Kurat, kurb tont, tantsib kuuvalgel ööl
Habe takti lööb vastu sääri
Ehapunased hulkurikirjad vööl
Tantsib tont mööda maailmaääri
Paan oli pähe võtnud mäe tippu ronida ja niisiis ta tegi seda. Ta naeris, kui tuul talle lund näkku keerutas, ja tundis rõõmu hangedest, kuhu aegajalt põlvini sisse vajus. Kui õhtu kätte jõudis, keeras Paan ennast mõne kivinuka varju kerra ja jäi kohe magama, norsates muretult, nagu seda võivad teha ainult väga tugevad loomad.
Yhel pärastlõunal jõudis ta mäe tippu. Paan seisis seal uhkelt, nautides võidurõõmu ja veidrat mäekuningatunnet ? kogu maailm, kõik need aasad, kaljunõlvad, voolavad jõed, kuristikud ja kosed lebasid ta jalge ees. Laas, kus ta oli peatunud kauem, kui see plaanitud oli, paistis ebamäärase kitsa viiruna silmapiiril.
Teisel pool mäge laotusid uued ja tundmatud maad.
Rändur võttis seljakotist vilepilli ja tõstis huultele. Viivuks tundus, et muusikasse tuli üks täiuslik heli - see viibis hetke mäeharja kohal ning hajus siis.
Paan lingutas kõrvu, pani pilli kotti tagasi ja hakkas nõlva mööda alla minema. Laane ja sealse metsavaimu, kes talle pilli kinkis, oli ta unustanud, see oli muutunud minevikuks, millega ta poleks osanudki midagi peale hakata.
Mõne päeva pärast jõudis Paan mäejalamile. Ta nägi lambakarjuse hütti, astus sisse, tervitas ja palus peremehelt toitu.
"Kui sa süüa tahad, pead mind aitama." ytles vana karjus. Paanil oli kõht tühi ja nii valvas ta koos vanamehega karja, aitas lambaid pügada ja lüpsis kitse. Karjus oli abi üle tänulik, sest ta ise liikus üsna vaevaliselt. Kuigi ta kollast värvi silmad särasid teraselt, oli ta seljast kange ja lonkas tugevasti. Nyyd toetus ta mugavalt karjasesauale ja jälgis vaikse rahuloluga, kuidas noorem ja tugevam karjakoeraga võidu jooksis.
Õhtul istus Paan, kõht juustuleivast ja piimast täis, karjusega hüti ees. Lambad olid aedikusse aetud ja magasid roidunult päikeselaikudes, päevaketas veeres mööda mäetippe alla.
***
Järgmisel päeval ei pakkunud töö Paanile enam rõõmu, Kõik oli igavalt tuttav. Loomade raske lõhn, nende kavalkaeblik hääl, karjakoerte sõbralik lõõtsutamine? Kuigi magavad lambad ning ta jalge ees valvav koer näisid rahu kehastusena maa peal, tundus jäämine korraga millegi surmasarnasega.
"Kui sa tahad, võid minu juurde jääda." ütles karjus Paanile, kui see end järgmisel hommikul teele seadis.
Paan tänas vanameest, kuid keeldus kõhklemata. "Võibolla tulen kunagi tagasi." poetas hulkur lohutuseks, heites viimase, kahetsuseta pilgu karjaaiale ja hallipäisele kogule hytiuksel.
Karjus jäi lävelt järgi vaatama, kui rändur metsatuka taha kadus. Vanamees hakkas korraga naerma. Ta teadis liigagi hästi, et see, kes niimoodi läheb, ei tule tagasi.
***
Paan astus mööda teed. Õhk lõhnas ja taevas oli segaselt selge.
Ta võttis pilli ja mängis, püüdes korraks kinni järgmise täiusliku heli. Siis lummus kadus ja pillist tuli kuuldavale paar jõuetut kiunatust.
"Hei, pillimees!" kuulis ta selja tagant hõiget. Teel seisis kellukestega mütsi kandev poisike, ruuduline kostüüm seljas. "Kui oskad mängida, tule koos meiega! Ja kui ei oskagi, tule ikka, sa näed välja just selline, nagu vaja." Käänaku tagant ilmus välja kirev vanker, mida juhtis mustlaseriietes ühesilmaline mees, piip suunurgas ja piits käes. Vankrile oli kirjutatud "Shlutsenpatsi ennustused, muusika, mustkunst ja teater". Voori taga kõndis karu, õlgkübar peas. Vankrikatte viilu alt piilus keegi ja siis kostus seest mitmehäälset naeru.
"Miks ka mitte!" vastas Paan ja hyppas vankrile. Ta polnud kunagi varem koos mustlastega rännanud ning salapärased hääled kireva presentkatte alt syvendasid soovi seltskonnaga tutvuda.
