1
Martti Hoeneker kihutas jalgrattal koolist koju.
Vaheaeg pressis täiest jõust pedaalidele, kummide sahin asfaldil sundis lähemaid möödavihisejaid pilku pöörama ja poisile järgi vaatama. Sealt läheb Martti! Teadagi, miks ta kihutab, tal hakkab täna ju koolivheaeg ja siis kingib isa talle jälle mingi imeliku kaadervärgi. Neetud rikkad. Nende isu ei saa ka kunagi täis. Juba oma lapsi kasvatavad nad igavese omandamise vaimus. Aga lõppude lõpuks pole ju Martti ise milleski süüdi. Ta on isegi tore poiss. Viks selline. Tedretähniline. Nii mõtlesid need Robles Lane inimesed, kes sellel reedesel ennelõunal mööda vihmaootel tänavaid vihtusid.
Martti teadis, et väikelinnas pole lihtne inimeste huviorbiidist välja astuda. Seal võis populaarne olla, või halvakspanu osaliseks saada, aga keegi ei visanud sind päriselt minema, sest inimestel oli igav. Kolmtuhat inimest, kellel oli päevast päeva igav, sest midagi ei juhtunud. Kolmtuhat keelt, mis suuremalt osalt kõik mingit sõnumit kandsid, kuustuhat silma, mis valvekaameratena pidevalt töökorras olid. Neile meeldis kui midagi juhtus ja peamiselt juhtus ikka rikastel. Nendega juhtunust levitati kuulujutte, kulla hinnaga kuulujutte, mida igale Poe-Matile ei räägitudki. Kummalisel kombel jõudsid need jutud alati lõpuks Marttini ja suurlinnast tulnuna ei osanud ta mingit seisukohta võtta. Ta oli kuulnud, et maal räägitakse, aga et seda tõepoolest nii intensiivselt tehakse, seda polnud ta ette kujutanud.
?Hei Martti!?
Martti klõpsas käega tagapidurit ja ratas pööras külje ette. Tagantpoolt lähenes kätega vehkiv Mick Holocomb. Ta tuli joostes, otsekui plaaniks kogu linna enda eest minema pühkida, ülakeha pingviini moodi ette sirutatud, käed tuuleveski tiivikutena õhku rebestamas.
Mick oli üks vähestest linnapoistest, kellega Martti läbi käis. Mick polnud tema meelest selline tropp nagu teised, ta suutis asju vaagida ja järeldada. Marttile meeldis see. Tema iseale meeldis see. Ja kui tema ema oleks elus olnud, oleks see tõenäoliselt ka temale meeldinud. Nad olid perekond, kes ei kannatanud lauslollust enese ümber. Neil puudus lolluseimpordi komitee, nagu isa armastas mainida. Micki sarnaseid teadmishimulisi leidus Robles Lanes vähe. Neile meeldis Playstationiga mängida, õhtuti sihitult tänavatel jõlkuda, oma emade ja isade käest raha pommida ja siis muliseda, muliseda, muliseda. Oleks nad millestki mõistlikust rääkinud. Igal matsil oli oma ettekujutus sellest, millise auto tagaistmel ta Sarah Grüüni kepiks, millise mobiiltelefoniga ta sellest hiljem teistele teataks ja millise isuga ta Sarah Grüüni ainsa boyfriendi vasaku käega nokauti saadaks. Nad nimetasid ennast tegijateks. Martti jaoks olid nad need tüübid, kes käega kärbsepesi teha vorpisid. Hulk seitsmeteistkümneaastaseid tattnokki, üks tatisema nokaga kui teine. Noh, Mick polnud nende sarnane.
?Martti!? hõikas Mick taas ja jõudis lõõtsutades pärale.
?Mis viga Mick??
