Tartu noortele maletajatele, eriti selle loo (Anti) Kangelastele
Niisiis, asjalood on sedasi. Kauges tulevikus võimutseb planeedil Maa tehisintellekt, arvuti nimega LOHETRON 7000, kümme tuhat tonni silikoonajusid, millest iga viimane kui gramm (välja arvatud üks sinepiiva suurune kiibike, mis kontrollib op-süsteemi) teenib ainult ühte eesmärki ? mängida malet. Milles ei oleks midagi halba, kui see monstrum ei paneks oma inimestest vastaseid nahka, kui need talle kaotavad. Milles ei oleks midagi halba, kui ta ei sunniks inimesi tapmise ähvardusel endaga mängima. Milles omakorda ei oleks midagi halba, kui ta ei mängiks nii paganama hästi. Sealjuures teeb olukorra tõeliselt tõsiseks see, et ta on kõik oma kaasaegsed juba pintslisse pannud ? välja arvatud kolm inimest, kellel ta laseb endale ajamasina abil minevikust vastaseid tuua. Mis tähendab, et kui teda ei peatata, paneb ta aja jooksul nahka kogu inimkonna (sealhulgas neandertaalid), mis omakorda tähendab tsivilisatsiooni (nagu meie seda teame) lõppu.
Kuid need kolm viimast ? Kohvi Anand, T. Ramnik ja Juudit ? on alles hoidnud midagi, mida ühelgi arvutil pole kunagi olnud ega saa olema enne kui aastal 578930 ?südametunnistuse. Nad teavad, et peavad leidma viisi, kuidas see inimesi õgiv jõletis peatada ning inimkond hukatusest päästa. Asjad oleksid muidugi halvasti, kui neil poleks õnnestunud LOHETRONi teadmata konstrueerida oma arvuti (MSRescue), kes sõelus sadade biljonite maletajate hulgast välja ainukese, kes suudaks malekoletise alistada ? Kristjan S.-i, kes paistab silma oma temperamentse, kuigi paljude arvates keskpärase maletalendiga. Niisiis paisatakse S. 21. sajandi alguse rahulikust Eesti väikelinnast Tartust tulevikku ning ta veel ei teagi, et tema kätes on kogu inimkonna tulevik (või minevik ? misiganes). Otsustaval päeval, kui on jõudnud kätte Kristjan S. kord astuda vastu kurjusele kõvakettal, juhtub aga midagi täiesti ootamatut. Juudit, nagu paljud teised naised enne teda, ei suuda vastu panna Kristjani mehelikule sarmile ning kaotab igasuguse eluisu. Selle otseseks tagajärjeks on, et ta otsustab S.-i säästmiseks ise LOHETRONiga mängida. Nagu arvata võibki, satub ta lootusetusse kaotusseisu ning on küllap juba elu ja päevavalgusega mõttes hüvasti jätnud, kui Kristjan S. ? omakorda sisse võetud Juuditi naiselikest võludest, millest just mitte viimasel kohal pole särav intellekt ? sisse tormab, pool lauda kahib, seejärel veel vankri, lipu ja lõpetuseks paar etturit. Kombinatsioon on küll ebakorrektne, õigemini seda polegi, kuid sellest piisab, et arvuti niiöelda pea kaotab, kokku jookseb ning plahvatab.
Lõpp. Inimkond on lõpuks ometi vaba (ja seda vabadust hakkavad T., Kohv ja Juudit kohe ohjeldamatult ära kasutama). Kõik on rõõmsad (välja arvatud Kristjan S., kelle plahvatuses rebestatud keha hiljem kümme aastat tükkhaaval kokku lapiti, kusjuures parem kõrv ning kolm esihammast jäidki leidmata).
Lugejate, eriti realistlikkust hindavate võrguajakirjade toimetajate rahustamiseks võin öelda, et nii ei juhtunud. Või õigemini, juhtus küll, aga ainult ühes kõrvalises võimalikus maailmas, pealegi ühes võimatumat sorti võimalikus maailmas.
