Lumesadu oli kestnud juba viiendat hommikut. Hok ajas end aegamisi püsti ning lükkas maha soojahoidvad loomanahad. Tavaliselt keegi tema hõimust nõnda vara ei ärganud. Polnud vajadust. Iial polnud hommikul nõnda külm olnud. Ent nüüd oli soojaandev lõke kustunud ? midagi, mida poleks iial tohtinud sündida. ?Kus oli Toran? Tema asi oli lõkkesse päikese suremise ajal puid visata.? Vihaselt ümisedes ajas Hok end asemelt üles.
Koopasuhu paistis läbi lumesaju päike ähmaselt, kuid lumelt peegeldudes oli ta piisavalt ere, et ettevaatamatut Hok?i kergelt pimestada. See suurendas veelgi tema viha ning tegi ta närviliseks. Mis küll päikesejumalale ei meeldinud, mida Hok näha võiks? Kuid Hok trotsis jumalat. Päike oli suuteline vaid elu andma, kuid mitte võtma. Silmadele võis ta küll haiget teha, kuid midagi tapva tuleoda taolist ta visata ei võinud. Jumal nimega Kõu oli ohtlik, tema jahi ajal lendasid taevast leegitsevad odad. Ohtlikuks tegi ta see, et jumal polnud väga osav kütt ? tihtipeale tabasid visatud relvad puid, süüdates need põlema, mitte aga metshärgi, mida jumal süüa võinuks.
Loomadele mõeldes urahtas Hok. Tuli minna jahile ? kuigi lumesadu tegi selle vaevaliseks, polnud juba viis päeva värsket toitu. Kas odad olid juba teritatud? Ka see oli Toran?i ülesanne sellest ajast peale kui too oma rumaluses oli Suure Jahiretke nurja ajanud, kutsudes ärritunud mammuti jahisalga kallale, paisates nad nelja tuule poole. Ning mammutipulli vihamöirged olid kõik ülejäänud jahiks sobivad loomad kaugele minema saatnud. Kuid Toran oma uut kohust ei täida, heidab hõim ta välja. Ning Hok oli hõimupealik. Juba kaalutles ta, kas karistus täide viia. Kus ainult oli Toran?
Hok pani selga karusnahad ning astus paar sammu koopast välja. Eemal puudesalga juures paistis valge lume taustal eredalt silma inimkogu. Hetkeks tõmbus Hok turri, kuid rahunes siis kohe ? see sai olla ainult Toran. Raskete sammudega astus Hok lumiste puude poole, olles veidi leebunud. Ilmselt oli Toran läinud vaid lõkke süütamiseks puid otsima. Siiski otsustas ta hõimukaaslast sõimata ? tema aegluse tõttu oli juba lõke kustunud.
Ent Toran ei paistnud ei suurtelt puudelt oksi murdvat ega nooremaid puid raiuvat. Ta lihtsalt seisis seal, ning tema juurest madala eendi paistis suitsujutt. Näha oli ka siin-seal ülespoole nilpsavaid leeke. ?Kas tõesti on see lollpea teinud sinna lõkke? Tahab ta meid kõiki ära külmetada ja ise lapsetempe teha?? Hok oli saanud taas vihaseks. Õigupoolest oli ta pidevalt ärritatud olnud juba kolm päeva ? pidev lumesadu, koopas istumine, hapnev toit ning Eela, kes oma naisekohuse täitmisest keeldus. Igatahes oli ta nüüd kindel, et annab Toran?ile tugeva võmmu kuklasse.