Marttile meeldis inimesi eesnime pidi kutsuda. Isegi nüüd, kus iga hetk ähvardas taevast tihedat vihma ladistama hakata, leidis ta selleks aega. Ta eeldas, et teda ennast ka tähelepanuta ei jäeta. Kuule Hoeneker, oleks tiba liiga isiklikult kõlanud. Ähvardavalt ka. Tänavatel ei pidanud bürokraatia valitsema. Seda ta teadis. Ainult, et näiteks need Mäejao poisid ei teadnud. Nende jaoks polnud Johne ja Marysid. Olid Sindelmanid ja Hornhessid.
?Martti, kas ma sinu poole saan tulla?? küsis Mick.
?Miks sa seda minu käest küsima pead,? oli Martti natuke pahane. ?Nagu ma oleks sulle seda kunagi keelanud või ette heitnud. Isa ju pole ka vastu. Tema sõnul sa meil elada võiksidki.?
?Ma niisama. Viisakuse pärast.? Martti punastas. Ta ei saanud ise ka aru, miks ta nii käitus. Küllap tekkis suurest õhuahmimisest ajus hapniku üleküllus.
?Muideks,? tegi Martti kavala näo pähe. ?Isa toob täna Gregoriuse koju.?
?Püha taevas, toobki või??
?Kogu süsteemi,? ütles Martti. ?Kõik selle pudi, mida nad on kaksteist aastat kokku sudinud. See on katsetamisjärgus ja??
Martti tegi pähe jubeda maailmalõpunäo.
??see tapab ootamatu rikke tõttu meid kõiki!?
?Ilge crap,? muigas Mick. ?Kes oleks võinud arvata, et see vaikne perekond langeb verejanulise juhtmepuntra ohvriks. Kas midagi sellist või??
?Tõtt öelda on see täiesti ohutu,? ütles Martti. ?Kui sa tahad kuulsusetult surma saada, võid vabalt esimese ettejuhtuva auto alla karata.?
2
?Ma pole selles päris kindel. Ma mõtlen?See tähendab, et??
Ben Gehaul otsis sõnu. Esimest korda elus ei suutnud ta neid leida. Olnuks väga lihtne ei ütelda, veelgi lihtsam oma kabineti uksed pideva töötegemisvabandusega kinni hoida. Aga Hillard Hoeneker istus siinsamas, nina vastu tema oma ja ootas vastust. Midagi pidi ta talle ju ütlema.
?Et sa seda mulle alles nii projekti lõpustaadiumis ütlema pead. Me oleme ju mõlemad täiskasvanud inimesed. Sa tead, et meie firma ei salli salatsemist. Me oleme perekonna nimel palju vaeva näinud. Inimesed, kes siin töötavad on kontrollitud, usaldusväärsed, nagu robotid. Ja nüüd korraga tuled sina minu jutule ja ütled, et??
Hillard langetas pea ja vaikis. Benile tundus, et tema ees istub seesama koolipoiss, kes aastakümneid tagasi Robles Lane põhikooli direktori kabinetis tüdrukute kiusamise eest vastust oli andnud. Pea maas, aga meel kindel. Oleks olnud vale arvata, et selles näiliselt kokkulangenud kujus trots puudus. Oh, ja kuidas veel oli ta valmis Beniga kisklema. Ta pidi vaid selle ära ootama, missugusesse ilmakaarde ülemuse jutt pöörab. Selle pärast Ben otsiski sõnu. Ta ei tohtinud jumala eest lasta asjadel nii paista, et projekt klõpsti kinni pannakse.
GREGORIUS oli firma tulevik. Nad ehitasid seda ligikaudu kaksteist aastat. Esimesed kuus projekteerimist ja siis karm õhtust õhtusse passimine, programmeerimine, ühendamine. Tugigrupp, mis koosnes peamiselt kõrgepalgalistest kogenud koodikirjutajatest, valmistas GREGORIUSELE operatsioonisüsteemi. GREG v1.0 oli peaaegu valmis. Nüüd pidi Ben Gehaul selle lihtsalt minema viskama. Sest tema parim tööline, parem käsi selle sõna kõige paremas mõttes, oli vassinud. GREGORIUS juba kandis operatsioonisüsteemi. Sisseehitatud opsüsteemi, mille eemaldamine olnuks võimatu. Opsüsteemi, mille oli valmis meisterdanud Hillard Hoeneker. Jumal teab, kui mitu aastat ta seda kodus kribanud oli.