***
Shlutsenpatsi etendused tekitasid vaatajates kõhedust. Poolpaljad tüdrukud tegid karuga imetrikke. Hinge kinni hoidnud pealtvaatajad plaksutasid peale etendust kergendunult ja pildusid Paani ulatatud kübarasse münte, makstes endalegi aru andmata nii heldelt just etenduse õnneliku lõpu eest. Vana mustlane ise hingas tuld, shongleeris pistodadega, kõndis sütel ning loopis nugadega märki nii täpselt, et võis pealtvaatajatele pärast näidata märklaua ees seisva tütarlapse peast lõigatud juuksekarva, mis pärines, vähemalt tema sõnul, just kõrvaäärsest lokist.
Flööti mängiv narr etendas tragikoomilist armastuslugu, pyydis mustlastüdrukute tähelepanu ja põgenes "armunud" karu eest. Publik röökis põlvi tagudes naerda ja laskis janti korrata.
Esimene etendus oli põnev, järgmine muutis Paani kärsituks. Publik oli alati ühesugune ning yks etendus ei erinenud teisest. Ta lahkus vankrist järgmises linnas. Jätnud mustlastega hyvasti, sõlmis ta esimese majanurga taha jõudes lahti punaste lintidega patsid, mille yks mustlastydruk oli ta habemesse põiminud.
Lindid jäid tänavasillutisele maha nagu tuleojad, kuni yks teine väike tydruk nad leidis ja juustesse punus. Peatselt peale seda viidi ta kloostrisse. Tüdruk ei raatsinud paeltest lahkuda. Ta peitis need pühakirja vahele ära ja võttis endaga kaasa. Kui ta vana nunnana lõpuks suri, leiti ta kleidi alt kaks patust värvi paela ja kloostris sosistati imestunult, et vaga ema oli nooruses siiski hoopis metsikumat elu elanud, kui arvati.
***
Paan lahkus mustlastest ja tundis, et õhk muutus jälle hingamisväärseks. Tee ootas uute lubadustega ja tema tahtis neid kõiki.
Ta kohtus röövlitega, kuid nendele meeldis ta metsik välimus ja nad kutsusid ta enda hulka. Paan varitses kaupmehi ja tundis saagiiha karavane rynnates, kirste ja kotte puistates, salapeidupaikadest peotäite kaupa merevärvi siniseid, tulekarva punaseid ja hõõguvalt rohelisi kive leides, kuid see ei rahuldanud teda kauaks.
Yhel ööl hiilis ta laagrist minema ja seadis sammud suure tee poole. Vahti pidanud röövel, vana Elrik, märkas ta lahkumist ja järgnes talle. Kui nad olid laagrist piisavalt kaugel, pidas ta Paani kinni.
"Mida sa siis õige otsid?" kysis ta lõpuks, olles Paani ära kuulanud. "Sa ei saa ju elu lõpuni hulkuda."
Paan lingutas rahutult kõrvu, mõeldes, et mis kasu on sellest jutust, kui mina lähen ja sina jääd.
Vanamees jätkas aga häirimatult: "Ei saanud sinust lambakarjust, rändnäitlejat, ei saa sinust korralikku röövlitki. Sa oled täitmatajäänud lubadus, kulla poiss. Nii need asjad ei käi." Paan vaikis. Elrik ootas viivu, lõi siis käega ja pöördus minema. Paan vaatas puude vahele kaduvat röövliselga, kehitas õlgu ning läks oma teed.
Unguurias aitas ta puuraidureid, juues pärast päevatööd koos metsameestega kändude vahel kanget mõdu ja röökis siis koos nendega laulda. Must nõid, keda ta kohtas kauges ja kylmas Põhja-Karnmandes, laskis tal talupoegadelt lapse röövida, saarepreestritel oli vaja kedagi, kes hoiaks mardused templitornist eemal ja varahommikul kella lööks, üksildasel taluperenaisel Järvemaal oli mullikas kaduma läinud, rikas Lingolni linnaemand igatses kedagi pikki õhtuid veetma. Ühe surnuaia ääres ööbides sattus Paan juttu ajama hiilgavate silmadega eidega, kes haises vana vere järele ning kadus veidi enne kukelaulu. Teisal pidas koos talupoegadega libahundile jahti.
Teda paluti jääda, talle vaadati järgi ja temast tunti puudust, kuid Paan ei vaadanud tagasi ega kahetsenud kordagi.
Lõpuks jõudis ta Armeoonia piirimail asuvasse Kaarnalinna. Seda valitses vana Kaaren, valge peaga sõjakuningas.
Kui Paan linnaväravateni jõudis, kuulis ta heeroldite häält: "Kangelased, seiklejad, kuningapojad, linnahärrad ja maamehed! On kätte jõudnud aeg, mil kuningas valib teie hulgast endale järeltulija! Kolme päeva pärast oodatakse teid kõiki kuningalossis!"
"Kuningas pole ma veel olnudki." mõtles Paan. Ta otsustas turul maad kuulata. Rahva käest sai ta teada, et selline uue valitseja valimine oli Kaarnalinna tava. "Kuningas peab olema parim sõjamees!" selgitati talle. Tava pärinevat ammustest aegadest.
