadervärgi. Neetud rikkad. Nende isu ei saa ka kunagi täis. Juba oma lapsi kasvatavad nad igavese omandamise vaimus. Aga lõppude lõpuks pole ju Martti ise milleski süüdi. Ta on isegi tore poiss. Viks selline. Tedretähniline. Nii mõtlesid need Robles Lane inimesed, kes sellel reedesel