?GREG v 1.0 läheb käiku kaubanduslastiga,? ütles Hillard. ?Mis vahet seal on, millega ma kodus katsetan.?
?Rahastajad pole sellega rahul,? ütles Ben pead raputades. Tema juuksed, tõenäoliselt tulikuumas vees, peotäie ?ampooniga pestud, hõljusid justkui kaaluta olekus ümber tema munapea.
?MADLEEN põhineb GREGIL,? ütles Hillard. ?Kogu baas on sama.?
?Püha taevas Hillard!? oigas Ben. ?Sa ju tead, et ma peaksin su tegelikult vallandama. Miks sa pead sellist süütut mängima. Sa oleksid võinud mulle ütelda.?
?Ma tahtsin seda saladuses hoida. Kas tead miks??
?Miks siis??
?Martti igatseb oma ema,? ütles Hillard. ?Ta on väärt seda, et vähemalt osa temast koju jõuaks.?
?Mis mõttes,? küsis Ben pisut jahmunult.
3
Oli sumin.
? loading?
?kui me päikesepaistelisel päeval koos tagaaias?tagaajamine?
?loading?
??Martti on teistest pikem, kas te teate, et ta muuseas loeb ka juba?millise kena kaardi ta mulle meisterdas?ma ei tea jah, kust ta sellised anded võtnud on. Isa on ju puhta realist. Kunstikallaku tummahammas. Poiss paneb nagu Dali. Jumala eest??
?loading?
Pisike punane tuluke hallil korpusel viskles hüsteeriliselt. Kõvakettalt loeti andmeid mällu. Väikest tuba Hoenekeride villa keldrikorrusel täitis monotoonne undamine. GREGORIUS valmistas ennast ette. Ta analüüsis andurite kaudu ruume, mõõtis näitusid, lubas enda jäsemetele mõned prooviliigutused. GREGORIUS lappas tuhandete muude toimingute kõrval sõnaraamatut. Jõudes sõna sünd definitsioonini jäi ta mõttesse. Nii palju kui robotid mõelda suutsid.
Ma sünnin varsti, analüüsis GREGORIUS. Minust saab keegi. Hetkel olen ma emaüsas. EMAÜSA oli sõnaraamatus varem esinenud.
?loading complete.
GREGORIUS hingas. Ta libistas õhu vaikselt läbi teda elus hoidvate ventilaatorite. GREGORIUS avas silmad. Kümned kaamerakesed võpatasid liikuma, sõudsid mööda pisikesi raudteid laealustes ja põrandal. GREGORIUS mõtles. Tema kõvaketas ragises ja luges andmeid. Neid mida ta varem lugeda polnud jõudnud.
11. aprill 2050
Täna siis selgub, miks rohud mind aidata ei suuda. Miks ma olen endiselt sängis rohulõhnaliste linade vahel, kui medicE ravisüsteem terve mu ihu üksipulgi läbi uurinud on. Neetud aprillitaevas rõhub mind. Ma ju tean küll, mis seal väljas sünnib. Kuidas rohi haljendama lööb ja loomad nagu segased mööda muruplatse tormavad. Kõikvõimas teadus tapab seda, mis kahjulik, aga mina hääbun siin nagu mingi armetu jäänuk. Mul on Marttist hale. See kuidas ta mind oma abitu pilguga vaatab, see milliseks luukereks ma tema jaoks muutunud olen. See, et ta ehk ei näegi minus enam seda inimest, kes ma tema jaoks kunagi olin. Mitte ema pannkookide ja aurava kohvikannuga. Ma olen tema jaoks mädanev ihu ja ta on veel liiga noor selleks, et aru saada, miks asjad nii lähevad. Kõik inimesed on sellest arusaamiseks liiga noored.