"Veel neist, kui Vana-Unguuria pärishõim Kaarnalinnale aluse pani." sosistas yks jutukas vyrtsimyyja vandeseltslaslikult.
Õnneliku juhuse tahtel nägi Paan laadaplatsil "Shlutsenpatsi muusikat ja teatrit" ning läks neid tervitama. Tüdrukutest oli järgi vaid üks, teine, see kes Paani habemesse kunagi patse punus, oli ühe etenduse käigus surma saanud.
Mustlastüdrukult sai Paan teada, et nad olid teel veidraid ratsanikke kohanud: "Lossi liigub kahtlast rahvast - meie vankrist sõitsid mööda mitmed ratsamehed, ning mõnel neist paistis hall habe mantlihõlma vahelt. Nemad juba võitlema ei lähe. Aga lossi poole suundusid nad kõik."
Shlutsenpats ühmas, et üks ratsanikest kandis vana-Unguuria märki - ilvesekäppa. "Kui haldjarahvas on asjasse segatud, tasub eemale hoida. Kuula vana mustlast. Haldjad ei taha teistele rahvastele head... "
"Ega ka halba... " lisas ta hiljem omaette ümisedes. "Ja see ongi vast see kõige hullem."
Karu mõmises tuttavat lõhna tundes ja surus oma koonu Paani pihku. Mustlastüdruk sõrmitses mõtlikult metslooma kasukat: "Kui sa tahaksid, võiksid koos meiega edasi tulla. Läheme Lingolni poole, seal on suur laat. Sinna tulevad kõik kõige rikkamad kaupmehed! Isegi Põhjalast. Seal on maailma kõige ilusamad kalliskivid! Ja seal võiksid sa kohata igasugust rahvast, seal sa juba ei tüdine..." meelitas ta.
"Head teed teile!" soovis Paan, märkamata mustlase nukrat ilmet. "Mina olen seal juba käinud."
Kolme päeva pärast oli ta kuningaõues, oodates koos paljude teistega audientsi. Kuningas võttis neid vastu ükshaaval ning mehed kypsesid kannatlikult armutu hilissuvise päikese käes. Kui Paan uksevalvurite vahelt läbi sai, oli juba pärastlõuna. Selja taga ootajate palavusest rasked hingetõmbed, astus Paan lossi jahedasse hämarusse.
Noor paazh juhatas ta edasi.
Uhkes saalis, mille seinu katsid sõjatrofeed ja tõrvikuvalgel sädelevad kullaga tikitud vaibad, istus kuningas. Raugastunud keha võis kunagi ehk tugev olla, kuid nyyd oli see habras ja vaevatud. Hõredad lumivalged juuksed piirasid kõrget, vanadusest kahvatut laupa. Kuninga lõug ulatus ätilikult ette.
Kuningannatroon oli tühi, kaetud peene, ämblikuvõrgutaolise looriga. Vasakul istus kõhetu mantlissemässitud vanamees, kelle nägu jäi vaataja eest varju. Temagi juuksed olid valged. Paani nähes nõjatus ta huvitunult ettepoole.
"Kas ka sina tahad kuningaks saada, vana rahva poeg?" küsis kuningas kahiseval häälel.
"Ei." vastas Paan ausalt. "Ma tahan ainult teada, mis tunne on kuningas olla."
"Aga mis siis peale seda edasi saab?" küsis kuningas põlglikult.
"Ma ei tea veel. Alati saab midagi edasi."
Kuningas kehitas õlgu nagu mees, kellel on liiga vähe aega, et seda tyhistele asjadele raisata, kuid küsis peale hetkelist kõhklust siiski kombekohaselt: "Räägi mulle endast, rändaja."
Paan rääkis lammaste karjatamisest, mustlastest, röövlitest, mardustest templitornis... kõigest, mis oli ette juhtunud.
"Ma ei saa aru, miks sa siis nüüd korraga linna valitseda tahad?" päris kuningas kõrgis arusaamatuses. "See pole ju sinu töö, kui seda muidugi yldse miski on. Kuningakrooni ei võeta kergesti peast."
"See töö jäi mu teele ette ja ma pole millesti ringiga mööda läinud." vastas Paan.
Kuningas naeris kähedat rauganaeru ja ytles siis: "Ma arvan, et siin on mehi, kellel on kehvemaidki põhjuseid, kuid nemad ei ütle seda välja. Aga mitte keegi, kel vähegi oidu on, ei ytleks kuningale, et ta on röövlitega ühes kaupmehi rünnanud. Kui see oleks minu maa peal juhtunud, peaksin sind karistama. Hea pilguga ma sellele siiski ei vaata ja sellepärast... "
Hallis mantlis mees, kes siiani oli vaikides kuulanud, puudutas kuninga käsivart ja sosistas talle mõne sõna kõrva. Kuningas mõtles ja noogutas siis, kuigi veidi tõrksalt.
"Olgu, luban sul turniiril osaleda. Loodan sinu aususe pärast, et pääsed eluga, aga loodan ka oma linna pärast, et sa ei võida." Seda öeldes heitis ta oma nõuandjale terava pilgu.