Ta sammus veelgi lähemale ja nägi, et Toran lihtsalt seisis, kergelt kummargil, pihus puitvarrega kivikirves. Mees ei liigutanud, lihtsalt jõllitas eendi tagant paistvaid leeke. Kui Hok ligines ja teda tõukas, kukkus Toran lihtsalt ümber. Kirves kukkus käest, kuid ta ise jäi sama jäigaks nagu seistes. Maas veeres ta selili ning lihtsalt vahtis Hok?ile alistunud, tühjal, liikumatul pilgul otsa. Palju talvesid näinud Hok taipas kohe, et hõimukaaslase olid öised vaimud minema viinud. Ta oli täiesti külmunud ja kange. Et nõnda koha peale lihtsalt jäigaks külmuda ei saanud, Hok juurdlema ei hakanud.
Eendi harjal seistes silmas Hok lõket. Tuli oli suur, justkui oleks Kõu taas oma hävingut külvanud. Ent lumi lihtsalt põles, tule keskpunkt oli vormitu kaljutükk mida veel mõned päevad tagasi seal polnud ja mille ümbert oli lumi sulanud. Hok astus paar sammu tulele lähemale, tal oli tuuleiilides jahe hakanud. Iga sammuga hakkas tal soojem, kuid tulele lähemale jõudes nägi ta leekide vahel kõrget halli kogu. Kuju paistis inimlikuna, kuid nagu keegi, kes on juba tükk aega surnud olnud või vähemalt suurt nälga tundnud. See pidi kindlasti olema mõni vägev ?amaan, kes tule sees viga saamata seisis. Loomult ebausklikuna võttis Hok vöölt oma kirve ning urises hoiatuseks leekide poole.
Välkkiirelt pööras hall kogu ringi ning vaatas oma suurte, valgete, sügavate silmadega otse Hok?i poole. Hok, kes seda väljakutsena võttis, sööstis vägeva möirgega üle madalate leekide ?amaani poole ning lõi teda kõrge kaarega, kogu oma jõudu mängu pannes. Hoop rebestas halli kogu külje sisse sügava haava, hääletu karje kummalise olevuse suust paiskas Hok?i tagasi. Olevus vaarus ja langes siis põleva kivi kõrvale. Leegid ümberringi kustusid, halli ?amaani lameda ninaga näost lume peale minev hingeõhk sulatas lund ainult veidi, siis ei häirinud enam miski sealse paiga rahu.
Hok lebas eendi vastas, ta oli kukkudes löönud pea vastu kivi ja kaotanud teadvuse. Enam ta ei tõusnud ? lumesadu tihenes rajuks ning hõim, kes lõkke puudumisest ja sellega kaasnevast jahedusest pikapeale sel sündmusterikkal hommikul ärkas, märkas vaid kahte puuduvat liiget. Nelja päeva pärast hädaabinõuna jahile minnes leidsid hõimu mehed vaid kaks kõvaks külmunud, jääkooriku all suguvenda ning kummalise halli kogu, samuti kõva jääkatte all. Jää oli vallutanud ka kummalise kivirünga ning ümbritseva pinnase.
Jaht oli olnud edukas ? rühmal oli õnnestunud visata kulunud, poolnüride odadega surnuks metshärja ja pöördus nüüd pärast mitut lumesajus ka külmas rännatud päeva retkelt tagasi, raske kandam õlgadel. Koopasse tegid nad uue tule ning sõid taas värsket liha. Ent hõim oli murelik ? vaime võis vihastada see, et säärase ilmaga ei saanud nad jääkooriku all olevaid surnuid matta. See koorik kasvas pea silmnähtavalt. Jää oli juba paksult katnud imeliku kalju, laibad ning moodustanud midagi kuplitaolist, mis pidevalt laienes. Lumesadu jätkus, inimesed püsisid kodus ja neljandal päeval peale Hok?i surma kattis jääkoorik koopaesise, vangistades hõimu nende oma koju.