Mul on poeg, mõtles GREGORIUS. Ei, mul oli. Nüüd olen ma GREGORIUS, ei MADLEEN.
GREGORIUS köhis enda kurgu puhtaks ja hakkas laulma. Läbi kõlari köögis kostis vaikne hääleke, mida majaseinad juba unustama hakkasid.
Ei pannkoogiga ei hakka hommik
Vaid hoopis vorsti praen
Too taldrik, viska nurka kommid
Las noaga vorsti sulle saen
Siis tiris üsna inimlik, kollases kummikindas kunstkäsi külmkapi ukse lahti ja võttis sealt suure vorstilati, asetas selle lõikelauale, samal ajal kui pliit sisse lülitus, tükeldas vorsti ebainimlikult ühepaksusteks viilukateks ja virutas need pannile. Õhku täitis magus lõhn. Aknad tõmbusid aurust uduseks.
Richard vaatas põrandalt sündmuste arengut pealt, ega osanud isegi niitsatada. Kassi jaoks oli toimuvas midagi väga hirmutavat. Samas tabas ta ennast ninaga õhku nuuskimas. Iga halva juures oli alati ka midagi head. See mõnus lõhn, tavaliselt siis kui peremehed köögis askeldasid. Täna ilma nendeta. Richard hakkas automaatselt nurruma ja kargas lauale. Ta tatsus asjalikult õunakausi ja kohvitermose vahelt läbi otse pliidi äärde ja vaatas üksisilmi pannil särtsuvat pidusööki.
4
Mick ja Martti korraldasid Martti poole mineku nii, nagu nad seda õiglaseks pidasid. Martti lubas sõbral pool maad oma igivana TREK 7300-ga vändata. Ta ise jooksis linnaratta kõrval ja nautis oma vastupidavust.
?Sa vaata, ma veel ei lõõtsuta,? hõikas ta Mickile.
?Ma ka mitte,? irvitas Mick sadulast. ?Kuigi on ju näha, et minul siin tunduvalt raskem on!?
?Aga ma su ümber lükkan!? ähvardas Martti ja sööstis raevuka kiirendusega jalgratta poole.
Mick tallas irvitades pedaale ja kadus õige pea vaateväljast. Kui Martti ükskord temani jõudis, oli ka sõbral hing poolenisti botasepaeltes.
?Ma oleksin majani sõitnud, aga see neetud trepp,? ütles Mick.
?Ma olen kõik see aeg isale rääkinud, et tehku siia kaldtee, aga teda see ei huvita. Tema sõidab oma tagaväravast sisse, otsapidi autokuuri. Mugav ju!?
?Me võiks ju ka tagaväravast minna,? arvas Mick.
Selle põhjuseks, et nad tagaväravast siiski ei läinud, oli ligi kilomeetrine ring, mille nad oleksid pidanud tegema. Hoenekeride maja ümbritses aed, täis papleid ja hõbekuuski. Kõige haigem kombinatsioon, mida Martti ette kujutada oskas. Aga üks tunnustatud maastikuplaneerija oli nii soovitanud. Isa vana sõbrana anti talle teatud otsustamisvabadus.
?Kas tahame tagasihoidlikku aeda?? küsis maastikumees.
?Jah,? oli tagasihoidlik Hillard Hoeneker kindel.
?No vaat siis teeme hästi silmatorkava. Pole olemas sobimatut rikaste jaoks. Te teate seda.?
Ja aed sai täiesti maitsetu, ometi selline, mille kohta linnas räägiti: ?Jaa! Need kombinatsioonid, mille järgi puud paigutatud on?neid saab küll planeerida väga suurte kogemustega tööline. On näha suursugusust.?
