Maniakkide Tänava romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" märgiti ära 2000. aasta romaanivõistlusel ja ilmub kirjastuse "Fantaasia" toimetusel. Teos arendab mõneti edasi "Algernonis" 1999. aasta märtsis ilmunud novelli "Choronzon".
Kirjastaja andmetel on romaan segu õuduskirjandusele omastest öistest surnuaedadest, mootorsaagidest, punk-kultuurile omasest õhustikust, vaimukast jutustamislaadist ja moodsast linnafantaasiast.
Proloog
"Surm on lahti"
ESIMENE PEATÜKK
TÄHELEPANU!
Ekstrasenss, maagiliste teaduste kandidaat,
hüpno-energoterapeut-kirurg
SERGEI IVANOVIT? GAVRU?A
võtab vastu igasuguste haigustega patsiente
kell 12-19, Metsa tee 3, info tel. 52 182
Kasutan iidset energo-tuleteraapiat, astraalset nõelravi ja
Filipiinide vereta psühhokirurgiat hea- ja halvaloomuliste
kasvajate raviks.
Teen manuaalteraapiat (õrn Ameerika variant).
Kasvu kiirendamine, kiire kehakaalus juurde- ja allavõtmine.
Unikaalne enureesist ja liigesehaigustest vabastamine.
Kuulmise, nägemise ja mälu parandamine ning kogelemisest vabastamine.
Võtan ära needuse ja nõiduse, alkoholi-, nikotiini- ning
narkootikumisõltuvuse, ja seda ühe seansiga ? metoodikal
ei ole analooge maailmas.
Vabastan raskestikasvatatavad noorukid varastamis-,
hasartmängu- ja huligaanitsemiskalduvusest. Stimuleerin
nende pöördumist õpingute ning hingestatuma maailmavaate poole.
Tervendan günekoloogilistest ja uroloogilistest
haigustest. Suurendan ning vähendan rindu 1-2 numbrit,
stimuleerin potentsi.
Sergei Ivanovit? luges ajalehekuulutuse veel kord üle ja jäi rahule. Jah, siin polnud sõnagi valet, kui nimi välja arvata. Ega nimi polnudki eriti oluline, sest kui teda enam pole, siis jätkab klientide vastuvõtmist tema abiline. Ja miks mitte sama nime all, eriti kui see niikuinii kellelegi ei kuulu. Seda võiks ju tinglikult nimetada firmamärgiks.
Tegelikult ei olnud Sergei Ivanovit? isegi mitte venelane, kuid turvalisuse huvides ei saanud ta siia, oma sünnilinna, õige nime all naasta. Ta kartis oma eksabikaasat. Mees mühatas oma mõtte peale. See kõlas nii labaselt ? kardab eksabikaasat. Kuid nii see paraku oli. Jaaah, see oli surmahirm, mis sundis teda vahetama oma nime ja sooritama enda kallal plastilist operatsiooni, nii et nüüd vaatas talle peeglist vastu mitte endine peente näojoontega kaunismees, nagu ta varem oli olnud, vaid rohmakas kirvenägu. Sergei Ivanovit? libistas käega üle lõua. Kahjuks pidi ta operatsiooni üksi läbi viima... ja kunstnikukätt polnud tal kunagi olnud...
See-selleks, nüüd oli ta pärast viiteist maapaos veedetud aastat taas tagasi Eestis, Põltsamaal. Ja tahtis enne otsustavat sammu näha oma nooremat venda ja tütart. Tütart, kes peaks nüüdseks olema juba... kahekümne aastane?
Mehe suu tõmbus valulikult krimpsu, kui ta tütrele mõtles. Ta OLI püüdnud ka teda päästa ja endaga kaasa võtta! Kuid tookord ei osanud ta midagi ja jäi vahele. See oli valus mälestus. Sergei Ivanovit? astus öist pimedust kumavast aknast eemale ja istus raskelt laua taha. Lehe viskas ta lahtiselt lauale. Ka vend polnud pärast temaga juhtunut julenud lahkuda. Oli kolinud vaid kolmkümmend kilomeetrit kaugemal asuvasse Jõgeva linna. Noh, vähemalt polnud temaga midagi halba juhtunud.
"Siiani polnud midagi halba juhtunud," mõtles Sergei Ivanovit?. Ta oli küll kiirustanud, kuis jaksas, kuid Filipiinidelt Eestisse polnudki nii kerge pääseda, eriti kui sul pole raha ega dokumente. Ravitsejate juures elades ta neid ei vajanud.
Kuid omal ajal oli ta jõudnud samamoodi varustatult Eestist Ameerikasse ja hiljem sealt Filipiinidele. Tollal isegi halvemini varustatult, sest nüüd oli ta üht-teist juba õppinud. Tollal aitas teda see taat.
Kuid ikkagi oli ta väga hilja peale jäänud ? kolm päeva tagasi oli mees tähistanud oma neljakümne esimest sünnipäeva ja see oli halb, õnneks polnud veel midagi juhtunud. Vähemalt silmaga nähtavat.