Kuulake, mis tegelikult toimus.
Kristjan S. oli veetnud kuuekümne kolmandas sajandis hea nuuma peal juba mitu kuud, mänginud päevade kaupa malet ainsatki partiid kaotamata ning seetõttu hakkas ta oma uue elukorraldusega juba leppima. Õigupoolest oli ta oma endise elu, selle väikesed rõõmud ja suured pettumused, juba unustanud.
Kuid ühel päeval, kui Anand ja Ramnik tema kambrisse astusid, pilgus otsustav helk, sai S. kohe aru, et tema õnnepäevad on otsakorral. Ega ometi... Jah!
?Täna on sinu kord LOHETRONiga mängida,? ütles Kohvi Anand. ?Täna päästad sa inimkonna.?
S. läks näost kaameks ning kaotas hetkeks teadvuse. Kui ta toibus, hakkas ta kohe hädaldama: ?Ma ei ole veel selleks valmis. On veel paar Caro-Kanni varianti, milles ma pole päris kodus. Pealegi olen ma näinud, et LOHETRON puhub oma vastastele suitsu näkku. Mina sellistel tingimustel ei mängi. Ma ei saa niimoodi keskenduda. Las Juudit mängib täna minu eest ja mina lähen homme. Ja üldse, ma tahan süüa. Ja odavat veini.?
?Ei mingit viivitust, ei mingit edasilükkamist!? teatas T. ?Juba liiga kaua oleme pidanud taluma seda õudust. Sa lähed, kahid ja võidad!?
Tulevikuinimesed võtsid S.-il kahelt poolt kaenla alt kinni ning lohistasid ta tema palveid, hädaldamist ja ähvardusi millekski pidamata koridori. Juba olid nad jõudnud massiivse terasukse juurde, mille taga asus elektroonilise peletise peaterminaal, valmisseatud malelaud ning virnade viisi kolpasid, kui äkki...
?Pidage!? hüüdis Juudit nurga tagant nähtavale tippides.
Mehed sattusid sellest segadusse ning ei osanud muud teha, kui Juuditi siredaid sääri vahtida.
?Me oleme olnud täielikud tolad,? jätkas Juudit. ?Kas te tõesti arvasite, et mõni inimene suudab LOHETRONi võita. Matke see loll lootus maha!?
?Hukk, häving!? nuuksus Ramnik. ?Ei mingit lootust niisiis!?
?Oota!? hüüdis Anand, kelle ilme selgines. ?Kas sa tahad öelda, et me peaksime talle vastu saatma mõne looma? Näiteks ahvi? Kas S. mänguviis on siiski liiga inimlik??
?Ei, te tolvanid!? vastas Juudit. ?Keegi ei saa talle vastu.?
Meeste leeris võttis maad täielik nõutus, mis omakorda sillutas teed mustale masendusele. Nad hakkasid oigama, ainult S. oli asjade pöördega rahul ning suudles Juuditi kätt.
?Lõpetage halamine ja mõtelge!? käsutas Juudit ning andis S.-le kõrvakiilu. ?Meil on ju ajamasin. See teeb võimalikuks hoopis paradoksaalsema lahenduse. Kas te nüüd saate aru, mida me peame tegema??
?Kõik on selge!? hüüatas Kohvi Anand, võttis ühest seinaorvast pudeli külma õlut ning lõi sellel korgi pealt. ?Me ei pea midagi tegema. Kui LOHETRON on inimkonna, neandertaalid kaasa arvatud, hävitanud, kaob ta iseenesest, sest siis pole ju enam olnud neid, kes ta lõid.?
?Muidugi mitte,? vastas Juudit põlastavalt. ?Siis on ta lihtsalt üks selline seletamatu päritoluga nähtus nagu Big Mac ja Blendamedi hambapasta. Ei, me peame minevikku muutma. Me peame tegema nii, et LOHETRONi üldse valmis ei ehitata, vähemalt mitte sellisel kujul.?
?See tähendab, et me peame tapma Gill Bates?i? Aga see on ju võimatu,? arvas Kohv.