Paan kummardas ja seadis end minekule, kuid mantliga vanamees sosistas veelkord midagi kuningale ja see peatas Paani: "Kas sul turniiriks sobilik relv on?"
"Ei veel." vastas too, "Kuid linnas on ju seppi ja relvameistreid."
"Mu nõuandja tahab sulle relva laenata, kui sa oled nõus pärast tema teenistusse asuma. Muidugi vaid siis, kui sa ei osutu võitjaks."
"Olen nõus." vastas Paan pikemalt mõtlemata. Kuningas viipas, lubades neil lahkuda.
Kuninga nõuandja tõusis ja juhtis Paani mööda lossikoridore alla keldrisse. Paan nägi, et vanamehe nägu katsid suured armid, üks ta kõrv oli maha raiutud, kõndides lonkas teejuht tugevasti vasakut jalga.
Vanamees juhtis ta keldrikorrusele ning avas ühe madala raudukse. Tõrvikuvalguses paistis keset tuba seisev lihtne laud. Laual lebasid mõned mõõgad - üks väiksem ja kergem, kiire ühekäemõõk, teine palju pikem ja laiema teraga, mis nõudis kandjalt tugevust, üks jässakas sõjakirves, vibu koos nooletupega ja oda. Relvad polnud teab mis meistritöö, nad olid lihtsad, rohmakalt sepistatud ja kauaaegsest kasutamisest kulunud. Paan mõtles pahuralt, et vanamees tegi hea kauba ja vedas teda alt. Linna meistrite käest oleks parema relva saanud.
"Olgu pealegi." mõtles ta siis ja astus laua juurde. Ühekäemõõk paistis tema käes nagu pilbas. Sõjakirves ei tundunud peos mõnusana, vars oli jäme ja lühike. Vibu jättis ta kohe kõrvale. Hetkeks kaalus, kas poleks oda parim valik, kuid selle teravik oli hapraks kulunud. Massiivne röövlimõõk tundus sobivana. See istus hästi kätte ja oli tõhusalt raske, mis sest, et veidi täkitud ja vähesest hoolitsusest tumedakstõmbunud.
"Ma võtan selle."
Vanamehe armilisest näost oli võimatu välja lugeda, mida ta valikust arvas. Nagu muuseas tõstis ta ise laualt väiksema mõõga. See sobis ta vööle kinnitatud tyhja mõõgatuppe nagu oleks see just sellele relvale tehtud.
"Me kohtume peale võitlust, rändaja." ütles ta kummaliselt laulval häälel. Paan liigutas kõrvu ja mõtles, kus ta seda häält küll varem kuulnud oli.
***
Kuigi Kaarnalinn polnud suur, asus see mitmete kaubateede ristumispunktis. Ka kuulusid linnale viljakad maa-alad. Ümberkaudsed printsid, seiklejad ja sõjamehed olid kõik kohale tulnud, et õnne katsuda. Neist valiti välja turniirinumbri jagu mehi, kelle hulgast pidi kuninga järglase otsustama võitlus.
Linnaplatsile oli tõmmatud suur valge ring, ning selle sisse veidi väiksem punane. Üle valge joone tohtisid astuda vaid võitlejad ning kuninga sõjasulased, kes haavatuid ja hukkunuid ära viisid. Võideldi punases ringis. Kes vastase kas tappis või ringist välja surus, oligi võitja. Relvastuse ning turvise valisid võitlejad ise, ainsaks tingimuseks oli, et laske- ega väiksemaid viskerelvi ei tohi kasutada.
Rahvas käratses ja innustas võitlejaid, sõlmides kihlvedusid nii omavahel kui kaupmeestest vahendajatega. Punastes kuningaryydes heeroldid hõikusid võitlejate nimesid ning võitjaid, kaupmehed aga kihlvedude seise.
Paan ahmis enesesse võitluse-eelset pinget ning tundis imestusega, kuidas lihased värisevad ja jalad on ootusest kohmakad. Ta polnud võitleja, kuid oli võidelnud, ning temas oli peidus vana rahva sõjarõõm, mis ootas äratamist.
Ta pidi esimesel päeval võitlema ühe noorukiga, kes teda oma järge oodates hirmuäratavalt põrnitseda püüdis. Noormees oli tõmmuvereline, väikest kasvu ja tundus väledana. Ta kasutas kahte mõõka. Enne neid võitis üks sarnast relvastust kandev kirteenia piraatide prints oma vastase liigagi kergesti, see sattus kahe kiire tera löökiderahe all segadusse ning andis ryndajale võimaluse.
Kui Paan ja nooruk ringi astusid, oli kihlvedude seis üks kolmele inimese kasuks. Paan oli küll lihaseline, kuid ta mõõk oli kehv ja ta kandis ainult kerget nahkturvist.
Ta alustas ettevaatlikult, meenutades röövlite juures õpitut, et sa ei pea teab mis võitluskunstnik olema, kui sa vaid tabad õige hetke ja vastase üle kavaldad.
