Otsing

1. Täiesti tavaline kevad Esimesed päevad uues majas ajasid pere ärevaks, nagu oleks nad järsku suureks mesilassülemiks muutunud ning täpsemat sihti teadmata ühest ruumist teise uidanud. Loomulikult täitsid nad kõik tähtsaid ülesandeid, nagu lambikuplite paigaldamine, köögilaua ümberpaigutamine, tolmutortide jälitamine ja põrandakatete alla piilumine, kuid Elger püsis parema meelega tagaaias. Seal sai ta kahe suure kivi vahele pugenuna koomiksiraamatut sirvida, šokolaadikomm põses, silmad kiirustades üle pildiridade tekstikastide libisemas. Kui koomiksite lugemise juures üldse midagi halvasti

Olin pöördunud asfaltteelt kruusateele ja olin sammunud lipptaraga piiratud kruntidest mööda kuni aiani, kus valge funksuvila oli tõmbunud sirelipõõsaste varju. Olin astunud paeplaatidest rajal ukseni ja olin nimetissõrmega surunud alla kellanupu, mis pidi minu ja Kerberose vahele esimese helisilla, esimese kontakti looma. Olin olnud Kerberose uuriva pilgu objekt, olin olnud edasiastuja, olin olnud koduriietes mehe ees kohmitseja. Ta oli mind endale järsust trepist järgneda palunud ja töötoas mulle istumiseks märku andes nahktugitooli poole viibanud. Lülitasin diktofoni sisse. “Härra Mario

Isehakanud issandavits Tegelikkuse Keskus kuulutab oma 11/03-ndas paberilmumises sõja sittadele tõlgetele, alliansipartneriks kvaliteetkirjastusena tuntud Varrak. Tubli! Hurraa! Relvile! Maha jobud! Ainult et... Hääd Krista Kaer ja Marek Tamm, ma loodan, et akshjuuna algab kodukotuselt. Miskipärast hakkan jälle tasapisi krimkafänniks muutuma. Kunagi teismepõlves olin ka, aga just üleminekuaja autorikaitsetuses lettidele tulvanud nürid krimkade närud tõlked võõrutasid mu sellest. Aga siis, vanuigi, hakkasin sattuma teleseriaalidele, mis olid kui parim vana konjak, aina mekuta ja joobu õilsast

1. Ühes orvas rippus Blanqui? portree. Millegipärast teadsin, et siit pääseb salongi. Tumeroheline eesriie varjas laia kaarena kujundatud läbipääsu. Ruumis olid väikesed lauakesed ja kohvitassid nendel veel soojad, peened nikerdustega toolid hooletult segamini, nagu oleks neid justsama kasutatud ning pehmetel mugavatel diivanitel seina ääres võis veel märgata lohkusid, mis olid jäänud seal istujatest. Õhus hõljus importsigarettide ja veinide hõngu, ühel laual olid segamini mängukaardid. Keset salongi seisis väike pähklipuust lauake ja sellel oli vandlist voolitud telefon. Ma teadsin, mis nüüd

KUNAGI, AEGADE ALGUSES ujus päike üle Suure Mäe. Maapind punastas, vihkas ennast ja võttis nõuks roheliseks muutuda. Päike aga lõõskas ning pilgutas silma rohmakalt vormitud mäerüngale. Valgus uhkas üle Mäe ning tragid kiired otsisid sissepääsu. Nad tantsisid läbi pragude, piilusid musta hämarusse ja tormasid läbi pisikeste avauste. Üks vallatu päikesejänku võttis istet pisikesel karvasel pallil. Pall tegi silmad lahti, piiksatas ärevalt ning üritas jõuda varju. Selleks osutus tema oma peremees Skirk. Kuidas teda kirjeldada, selle seikluse (nojah, seikluseks võib tituleerida mistahes

Katkend Kristjan Sandri detsembrikuus ilmuvast lühiromaanis "Valguse nimel". Kõrgel trosside otsas rippuvate laternate valgus hajus maani jõudes, jättes teepinna kohale ebamäärase hämaruse. Mu jalge ümber tantsiskles viis varju korraga, mõned tumedad, mõned vaevumärgatavad, ning seal, kus need kattusid, hüplesid pimeduselaigud. Enne meid elasid selles kvartalis mingid ida fännid. Otse üle tee majaseinale oli maalitud hiiglaslik grafiti, millel kaks suurt, karvast ja tumedat kätt hoidsid kinni animestiilis lapsenäoga tütarlast, kes peenikeste käte ja jalgadega vehkis. Tüdruku napilt kaetud

Katkend Harry Turtledove'i jutust "Saared meres", mis ilmub antoloogias "Täheaeg 2: Doominosillad" (kirjastus "Fantaasia" 2003, koostaja Raul Sulbi). Katkendi on tõlkinud Jaana Peetersoo. Bulgari piirivalvuritel olid nooled vibudel vinnas, kui araabia ratsamehed lõuna poolt lähenesid. Jalal ad Din as-Stambuli, araabia delegatsiooni juht, tõstis üles parema käe näitamaks, et see on tühi. ?Halastava ja armuliku Allahi nimel, me tuleme rahus, mina ja mu mehed,? hüüdis ta araabia keeles. Et vahid teda ikka kindlasti mõistaksid, kordas ta sedasama kreeka keeles. Ettevaatus tasus end ära. Valvurid

Teine tutvustav katke peatselt ilmuvast Neal Stephensoni romaanist "Lumevaring" Snow Crash (lauluteksti tõlge Liisi Ojamaalt). Hiro ja Vitali jõuavad seekordse kontserdipaiga, laia maanteeviadukti lähistele ja Vanagoni rauarohke kere tõmbab puunijaid ligi nagu präänik prussakaid. Kui nad teaksid, et autos on Vitali T?ernobõl ise, siis nad läheksid hulluks, lämmataksid auto mootori. Aga esialgu puunivad nad lihtsalt kõike, mis liigub õiges suunas. Mida lähemal viaduktile, seda võimatumaks sõitmine muutub, rularahvast on nii ohtralt ja tihedalt. Sama tunne, kui panna jäänaelad alla ja püüda siis

Maniakkide Tänav, "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi", kirjastus "Fantaasia", 2003 Maniakkide Tänav on tegija. Teeb LARP-i, punki ja kehavedelikest nõretavat proosat. Vabal ajal mängib MtG-d. Magic: The Gathering, kes aru ei saanud. Selline mees. Maniakkide Tänava ja kirjanduse kokkupuuteid pole kerge ühe lausega kokku võtta. Alustas autor verd, kondipuru ja soolikatükke pritsivatest laastudest, mida lugedes võis saada aru ainult sellest, et mehele väga meeldib rappimine. 1996.-1998. aastal ilmus viis sellist juttu, millest ühtegi ei saa ka rahuldavaks hinnata. Küll aga aimdus nende