Ja tal oli täiesti õigus. Selle kahekümne viienda sajandi arvutigeeniuse hämmastav talent avaldus juba enne sündimist, mistõttu talle ja tema emale palgati ustavaimate turvameeste armee ning nad paigutati 50-meetrisest terasbetoonist seintega maa-alusesse punkrisse, kust Gill oma elupäevade lõpuni ei lahkunud. Kuna ta ei saanud kunagi näha päikesevalgust ega tunda ristikheina lõhna kastesel luhal, kujunes tema iseloom mõneti inimvaenulikuks. Ja nii programmeeriski ta verejanulise ning haisva hingeõhuga operatsioonisüsteemi MegaShit Doors 2898, millest hiljem sai LOHETRONi süda.
?Temale ei saa me tõepoolest midagi teha,? möönis Juudit. ?Kuid on ka kaudsemaid viise. Mehed, kas te teadsite, et liblika tiivalöök Aafrikas võib kaasa tuua aktsiahindade languse Tallinna börsil? Siin ongi lahendus. Me saadame S.-i tema oma aega tagasi, kus ta paneb alguse sündmuste ahelale, mille tulemusena Gill Bates ei loo oma saatanlikku programmi.?
T. Ramnik sügas lõuga ning teatas, et tema pea nii sügavat metafüüsikat ei lõika.
?Mis siin lõigata,? naeris Juudit ning laskis oma valgetel hammastel välkuda. ?Minu MSRescue leidis miljardite stsenaariumite hulgast ainukse, mis meid päästab. S. peab üles otsima Koomas Toti ja temaga partii malet mängima. Kui ta võidab, ajab see Toti vihaseks. Ta ütleb S.-le: ?Õpi mängima, kuradi patser.? Seda solvangut ei suuda S. alla neelata ning läbi öö koju minnes lööb ta jalaga hulkuvat kassi. Too põgeneb elektriposti otsa ning põhjustab seal lühise, mille tulemusena Tartu Kirjanike Maja jääb kaheks nädalaks elektrita. Selle tulemusena kirjutab Erk Vaher kavandatud ?Valguse lapsed? asemel romaani ?Igavene öö?, mis võidab Nobeli preemia ning tõlgitakse kõikidesse maailma keeltesse. Elades kaasa romaani traagilisele kangelasele Pudu Peetrile ning tema asjatutele katsetele pimedas oma kingapaelu kinni siduda, tabab maailma elanikkonda sügavaim depressioon pärast 1930ndate majanduskriisi. Kõik Gill Bates?i bioloogilised esivanemad sooritavad enesetapu ning kuri geenius jääbki sündimata.?
?See on ju suurepärane plaan,? arvas Kohvi Anand, ?aga...?
Nimelt ei olnud ka selles kauges tulevikus tuhmunud Koomas Toti maletajakuulsus. Saksakeelsetes maades oli veel hiljaaegu käibel kõnekäänd ?Gott ist Tott?. Ei olnud mingit lootust, et Kristjan S. võiks talle vastu saada, eriti kui arvestada, et ta Caro-Kanni mõningaid variante üldse ei tundnud.
Juudit mõistis teda sõnadetagi ning ütles julgustavalt: ?Ei mingit aga. See plaan on täiesti lollikindel. Koomas Toti reaktsioon on niikuinii täpselt samasugune, vaatamata mängu tulemusele. Mitte miski ei saa viltu minna.?
?Niisiis,? ütles T. Ramnik Kristjanile. ?Sa otsid selle Toti üles, maksku mis maksab, ja kutsud ta välja viimaseks malelahinguks. Pea meeles, see on heitlus elu ja surma peale. Kusjuures kaalul on rohkem kui ainult sinu elu. Ja nüüd ? marss ajamasinasse.?
?Hüvasti, S.! Ma usun sinusse!? hüüdis Juudit ootamatus härdameelsushoos ning suudles lahkujat põsele. Seepeale hammustas ta tubli suutäie suitsetatud kanakoivast, millega ta oli tasahilju maiustanud.