Täna pealelõunal jõudis ta siia ja käis ära oma endise kodu juures. Naine elas ikka veel seal, tütart polnud ta kahjuks näinud. Homme uurib ta välja, kas too elab veel emaga koos või ei, ja kas ta tahab temaga enne tema surma rääkida. Tüdruk peab kõigest kuulma, et valmistuda omaenda 41.-ks sünnipäevaks, enam ei tohtinud hetkegi viivitada. Hea, et abiline kõik ettevalmistused tehtud sai: valmistas ette elukoha ja pani kuulutuse lehte. Too oli alati olnud käbe asju ajama ? nagu kratt.
Sergei Ivanovit? lasi pilgul uuesti kuulutusele langeda. "Võtan ära needuse ja nõiduse," seisis seal. Jah, nii see oli. Aga eneselt polnud ta seda siiani maha saanud.
"Kas ma tõesti," mõtles Sergei Ivanovit? veidi nukralt, "õppisin kõik need aastad ravitsemist ainult selleks, et nüüd ? teadmiste tipul, peatada endal süda?"
Mees ohkas. Muud teed tal polnud, aeg oli täis saanud ja iga hetk ootas ta ilminguid. Niipea kui ta neid märkab, hukkab ta enese, vedades niiviisi needust taaskord ninapidi.
Kuid enne tahtis mees näha veel kord oma lähedasi ja hoiatada neid. Mitte venda, tema teadis kõike, vaid tütart.
***
Sergei Ivanovit? vaatas kella oma käe peal. Nähtu sundis teda kulme kergitama, mees polnud uskunud, et aeg on juba nii hiline... ta tundis, kuidas koos taipamisega, et südaöö juba möödas tuli ka väsimus. Instinktiivne haigutus ei lasknud ennast alla suruda ja mees suundus sussides jalgu järgi lohistades magamistoa poole. Siis peatas teda miski. Ta ei taibanud, mis see oli, kuid kõik karvad üle kogu tema keha andsid endast ühekorraga märku. Tundus, nagu oleksid nad elektrit täis, ihukarvad tõusid riideid torkides püsti ja isegi juba peaaegu kiila pea hõredad udemed sirutasid ennast.
Mees pöördus ringi ja märkas aknast kumavat hallikasmusta valgust. Kuma teravnes üksikuteks kiirtemetsaks ja siis...
Röögatades lõi mees käed kõrvadele, koos kiirteräga pöörasesse tantsisklusega kostis kohutav, õõnes PAINDUMISE peadkumistav oie. Ta aistis, kuidas miski väändus, ning mehe sisikond hakkas seepeale sees keerama, lihastest kadus jõud ja põlvili kukkudes tulvas mao sisu talle sülle.
"See on siis käes," mõtles mees häguselt.
Koos teise, massiivse puidu ning kivide õõnsa ägamisega vajutas uus maailma pahupidikeerav kramp maos ja sisikonnas ta põrandale pikali. Sergei kukkus näoli ja üks põrandast hooletult välja jäänud naelapea vedas lõhki mehe otsaesise ning veri määris põrandat ja Sergei nägu. Mees ei tundnud valu. Keha polnud nagu tema oma.
Siis saabus vaikus ja pimedus.
Sergei Ivanovit?i süda võdises sees nagu linnupojal, ta keeras enese okseloigust välja ja ajas vaevaliselt ühtäkki raskeks muutunud kere istuli.
See oli siis lõpuks käes.
Sergei Ivanovit? upitas ennast püsti, pühkides taskust võetud taskurätiräbalaga suurema roka oma rinnaesiselt maha. Ta pidi enesele tunnistama ? siiani oli ta kogu aeg lootnud, et mingi ime läbi läheb see karikas temast mööda. Kuid karikas oli kohal... ja ootas tühjaksjoomist. Sergei Ivanovit? astus nõtkuvail põlvil akna juurde, enne kui ta oma karika tühjendab, tahtis ta teada, mis siis oli juhtunud, mil kombel oli saatus ennast ilmutanud?
Aknaklaasid olid mingi saatanliku jõu läbi paindunud kõverpeeglisse ja selleks, et midagi näha keeras Sergei Ivanovit? linke ja lükkas aknapooled pärani.
Vastasmaja.
***
Ehkki väljas valitses hämarus, tundis ta oma tütre kohe ära. Too seisis keset vastasmaja, mis oli sodiksväändunud ja ebamaise surve all lilleõiena avanenud. Majas ei olnud enam midagi sirget. Kõik, millele ta silm pidama jäi, oli ümar, kausjas, kõver või laineline. Selle koha peal, kus tüdruk seisis, laiutas söestunud ala.
Siis nägi ta naabrivanameest, too oigas veel, kuid oli selge, et kauaks ta niisugusena elama ei jää. Trepil sõlmes lebas mehikese kõigis võimalikes suundades deformeerunud keha, tõmmeldes ning võbeledes, suutmata teha mingeid erilisi liigutusi.
Sergei Ivanovit?i sõrmed tõmbusid pingutusest valgeks, püüdes kaevuda sügavale aknalauda.
Tütar!
Mees kuulis, kuidas toa uks selja taga avanes ja hetke pärast oli kratina käbe abiline tema kõrval.
"Kas te olete terve?" küsis nooruk hingeldades. Ta oli pid?aamas ning näost üsnagi kahvatu, kuid nõrkust ja iiveldust, nagu Sergei Ivanovit?, ei paistnud ta tundvat. Aga tema polnud ka äraneetud suguvõsast. Sergei Ivanovit? ja tema tütar Raula olid.
