Ettekanne 2003. aasta Estconil
Millest me räägime: ulmezhanri kokkupuutealad peavooluga ja nende tulevik
Tänapäeval on peale nn. zhanriulme kujunenud kaks olulist kokkupuuteala peavoolu ja ulme vahel: neiks on maagiline realism ja alternatiivajalugu. Allpool loobutakse ulmezhanri alamzhanride eraldi käsitlemisest ning üritatakse keskenduda ulme ja peavoolu sageli ühtepõimunud teedega arengule üldises plaanis ja seejärel pealkirjas sõnastatud küsimusele vastust otsides.
Maagiline realism
Maagilise realismi osas lähenesid ulme ja peavool nn. ?uue romaani? tekkimisega koos, kui peavoolu kirjanikud avastasid enda jaoks fantastilise elemendi kasutamise reaalsuses eksisteerivate asjaolude reljeefsemalt väljatoomiseks, ulmes oli aga juba aastakümneid tagasi omandanud olulise tähtsuse teose realistliku osa tegelikkusele vastav kujutamine.
Iseäranis toimus peavoolu lähenemine ulmele koos ?uue romaani? alamzhanri tekkimisega, autori sõnumi reljeefsemaks muutmisel sai fantastilise elemendi kasutamine peaaegu et normiks. Teatud hetkest alates (võibolla seda hetke peavad pühendatud ?postmodernistliku paradigma? algusmomendiks?) muutus tekkinud üleminekualal ulme ja tavakirjanduse piiritlemine praktiliselt võimatuks.
See ?hall ala? on aga sünnitanud vormi, mis mulle isiklikult näib kõnealusest kokkupuutest sündinud kirjandusliku traditsiooni vaikse hääbumisena. Nimelt on välja kujunenud alamzhanr, milles autori tähelepanu on pühendatud peamiselt hämarusekujutusele, kus autor on oma sihiks seadnud reaalsete ja irreaalsete hetkede segipaiskamise sel määral, et kaoks võimalus jälgitava süzhee moodustumiseks. Mingil määral on arvatavasti tegu peavoolu kirjanike sooviga leida mingit ?kolmandat teed? ka fantastiliste episoodide jaoks, püüda maksimaalselt läheneda reaalsuse ja fantastika piirile, teisest küljest on aga paljudel juhtudel ennast peavoolu kirjanikeks pidavate autorite fantaseeriv mõte lihtsalt suhteliselt vaene ning selle lend madal.
Paljud ?postmodernistliku kirjanduse? (ükskõik mida see sõnapaar ka ei tähendaks) eestkõnelejad väidavad, nagu kuuluks selle juurde loobumine välja kujunenud raamidest ja nagu oleks kõige mõeldava segi paiskamine lausa omaette loomisviis. Tahtmata sel teemal pikalt diskuteerida, tahaksin märkida, et keele ülesanne on siiski mõtte edastamine ning kirjandus keele fenomenina peaks seda ülesannet jagama. Eelmainitud loomismeetod näib sellest ülesandest kaugenevat. Kuna klassikaline storytelling on üks ulmekirjanduse aluseid, on ilmselt vähe põhjust alternatiivsete loomismeetodite käsitlemiseks ulmekirjanduse kontekstis, olgugi, et nende abil loodud teoste kohati fantastiline aines võiks selleks põhjust anda.
Alternatiivajalugu
Teiseks kokkupuutealaks kujunes alternatiivajalugu. Kui rääkida ulmekirjanduse olulisest koostisosast eskapismist, võib muuhulgas väita, et alternatiivajalugu on zhanr, milles uue lainega tahaplaanile taandunud tehnitsistlik eskapism asendus eskapismiga ?pehmete? teaduste valda. Ring on täis selles osas, et ajaloost on jälle saanud peamine värav meie omast erinevasse reaalsusse, nagu see oli ka Walter Scotti ajal. Alternatiivajalugu muutus ulme ja tavakirjanduse kokkupuutealaks samuti kahepoolse lähenemise tulemusena: põhimõtteliselt olid selleks ajaks, kui paljude poolt teadusliku fantastika uue alamzhanri sündi tähistav P. K. Dicki ?Mees kõrges lossis? ilmus, ajalooga mängimiseni jõudnud paljud kirjanikud. Ometi tekkis selgelt määratletav zhanr kõigepealt ulmekirjanduses. Tavakirjandus jõudis alternatiivajalooni koos ?pehmete teaduste?, ajaloo, semiootika jne buumiga ning tänapäeva panustavad selle arengusse nii ulme- kui tavakirjanikud, viimased rohkem niiöelda ?kultuuri-ulme? kontekstis, millel peatun allpool.
