Otsing

Dwini prillid

Mic sõitis järjekordset tuuri mööda linnatänavaid, mis moodustasid keeruka labürindi sellele, kellel polnud kaasas Ariadne lõnga, või kes lihtsalt ei tundnud neid tänavaid läbi ja lõhki nagu Mic. Tuul puhus tunneliefekti ja Mici HMR-I kiiruse tõttu suure hooga vastu nägu, aga Micile meeldis see. Mici tuju oli kahtlemata üle keskmise hea. Ta oli just võitnud võidusõidu Thuriga, kauaaegse Bronnori linnaosa sõidumeistriga, ning nüüd võis vabamalt sõita, nautlevalt. Elu oli ilus! Järgmisel hetkel enam polnud! Keegi jultunud tüüp, igavene elukaniru selline, söandas oma HMR- iga Micist, kes

Reedene vahetus

Tüdruk pöördus minekule. Tema habraste veidi kergitatud õlanukkide vahele mahtus kogu maailma raskus ja kergus ühekorraga. Seisin ja vaatasin talle järele, ning mulle tundus, et maailm lahkub minu juurest koos temaga... Mulle jääb ainult öö, selle sügavus ja varjud ilma valguskiireta, ilma kuuta, mille poole oma igatsust ulguda. Ei. Isegi ööd ei jää. Öö lahkub minust selle tüdruku silmades, mille varjatud saladusi ma korraks lugesin. Mulle jääb tühjus. See tühjus, millega elada iga jumala päeva tundetumana kui ükski masin, sest minnes võttis tüdruk koos kõige muuga kaasa ka minu õiguse murduda

Soojuse toomine

MeYu süsteem, Ge, põhjapolaarala, Gadilamaa. Li nägi silme ees helendust. Ta oli kartnud surma, sest polaaröö oli neelanud rohtlakatte ka enne teda. Iga õhtu võis olla viimane, Ge talv ei tundnud halastust. Kas see oli lõpuks käes? Kõik oli harjumuspärane: hingeõhk otsis teed lumevaiba pinnale, saledad jalad olid külmast kanged. Aga kummaliselt valge ja vaikne oli. Alati oli vihisenud tuisk ja allpool silmapiiri hõljuv MeYu andis keskpäeval vaid kerget hämarust läbi pilvevaiba. Sellistel öödel magas rohtlakattide hõim puntras koos, et sooja saada, ent Li kaotas kaaslased tuisu käes silmist. Ta

19 ja homme

Ma olen 19. Ma laman põrandal koos kahe albiinost tiigrikutsikaga. Võiks lausa ütelda, et me oleme nagu ühest perekonnast, pärit sealt, kus meid kunagi lademetes ringi liikus. Õigemini siis me sugulussidemetes polnud, aga siin, selles masendavalt esemetevaeses keskkonnas, nende masendavalt läbipaistmatute klaaside taga, võin ma ennast ka nende sugulaseks nimetada. Sellel on ainult üks tagamaa. Siis ma ei tunne ennast nii pagama moodi pookena. Ilmselt pole midagi ebanormaalset selles, kui ollakse 19. Aga sel juhul peaks sul kenasti ka ülejäänud 18 sünnipäeva meeles mõlkuma. No vähemalt osa

Hauakivi

1. Ühe väikelinna kõrvalisel tänaval asuva ühekorruselise maja uks kääksatas. Vanaldane naine, kes sealt sisse astus, libistas sõrmedega üle roheliseks värvitud välisplangutuse, viivitles hetke ja kadus koridori rõskesse hämarusse. Hetk hiljem sulgus ta järel uks, siis oli kuulda võtme keeramist lukuaugus. Juba õrnalt võimust võttev videvik värvis taeva punakaks, tuulevaikus andis teistelegi majadele, kuuridele ja koeraputkadele iseäraliku tardunud ja elutu ilme. Mahatallatud ja kidura muruga hoovis oli näha korratult kõrguvaid osaliselt lihvitud, kuid rohkem lihtsalt konarlikke ja vormituid

Veebruar 2003

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Jaanuar 2003

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Öine nägemus

Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi tähelegi. «Mehed!!» karjus ta äkki. Vestluse sumin kostus veel sekundi

Võluri saatus

Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus. Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha? Nende isandad uskusid, et suudavad. Must rüütel Ta väljus soodest, valge kilbiga must rüütel. Ta oli viimane, viimane neljast rüütlist, kes kord olid Sooisanda poolt loodud. Ta oli viimane kõigist, kes

Saak

Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis töötava juhi kõrval istus brünett naine, kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale kartulimaa. Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda. Vanatädi majal oli kaks korrust ja veranda. Värv seinalaudadel oli luitunud mälestus hiilgeaegadest. Mariann ei vaadelnud seda kaua. Sotsiaaltöötaja avas koputamata ukse

Selles numbris