***
Labidalöök lõikas lahti igikeltsa vangistatud Hok?i külmunud keha. Kunagise hõimupealiku keha sisaldav läbipaistev jäätükk läikis eredalt kiirgava tundrapäikese käes ning labida omanik, uurimisrühma pealik Fjodor ahhetas. Veel iial varem polnud nad leidnud nõnda hästi säilinud iidse inimese surnukeha. Kõrvalt avastati poole tunni pärast veel teinegi jäässe suletud ürgne sugulane. Pärast hoolikat ja innustunud edasikaevamist kõlksasid kirkad ja labidad järsku vastu midagi tugevat ja metalset. Fjodor kutsus enda juurde appi kogu rühma ning lõpuks kaevati välja midagi imetlusväärset ja filmidest nähtud ? taldrikukujuline suur objekt, kuigi lömmis ja kulunud, selle kõrvalt aga pikk hall inimest meenutav olevus, igikeltsa külmunult nagu kõik muu mis seal maa sees leidus.
Fjodor teadis, et tema tipptund on saabunud. Juba kujutles ta Moskva ajalehtede esikaani, mis näitavad tema pilti, kirka käes, jalg tähelaeva rusudel. Ent õnnejoovastuses unustasid tema ja ka tema arheoloogiarühm kaks külmunud koopainimest. Päike paistis aga aktiivselt, oli polaarpäev. Jääkiht kahanes, vesi voolas ning veel tund aega tagasi jääs olnud kehad liigutasid. Mõlemad tõusid pea üheaegselt, sirutasid tuhandeid aastaid paigal olnud liikmeid ning karjusid külmatundest, vihast ja hirmust, ning sööstsid, kirved käes, selja tagant kallale pahaaimamatutele arheoloogidele. Nende ebausk ning kartus tundmatu ees ei olnud jääs veedetud aastatuhandete jooksul kahanenud.
Fjodor ja tema parim sõber Maksim olid ainsad ennenägematus võitluses ellujäänud, lõpuks suudeti Hok ning Toran kirkadega surmata. Ent kaheksa kaaslast-arheoloogi olid surnult või raskesti haavatult maas ning tähtsad antropoloogilised leiud lebasid sealsamas kuhu kirkad ja labidad nad saatnud olid. Lahingumöllus ei pannud ei Fjodor ega Maks aga tähele leitud halli kogu, kelle ümbert samuti intensiivne tundrapäike jääkooriku sulatanud oli. Seesama kogu tõusis püsti ning tõi kuuldavale midagi nõrga köhatuse taolist ? tolle kauge planeedi asukate elupaik oli palju soojem, Maa külmad põhjaalad ning jäävangla olid talle liiast. Äärmuseni pingul Fjodor, kuuldes selja tagant häälitsust ning kartes veel mingit kallaletungi, pööras ning suunas selja taha kirkaga võimsa kahekäehoobi, purustades tulnuka kolba ning ta aju.
Elajas kukkus ning ta silmad klaasistusid. Ta kollakas veri hüübis hetkel, mil puudutas lumist pinnast. Peale minutipikkust ?okist toibumist nägi Maksim, kuidas veri oli jäätunud ning õhuke jääkoorik laipa kattis. Ta kutsus Fjodori, kes ka end juba veidi kogunud oli, asja vaatama. Fjodor, istus sealsamas maas ja üritas tõusta, kuid ei suutnud. Ta hüüatas, ning sõber tuli talle appi, et teda külmunud igikeltsa küljest lahti rebida. Ent see ei õnnestunud. Maks libastus aga ühe õnnetu arheoloogi külmunud vereloigul ning kukkus, lüües pea vastu tulnukalaeva rususid. Otsekohe kaotas ta teadvuse.
Ning ta ei ärganud. Aeglaselt kattis pealetungiv jää kaeveplatsi koos üleelatud õudustest keeletu ja paigale tardunud Fjodoriga, siis tühjaksjäänud baaslaagri ning lõpuks kogu ümbruskonna. Kadunud rühma otsivad helikopterid nägid vaid kummalist jäävälja ja ei märkigi sellest, et siin oleks kunagi midagi kaevatud, ja lendasid edasi.
Moskvasse lehtede esikaanele jõudis vaid uudis: ?Teadmata kadunud?.