Alternatiivajaloo puhul mängib siiani olulist rolli ideega mängimine, ses osas meenutab see paljuski ulmekirjanduse kuldajastu reaalteadustel põhinevat ulmet. Veidike lihtsustades võib öelda, et alternatiivajaloo kirjutajat ja lugejat huvitab esmajoones, milliseks oleks kujunenud maailma poliitiline kaart, kui Hitler oleks võitnud II maailmasõja, nagu reaalteadusliku fantastika kirjutajale ja lugejale pakkus huvi, kuidas koloniseerida teisi planeete nii, et kolonistid ära ei lämbuks, et neil oleks mida süüa ja energiat õhu puhastamiseks. Näidet pole vaja kaugelt otsida, meie kodumaise alternatiivajalugude poole pöördunud autori Indrek Hargla jutustuses ??ave Maria?, millega ühes maailmas toimub ka romaani ?Palveränd uude maailma? tegevus, pole võimalik mööda vaadata usu- ja ajalooliste ideede tohutust prevalveerimisest, ?väliskosmose? kujutamise eelistamisest ?sisekosmose? üle (rääkides eesti alternatiivajaloost tuleb paratamatult rääkida Indrek Harglast, sest tegemist on sisuliselt ainsa autoriga, kes meil seda zhanri süstemaatiliselt viljeleb, au ja kiitus talle selle eest).
Tahaksin veelkord rõhutada tõsiasja, et ajalooteaduse pinnalt esile kerkinud ilukirjanduslik zhanr on juba ammu loobunud tegelemast puhtalt ajalooga, vaid on muutunud ajalooga enam või vähem lõdvalt seotud distsipliinide ilukirjanduslikuks väljundiks. Seejuures sulandub sellesse, mida me nimetame alternatiivseks ajalooks nähtavasti ka niinimetatud ?kultuuri-ulme?, fantastikatraditsioon, milles kujutatakse olematuid kultuuritraditsioone ja mütoloogiaid, mis sai alguse kaua enne uut lainet ning mille juured peituvad muuhulgas ka käesolevas artiklis seni käsitlemist mitte leidnud zhanris, õuduskirjanduses (H. P. Lovecraft on kindlasti tuntuim näide, aga kultuuri-ulmeni jõuti ka põhivoolus sarnaselt alternatiivajalooga, mainida tasub J. L. Borgesi teoseid). Nähtavasti selline tendents jätkub, koos ajaloo enda aine teatava moondumisega. Mulle isiklikult pakub huvi, kas alternatiivajaloo zhanr jõuab välja ka psühholoogilise sügavuseni, suudab näidata, milliseks muutused leiaksid aset teistsuguse kultuuriruumi asukate psüühhikas. Kummalisel kombel paistab pärast uut lainet just psühholoogia olema ulmekirjanduses jälle tagaplaanile jäänud.
Kõrvalepõikena, kodanik Jaakko Hallas väitis hiljuti kultuurilehes ?Sirp?, nagu oleks ulmekirjandus püüdnud alternatiivajaloo zhanri ?annekteerida?. Pole midagi ekslikumat sellisest väitest. Alternatiivajalugu kui moodsa kirjanduse zhanr loodi ulmekirjanike poolt ühe teadusliku fantastika alamzhanrina. Samas ei saa ulmekirjandust vaadelda lahus põhivoolust, nagu me juba ka eelnevalt nägime, on ulmekirjandus ja põhivool mitmes osas teineteisele lähenenud ja paralleelselt arenenud. Kahtlemata on nii pehmete teaduste poole pöördunud uue laine ulmekirjanduse kui nende teoste laia ühiskondliku kõlapinna tekkimisel ühised põhjused. Sõnapaar ?teaduslik fantastika? tähistab kirjandust, milles autor fantaseerib kaasaegse teaduse horisontide taha kiigata püüdes ? ei ole mitte mingisugust põhimõttelist vahet, kas selleks teaduseks on reaal- või humanitaarteadused, erinevaile valdkonnile toetuvate autorite loomismeetodeis võib tihti leida rabavaid sarnasusi. Siin tuleb muidugi osundada, et sõnapaaris ?science fiction? sõna ?science? tähendab inglise keeles siiski vaid reaalteadusi, kuid antud juhul ei ole see oluline.