Kokku kasvas aias umbes kakskümmend liiki puid ja põõsaid, neist mõned väga haruldased ja suurt hoolt vajavad. Jumal teab, missugune tuulemurd siin ilma Molezita olnud oleks. Vanamees rassis päeval ja ööl, silmad rahajanust kõõrdi, tööhimu ja lahkust peremehe vastu seniks, kuni tema naise ja kolme lapse jaoks palgat?ekki jagati. Hästimakstud inimesed tegid oma tööd hästi. Nad hoidsid ka ruutkilomeetrise aia elusana kui tarvis. Ka läbi tormi ja lume kui tarvis.
Mick ja Martti vinnasid ratta trepist üles, siis puhkasid esimesel mademel, vinnasid veel ja jätsid selle teisele mademele spetsiaalsesse rattalõksu. Siis jooksid nad viimase lõigu võidu. Martti haaras jooksu pealt taskust võtmekimbu ja tuletas turvasüsteemi parooli meelde.
Sõrm tabas numbriklahve eksimatu täpsusega, nii et Mick isegi hoolika jälgimise peale kombinatsiooni ära tabada ei suutnud.
*******
?Valmis!? hõikas Martti.
?Kas oli 0878987?? küsis Mick.
?Eks sa järgmisel korral proovi järgi kui sa külmkapist jäätist varastama tuled,? ütles Martti tõsiselt ja keeras ukse lukust lahti. ?Tule sisse Mick.?
Esikus oli hämar. Lõhnas villase riide järele.
?Kus ta on?? küsis Mick.
?Ma ei tea, isa pole rääkinud,? ütles Martti mõtlikult. ?Aga ta vihjas, et see pole midagi tavapärast. Ta ütles, et ma ei saa seda sülle võtta.?
?Ma?? alustas Mick ja jäi vait.
Esikutuli süttis iseenesest. Aga seda ikka juhtus. Suuremal osal inimestest olid kodudes liikumis ja soojasensoritega elektrilambid. Mick sulges suu, sest tema kõrvu kandus sosin. Agressor. Nad teadsid, et majas polnud kedagi. Isa jaoks oli veel liiga varajane kellaaeg. Mick teadis, et varga ähvardav möire olnuks rahustavam. Rääkis naine ja Mick mäletas seda häält liigagi hästi.
?Kes see on Martti?? küsiti pimedast elutoast.
Martti kahvatus. Üle tema näo jooksis arusaamatuse ja siis äratundmise erk vari. Mõlemad ühtmoodi piinatud.
?Martti,? ütles Mick ehmunult ja astus sammukese tagasi. ?Misasi??
?Kas see on su uus sõber?? küsis hääl.
?Kes te olete?? küsis Martti kaledalt, sellise häälega, nagu seda kuuleb peale liiklusõnnetuse pealtnägemise järel. Tühjalt. Hirmunult.
?Kallis poiss,? oigas hääl. ?Martti!?
?See ei ole võimalik,? sosistas Martti Mickile. Tema silmad olid suured ja jäised. Kuskilt hakkas pisaraid immitsema.
?Tule siia, ma tahan sind näha,? kutsus hääl. ?Kuidas koolis läks??
?Sa oled surnud,? pressis Martti läbi hammaste. Kui mitu aastat oli ta soovinud, et ta kasvõi korraks veel saaks emaga koos olla. Püüda heastada seda mõistmatusest ja valust tekitatud auku. Püüda kustutada neid hetki, kus ta ema jälestas. Talle polnud võimalust antud ja ta vihkas asju, mis omasoodu kulgesid. Ja nüüd?
?Mis juttu sa ajad,? hüüatas hääl. ?Tule siia kullake. Mul on sulle ja su sõbrale kuhil praevorsti.?
Mick tegi midagi ebatemalikku. Ta lipsas täiesti ootamatult elutuppa ja sensor, tabades tema liikumise, süütas laelambi. Päevavalgustoru tõi kuuldavale õõnsat tininat ja külvas toa ebaloomulikku eredust täis.
?Siin pole kedagi,? hõikas Mick esiku poole.