"Need kehkenpüksid ei jõua oma lemmikpoosigi sisse võtta, kui sa neil nuiaga pea pooleks äsad. Peaasi, tee oma töö kiiresti ja ilma ringi vahtimata, küll pärast on aega uhkeldada." oli vana Elrik talle soovitanud.
Nii tegigi Paan näo, nagu tahaks vastast paremalt poolt tabada, hyppas aga tegelikult väledalt kõrvale ja rammis vastu ründele sööstvat vasakut rannet, nii et üks mõõkadest lendas noore sõjamehe käest kaarega ringist välja.
Vastane oli aga osav ning võitlus läks edasi üsna tasavägiselt. Paan mõistis, et ta võib jõu ülekaalust hoolimata alla jääda. Vastane tungis ägedalt peale. Paan vahetas kiirelt kätt, lõi vastase mõõga hetkeks vasakule ning lajatas talle parema käega kaitsmata poolelt lõuahaagi. Aadlikele selliseid võtteid ei õpetatud, kui tal oleks olnud rüütliseisus, oleks ta selle hoobilt kaotanud.
Noormees prantsatas maha nagu nott, lennates terve ülakehaga üle punase joone ning Paan oli võitnud.
Järgmisel päeval võitles ta ühe kentauriga, ning pääses üsna napilt oda otsa ajamisest. Ta narritas kentauri, kui selleks vähegi võimalust oli, laksates sellele oda alla sukeldudes mööda sapsu, ajades vastase lõpuks lihtsalt nii pimedasse raevu, et see ei märganudki, kui ise yle joone kihutas.
Ka teine võit tuli sel päeval Paani jaoks üle noatera. Vastaseks oli Karnmande mägilane, peast jalatallani turvises ning kaitstud ka suure kämblalaiuste raudnaastudega tugevdatud kilbiga. Paan nägi kurja vaeva, et ta raskete kirvelöökide eest eemale põigelda. Õnneks tegi relva ja turvise kaal vastase aeglasemaks. Kuidagi õnnestus Paanil teise relvihoidvaid sõrmi lõigata, ning, kuigi sai hingematva hoobi kilbiga paremasse külge, jõudis ta mägilase nägulaastava pidemelöögiga oimetuks lüüa.
Paan sai aru, et ta mõõk oli kehvast välimusest hoolimata siiski pagana hea. Ta oli löönud hea õnne peale ning mõõk oli raskusest hoolimata libisenud kaitsest mööda kergelt nagu pistoda.
Kolmanda võistluse ajal sattus ta relvast vaimustusse. Oli selge, et tavalise mõõgaga poleks temast Unguuria sõjamehe vastu vähimat vastast. Suur pooleteistkäeline röövlimõõk ta käes liikus aga sellise kiiruse ja iseenesestmõistetavusega, et võidelda oli lausa rõõm. Ta haavas laanlast käsivarrest ja lõi selle siis võitlusvõimetuna ringist välja. See käis liigagi kergelt.
Nii seisiski ta viimasel päeval ringis vastastikku peaaegu kahemeetrise nomaadiga, andaaride punaste huntide printsiga, kes oli võitluste jooksul saanud ainult ühe kerge haava põsele ja kes oskas oma hiiglaslikku, kirvest käsitleda palju paremini, kui see Paanile meeldinuks. Ka nomaad oli jätnud oma vastase ellu, kui selleks vähegi võimalust avanes, kuid ta oli oma lahingud võitnud palju kiiremini.
Rahvas oli hingega andaari poolt, tervitades tema areenileastumist kõrvulukustava hõiskamise ja relvatärinaga, nagu oleks ta juba kuningas.
Kaupmehed hõikusid kihlvedude seise: kolm ühe vastu nomaadi kasuks. Neli ühe vastu nomaadi kasuks. Veidi aja pärast oli vastasseis juba viis ühele. Paan liigutas närviliselt kõrvu, kui nad üksteist pilkudega mõõtsid. Andaar oli samuti lihaseline ja kiire, ning kandis ainult lihtsat turvist. Ta silmadest paistis vahe arukus.
Areenipealik rahvasumm jäi vait. See, kes võidab, pidi saama Kaarnalinna uueks kuningaks.
Võitlejatel polnud alustamisega kiire, nad astusid aeglaste sammudega ringiratast, jälgides üksteise vähimat liigutust.
Nomaad karjatas: "Hoih!" ja tegi kiire pettemanöövri. Paan oleks peaaegu ettepoole sööstnud, et olematut lööki pareerida. Ta sai viimasel hetkel pidama ega kaotanud tasakaalu. See muutis ta aga veelgi ettevaatlikumaks. Lõpuks alustas nomaad rünnakut, Paan põikas vaevu kirve eest kõrvale ja ründas küljelt. Nomaad pareeris kirvevarrega ja lõi jalaga maast liiva Paanile näkku. Paan sülitas liiva ja pilgutas silmi, püüdes vastase löögisuunda märgata, kuid kirvevarreots lajatas talle rinnakorvi alla hoobi, mis lõi hetkeks hinge kinni. Ta hüppas tagasi, lootes, et ei astu siiski üle punase joone, ning tundis, et hakkab vihaseks muutuma.
