Otsing

Kas kirjandus peab inimest õilistama? Kas värskelt läbi loetud raamatut käest pannes peab lugejal olema puhtam ja helgem enesetunne, mis innustab teda uutele saavutustele töös ja yhiskondlikus elus? Ka kunsti ylesanne on inimest katarsise läbi kasvatada, muuta teda paremaks yhiskonnaliikmeks, polise töökaks ning ustavaks rakukeseks? On inimesi, kes selles sygavas tões kahtlevad. Õnneks on siiski ka neid, kelle sydames puuduvad kõhklused, kes teavad selgelt hea ja kurja vahelist erinevust ning veedavad oma elupäevad, rygades inimkonna õnne nimel. Ja see on tore. Nõukogude ja kapitalistliku

Aeg-ajalt taaspuhkevates vaidlustes ulmezhanri piiride üle väidetakse mõnikord, et puhtallegoorilist teksti on raske ulmeks pidada, kuivõrd autor kasutab fantastikat üksnes tööriistana millestki muust rääkimiseks, fantastilistel elementidel puudub iseseisev tähendus. Võib-olla on see nii. Kuidas aga suhtuda teostesse, mis realistlikult, mitte ühtegi fantastilist seika sisaldades, on kirjutatud allegooriateks ulmekirjandusele? Juhan Nurme poolt koostatud suurepärases antoloogias "Diogenese latern" (Tallinn: Eesti Raamat, 1976) ilmus eesti keeles Roman Podolnõi geniaalsete "Pseudoajalooliste

Filosoof Tõnu Luik on oma loenguis tõdenud, et ameeriklased elavad ?valgustuspeetuses? - ehk siis targemadki neist on oma väärtushinnangutega ikka veel valgustusajastus. Literaat Märt Väljataga on tunnistanud vaimukaaslust mitmete Ameerika tippmõtlejatega - ehk siis neilt ongi jäänud külge üht-teist valgustuspeetuslikku? 15. juuli Areenis ilmunud essee ?Eesti kirjanduse tase? sisaldab igatahes mitmeid väiteid, mis ehk olid mõeldud pelgalt põrpivatena, ent reedavad siiski ka kitsarinnalisust suhtumises kirjandusse ja eriti romaani. Mida näiteks arvata seisukohast, et ?romaan on kõige vähem

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. Plõks. Plõks. Plõks. Ma jälgisin, kuidas ta jalutuskepi najale toetudes mööda sillutist eemale lonkas, lihtsalt jälgisin. Ei võtnud veel midagi ette, sest tegelikult oli alles õhtu number kolm ja mul piisas endale vaid üht sõna meelde tuletada, et kogu oma entusiasm matta. Kokkusattumusteplejaad. Ma olin ennast kiirtoiduresto "Grilltaevas" väliküljele istuma sättinud, nii mugavalt ja söögiga hästivarustatult, kui see võimalik oli. Mingid noored olid mind tüütamas käinud, aga ma andsin neile pilguga mõista, et kui nad ei käo, siis saab härra

1. Kõigepealt oli see vaateaken. Kõrge, kuid kitsas tolmune vitriin, mille taha olid taotluslikult lihtsale laudadest kokkulöödud alusele sätitud tolmunud köidete virnad. Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süübida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoondeid, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümmete eest krõbisevaks kuivanud puulehti või õiekesi. Aga see on ka kõik. Raamatud omandavad oma tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on

CIA õppekeskus, kusagil Ameerikas. Kolmapäeva ennelõuna. Tõsine tahtmine oli jalad lauale tõsta ning sigar hambusse lükata. Mitte et mulle taoline ?isatsemine? meeldinuks, vaid laua ees seisvast noormehest lihtsalt nõrgus sellist aupaklikust. Muidugi jätsin sokid koos jalgadega laua alla, sest pealegi ei suitseta ma enam juba seitse aastat kolm kuud ja neli pool päeva. "...ja seetõttu palun ma kinnitada operatsiooniplaan..." Oh jah. Esimene operatsioon, millal see minul küll oli ja kuhu ma nüüdseks olen jõudnud. Pea kiilas ning pensioniiga juba ammu käes, dresseeri siin ?kutsikaid?. Muide, ega

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel. Pkwini ja Atendi tagasijõudmine oli kaugele kuulda ? küla esimeste hüttide juures haugatasid koerad, Utekmani pool aidaehitusel vaikisid haamrilöögid ning tänavail asendusid laste kilked asisema lalinaga. Muran ajas end püsti, kohendas häirimatult pükse ning astus maja nurga tagant tulijaile vastu, ise samal ajal hoopis kahte peenrariba silmitsedes, kus umbrohi häbenematult võimust võttis. ?Mitte kedagi,? hüüdis Pkwin talle juba enne õuele jõudmist, ?Nad kõik on läinud.? Kümmekond uudishimulikku, kes meestele end sappa olid haakinud ning neid

Sissejuhatus Viimase paari aasta jooksul olen lugenud palju Kir Bulõt?ovi ja Henry Kuttnerit. Esimene neist on minu silmis sotsialistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik ja teine kapitalistliku ühiskonnakorra tüüpiline kirjanik. Bulõt?ovi looming on Maksim Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/BULYCHEW/ Kuttneri puhul tuginesin raamatule ?Hogbenõ i vsjo-vsjo-vsjo?, Moskva 1998, aga ta on ka Mo?kovi raamatukogus http://www.ase.ee/moshkow/win/kuttner. Kõigepealt ütlen, millest ma ei räägi ja mis oleks parem üldse selle artikli lugemise ajaks ära unustada. Bulõt?ov ja Kuttner on

Eesti Ulmeühingu iga-aastase auhinna Stalker lõplik valikunimekiri asub aadressil http://www.obs.ee/~taavi/esfa/stalker/2004/ . Auhinna laureaat selgitatakse välja lugejaskonna poolt hääletuse teel. Nimekirja on koostanud Jüri Kallas, teda abistas Tiina Sulg. Hääletamiseks tuleb järjestada vähemalt ühes kategoorias viis teost. Nimekirju, milles on järjestatud vähem kui viis teost, ei arvestada. Hääletamiseks tuleb saata asjakohase sisuga kiri aadressil stalker@obs.ee.