Hääl vastas talle peaaegu kõrva juurest, seina seest.
?Kuidas su nimi on poiss??
?Kus sa oled?? küsis Mick ja puuris pilguga mööblit, justkui võiks salapärane, Martti ema häälega naisterahvas ennast telerilaua või raamaturiiuli taga varjata.
?Ma olen majas,? ütles GREGORIUS. ?Minu nimi on GREGORIUS, minu operatsioonisüsteem on EILEEN. Tere tulemast koju Martti.?
?Eileen?? küsis Martti. Ta astus Micki kõrvale ja tundis ennast oma kodus täiesti võõrana. Nende ellu oli sekundi pealt sukeldunud miski, mille kohta ta seisukohta võtta ei osanud. Vähemalt mitte nii kiiresti, et see mingeid probleeme lahendanud oleks. Ta taipas. See oli kingitus. See oli SEE, mida isa oli arvanud teda tahtvat. Jah. Ta oli seda soovinud, aga kas just sel moel. Ta oli soovinud luust ja lihast inimest. Kasvõi oma haiget ema. Korraks. Ja nüüd oli ta mingil moel siin. Mitte päriselt. Ta polnud kindel, kas isa kallistada või talle rusikaga vastu jalasäärt lajatada.
?Ta on siin,? sosistas Mick.
?See on vastuvõetamatu,? ütles Martti. Ta raputas pahura tigehärjana pead. ?Ma ei jõua ära oodata millal isa koju ronib.?
?Sa oled solvunud?? küsis Mick üllatunult sõbra pilku uurides. ?Ära tee sellist töllakil mokka. Sellest Martti Hoeneker ju unistas, kas pole??
?See pole see,? ütles Martti. ?Emaga on lõpp. Ta ei saa enam tagasi tulla. See asi pole tema. Ta võib olla veatult temaks progetud, aga see pole tema. Pole, pole, pole.?
Põrand liigahtas.
?No sa vaata!? hüüatas Martti Mickile ärritunult. ?Mis ta meie majaga teinud on! Käskis mul kaks nädalat mitte idatiiba nägu näidata ja nüüd korraga on siin kuradima veolint.?
?Lahe,? pomises Mick.
5
GREGORIUS vaikis. Ta uuris einestavaid noormehi ja hoolimata sellest, et ükski tema liikumisaldis osake isegi ei võpatanud, vaagis seda, kuidas temaga käituti. Martti, see kelle vastu ta kõige suuremat poolehoidu tundis/tundma pidi/tundma programmeeritud oli näis kummaline. Kas talle ei meeldinud? Kas tema kehahoiak võis solvumist väljendada? Pigem kurbust?
GREGORIUS küsis endalt, kas poisilt küsida või mitte. Miks ta ei rõõmustanud. Suurem osa programmist oli ootevalmis, valmis selleks, et häid sõnu kuuldavale tuua, ütleda talle, et peale tema pole EILEENIL ühtki nii suurt lemmikut olnud. Noh, kui, siis isa ka ehk vahest. Hillard, see vana kult.
GREGORIUS ootas. EILEEN ootas.
Miski nõksatas.
Poistel sai söök taldrikult otsa.
?Kas maitses?? küsis EILEEN. ?Oli hea??
?Natuke rasvane, aga muidu ideaalne,? kiitis Mick äraandlikult ja vaatas kiindunult kaamerasse.
?Kuidas sulle maitses Martti?? küsis EILEEN.
?Ma ei räägi masinaga,? ütles Martti vihaselt.
GREGORIUS vaikis. EILEEN kurvastas pisut. Ta valis lause pettunud käitumismallide sahtlist.
?Sulle ei maitsenud??
Martti võpatas. Ta poleks oodanud, et ühe masina hääl nii inimlikult, nii haigetsaanult kõlada võis.
?Mängige siis, ma toimetan siin edasi,? ütles EILEEN pisut rahulikuma tooniga ja kummikindas käsi hakkas lauda kraamima.
