Kirjastuse "Fantaasia" toimetusel ilmub Edgar Allan Poe novellikogu "Punase Surma mask", mille on koostanud Raul Sulbi. Alljärgneva novelli on tõlkinud Eva Luts.
Pestis eram vivus ? moriens tua mors ero. Martin Luther
Õudus ja saatuslikkus on maailmas alati ringi liikunud. Milleks anda siis täpselt teada, millal see lugu on juhtunud? Aitab, kui ütelda, et perioodil, millest ma räägin, valitses Ungari keskosas kindel, kuigi varjatud usk hingede rändamisse. Õpetusest endast ? see tähendab selle võimalikkusest ? ei ütle ma midagi. Kinnitan siiski, et suur osa meie umbusust ? nagu La Bruyère ütleb kogu meie õnnetuse kohta: ?vient de ne pouvoir ætre seuls.?
Kuid Ungari ebausus on mõningaid punkte, mis kaldusid kõvasti absurdi. Nemad ? need ungarlased ? erinesid oluliselt oma idapoolseist valitsejatest. Näiteks: ?Hing,? ütlevad esimesed ? annan edasi ühe teravmeelse ja targa pariislase sõnad: ?ne demeure qu'une seule fois dans un corps sensible: au reste ? un cheval, un chien, un homme mæme, ne sont que la ressemblance illusoire de ces ætres.?
Berlifitzingite ja Metzengersteinide perekonnad olid sajandeid riius olnud. Kunagi pole kaks nii hiilgavat koda olnud sel viisil kibestunud ja niisuguses surmavaenus. See vaen paistab ka peituvat iidseis ennustussõnades: ?Uhke nimi võib langeda hirmuäratavalt, kui Metzengersteini surelikkus võidutseb Berlifitzingi surematuse üle, nagu ratsanik võidutseb hobuse üle.?
Muidugi tähendavad need sõnad iseenesest vähe või üldse mitte. Kuid veelgi tühisemad põhjused on tekitanud ? ning mitte väga ammu ? sama sündmusterohkeid tagajärgi. Pealegi olid perekonnad, kelle maad kokku puutusid, olnud kaua võistlejaiks valitsuseasjades. Veel enam, lähedased naabrid on harva sõbrad, ning Berlifitzingite lossi elanikud võisid vaadata oma kõrgeilt müüridelt otse Metzengersteini palee akendesse. Ja kõige vähem võis see suurejoonelisem kui lihtsalt maahärralik toredus, mis nii avastati, vaigistada vähem iidse ja rikka Berlifitzingi perekonna pahameelt. Mis ime siis, et selle ennustuse sõnad, olgugi pentsikud, tekitasid ja hoidsid vaenus kaht perekonda, kes ennegi olid kaldunud tülitsema päritava kadeduse tõttu. Ennustus näis väljendavat ? kui see midagi väljendas ? võimsama suguvõsa lõplikku võitu, ning muidugi pidas nõrgem ja vähem mõjukas seda kibeda vihaga meeles.
Wilhelm, krahv Berlifitzing, kuigi kõrget sugu, oli meie jutustuse ajal jõuetu ning nõder vanamees, kes suutis olla märkimisväärne vaid oma sõgedas ja paadunud isiklikus vihas võistleva perekonna vastu ning nii kirglikus armastuses hobuste ja jahi vastu, et ei kehaline nõrkus, suur iga ega vaimu nõtrus suutnud hoida teda iga päev küttimisohtudest osa saamast.
Friedrich, parun Metzengerstein, oli seevastu alles alaealine. Ta isa, minister G., suri noorelt. Ta ema, proua Maria, järgnes talle varsti. Friedrich oli sel ajal viieteistkümnene. Linnas ei ole viisteist aastat pikk aeg ? laps võib olla ikka veel laps oma kolmandas viisaastakus; kuid looduses ? nii suurepärases looduses kui see vana mõis, on viieteistkümnel aastal palju sügavam tähendus.
Mõne erilise asjaolu tõttu seoses ta isa testamendiga sai noorest parunist kohe isa surma järel tema laiade valduste peremees. Harva oli Ungari aadlikku nähtud niisuguste maade omanikuna. Losse oli tal piiramatul hulgal. Neist kõige hiilgavam ja suurem oli Metzengersteini palee. Ta valduste piirjoon polnud kunagi selgesti määratud, kuid peamise pargi ümbermõõt oli viiskümmend miili.
Nii noore ja nii hästi tuntud iseloomuga pärija saamine nii tavatu varanduse omanikuks ei jätnud kuigi palju ruumi oletusteks ta võimaliku eluviisi kohta. Ja tõesti, kolme päeva jooksul käitus pärija herodeslikumalt kui Herodes ise ning ületas oma kõige entusiastlikumate imetlejate ootused. Häbitud prassingud, skandaalsed reetmised, kuulmatud metsikused panid ta värisevad vasallid varsti mõistma, et ei orjalik alistumine nende poolt ega nende isanda süümepiinad ei kaitseks neid sestpeale väikese Caligula julmade kihvade eest. Neljandal ööl märgati Berlifitzingi lossi talle põlevat, ning naabrite üksmeelne arvamus lisas selle tulesüütamise paruni kuritööde ja nurjatuste juba võikasse nimekirja.