Järgmised hoobid tõrjus ta juba kergelt ning lõi rahva laidukisa saatel vastasele mitmeid kordi kabjaga jalgadesse, nii et see hakkas lonkama. Hetkeks tekkis nomaadi kaitsesse auk ja Paan sööstis mõõgaga ette. Siis juhtus aga midagi seletamatut. Oleks võinud vanduda, et mõõk, mis teda senini rohkem kui suurepäraselt teeninud oli, väänas end ise ta sõrmede vahelt välja ja kukkus liivale. Viimasena mäletas Paan mõõga kukkumise tuhmi heli, siis tabas teda hoop pähe ja kõik kadus pimedusse.
***
Pika laua taga istus lumivalgete juustega ätt, seesama, kes oli Paanile relva andnud. Vanamehe kõrval istus neli mantlitesse mässitud meest, kapuutsid nägu varjamas. Kahel neist olid hallid habemed ning Paan otsis hetkeks pilguga ilvesekäppa.
"Oled sa ärkvel?." ütles mees häälel, mis meenutas Paanile vanakest, kes elas mäejalamil.
"Tundub küll." vastas Paan veidi uimaselt.
Vanamees noogutas pead. "Ma olen valinud. Ja Drakilwer on valinud." ütles ta vaikijate poole pöördudes. "Tema võtab yle mu töö." Ta vaatas Paanile otsa ja küsis: "Sa lubasid astuda mu teenistusse, kui ma eales nõnda ihkama peaksin. Küsin siiski sult - oled sa nõus?"
Paanilt oli seda sageli küsitud ning ta polnud kunagi ära öelnud. Lahkuda võis alati, sest alati leidus mõni tee, mis parajasti temani ulatas.
"Jah, ma olen nõus."
Vanamees naeratas - ootamatult avalalt ja poisikeselikult, ja kahtlemata kergendunult.
Üks habemeta saadikutest vastas kahtlevalt: "Aga ta ei jäänud ju lambakarjuse juurde... ja oli koos röövlite ja mõrtsukatega." Hääle järgi selgus, et tegemist on naisega, ning et ta pani Paani valikuid pahaks.
"Kui ta oleks teele jäänud, poleks ta jõudnud ju siia, hää läänemägede emand." vastas vanamees. "Ja röövleil ja mõrtsukailgi on taeva all koht, ei ole kangelase asi kohut mõista..."
"Ta on hulgus!" kostis teine, kellel polnud habet.
"Oh Langro, kas ei olnud ma mitte vähemat väärt, kui Elvanir mu valis? Kas polnud ma heidik ja hulgus kõrgete hõimude silmis? Aereneth! Leastia, ah anitral lia Unguria landaia!" Kuigi keel oli Paani jaoks võõras, oli ütleja hääl väga väljendusrikas.
"Pole põhjust hõime pilgata..." pomises teine kummalisel toonil: "Mi enamireah..."
"Ei oleks mina neid pilgand, poleks sina mu seisust põlastand!" naeris vanake. "Ehk on Iloverdhe rajad tõest liialt kaua Ilvest oodanud..."
Paanile meenusid muinaslood Ilvesest, kes oli vana-Unguuriast välja heidetud ning hulkus inimeste ilmas. Ainult, et Ilves polnud teps mitte vanamees.
Ta silmitses vanakese habrast kogu uue pilguga ning aimas korraga selle laiade armide alt jälge rohelistest tätoveeringutest, mis müütide järgi kaunistasid armanethide, noolemanajate, meelekohti ja kõrvaaluseid.
Üks oli selge - kuningas Kaarna nõunik oli enam kui kolme tuhande aasta vanune haldjahulgus, muinasjuttude noolemanaja Ilves.
Ilves ütles talle naeratades: "Ilm on muutunud nõnda kiirest, kuid mõned ta rajad on endised aegade algusest saati. Ja sinagi lähed ju aina vaid yhes suunas."
Paan raputas pead, olles veidralt uinutavast keelepruugist veidi segaduses.
"Nõndap siis... " vana naine heitis nõuandjaile pilgu. "Kuulge mu otsust. Rada jääb Paanile kaitsta, tema tarbeks hoiate teie nyyd väravaid. Mina olen end näidanud, ei saa enam teiegi teisiti."
Saadikud lükkasid kapuutsid näo eest.
Vasakul pool Ilvest seisis kardetud Põhjalamaa vanasorts, tätoveeritud ruunimärgid üle otsaesise. Tema kõrval, nagu Paan oletaski, lumivalgete juustega vana-Unguuria pärishaldjas, veidrate metsloomakõrvade ja kõhedusttekitavate pilkumatute kassisilmadega. Ta käed meenutasid oma pikkade kõhnade sõrmedega valgeid ämblikke ja nägu - marmorit.