Raula oma isa ei näinud, ta vaatas ilmse meeleheitega ringi ja hakkas siis koperdades taanduma. Äkki keerutas ta kohmitsedes käsi ja kogu väändunud hoone mattus leekidesse. Kratt Sergei Ivanovit?i kõrval astus ehmunult sammu tagasi.
"Mis siin toimub?" kogeles ta.
Vastasmajast hakkas kostma leekidesse jäänud vanamehe valukriiskamist.
***
Enne kui keegi ümberkaudsete majade elanikest sündmuskohale jõudis, tassisid Kratt ja Sergei Ivanovit? väändunud vanamehe oma residentsi teisele korrale ja ravitseja sättis õnnetukese operatsioonilauale lebama. Vanameest oli kohutav vaadata, kuid tänu Sergei Ivanovit?ile ta vähemalt ei tundnud enam nii hirmsaid piinu ja kriiskamise asemel ainult niutsus vahetevahel. Kratt seisis mõne sammu eemal ja jälgis päranisilmi, kuidas Sergei Ivanovit? vanameest kriitilise pilguga uuris. Tundus, et viimasel oli veel mingit lootust, sest ravitseja hakkas käiseid üles käärima. Aknast loitva leekidemöllu kumas näis ravitseja kohutavalt vana ja kortsuline. Unnates jõudsid kohale ka esimesed tuletõrjeautod ja Sergei Ivanovit?i näole lisandus sähviv sinine vilkurivalgus. Aeglaselt, silmadega patsiendis kinni, võttis ravitseja taskust imeliku kujuga sõrmused ja asetas need rituaalse aeglusega ükshaaval sõrme. Iga sinise valgusesähvaka vahepeal tundusid sõrmused oma kuju muutvat. Siis haarasid sõrmustatud käed mehe sõlmes jäsemeist.
Vahetevahel aknale rabiseva vee, valjuhäälsete hõigete ja mootorimürina taustal eemaldas sõrmustatud mees ükshaaval vanamehe sõlmes ja kooldunud jäsemeid. Ilma et oleks langenud tilgakestki verd, lükkas ravitseja oma käe saena läbi sooja ihu ning lõikas sõlmes ihuliikmed ükshaaval küljest. Ta asetas eraldunud käed ja jalad ridamisi enda kõrvale õhku hõljuma. Vanamehe pahupidipööratud silmad seda ei näinud ja Kratt teadis, et patsiendi teadvuseta olek on halb märk. Kui vanameest aidata taheti, siis pidi seda tegema kiiresti. Ka ravitseja teadis seda, kuid ta teadis ka, et peab kiirustama ruttamata. Ühtäkki hakkas ta madalal häälel ümisema. Kratt kes seisis vaid paar sammu eemal, ei kuulnud mootorimürina tõttu sõnu, kui neid üldse oligi. See-eest nägi ta, kuidas tema õpetaja lükkas oma käed küünarnukeni vanamehe rümpa.
Mootorimüra ning hõiked olid vaikinud juba tunde tagasi, kui Sergei Ivanovit? oma käed vanamehest välja tõmbas. Patsiendi silmad olid pärani ja jõllitasid täie arusaamisega ümbrust. Ta nägi kuidas pärlendava higiga kaetud hämarusse varjunud mees painutas ükshaaval sirgeks tema jäsemed ja liitis need siis taas tagasi keha külge.
Lõpuks kui väljas hakkas juba koitma, lasi Sergei Ivanovit? vanamehe alla lauale ja libistas oma sõrmedega üle tema silmnäo. Kui mees käe ära võttis, oli vanake vajunud sügavasse unne. Jõuetusest kokku kukkumas, pöördus Sergei Ivanovit? Krati poole.
"See on minu elu raskeim operatsioon," lausus ta nii vaikselt, et abiline teda peaaegu ei kuulnudki. "Ja see on alles algus, aga nüüd on aeg pisut tukastada."
Sergei Ivanovit? ravis vanameest neli piinavalt pikka päeva ja ööd. Rasked põletushaavad üle kogu keha olid tühised vigastused võrreldes sellega, mis oli toimunud keha sisemuses. See oli tõeline ime, et taat polnud surnud juba enne, kui Sergei Ivanovit? ja Kratt üldse temani jõudsid. Veelgi suurem ime oli see, et ta elas üle operatsiooni. Mitte kehaliste traumade tõttu ? nendega sai Sergei Ivanovit?, pannes mängu kogu oma meisterlikkuse ja kõik oma oskused, ikkagi hakkama. Peamiseks ohuks oli siin vaimse tasakaalu säilimine. Ning siin ei olnud Kratil just viimane osa. Kõik need kolm päeva seisis ta ravitseja kõrval ning tegeles patsiendiga, kes oli enamuse ajast teadvusel, kandes hoolt, et too hulluks ei läheks. Vaid siis, kui Sergei Ivanovit? oli kurnatusest kokku varisemas ja pausi tegi, said nad kõik magada. Ent veel kolm päeva pärast seda, kui ravitseja lõpetas, pidi vanamees lebama ja taastuma, enne kui suutis niipalju toibuda, et sai end liigutama hakata.