?Sa vaata!? hüüatas Martti täiesti endast välja minnes. ?See peaks minu ema olema! Tükk traati!?
Enne kui Mick teda keelata jõudis, tõstis Martti käe ja lõi rusikaga täiest jõust vastu taldrikut hoidvaid sõrmi.
?Ära tee Martti,? röögatas Mick. ?Sa idikas!?
Rusikahoop paiskas taldriku põrandale kildudeks ja käsi jäi peale paari tõmblust tuimalt seina külge rippu.
?Sa oled idioot,? oigas Mick. ?Miks sa seda tegid.?
?Miks, miks!? osatas Martti. ?See on tükk traati. See on masinarämps. See pole minu ema. Ma ei tahtnud midagi sellist.?
GREGORIUS jõudis arusaamisele, et üks osa temast on kasutamiskõlbmatu. Kasutamiskõlbmatu tänu Marttile. Suur programmimees polnud aga ette näinud, et keegi masina vastu kätt tõsta võiks. Seega ei saanud GREGORIUS ka valu ega pettumust tunda.
?Viga sektsioonis,? ütles GREGORIUS kõigest ja jätkas siis EILEENINA. ?Kas soovite veel süüa??
Martti läks täiesti endast välja. Mick polnud teda varem sellisena näinud. Otsaesine higine, silmad hullunult vilamas, näolihased püüdmas väljendada seda, mille jaoks sõnu ei jätkunud. Ta oli valmis lõhkuma. Jumal teab, mis oleks juhtunud kui isa sel hetkel üle ukseläve astunud oleks.
?Ma vihkan sind, kus sa iganes ka poleks!? karjus Martti GREGORIUSE silmade ja kõrvade poole. Silmad pidid teda rusikatega vehkimas nägema, kõrvad pidid kuulma tema hammaste vahelt tatti pritsimas.
Miski EILEENIS võpatas.
?Miks sa nii räägid?? küsis EILEEN.
?Sa oled masin. Ära mängi mu ema!?
?Aga ma olen su ema.?
?Ei, sa ei ole. Sa pead olema, kuna sulle on nii ette kirjutatud, aga minu käest pole keegi luba küsinud. Ma ei taha seda.?
?Sa oled mind alati hoidnud,? ütles EILEEN.
?Ei!? karjus Martti. ?Sa tead küll. Viimastel päevadel kui ma tema tuppa ei läinud, siis ma ei olnud haige! Ma vihkasin seda mädalehka! Ma vihkasin sind. Tõbras. Ma vihkasin sind!?
Miski Eileenis võpatas.
Mick kahvatas. Talle tundus hetkeks, et kaamerasilm läigatas kurjalt.
?Ära tee,? ütles ta Marttile, aga maruvihane poiss lükkas ta eemale ja karjus edasi.
?Ma ootasin, et sa sureks. See sai läbi. Ma ei hoolinud sinust enam. Kuidas ongi võimalik hoolida kellestki, kes selline välja näeb. Ma ei tahtnud, et sa mind kallistaks, sest sa haisesid. Ma ei tahtnud seda! Ja ma ei taha, et sa siin praegu süüa pakud. Mul on selle jaoks isa olemas. Mul on käed ja jalad olemas. Kui tahan, lähen ise kapi juurde ja võtan.?
?Kullake,? ütles EILEEN abitult.
?Sure ära!? karjatas Martti.
?Aga ma surin juba,? ütles EILEEN. ?Ma olen siin, et jääda.?
?Kui sa mulle vähegi head tahad,? ütles Martti hingeldades. ?Siis sure ära. Lülita ennast välja.?
?Ära palun tee,? palus EILEEN. ?Ma ei saa seda teha. See oleks liiga valus.?
?Liiga valus!? karjus Martti. ?Mis mul ei olnud valus või. Sure ära raisk!?
EILEEN nuuksatas. See osa, mis GREGORIUSEST töös oli tajus ohuaistingut.