Paremal pool Ilvest seisid Karnmande mägede kuninganna ja üks kirteeniatõugu tõmmu vanamees, kuldvõru ümber kaela ja merekarbid randmetel.
Ilves tõusis ning andis Paanile võtme.
"Sulle annan ma yle kuuradade võtme, sarvilise metsaisanda poeg. Andku isand sulle jõudu ja julgust. Sinu kätte usaldavad hoidjad mõõga, mis on sind enesele kandjaks valinud. Teenigu Drakilwer sind, nagu Elvanir mind on teeninud."
Ta tõmbas tupest mõõga, sellesama tuhmi teraga rändurimõõga, mille oli võtnud relvalaualt, kuid nyyd näitas relv oma õiget nägu. Haldjasepis tundus ta soonilisse kätte sulavat ning andis kandja raugaeast hoolimata aimu kuratlikust kiirusest. Sinakasvalge metalli läige peegeldus Ilvese silmades ja Paan nõtkutas põlvi.
"Elvanir, mi enamireah... arista me?"
Ta astus laua juurde ning hetkeks mõtles Paan, et ta asetab oma mõõga teiste, näiliselt nii tuhmide relvade hulka. Ilves sirutas juba käe, kuid nagu kuulatas hetkeks ja tõmbas selle siis naerdes tagasi:
"Ei vii minu rada mind tagasi lambakarjuse onni, kuigi nii hetkeks ehk mõtlesin. Olen hulkur ja selleks jään." Ta silmitses mõõka kiindumusega. "Elvanir tahab veel kord rajale minna..."
Lumivalge vana-unguurlane sosistas midagi kiiresti ja tungivalt. Ilves kuulatas hetkeks, naeratas ja raputas siis pead. "Nii see kord on." ytles ta. "Kuid tänan sind siiski."
"Siis mõtle vähemalt sellegi peale, et valge tuli ei sobi musta mõõgaga kokku." sisistas haldjasaadik.
"Sealpool piiri ei ole meil vahet."
"Mida te must tahate?" küsis Paan, kes oli küll hoolega kuulanud, kuid ei saanud siiski suurt sotti. "Kas ma pean kellegagi võitlema?"
Ilves naeris. "Ja kui ehk peaksidki, kahetseksid siis oma lubadust?"
"Ei... " kehitas Paan õlgu.
"Sa oled hulgus." ytles Karnmande kuninganna, nagu seletaks see kõik. Ta hääl oli veidi põlastav ning ta hoiak kõrk. "Ja kuu rajad vajavad sinusugust. Iga täiskuu lähed radadele, ning kui ellu jääd, tuled järgmisel öösel tagasi, aga kuhu, seda ei tea keegi ette. Aga kui Drakilwer su juba valis, siis ta usub, et sa jääd ellu."
Ta lisas hoiatavalt: "Kaitsja jääb elu lõpuni hulguseks ja mis veel hullem - see töö on saladus, mille avaldamiseks ei anta sõnu."
Paan raputas segadusest pead. "Igavene hulgus?" kysis ta siis, hakates hingepõhjast naerma. See kõmises lossikeldris veidi hullumeelsena vastu.
"Kas arvate, et see mind hirmutab? "
"Kas arvad, et Drakilwer ja Ilves niisama su valisid?" kysis vana hulgus vastu. "Homme on täiskuu. Oled valmis? Esimese tee läheme koos."
***
Kuu tõusis taevasse.
Ilves istus kynkaharjal, mõõk põlvedel, silmitsedes metsatukka ja Kaarnalinna siluetti.
"Kauniks muutub see, millest pead lahkuma... " ytles ta Paanile, kes istus sealsamas tema kõrval, mõõk paljastatuna käes. Drakilwer oli ilmet muutnud ning ta tera oli nagu sysimust siid. Käepide oli kaunistatud hõbenaastude ja Põhja kristallidega. Relv oli nagu sõjamees, kes läikimalöödud turvises lahingut ootab.
Paan silmitses linnatorne ja tundis korraga, et mõistis, mida Ilves oli öelnud. Ta ei olnud varem yhtegi lahkumist kahetsenud, nyyd aga...
Kaarnalinna valged lipud liikusid tasa, Paani teravad metsloomakõrvad kuulsid kauget kõrtsikära. Yks hiline talumees sõitis väravast välja, tuulehoog tõi nendeni ta vankrirataste naksumist, hobuse ja õlgede lõhna.
Paan oleks tahtnud haldja käest kysida, mis edasi saab, kuid Ilves vaikis mõttessevajunult, käed põlvedel.
Veidi aja pärast kuulis paan, kuidas haldjas omaette ymisema hakkas. Laul oli algul vaikne ja nukker, kuid kiirenes siis ja kandis rahutust, mis pani Paani sydame kiiremini lööma. Ta ei saanud kyll sõnadest aru, kuid aimas sisu ja ymises kohati kaasa.
Väravad avanesid peaaegu märkamatult. Otse nende ette joonistus hallikas ring ja Ilves lendas pysti. Ta silmad särasid kollaselt ja ta naeris nagu noor kurat.
