Otsing

Oddasit gulan nieguidan Sk?dja daid munnje čuojaha Barut mu nieguid fievrridit Sk?dja daid munnje čuojaha Vuovdi dan biekkas juoiggada: ?Vel muge ?lbmot friija lea!? Mari Boine, ?Sk?dja? (Taas kuulen oma unelmaid kaja toob nad minuni lained kannavad mu unelmaid kaja toob nad minuni mets laulab neid tuulde: ?Seal kuskil on vabadus, isegi minusugustele!?) Me Yu süsteem, Ge. Põhjapolaarala. Keskpäev Meeria jõe ürgorus Gadilamaal, planeedi põhjapoolseimas asustatud piirkonnas. Inimestest põlluharijate tared olid koondunud kobarasse Gadila raudteejaama ümber, justkui otsides seal külma eest varju

as ma oletan. Te otsite Igavese Elu templit?” vaadates korraks minu poole lisas ta: ”Ankist?” Hetkeks vanakese teadmistest pahviks löödud, tuli mulle meelde meie linna needus. Muidugi. Ank oli linn, mis suure valguse ajal valguse südamikul kõige lähemal oli olnud ning seetõttu kandsid kõik linna elanikud juba sünnist saati tumedaid prille, et kaitsta õrnu silmi. Nii ka mina. Instinktiivselt (nagu ikka, kui keegi nendele vihjab) kohendasin klaase näo ees ja noogutasin andes märku nõusolekust. “Sellel kuul juba neljas seltskond, kes minu juurde satub. Peale templi külastajate ei käigi siin keegi

Tähelaevastiku k?ige paremini varustatud ja vastavalt sellele ka meeskonnaga ekspeditsioonilaeva ?Astroflash? viibis tâhesüsteemis juba peaaegu kolm nädalat, baaslaev oli jäänud tiirlema neljanda planeedi orbiidile, mis ülejäänud taevakehadest enim huvi pakkus, süsteemi teisi planeete uurisid ?Astroflashi? pardalt teele asunud iseseisvad moodulid ja automaatjaamad. Neljas planeet kuulus kehtiva määratluse järgi M-klassi hulka ning kajutas endas selle musternäidist, vett leidus ülemääragi, planeet oli niiske, aga eluvormide rohkusest ja mitmekesisusest hoolimata peeti seda senimaani ohutuks

Katkend peatselt kirjastuse "Varrak" toimetusel ilumvast romaanist. Tõlkinud Juhan Habicht. Lumi sulas ning maja ja aed hakkasid jälle vee laulu laulma. Olin elanud Hagis kuus kuud. Olin õppinud lugema, kirjutama ja joonistama. Olin õppinud palju erinevaid tapmisviise, kuid polnud ühtegi neist veel tegelikkuses kasutanud. Mulle tundus, et kuulsin inimeste südamelööke ja olin omandanud muidki kasulikke oskusi, ent need olid pigem minus endas tekkinud kui Kenji õpetatud. Ma võisin olla kahes paigas korraga, muutuda nähtamatuks ja vaigistada koeri pilguga, mis nad hetkega magama pani. Selle

Kui ma mõtlesin, millest seekord kirjutada, olin alguses isegi pisukesti hädas. Kui kirjutada sellest, mis ulmega seoses südamel, või siis sellest, mis meil ulmes praegu toimub, või siis ulmikute toredatest ettevõtmistest, tuleb ikkagi välja üks, viimase paari aasta populaarseim teema: mis meil täna halba on. Ei viitsi. Sestap jäi üle ainult võtta teemaks midagi hoopis muud, täiesti suvalist. Paar värskelt loetud raamatut ja vaadatud filmi praakisin kohe välja (kaua võib viriseda; samas, mõni taies paraku muuks alust ei anna). Sestap ei hakka ma heietama ei Veeilmast, ei Turteltui

Idee Mõtted selle üle, miks juhtub aeg ajalt asju, mida me ei mõista, viisid mu lõpuks arvutikuvari ette. Juhtumitejoru mis on meie jaoks kohati liiga traagiline, on samas nii tihe, et me korrutame, juhtub ikka, see on ju tavaline. Mõte sellest milline on inimese elu ja selle teine, pimedam pool, sundisid mind välja pakkuma oma versiooni. Alati ei pruugi unenäod olla maailm, mida me arvame teispoolsuseks. Tegelikult oleme me lihtsalt hiirekesed, kes jooksevad mitmerealisel sõiduteel ja ei märka alati kõrvale vaadata. Enne kui pöörduda kõrgema võimu poole vastust saamaks, tuleks küsida

Ajakiri "Algernon" kuulutab välja jõuluteemaliste lühijuttude võistluse. Tööd palume esitada "Algernoni" vormistamisreegleid silmaspidaval kujul hiljemalt 15. detsembriks 2004. aastal e-kirjaga toimetuse aadressil algernon@obs.ee . Jutt peab kuuluma mõnda ulmezhanri, olgu selleks siis teadusulme (science fiction), õudus (horror) või imeulme (fantasy). Mahupiirang on 2 000 (kaks tuhat) sõna. Ühtlasi avaldab toimetus hea mõtte eest tänu Indrek Harglale.

Kontrollisin igaks juhuks sf-listi arhiivist, aga seal pole jutuks olnud. Sestap oletan, et ka teie pole näinud Eesti telekanalite karmimat uut ulmeseriaali. Vaadake, see on... nojah, see on midagi Hoopis Muud kui me kõigi kodune ja nunnu tavareaalsus. Ausalt. Sattusin täna puhtkogemata nägema. Algusjupis näidati tiitrite taga rohelist käppa, libahunti (või igatahes hunti, aga kui ulmefilmis on hunt, peab ta ometigi liba olema) ja paljut muudki toredat. Siis olid Kandilise Lõuaga Mees, Blond Tibin ja Brynett Tibin koos Tibinate Tuttava Fyysiku töökohas, kus seinte ääres olid paljude vilkuvate