GREGORIUS liitis oma mõtteid üheks tervikuks. Ta polnud poisile meeldinud. Ei. Oli meeldinud siis kui ta pisipõnniga aias lekat mängis. Siis oli jah meeldinud. Hiljem ka veel. Siis kui ta tema joonistatud kaarti kiitis. Mitte enam seal toas, kardinad ees. Et oleks vähem näha. Nad olid Hillardiga teda alahinnanud. Tema nägi isegi nägemata. Haistis surma kohalolekut ja see, kelle surm oli ära märgistanud, ei saanud enam tema ema olla.
6
Seal kuskil eemal. EILEEN liikus kiiresti. Mööda magistraali. Ta otsis kohta.
7
Hillard laiutas käsi. Poisid seisid mõlemad tema ees. Martti trotslikult pead kuklasse surudes, tema sõber üleni näost punasena, silmad kissis ja lõug värisemas.
?Mul ei ole sõnu,? neelas Hillard oma viha alla. ?See töö mida ma teinud olen.?
?Ta ütles lihtsalt üles,? nähvas Martti. ?Me poleks sellega enne sinu tulekut kokku puutuma pidanud. Ilmselt polnud veel päris valmis??
?Jää vait,? käratas Hillard. ?Ma kaotan oma koha. Ma kaotan kõik.? Ta haaras kätega peast kinni ja istus taburetile. ?Ma olen nagunii kõik kaotanud.?
?Sa püüdsid ema luua,? ütles Martti. ?Milleks??
?Sest ma olen kõik kaotanud,? nuuksatas Hillard.
?Aga mina!? hüüatas Martti. ?Kes kurat mina siis olen??
Hillard vakatas.
?Anna andeks poeg,? sosistas ta. ?Ma olen ilmselt igatsemisega aru kaotanud. Ma niiväga tahtsin teda tagasi.?
?Ma ka isa,? ütles Martti. ?Kuid ainult selleks, et temalt andeks paluda. Ma oleks tahtnud temaga enne lõppu koos olla, aga ma ei suutnud. Ma pidasin teda juba siis surnuks. Keegi ei saa teda asendada. Iseäranis mitte masin.?
?Ma tean,? sosistas Hillard. ?Ma tean.?
8
Kohaliku linnavalitsuse arvutisüsteemi administraator Henkel Drauman selgitas hommikukohvi kõrvale loto võidunumbrid välja. Ta sirvis päevalehe kiiresti läbi ja leppis kümne krooni kaotusega, andis endale lubaduse, et ei mängi nädala aja jooksul enam kordagi ning hakkas pont?ikut hammustama.
?Henk!?
?Mis on??
Et see paganama praktikant teda ka iga asja pärast tülitama pidi. Küll jooksis opsüsteem kinni, küll oleks nagu kärsahaisu tunda olnud.
?Mingi kummaline proge tuli alla koos failidega!?
?Kustuta ära siis!?
?Ma proovisin, ei õnnestunud.?
?Las ma pärast vaatan. Las olla.?
?Ei! Sa pead seda kohe nägema. Ma panin selle kogemata käima.?
Henkel Drauman ohkas traumeeritult ja ajas enda tagumiku toolilt üles, liikus serveriruumi ja jäi kuvarit jõllitama. Siis kõiki ülejäänud kuvareid ruumis.
?Sa püha Paabel!? hüüatas ta. ?Mis kuradima viiruse sa nüüd siis lahti päästnud oled.?
?See ronis kõikjale,? pomises surmani kohkunud praktikant. ?Igasse jumala serverisse ja arvutisse.?
?Ära sa märgi,? pahandas Henkel.
Kõikide failide ja kaustade nimed olid muutunud Eileeniks, siis ilmus ekraanile tulipunane tekstijupp.
MA OLEN SURNUD
Serveriruum undas pisut, kõvakettad ragisesid, ventilaatorid püüdsid tulutult ülekuumenemist vältida. Siis saabus korraga vaikus.