Tuleb ka märkida, et paljud humanitaarintellektuaalid kirjutavad meelsasti humanitaarfantastikat, kuid väldivad reaalfantastikat, kuna neil puudub reaalteaduste osas nii huvi kui ka teadmised. Kirjandus on alati olnud humanitaarsete huvidega isikute mängumaa ja see kuulub ilmselt põhjuste hulka, miks reaalteadusi kasutav teaduslik fantastika omal ajal teravalt subkultuurse nähtusena põhivoolust eristus, kuid humanitaarteaduslik fantastika näib pigem normiks kui subkultuuriks kujunevat.
Eesti zhanriulme
Üheksakümnendate eesti zhanriulme tõusust ja ajakirjade ?Mardus? ning ?Algernon? osast sellest on omajagu räägitud ja vaevalt mul ses osas suurt midagi uut öelda on. ?Algernoni? esimesel aastal hulk varem sahtlisse kirjutatud tekste, toimus ?suure akumulaatori tühjenemine?, nagu ühes tuntud romaanis öeldakse, pärast seda hakkas kaastööde kirjanduslik tase langema, mille juurde tulen veel tagasi. Tänaseni ei ole eesti zhanriulme autorite hulgast kerkinud esile ühtegi sellise mastaabiga tegijat, kelle puhul kvaliteedis võiks alati kindel olla, hoolimata küllaltki soodsatest avaldamistingimustest. Kui vaadata, mida eesti algupärase ulme pähe ka praegu trükis avaldatakse, tekib vägisi mõte turu alatäitumisest. Sellega ei taha ma väita, et lõviosa paberkandjal ilmunust kuidagi eriliselt vilets või nõder oleks, kuid ma ei saa heaks pidada olukorda, milles sisuliselt puudub autorite vahel konkurents: vähegi rahuldava tasemega kirjutis tavaliselt ka trükki pääseb ning aeg-ajalt ilmub jätkuvalt ka täielikke õnnetusi.
Omaette nähtus on ajakiri ?Algernon?. Suurem osa ?Algernonis? ilmunust on olnud zhanriulme ja toimetus on seda püüdnud avaldamispoliitikaga soodustada. ?Algernoni? üheks funktsiooniks pidi idee järgi olema algajatele autorite harjutustööde avaldamisvõimaluse pakkumine ning selle mõtte kohaselt oli Jutulabor mõeldud kirjanduslikult ebaküpse loomingu jaoks, mida lugejail oli võimalus kommenteerida ja mille autorid võiks selle põhjal edasi areneda. Soovitusi jagasid erakirja teel ka toimetuseliikmed. Praegu võib öelda, et see eksperiment on läbi kukkunud. Alates kolmandast tegevusaastast langes ?Algernonis? ilmuva algupärase loomingu tase märgatavalt, uus langus leidis aset eelmise aasta viimasel veerandil. Algajate autorite hulgast võib nimetada vaid üksikuid, kelle puhul on areng märgatav ja nende puhul kavatseb toimetus kindlasti ka koostööd jätkata. Üldiselt aga ilmnes, et sellise meetodi abil ei ole võimalik saavutada kaastööde taseme olulist tõusu ning toimetus on otsustanud selle eksperimendi lähimas tulevikus lõpetada kui tulemusetu. Samas ilmus ?Algernoni? Jutuvaramus minu meelest eelmise aasta kõige õnnestunum teos, Maniakkide Tänava ?Nekromandi kombel?. Üleüldse võib julgelt väita, et erinevalt Jutulaborist ei pruugiks Jutuvaramus ilmunut häbeneda ükski Eesti kirjandusväljaanne ning see tagab ?Algernonile? väärika koha ka nende lugejate kuvaritel, kellele ei paku huvi algajate autorite loomisvaevad.
