Otsing

(The Truth About Pyecraft) Ta istub lähemal kui tosin jardi. Kui vaatan üle õla, võin teda näha. Ja kui ma taban ta pilgu -- ja ma tavaliselt taban -- siis näen selles ärevust. See on üldiselt paluv pilk -- ja siiski kahtlustav. Pagan võtaks tema kahtlusi! Kui ma oleksin tahtnud temast rääkida, oleks ma seda juba ammu teinud. Ma ei räägi, tõesti mitte, ja ta peaks end rahulikult tundma. Nagu suudaks midagi nii suurt ja paksu end rahulikult tunda! Kes usuks mind, kui ma räägiksin? Vaene vana Pyecraft! Tohutu, murelik, võdisev ollus! Kõige paksem klubimees Londonis. Ta istub ühe väikese

Ma olen seitsmekümne üheksa aastane haige rauk, minu jalad ei kanna mind enam, kuid seda tugevam on minu mälu. Ma mädanen oma pärusmõisas, mul on elada jäänud vaid mõned kuud, ehk veidi rohkem kui Sebastién hoolsalt aadrit laseb, kuid kõigest hoolimata olen ma õnnelik ja ikka veel armunud. Minu armastus on minu usk ja õnn ja seepärast suren ma rõõmuga, kahetsemata midagi. Ma ootan surma! Nad mõtlevad, et naeratus mu kuivanud huultel on vanadusnõtrusest, kuid minu mälu on iga päevaga selgem ja pisarad mu silmis pole mitte kurbusest, vaid õnnest ja rõõmust. Ma olen ikka veel armunud. Ja ma olen

«Tee vabaks!» käratas jäme mehehääl ning sepp astus leplikult kitsalt mägiteelt kõrvale. Hetke pärast kappas temast mööda uhke pruun ratsu, mille seljas istus hästi riietatud laiaõlgne mees. Sepp vaatas ilusale loomale järele ja mõtles kuhu võis selle omanikul nii kiire olla, et ohtlikul mägiteel nõnda kihutada tuleb. Sepp ise eelistas alati jala käia, sest tal ei olnud peaaegu kunagi kuhugi kiire ja ta ei raatsinud ka hobuse ostmiseks tarviliku summat välja panna. Aga see ei tähendanud, et sepp ihne oli või talle ratsud ei meeldinud. Ta lihtsalt oli selline väheste vajadustega tagasihoidlik

Seljatada neid? Teha projekti algusest peale rasket tööd. Muuta enda elu igipõlise rügaja oma musternäidiseks. See tundus liigvõimatu ja Arbus ei kavatsenud ennast ebameeldivalt pikaks ajaks käsist siduda lasta. Tema püüdles rohkem mäe teisele servale, kust ta sai vaadelda ja rahulikult pöialt imeda, samas kus teised palehigis rassisid. Ta oli lihtsalt selline. Tee ehitamine oli pidev protsess. Kaks eesootavat kuud seltskonnaga, kellest ta ei hoolinud, kaks pikka lühinägelikku volaskit ja ülemus, väikest kasvu jässakas rootslane, kes rääkis peamiselt pa svenska ja natuke allright ka. Nad

Lennuk oli hakanud jäätunud merepinna poole langema kusagil Mõrtsukmere lõunaosas, sajakonna kilomeetri kaugusel Kontinendi põhjapoolseimast tipust. Polaarala mitukümmend miinuskraadi olid Huteni krahvilt saadud raha eest ostetud võlukütuse tahkeks tarretanud, mistõttu saboteeritud masin nüüd hukule vastu sööstis. Hurbalil oli oma uuest lennukist põrgulikult kahju, eelmine oli alles paari kuu eest Gnoomikoobaste lähedal otsa leidnud. Ent vähemalt ei vajanud ta nüüd enam hulljulget hüpet mõõgaga, kuna gnoomi südametükike taskus toimis paremini mistahes hädaabivahendist. Seikleja juhtis

Ta lihtsalt seisis ja vaatas, kuidas pimedus tuleb. Tal oli juba ükskõik, kas nad saavad ta kätte või ei. Tema viimane lootus oli kadunud juba ammu. Ta oli üksi. Vaid tuul kergitas liivapilvi tema selja taga tekkinud kõrbes. Kõik oli alanud tühisest leiust kuskilt koopast ja lõppenud üleüldise katastroofiga. Ning süüdi oli selles üksnes tema. Ta vaatas kuidas tähed üksteise järel nähtavale ilmusid. Kaugusest kostis hääli. Lõpuks nad olid leidnud ta jäljed. * «Täna on ilus päev, lausa kahju seda koobastes veeta...» ütles Helen. «Sa võid ju päevitama minna, mina sulle palka ei maksa,» vastas

Schleich kattis käega näo päikese eest ja tõstis silmad. Vaadates rahulolevalt oma väikest porgandipõldu võis tema näol näha naeratust. Kõik taimed olid korrapäraselt rivis ja sirutasid oma pealseid sireda keskpäevapäikese poole. Vähem kui poole tunniga, oli Schleich kõik peenrad kastetud saanud ja nautis nüüd vaikuses ilusat ilma. «Schleich!» lõhestus vaikus. «Härra Schleich, kus te olete?» Otsitu pööras pea hääle poole ja nägi maja juures mingit kogu askeldamas. «Siinpool,» vastas ta ja asus vaikse kõnnakuga rahurikkuja poole liikuma. Schleich kutsus mehe, kelle nimeks ilmnes Zolberg majja.

«Noh, kas lootsid midagi vanamoodsamat?» küsis Felix, kui Anheli kontaktruumi klaasidetagusesse vaatlustuppa juhatas. Nad võtsid pehmetes pöördtoolides istet, Felix tõmbas mikrofoni lähemale. «Saša, me oleme kohal!» Blond naine kaheksanurkse areeni servalt lehvitas neile. Anhel oli kuulnud, et kontaktruumi siseseinad näevad välja nagu poorne hele betoon, Saša ei saanud mehi näha, kuid kogenud kontakterina pidi ta ju teadma, kustpoolt teda jälgitakse. Areeni põrandal veikles kummaline keldi mustreid meenutav motiivirägu. «See on siis see uus?» küsis Anhel. «Jah, möödunud nädalal lõpetati

«Jälle! Jälle on ta siin,» ütlesin endale, istudes kodus kirjutuslaua taga. «Miks sa tulid? Ma ju ei palunud sind. Aga sa muudkui tuled ja tuled, etteteatamata ja suvaliselt.» Viuh, väike tume udune kogu kadus. Võtsin telefonitoru ja valisin numbri: «Tere. Kas ma segasin sind?» «Tere-tere, ei sa ei seganud mind.» Kostis torust hääl. «Arturruth, ta käis jälle siin.» Imestasin endamisi, et mu hääl värises. «Miks?» «Ei tea. Äkki on tal midagi sulle öelda?» Ütles Arturruthi hääl torust. «Millal ta viimati käis?» «No mingi kaks nädalat tagasi. Piisavalt lühike aeg, et teda mitte unustada.» Mu hääl