Cuncti simus concanentes: Ave Maria
Ma olen seitsmekümne üheksa aastane haige rauk, minu jalad ei kanna mind enam, kuid seda tugevam on minu mälu. Ma mädanen oma pärusmõisas, mul on elada jäänud vaid mõned kuud, ehk veidi rohkem kui Sebastién hoolsalt aadrit laseb, kuid kõigest hoolimata olen ma õnnelik ja ikka veel armunud. Minu armastus on minu usk ja õnn ja seepärast suren ma rõõmuga, kahetsemata midagi. Ma ootan surma! Nad mõtlevad, et naeratus mu kuivanud huultel on vanadusnõtrusest, kuid minu mälu on iga päevaga selgem ja pisarad mu silmis pole mitte kurbusest, vaid õnnest ja rõõmust. Ma olen ikka veel armunud. Ja ma olen