Eesti alternatiivajalugu
Nagu öeldud, olen sunnitud alternatiivajaloo zhanri puudutades tahes-tahtmata rääkima eelkõige Indrek Harglast. Hargla viimased teosed sobivad hästi illustreerima ettekujutusest teaduslikust fantastikast kui ?ideede kirjandusest? ning asjaolu, et see, millist teadust täpselt oma loomingu alusena kasutatakse, pole eriti oluline. Neile on omane teatav fundamentalism kultuuri- ja ajalooalase fantastika suunas, näib, et autor on ebavajalikuna kõrvale heitnud karakterikujutuse ja ?arenduse (näiteks ??ave Maria?). Ses osas on vähemalt minu arvates toimunud selge tagasiminek võrreldes pan Grpowski lugudega, millest on kahju. Samas kuulub Indrek Hargla ilmselt autorite hulka, kes kord omandatud loomismeetodit niisama lihtsalt uuendama ei kipu, kuna atmosfääriloomisel, hedonistlike või kolekirjelduste ja seksistseenide osas kulgeb tema looming visalt juba üheksakümnendatel sissesõidetud jälgedes. Näib, et suundumisega alternatiivajaloo valdkonda on Hargla küll vahetanud butafooriat, kuid ei ole jõudnud mingile uuele kirjanduslikule tasemele. Hargla teosed pakuvad suurepärast võimalust eskapismiks ja seiklemiseks huvitavate mõttekonsutruktsioonie maailmas, nagu teadusulme kuldajastu meistritöödki, kuid autor ei näi neile mingeid muide sihte seadvat.
Rääkides edasi alternatiivsest ajaloost, pakub mulle tegelikult huvi küsimus, miks see on Eestis jäänud vaid ulmekirjanike mängumaaks. Ma ei tea ühtegi juhust, kus peavoolu kirjanik oleks üheksakümnendatel kirjutanud mõne alternatiivajaloolise teose. Samas on ajalooalast ilukirjandust meil pärast iseseisvuse taastamist ilmunud küll ja nähtavasti on see vaid aja küsimus, millal seni ainult peavoolus kirjutanud eesti autorid enda jaoks alternatiivse ajaloo avastavad. Niisamuti ei jää eesti alternatiivajalugu kindlasti ainult Hargla teostega seatud piiridesse. Ilmselt tuleb kunagi ka esimene Eesti-aineline laiemat alternatiivset kultuurikonteksti kirjeldav romaan. Tuleb muidugi märkida, et millegipärast on eesti ulmekirjanikel mingisugune pelgus omaenda maa käsitlemise suhtes, kui jätta kõrvale etnoulme. Just ses osas võiks vast loota pigem mõnele ulmevälisele autorile.
Eesti maagiline realism
Kolmandaks, nagu lubatud, peatun maagilisel realismil. Põhimõtteliselt on Eestis kindlasti kirjanikke, kes on suutelised looma mõttetihedat ja probleeme reljeefselt esitavat maagilis-realistlikke teoseid selle termini parimas mõttes. Kindlasti meenub selles seoses Karen Orlau ?Habras ime?. Käimasoleval Estconil esineb aukülalisena Andre Trinity, kes jõudis eelmisel aastal oma esimese kogumikuni. Trinity looming näib kõikuvat kirjanduse ja hämaruse piirimail, vahel kaldudes ühele, vahel teisele poole. Mulle isiklikult on arusaamatu tema kirg psühhiaatriliste häirete vastu (Estconil muide küsisin AT-lt pärast oma ettekannet, kuidas ta sellele soonele sattunud on, milline on tema suhe vaimsete häiretega võrreldes näiteks Matt Barkeriga, kes on elukutselt psühhiaater ja AT vastas, et ?romantiseeriv?. Minu järgmine küsimus on, kas, kui palju ja kui lähedalt on AT skisofreeniahaigeid näinud, et ta suudab seda väga rasket ja vaevarikast haigust ?romantiseerida? -- KS) ja mind jätavad külmaks teda vaevavad teoloogilised probleemid, samas kirjutab ta siiski suhteliselt selgelt ja normaalselt võrreldes tõeliste hämarkirjanikega. Küll aga tuleb vähemalt osaliselt nõustuda Jaanus Adamsoniga, kes märgib, et Trinity on küll väga hea kirjutaja, kuid tal pole millestki kirjutada. Nõustugem, tõdemus, et ?Armastus on painaja, kas te ei teadnudki seda? Elu on unenägu ja armastus on painaja!? ei hiilga tõepoolest ei originaalsuse ega mõttesügavusega, samas pidagem meeles, et täpselt sama (?hästi kirjutab, aga mitte millestki?) väitis Jaan Kross omal ajal ka Tõnu Õnnepalu kohta, keda võib praegu julgelt üheks kõvemaks eesti kirjanikuks pidada.