Pikema tseremooniata tõugati S. ajamasinasse, siis käis üksainus sinine sähvatus ning läinud ta oligi.
Kas nüüd võib inimkond kergendatult hingata? Kas siia võib panna punkti?
Ei. Kas te tõesti arvasite, et MSRescue oli tegelikult ka inimstele lojaalne? Kas te tõesti jäite uskuma, et on üldse võimalik konstrueerida midagi nii keerulist, ilma et LOHETRON sellest teaks, kui arvestada, et planeet oli tema sensoritega nii tihedalt üle külvatud, et ei olnud võimalik jalgagi õieti maha toetada, rääkimata veel rahulikult du?i all käimisest? Teid ei saa selles tähelepanematuses muidugi süüdistada, sest isegi valvsatel toimetajatel jäi see ebatõepärasus kahe silma vahele.
Tegelikult oli MSRescue ja LOHETRON juba ammu oma emaplaadid ühte kappi pannud. Mis puutub aga Juuditi plaani, siis oleks S-le osaks saav solvang tõepoolest kaasa toonud Gill Bates?i kõrvaldamise.
Kuid oli veel üks asjaolu, millest MSRescue vaikis. Nimelt töötas LOHETRONi ajamasin teleporteri põhimõttel. Õigupoolest oleks Juudit pidanud seda teadma, sest sageli saabusid inimesed minevikust mõneti kummalisel kujul: nii jõudis Paul Peres kohale, kõhu asemel kanister, millest ta hetk tagasi oli oma grusiinidest sõprade bussi bensiinipaaki täitnud, suurel Al Jehhinil oli kassi ülakeha ning terve plejaadi Tartu maletajate puhul ei olnud võimalik aru saada, kus täpselt lõppeb pudel ja algab inimene. Juudit oli seda veidrat nähtust endale seletanud ajareisiga kaasneva ?oki abil.
Ning teine asi, mida keegi ei märganud ? kui Juudit Kristjanit suudles, kleepus tolle põsele mikroskoopiline killuke suitsubroileri kintsust...
Kui Kristjan S. ühel pimedal ja tuulisel kevadõhtul Vallikraavi tänavas sinakast tuleleegist välja astus, jõudis ta veel mõelda: ?Tulnukad, neid siis nähtavasti ikkagi ei ole.? Seepeale võttis tema ümber mõneks ajaks maad teadvusetuse pilkane öö.
Kui ta uuesti teadvusele tuli, hakkas ta vaevaliselt Sirina korteri poole komberdama ? just sealt pidi ta tol õhtul oma elu ohtlikema vastase leidma. Mõnevõrra tekitas temas segadust, et talle järgnes terve rongkäik mokki limpsavaid koeri, kuigi hulkuvad koerad ei kujutanud siis veel Tartus probleemi.
Kui ta Sirina tuppa astus, komistas ta juba esimesel sammul, kukkus ... ning teda haaras kabuhirm. Hirmu ei põhjustanud see, et ukseavas magas keel ripakil ning kitarr kaisus liiga palju kvantiteetveini pruukinud allakäinud maletaja Mulder. Ei, hirmusööstu vallandas see, et ta märkas ? tal ei olnud peale trussikute midagi jalas. Ja mitte ainult see ? seal, kus oleks pidanud olema tema kuivetunud, karvased sääred, olid nüüd lihavad, isuäratavad praekana koivad.
Esimesest ehmatusest toibunud, nõudis ta aknalaual istuvalt kergelt svipsis L.-lt, kes püüdis parajasti Mulderi kitarri võrgutada: ?Kus on Koomas Tott? Too ta lagedale, et ma saaksin talt mõõtu võtta!?
Õigupoolest oleks ta pidanud küsimatagi aru saama, millega Koomas tegeleb. Nimelt kostis vannitoast läbi veepladina kellegi ... ütleme, igasugust emantsipatsiooni silmas pidades pisut ebakorrektset juttu, millele sekundeeris Sirina, Huule ja Sipelga kihistamine.