***
Loojuva päikese viimased kiired upitasid ennast veel viimase jõuga üle aknalaua, kui Vanamees Sergei Ivanovit?i tuppa astus. Ravitseja pööras voodis pead ja vastas noogutusega taadi sõnatule tervitusele. Tal polnud tehtud üliinimlik pingutus veel täielikult kehast lahkunud.
Ta oli kogu selle aja, mis teised operatsioonide vaheajal puhkasid, üleval olnud. Viieteistkümne aasta jooksul kogutud tarkused olid teda jalul hoidnud ning magada oli ta saanud ainult paar ööd.
Kuid ta ei kahetsenud, see aeg polnud niisama veedetud. Juba voodisse heites oli Sergei Ivanovit?il olnud tunne, et midagi on tema saatuses muutunud. Mitte ainult see, et needus endast märku oli andnud, ei. Küll needusega seoses, kuid midagi hoopis muud. Nüüdseks ta ka juba teadis, mis oli muutunud. Temasse oli jõudnud aimdus, kuidas needus murda, see polnud lihtne ja ta pidi endale tunnistama, et ka mitte kõige kiiduväärsem tee ning mitte kõige ihaldusväärsem, kui nii võib öelda. Kuid see oli võimalus. Võimalus purustada aastasadu nende suguvõsa laastanud needus, veidi jahmatamapanev küll, kuid võimalus! Midagi, mida polnud siiani katsetanud keegi neist kümneist hukkunud esiisast. Sergei Ivanovit? muigas.
Needusele ei tulnud üldsegi vastu hakata, et teda murda, oh ei. Nii paradoksaalse ja hullumeelsena kui see ka ei tundunud, tuli sellele hoopis kaasa aidata. Ja siin vajas ta Vanameest.
Vanamees istus toolile ravitseja voodi kõrval ja ohkas väsinult. Möödunud sündmused polnud möödunud ka temast jälgi jätmata. Taat oli hallim ja kuivetunum kui varem. See-eest aga oli ta omandanud suurepärase rühi.
"Te päästsite mu elu," tähendas vanake surutud häälel. Sergei Ivanovit? noogutas.
"Sest ma vajan seda," ütles ta ja ajas ennast voodis istukile. Vanamees vaatas talle imestunult otsa.
"Mis te sellega mõtlete?"
"Mis teiega juhtus?"
Vanamees laiutas käsi ja kehitas õlgu. "Ma ei oska öelda. Teie assistent küsis sedasama, aga ma tõesti ei tea öelda."
"Olite te üksi?"
"Jaa, ma elan juba ammu üksi."
Sergei Ivanovit? silus oma pealage. Järelikult ei tea taat Raula sealviibimisest midagi või ta lihtsalt varjab seda. Noh, igatahes ei hakka ka Sergei sellega kelkima. Tütre üritab ta igal juhul mängust välja jätta. Ehk pole veel hilja. Sergei Ivanovit? ohkas raskelt. Ta polnud osanud kartagi, et needus valib oma ohvriks tüdruku. Midagi muud ei saanud läinud nädala mäsu tähendada. Ehk pole veel hilja. Tuleb lihtsalt anda needusele teine tööriist. Võimalikult kehvakene.
Ja võimalikult kiiresti.
"Ma tahan teilt vastuteenet ja selleks jutustan paar vana lugu," ütles Sergei Ivanovit?. "Paar vana, aga väga tähtsat lugu. Teile võivad nad algul tunduda veidi fantastilised, kuid uskuge mind. Iga viimane kui sõna on tõsi."
Ta vaatas Vanamehele pikalt otsa. See muigas kergelt.
"Pärast seda, mis ma viimastel öödel läbi elasin ja nägin, ei tundu mulle enam ükski lugu fantastilisena," sõnas ta.
"Hästi, siis kuulake.
See on hea, et teile enam nii kergelt muljet ei avalda, sest uskuge või mitte, maailm on nõidust täis. Vanal hallil ajal oli nõidu maailmas jalaga segada ja kõik nad elasid nagu tahtsid. Neil oli oskusi ja nad müüsid neid või kasutasid oma võimu suurendamiseks, vahendeid valimata. Nad tegid palju kurja nagu inimesed ikka, kellele on antud suur võim teiste üle. Aga siis ilmus välja üks, keegi ei teagi täpselt, kas oli see inimene või mõni muu olevus, aga teda kutsuti Pimeduseks, sest ta oli võimeline öösiti tapvaid nõidu oma tahtele allutama ja neid orjana oma Viirastuste armeesse saatma. See oleks pidanud nõidu ettevaatusele sundima, aga tolle aja tegelinskid olid nii harjunud omatahtsi tegema, mis aga pähe tuli, et nad jätkasid vanaviisi, kuni lõpuks ei olnud see enam võimalik, sest Pimeduse võrku langes üha enam nõidu ning tema jõud kasvas iga päevaga. Siis korjasid allesjäänud nõiad end kokku ja läksid Pimeduse vastu sõjakäigule. Toimus suur lahing ja lõpuks suutsid nõiad Pimeduse maha lüüa. Aga siis polnud ka nõidu enam kuigi palju järel. See oligi nende hiilgeaja lõpp.
Üks allesjäänud nõidadest oli minu esiisa ja tema oli ka see, kes andis Pimedusele surmahoobi. Kuid enne, kui ta seda teha jõudis, needis haavatud Pimedus ta ära.