Hämarama poole suunas liikudes jääb meile ette Mehis Heinsaar, kelle paremates teostes kohtab külapoisse, kellel kohalikud mamslid seatapupussiga ihuliikmeid otsast nüsivad, viletsamad on aga sogakirjandus selle halvimas mõttes, mida kirjeldasin oma ettekande esimeses pooles. Ja sedasorti kirjandust tuleb veel ja veel, Heinsaar pole üldse kõige hoiatavam näide? Viimane näide oli juunikuises ?Loomingus? ja selle autoriks 14-aastane laps. Loo (?Jeremei maailm?) sisu seisneb lühidalt järgmises:
On mingisugused vene vanamehed, Jeremei ja Dmitri, kuskil koos. Üks avastab, et keefir on otsas, pole kuhugi hapukurki kasta. Annab teisele korra üle tati ja käsib poodi keefiri järgi minna. Teine ajab vastu ning mõtleb käigu pealt välja filosoofilise teooria, mille järgi iga inimene on justkui veerev puu- või juurvili, mõni veereb otse ja sirgelt, mõni kõveriti ja vänderdades, lõpuks lõpus kõik lähvad puruks ja mädanevad ära. Aga midagi pole teha, peab ikka keefiri järele minema. Läheb siis Jeremeshka keefiri järele, ostab keefiri äragi, aga oh õnnetust, tagasiteel libiseb ja kukub kuklaga vastu tänavat. Lamab tükk aega pimeduses, teeb siis silmad lahti ja näeb, et ümber ilus roheline muru. Kobib püsti, seob kukla kinni ja hakkab mööda seda muru minema, ise samal ajal katsub meelde tuletada, kes ta üldse on ja misasja ajab. Lõpuks jõuab kuristiku juurde ja näeb sealt, jumalime, igasuguseid vilju alla veeremas. See toob talle uduselt midagi meelde, veeretab ennast ka siis nõlvast alla ja iga keeru peal tuleb talle midagi meelde, kuni lõpuks alla jõudes on ta jälle tema ise, teeb lahti katkise ukse ja näeb ehmunud Dmitrit, kes küsib: "Keefirit tõid?"
Säh sulle maagilist realismi! Mis kõige hullem, taolise kirjanduse aluseks olev diskursus on nähtavasti muutunud sotsiaalseks normiks, suunates 14-aastasi lapsi kirjutama selliseid jaburdusi. Kui sellega tegeleksid ennast segaseks joonud ja õppinud humanitaarüliõpilased, ei kergitaks ma kulmugi, aga oma kirjanduslikku tee alguses seisev nooruk võiks siiski midagi muud üritada, kui see jamps, mis parasjagu õnnetute juhuste kokkusattumise tagajärjel moodi on tulnud. Nagu väga õigesti osundas Ants Juske kultuurilehes ?Sirp?, on ?noorem põlvkond pidevalt süüdistanud vanemat selles, et teadagi üks korruptiivne kamp kõik. Juba Mari Sobolevi Sõnumilehe karjäär näitas, et noored on veelgi korporatiivsemad, kajastades ainult oma seltskonna tegemisi.? Mul on kuri kahtlus, et eesti kirjanduse umbrohuks kujunenud maagilise realismi derivaadi elujõudu seletab justnimelt see tsitaat kõige paremini.
Ma ei suuda ette kujutada, kuhu ?Jeremei maailma? tüüpi kirjandusel on veel võimalik areneda, seetõttu jätan selle nähtuse tulevikuprognoosist kõrvale. Maagiline realism traditsioonilisemas mõttes eesti kirjandusest kahtlemata kuhugi ei kao ja mina isiklikult usun, et Andre Trinity leiab endale ainest, mille puhul Jaanus Adamsoni väited enam ei kehti, just nagu Õnnepalu seda teinud on.