Paan seisis ta kõrval ja tundis, kuidas mõõgad räägivad.
Siis astusid nad udusesse sõõri ja lahing tabas neid nagu tulekahju.
Paan kihutas pööristuulena pimesi edasi, raiudes, lõigates, torgates ja möirates täiest kõrist. Vaenlane oli kõikjal, igast kyljest ymbritsesid teda võikad kyynised, kihvad, kombitsad ja veidra ainitise pilguga jõllitavad värtnakujulise pupilliga silmad. Ta poleks hiljem osanud öelda, kas tegemist oli yhe olendiga, või oli neid palju. Vaenlase haavadest voolanud veri ei lõhnanud vere moodi, võõras lõhn seostus valu ja vihkamisega ning ta raius ymberringi veelgi raevukamalt.
Tundus, nagu poleks sellel lahingul iialgi lõppu. Koletisi, kes teda ymbritsesid, ei jäänud vähemaks, ta võitles iga sammu eest, aimates, et peab edasi liikuma.
Käed muutusid rasketeks, sõrmed kangestusid mõõgapidemel. Ajapikku kadus jalgadest jõud, kuid ta ryhkis ikka edasi, saates löökidesse kogu keharaskuse. Mõõk kadus vaenlase veidralt pehmetesse kudedesse, tuues esile yha uusi pahvakaid valulehka.
Korraga oli kõik läbi.
Paan seisis yksinda kahvatu kuuvalguse värvi rajal, mille pind oli puutumata, nagu polekski sealsamas hetk tagasi peetud verist lahingut. Ees paistis värav. Paan heitis pilgu selja taha ning nägi Ilvest lamamas. Ta jooksis haldja juurde ning kummardas ta kohale, kuigi teadis juba, et too on surnud.
Haldja keha oli haavadest lõhki rebitud. Ilvese kollased silmad olid avatud ning ta ilme väärikas nagu Kaarnalinna kuningal. Haldja luuvalged sõrmed hoidsid kindlalt Elvaniri pidemest ja Paan märkas, et mõõgatera polnud tuhmunud.
Ta tõstis Ilvese kätele ja kõndis väravast välja.
Unguuria mahe laanepäike pani ta hetkeks silmi kissitama, kuid ta nägi siiski, et ymber hajuva värava seisid haldjad, nagu oleks nad ta tulekut oodanud. Kiirelt ringi vaadates aimas ta tammede vahel paistmas kaarseinalisi ehitisi ja mõistis siis, et on sattunud legendaarsesse Ilhoverdesse, haldjate peidetud linna.
Yks, vanadusest habras armaneth astus teiste hulgast välja ja sirutas käed. Paan tõstis Ilvese ettevaatlikult vana yliku kätele, asetas Elvaniri murule ja taganes siis. Pealiigutusega saatis ylik talle kaks noort haldjat teejuhiks ning need viisid Paani linnast välja.
Unguuria laanesyda oli tema päralt ? kuni järgmise täiskuuni.
***
Paljude aastate pärast viisid kuurajad Paani tuttavale nõlvale. Ta astus lahingust väsinuna mööda mäekylge alla ja märkas rõõmsa yllatusega, et karjuse hyti korstnast tõuseb suitsu. Karjakoer, kes ta lähenedes hoiatavalt haugatas, polnud sama, keda ta mäletas, kuid lammaste aedik oli endiselt laisalt määgivaid villakandjaid täis ja karjuse vana mytsilott rippus ukse kõrval naelas.
Paan avas naerulsui ukse. Kolde ees istus aga võõras vanamees, kes talle yllatusega otsa vaatas. Paani kysimuse peale vastas ta arusaamatusega, et on siin juba viiskümmend aastat karja hoidnud.
Vanamees vaatas mõttessevajunud rändurit algul mõningase hirmuga, kuid oli lõpuks siiski nõus talle peavarju andma. Raha ta ei tahtnud, kuid kaup jäi, et Paan on talle karjahoidmisel abiks.
Õhtul istus hulkur hüti ukse ees, sõi juustuleiba, jõi ürditeed ja vaatas, kuidas päike tasakesi mäekylge pidi alla vajub. Karjakoer lõõtsutas ta jalge ees ja lambad tukkusid aedikus. Paan tundis, et hoiab hinge kinni. Ta võttis taskust vilepilli ja mängis. Juba mõnda aega kuuletus pill talle ja tõi kuuldavale yhe täiusliku heli teise järel.
Vanamees astus muusikat kuuldes hytist välja, vaikis veidi, silmitsedes Paani väledalt pilli sõrmitsevaid käsi, ning kysis siis, kas võõras ei tahaks talle pikemaks ajaks appi jääda.
Paan vastas kummalisel ilmel: ?Tahan! Nii kauaks, kui saan.?
Vanamees kehitas veidra vastuse peale õlgu, kuid seadis siiski sammud tammikusse, et Paanile korralik karjasesau vesta.