"Sinu suguvõsa kaudu," ütles ta, "tuleb minu riik ükskord tagasi. Ja see saab olema surma ja hävingu riik."
Mu esiisa oli tollal nelikümmend üks aastat vana. Ning needus hakkabki toimima sellest vanusest. Niipea kui keegi meie suguvõsast ületab kriitilise piiri, algab tema ümbruskonnas surm ja häving, mida juhib Pimeduse viimane deemon. Too, kes on pandud igaveseks meid painama."
Sergei Ivanovit? ohkas.
"Mõned päevad tagasi ma ületasin selle piiri."
Tuppa saabus vaikus. Sergei Ivanovit? silis uuesti oma paljast pealage. Taat tema vastas noogutas mõtlikult.
"Selles, et maailmas leidub nõidust ja musta kunsti, ei pea te mind veenma. Ka mina ise olen nõid ja seda lugu ma tean. Ainult seda, et Pimedus kedagi ära needis, ma ei teadnud."
Ravitseja vaatas taadile uskumatult otsa. "Teie ja nõid?"
"Kas mitte seesama nõid, kes andis sulle omal ajal tagasi inimliku välimuse ja aitas siit minema pageda?"
Sergei Ivanovit? võpatas ja vaatas järsult ettepoole kummardades vanamehele teravalt näkku. Siis laskus ta aeglaselt tagasi ja üle tema näo venis laiali siiras rõõm.
"Tõepoolest," lausus ta. "See olete teie."
"Nii et elupäästmise olid sa mulle niikuinii võlgu. Kuid ma olen nõus sulle oma abi igal ajal pakkuma, kui sa seda ainult vajad. Ma saan aru, sul on tarvis see needus kuidagi peatada?"
Üle Sergei Ivanovit?i särama löönud näo vajus seda kuuldes kerge kahtluse vari.
"Ma ei ole päris kindel," lausus ta. "Üldjuhul on mu eelkäijad ennast selle vanuse saabudes surmanud, sest miski muu pole aidanud."
Vanamehel vajus suu lahti. "Surmanud?"
"Jah, ja teene, mida ma teilt oleks nõudnud, pole just eriti palju meeldivam. Ma arvan, et kui leidub keegi, kes loob selle surma ja hävingu riigi, siis needus lõpeb. Ise ei saa ma seda teha, sest ma ei suuda kontrollida enda ümber möllavaid jõude. Aga kui see oleks keegi teine, eriti kui see on keegi, kes on minuga mestis, siis hoiaksime selle riigi oma kontrolli all."
Vanamees oli sõnatu.
"Mõtlete seda tõsiselt?"
"Jah. Alternatiiviks oleks minu suguvõsa enesehukkamiste seeria jätkumine."
"Ja kuhu te selle riigi mõtlete püsti luua?"
"Mõnda üksikusse kohta, kus eriti ei käida. See ei saaks olema eriti suur. Vahest kilomeetrise läbimõõduga. Ja ei kestaks eriti kaua, ainult seni, kuni needus lõpeb."
"Ja kuidas te seda mõtlete teha?"
Sergei Ivanovit? muutus morniks. "Filipiinidel olles," sõnas ta. "Pidin ma, et saada heaks ravitsejaks, oskama muu hulgas ka needusi ja nõidust maha võtta. Selleks aga pidin tungima tarkustesse, mida saab kasutada mitut moodi. Seni olen ma kasutanud neid ühtepidi ? inimesi nõidusest vabastades. Nüüd kavatsen neid kasutada teistpidi ja inimese nõiduda. Saata talle kaela kohutava saatuse. Loitsu, mille tagajärjel sureb selle inimese ümber kõik elav. Tema saab selle riigi südameks ja valitsejaks."
"See on hirmuäratav teene, mida te palute."
"Hirmuäratav on see, mis juhtub siis, kui ma seda ei palu."
"Te tapate end?"
Sergei Ivanovit? pigistas oma käsi nii kõvasti, et kostis sõrmelülide raksatusi.
"Ei!" ütles ta.
"Ei?!"
"Pärast teile tehtud operatsiooni tulin ma siia. Ma teadsin, et nüüd on see aeg käes. Aeg end hukata... Surmahirmus lamasin ma terve öö, valmistades end ette, vaatama viimast koitu. Surmahirmust värisedes võtsin koos esimeste koidukiirtega kätte oma südame. Ja surmahirmus mõtlesin ma välja selle plaani. Ma ei suuda end tappa. Ma ei suuda ega tee seda! Juhtugu siis, mis tahes... Asi pole selles, et ma tahaks nii kohutavalt elada. Ei. Ma lihtsalt tean, mis toimub Teisel pool."
Sergei Ivanovit?i käed hakkasid värisema ja tema pealagi kattus aegamööda tillukeste higipiiskade uduga.
"Ma õppisin kõike seda, mida ma nüüd oskan, ainult ühe sihiga. Kui aeg saabub, olla valmis oma viimaseks etteasteks. Tollal ma ei kartnud surma, pelgasin seda pisut, kuid ei kartnud. Õppides maagiat ja ekstrasensoorseid teadusi lootsin lahti saada ka veel sest viimasest pelust ja teha, kui aeg kätte jõuab, kindlameelselt seda, mis on minu kohus."