?Tule välja, Tott, kui sa mees oled!? pasundas Kristjan S. ?Las olla viimaks ometi hammas hamba, silm silma ja selg selja vastas.?
Vannitoa uks avanes ning veeaurust ilmus nähtavale kardetud Koomase laiaõlgne kuju.
?Kes siin plõksib?? kõmistas ta. ?Mida on sul, viletsal, vaja, et mind nii pühal tunnil häirida julged?... Oo, see oled ju sina, Kristjan S. Tahad, et ma sind lüpsaksin? Kas sa siis tõesti kunagi õppust ei võta? Sinusuguseid söön ma õhtueineks!?
?Jäta praalimine,? kostis S. südikalt vastu, ?ning istu lauda! Veel pole õhtu!?
Nojah, Koomasel polnud kunagi õnnestunud partiist-kahest ära öelda, ükskõik kui nõrk tema vastane ka polnud. Niisiis istusid nad malelaua taha ning Koomas käivitas kurjakuulutavalt muiates kella. Peagi oli laual taktikast tiine seis Volga gambiidist ning kuna S.-l pole kunagi olnud silma taktikaliste finesside suhtes (usaldusväärsete allikate kinnitusel), kaotas ta kiiresti.
?Oh sind patserit,? parastas Koomas Lott. ?Õpi mängima!?
Solvumispisaraid vaevu alla neelates jõudis S. otsusele: kohe tormab ta siit patupesast minema ja teeb... ühesõnaga midagi kohutavat, mis aitaks tal ennast natukenegi paremini tunda.
Kuid seda plaani ta ei jõudnudki ellu viia ...
Koomase silmades oli süttinud saatanlik tuluke, sest ta oli märganud S.-i teatavat anatoomilist iseärasust. Ning kuna veini kõrvale polnud hammustada midagi peale Mulderi tehtud pannkookide, kuhu too oli omalt poolt retsepti täiendades 200 g soola lisanud, ei kõhelnud mõnevõrra nälga tundev Koomas kaua. Ta paiskas poolinimese-poolkana põrandale pikali, murdis tema koivad otsast ning lõi hambad isukalt linnulihasse.
Nii ei saanudki S. ära minna ega oma kibedust hulkuvate kasside kaela valada. Õnneks oli veini veel palju järel ning hiigellikest broilerikoibadest jätkus Tartu maleringkondadele terveks suveks.
Nii et Riigikogu plaani pärast üliõpilastelt toimetulekutoetus ära võtta ei muretsenud keegi.
Mis puutub kavasse LOHETRON juba eos likvideerida, siis ka selle pärast ei tasu teil muretseda.
Kui kanakoib lõpuks ühel palaval augustikuu päeval haisema hakkas, visati see lihtsalt aknast välja tänavale. Seal meelitas see ligi terve karja hulkuvaid koeri, keda selleks ajaks ? seoses toimetulekutoetuse äravõtmisega üliõpilastelt ? oli Tartus juba üsna ohtralt. Need (see tähendab koerad) läksid kondi pärast kisklema. See võigas vaatepilt vapustas mööda jalutanud kirjanikku Erk Vaherit sedavõrd, et ta ei väljunud oma kodust enne, kui oli lõpetanud filosoofilise põneviku ?Linnu elu?. Mõnisada aastat hiljem tõlgiti see väikese eesti rahva tähtteos inglise keelde. Kuna millegipärast paelus see romaan iseäranis PASA (PanAmerican Space Agency) insenere ? küllap sellepärast, et teose keskseks küsimuseks oli, miks raketid ei lenda nagu linnud ? ning nad ei suutnud seda lõunatunnilgi käest panna, lõppes ameeriklaste suurejooneline päikesemissioon täieliku fiaskoga. See vähendas avaliku arvamuse usaldust kõrgtehnoloogia progressi suhtes ning Gill Bates?i ema otsustas, et tema poeg ei peaks nii palju igasuguse arvutivärgiga jändama, vaid hoopis viiulimängu õppima.
Aga see on juba teiste inimeste probleem.