Sergei Ivanovit? vajus kuidagi väiksemaks ja sulges silmad.
"Vahest ma enne oleksingi läinud seda teed, mis minu esiisad. Au ja kiitus neile kangelaslikele inimestele. Kuid nüüd, teades seda, mida ma tean... ei suuda ma surra."
***
Vanamees seisis akna all ja vaatas ööd ning oma maja mustavaid varemeid. Tal polnud lähedasi sugulasi ja sõbradki olid enamikus juba manalateele läinud. Teele sinna, kuhu keeldus minemast Sergei Ivanovit?, teades, mis teda ees ootab. Vanamehel oli küll tuttavaid ja kolleege, kuid nende poole ei saanud ta pöörduda. Mitte et nad ei mõistaks. Küllap juba mõistaksid, eks tahavad ju nemadki elada elavate maailmas, mitte kesk surma ja hävingut. Aga neid kammitsesid reeglid ja hirm. Karmid reeglid. Surmahirm oli see, mis sundis neid vastu võtma säärased reeglid. Seesama hirm ei laseks neil ka reegleid rikkuda. Hirm, seesama hirm, mis painab Sergei Ivanovit?i, sunniks neid pöörduma teise ja letaalsema variandi poole. Nad lihtsalt hukkaksid ravitseja.
Vanamees pöördus ringi ja vaatas meest, kes istus ootavalt laua taga ning sõrmitses veinipokaali jalga. Vanamees ohkas.
Nad ei teeks seda ise. Arvatavasti pöörduksid mõne Jüngri poole, kes laseks töö oma Viirastustel ära teha. Kindlasti nad leiaksid mõne. Nende endigi seas on küllap mõni neist saatanasigitistest. Kuid seda ei saanud Vanamees lubada. Pealegi poleks see olnud mingi lõplik lahendus. Ei saanud ju kuidagi välistada, et mõni järgmistest Gavrusadest ei hakka samuti surma pelgama. Lõplik lahendus oleks olnud vaid terve suguvõsa hävitamine.
"Kas te teate, kes on Pimedusejüngrid?" küsis Vanamees.
"Pimedusejüngrid?" kibrutas Sergei Ivanovit? laupa. "Ei usu, et oleksin juhtunud kuulma."
Vanamees võttis samuti istet. "Vahest teie seal Filipiinidel olete neist priid, hea seegi."
"Kes nad sihukesed on? Arvate, et neist oleks abi?"
Vanamees raputas pead. "Vaevalt."
Pigem lendaksid nood kohale nagu kotkad raipe peale, ning nende käest ei pääseks ei Sergei Ivanovit?, Vanamees ega ka need kaks, kes peavad ravitsejat tema loitsimises abistama.
Ta võttis ravitsejale otsa vaadates lonksu veini.
Surma Vanamees ei kartnud, kuid Pimedusejüngrite kätte sattumine oli surmast kümme korda hullem, ükskõik mis seal Teisel pool siis ka ei toimunud. Igatahes ei kavatsenud ta Sergei Ivanovit?ile neist rääkida. Mees oli juba küllalt hirmul.
"Ma kardan siiski, et ainukeseks variandiks jääb teie Jõgeva vend. Mina ei usalda mitte ühtegi oma tuttavat. Vähe sellest, et ei usalda, ma lausa kardaksin teie julgeoleku pärast, kui te neile midagi kõneleksite."
Sergei Ivanovit? jõi veiniklaasi tühjaks ja pani selle kolksatusega lauale.
"Sel juhul läheme homme Jõgevale ja otsime mu venna kiiresti üles."
Kuid kiirustamisest ei tulnud midagi välja. Ei piisanud ju ainult sellest, et muuta Vanamees surmariigi keskpunktiks. Too pidi seal ka kuidagi ellu jääma. Toidu ja muu vajaliku kokkupanek nõudis neilt veel kaks päeva. Ka pidid nad välja mõtlema, kuhu täpselt see surma ja hävingu tallermaa luua. Selleks ajaks, kui ettevalmistused tehtud said, oli ka Sergei Ivanovit? taastanud oma endise vormi. Vahest isegi endisest parema, sest enam ei kummitanud tema tulevikus surm.
***
Iseennast oleks Vanamees võinud viia Jõgevale linnulennul, kuid Sergei Ivanovit?i ja Kratiga tekkisid probleemid. Lõpuks käis Vanamees pangas ja võttis raha taksosõiduks oma kirsturahast, nagu ta väitis. Sergei Ivanovit?i ja Krati raha oli enamjaolt kulunud maja üüriks ning varustuse muretsemiseks ja lisa polnud nad jõudnud ravitsemisega teenida. Needus oli asunud tegevusse oma õigel ajal, kuid siiski ootamatult, nagu saabuvad ootamatult kõik halvad asjad.
Takso peatus neljakorruselise paneelmaja ees ja mehed ronisid välja.
Oli kaunis vilu, sest majade tiheda kobara vahele ei paistnud päike kellegi arhitekti osava planeerimise tõttu just eriti tihti. Vanamees õiendas arve ja vangutas summat kuuldes kurvalt pead. Kahju oli, kõigest oli kahju. Nii rahast, ajast kui iseendast. Ta ei olnud Sergei Ivanovit?i palvega lausa otsesõnu nõus olnud, nagu polnud Sergei Ivanovit? teda ka lausa otsesõnu palunud.
Kõik oli läinud kuidagi vaikimisi. Nii et tegelikult oleks ta saanud veel keelduda. Kui ta oleks tahtnud. Ta ei teadnud, mida oleks Sergei Ivanovit? selle peale kostnud, või Kratt. Vahest oleks Kratt siis ise tema asemele asunud. Või oleks Sergei Ivanovit? südamerabanduse saanud ja asi olekski lahendatud. Aga Vanamees ei tahtnud loobuda. Kui praegu oleks keegi tulnud ja ütelnud, et asi jääb katki, siis oleks Vanamehel kohutavalt kahju olnud. Vahest oleks ta isegi vastu hakanud.
Ta oli olnud nõid juba oma kakskümmend aastat. Ja mitu korda oli ta oma oskusi kasutanud? Seitseteist-kaheksateist? Kogu aeg oli ta pidanud alati kolm korda enne järele mõtlema, enne kui julges midagi ette võtta. Ja siis tavaliselt ei võtnudki.
Aga nüüd tahtis ta Pimedusejüngritele ninanipsu mängida. Nüüd ei kavatsenud ta ennast enam tagasi hoida. Ta naeratas kujutluse peale, kuidas Jüngrid või nende teenrid tulevad talle järele. Ülbed ja enesekindlad ja siis... siis satuvad nad tema riiki.
Jah, seda näha ja surra. Juba ainuüksi seetõttu, et kordki oma võimeid ilma hirmuta kasutada, oli ta nõustunud.
TEINE PEATÜKK
Koju jõudnud, ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis.
"Nii," sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. "Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli."
"Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber fotograaf," rahustas teda Meets. "Istume ikka toolidel. Ja küünlaid pole ka vaja. Jood paar klaasikest veini ära ja pea see tuluke silmas ei ole. Loidad nagu väike päike siin."
"Ära sega, ma olen tahtmist täis. Need põrgulised jumalakuulutajad ajasid mul pargis hinge päris mustaks. Mu kunstnikuhing vajab praegu ATMOSFÄÄRI!"
"Tee aken lahti, kui sa atmosfääri vajad," arvas Meets ja valas välja. Aga juba vedas Votokas kriidiga põrandale kaks ringi. Sisemisse joonistas veel viisnurga ja sokutas selle iga haru otsa ühe küünla.
"Ahhaa!" hüüatas ta seejärel, lõi Meetsiga kokku, jõi põhjani ning hakkas raamaturiiulis sobrama. "Mul pidi siin kuskil üks okultismiraamat olema," seletas ta ise. Rõõmsa hüüatuse saatel tõmbas ta välja pisiblufi käsiraamatu.
"Ma'i teadnudki, et sa maagia vastu huvi tunned," mainis Meets.
"Ei tunnegi, mind huvitavad tegelikult need pisiblufi raamatud. Igast targast tellisepaksusest entsüklopeediast kõrgelt üle. Asendamatud abimehed igas vallas. Nagu praegugi." Ta lehitses natuke närviliselt lehti. "Roosiristlased," pomises ta. "Võlurid, Crowley, kaosedeemon...."
Siis leidis ta õige koha, luges näpuga järge vedades ja toppis raamatu rahulolematult tagasi.
"Mingi jamps," seletas ta ise. "See on liiga keeruline, meie ajame lihtsama õhustikuga läbi." Ta tassis ringi sisse toolid ja pudelid.
"Anna tikku," käsutas ta Meetsi. Saanud küünlad põlema, sikutas Votokas paksud kardinad ette.
***
Pidulikult seisti hämaruses põlevate küünalde keskel.
"Proosit" ütles Meets. Võeti põhjani ja valati klaasid uuesti täis.
"Päris hea atmosfäär, eks ole? Mitte mingi labane trimpamine," arvas Votokas uhkelt.
"Nojah," kehitas Meets õlgu. "Kui sa veel sobiva muusikalise tausta ka orgunnid, siis võib juba kergelt kuradeid nägema hakata."
"Muusika! Väga hea mõte! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud."
Veidi aega sagis Votokas tikutule valgel toas ringi.
"Ahhaa!" hüüdis ta makki mängima pannes. Masendav muusika täitis toa maast laeni.
"Kas näed juba kuradeid?" päris Votokas, kui nad olid istunud ja teisegi klaasi põhjani limpsanud.
"Ei, mitte halligi ei näe."
"Mis jutt see on! Või tema ei näe, häh! Võtame!"
Võeti.
"Noh, kaosedeemon või misasi sa oled!" hakkas Votokas kergelt praalima. "Tule välja kui mees oled. Ja kui oled naine, seda parem, tule, istu mu põlvele." Nad olid juba pargis paar õlut ära joonud ning ega Votokas palju kannatanud ka, ja kui kristalselt aus olla, siis meeldis talle kainenagi huilata.
"Kamoon! Võhadi podlõi trus!" õitses ta praegugi oma lemmikväljenditega.
Meets muigas ainult ja korkis uut pudelit lahti. Küünlaleekide hubisemise tõttu tundus talle nagu oleks mööbel vahepeal värisenud.
"Siin on tõesti atmosfääri," mõtles ta. "Hakka või kartma."
"Kas sa tead mispärast mul seda deemonit vaja on?" küsis Votokas.
"Atmosfääri jaoks," arvas Meets.
"Ei, ma tahan talt üht teenet paluda!"
"Soh?"
"Jaa-jaa," noogutas Votokas kurvameelseks minnes, "ma tahan andekaks saada. Geeniuseks."
Meets pidi endale peaaegu veini hingekurku ajama.
"Sina ja andekaks, ära aja naerma. Seda ei suudaks isegi tosin deemonit mitte."
Ta puksatas nii, et vein loksus maha. "Ja üldse, mispärast sul seda andekust vaja on?" pani ta lõbusalt pead raputades käe sõbra õlale. "Vaata, mina olen ikka alati mõelnud, et need kes koopiaid teevad, need on ikka andekad inimesed, kobakäpp seda ei suudaks, midagi järgi teha, mõistad ? ta ei oska. Aga vaat teisest küljest, need kobakäpad teevad jälle palju originaalsemaid asju, eks ole. Isegi kui nad matkivad, tuleb midagi muud välja. Originaalsus, tead, vaat see on just andetute rida. Ja mulle, mõistad, lähebki rohkem peale andetu originaal kui perfektne koopia." Ta mulistas vaikselt oma joogi kallal, oodates teise arvamust. Ent sõber ei vastanud, tundus, et ta oli tusameelsusse vajunud.
"Mina suudan," sosistas keegi Votokale kõrva.
"Mida," küsis too, arvates, et Meets seda ütles. Meets, uskudes et Votokas ei saanud tema jutu mõttest aru, hakkas oma teooriat nüüd juba pikemalt lahti seletama. Kuid Votokas ei kuulanud ka nüüd, sest teinegi kõneleja vastas.
"Sind andekaks muuta."
Votokas vahtis ammuli sui seletavat Meetsi ja taipas, et too seda ei öelnud. Votoka kõrvust oleks nagu soe tuulehoog möödunud.
"Kas või kohe."
"Eee..., mismõttes andekaks," mõtles Votokas. Ta tajus nüüd väljaspool ringi nagu midagi võõrast.
"Sinu fotod oleks nagu elusad, neil oleks hingestatust, nad poleks mitte lihtsalt pildid, vaid aken elavasse maailma. Nii on."
"Hingestatus?" See oli see, mis Votoka piltidel alati puudus.
"Sinu aparaat tabab ära iga inimese, iga ehitise, iga looma ja eseme hinge ja talletab selle filmile. Sa tallad maailma kes sind ei tunnusta, põrmu. Nii on."
"Misasi sa üldse oled? Mingi jama vä?"
"Ma olen Choronzon, see, keda sa kutsusid oma soovi täitma."
"Vahi. Ja tahad kohe täita?"
"Jah."
"No täida siis."
"Ma ei saa."
"Miks?"
"Mul on vaja käsiraha."
"Mida?" imestas Votokas.
"Üht hinge."
Votokas võpatas. Ta tõstis veiniklaasi masinlikult suule. "Atmosfäär on tõeliselt hea," kiitis ta ennast, "ma juba kuulen kuradeid. Pea neid siis näha ei saa."
"Ära istu nüüd nii mossis näoga," patsutas Meets talle õlale. "Ma tahan sulle lihtsalt head. Sinust ei saa kunagi andekat fotograafi, sa lihtsalt oled selline. Öelgem otse ausalt välja ? koba. Sinna ei saa midagi parata. Aga on see halb? Mitte sugugi, just originaalsust ongi vaja, mitte andekust. Neid andekaid koopiamehi on niigi küll ja küll, kõik kohad täis, aga kobasi, kes julgeksid midagi teha, ei ole. Proosit!"
Votokas limpsas veini põhjani. Suutmata lobiseva Meetsi tõttu taibata, kas ta kuulis hallukaid või mitte, üritas fotograaf seltsilisest hetkeks lahti saada.
"Kuule," pomises ta, "mine õige ja too köögist sakuskat, mul peaks seal juustu olema."
"Vot, vot hakkab tulema," noogutas Meets. "Ma arvasin juba, et sai pakugi."
Samal hetkel kui Meets ringist välja astus, puhkes toas keeristorm. Mees paisati tuulde nagu kaltsunukk. Kogu mööbel, kõik ruumis asuvad asjad sööstsid paigast. Möirgamine ja raksatused kurdistasid kõrvu. Kokkupõrgetes pööraselt kihutavate kappide, laudade, klaasnõude kildude, nugade-kahvlite ja kõige muuga hakiti ning lömastati Meets liharäbalateks. Soolikad ja silmamunad pritsiti seintele. Verepilved muutsid õhu punaseks uduks ja kustutasid viimaks küünlad. Pimeduse saabumisel lõppes ka möll. Tuba täitis paks verehais. Tükk aega istus Votokas liikumatult, ent siis, kui peale tilkumise ja väljast kostva liiklusmüra enam absoluutselt midagi kuulda ei olnud, hakkas Votokas liigutama.
"Meets," piiksus ta hirmust peenikese häälega.
"Ohver on vastu võetud. Pildista ja kogu kuulsust."