Kuid segaduse ajal, mis see juhtum põhjustas, istus noor aadlik ise ilmselt sügavasti mõttes Metzengersteini suguvõsalossi laias ja üksildases ülemises toas. Rikkalikud, ehkki pleekinud vaibad, mis rippusid süngelt seintel, väljendasid tuhande suursuguse esivanema saladuslikke ja majesteetlikke kogusid. Siin istusid kalleis hermeliinmantleis preestrid ja vaimulikud aukandjad sõbralikult koos isevalitseja ja suverääniga, pannes oma veto ajutise kuninga soovile, või kammitsesid paavstliku fiat?ga Peamise Vaenlase mässusoove. Seal vapustasid tugevamaidki närve Metzengersteini printside tõmmud, kõrged kogud, nende lihaselised sõjaratsud, kes tallasid langenud vaenlaste laipu, oma ähvardava ilmega; ja siin olid taas endisaegsete daamide meelad ja luigelikud kogud, mis heljusid viirastuslikes tantsukeerutustes kujuteldava meloodia saatel.
Aga kui parun kuulas või teeskles kuulavat Berlifitzingi tallidest kostvat üha valjemat lärmi ? või ehk haudus mõnda uudsemat, veel jultunumat vägitükki ? pöördus ta pilk tahtmatult ühe tohutu ja ebaloomulikku värvi hobuse poole, mis oli kujutatud ühel gobeläänil ta vastase saratseeni verd esivanema omandusena. Hobune ise, pildil esiplaanil, seisis liikumatult nagu raidkuju ? kui kaugemal hukkus ta sadulast löödud ratsanik Metzengersteini pistoda läbi.
Friedrichi huulile kerkis kuratlik muie, kui ta märkas suunda, mis ta pilk oli ebateadlikult võtnud. Ometi ei pööranud ta seda ära. Otse vastupidi, ta ei võinud kuidagi seletada seda ülevoolavat rahutust, mis langes nagu surilina ta tunnetele. Vaevu rahustas ta oma unenäolisi ja seosetuid tundeid kindla teadmisega, et ta on ärkvel. Mida kauem ta vahtis, seda tugevamaks muutus nõidus ? seda võimatumana tundus talle, et ta kunagi suudaks kiskuda oma pilku vaiba lummusest. Kuid väline lärm muutus äkki veel ägedamaks, ning sundiva pingutusega suunas ta oma tähelepanu punakale tulekumale, mida leegitsevad tallid heitsid tema aknaisse.
See tegu oli siiski vaid hetkeline; ta pilk pöördus masinlikult seinale tagasi. Tema äärmiseks õuduseks ja üllatuseks oli hiigelhobuse pea vahepeal asukohta muutnud. Looma kael, mis enne oli nagu kaastundest oma isanda maaslamava keha üle kummardunud, oli nüüd täies pikkuses paruni suunas sirutunud. Silmad, enne nähtamatud, olid nüüd tarmukad ja inimlikud, kusjuures nad hõõgusid eredalt ja ebatavaliselt punaselt; ning silmnähtavalt raevunud hobuse pärani mokad paljastasid täielikult tema tohutuid ja vastikuid hambaid.
Hirmust juhmistunud, komberdas noor aadlik ukse poole. Kui see lahti lendas, heitis punane valgusjuga kaugele kambrisse hoovates tema varju võbelevale vaibale; ja ta võpatas, märgates, et vari ? sest ta peatus hetkeks lävel, et tasakaalu tagasi saada ? kattis täpselt saratseeni verd Berlifitzingi halastamatu ja võidurõõmsa mõrtsuka kuju.
Et oma masendusest lahti saada, tormas parun välja. Lossi peaväravas kohtas ta kolme tallipoissi. Suurte raskustega ning tõsise surmaohuga püüdsid nad taltsutada tohutu suure tulekarva hobuse metsikuid hüppeid.
?Kelle hobune see on? Kust te ta saite?? nõudis nooruk vihasel ja karedal häälel, kui ta äkki mõistis, et salapärane täkk seinavaibal sarnanes nii väga raevukale loomale siin ta silme ees.
?Ta on teie enda oma, härra,? vastas üks tallipoistest, ?vähemalt ei nõua teda keegi teine. Püüdsime ta kinni, kui ta raevust turtsudes ja vahutades põgenes Berlifitzingi lossi põlevaist tallidest. Arvasime, et ta kuulus vana krahvi välismaiste hobuste karja ja viisime ta tagasi kui põgeniku. Kuid sealsed tallipoisid keeldusid teda võtmast, mis on kummaline, sest mitmed märgid näitavat, et ta on hädavaevu leekidest pääsenud.?
?Tähed W. V. B. on samuti väga selgesti ta laubale põletatud,? katkestas teine kannupoiss. ?Loomulikult oletasin, et need on Wilhelm von Berlifitzingi nimetähed ? kuid terve loss eitab üksmeelselt, et tunneb seda hobust.?
?Äärmiselt kummaline!? sõnas noor parun mõtlikult ja ilmselt mõistmata oma sõnade tähendust. ?Ta on, nagu ütlete, erakordne hobune ? imeväärne hobune! Kuigi, nagu te üsna õigesti märgite, umbuskliku ja taltsutamatu iseloomuga. Olgu, las ta siiski jääb siia,? lisas ta pärast pausi, ?ehk üks ratsanik nagu Friedrich von Metzengerstein võib taltsutada isegi Berlifitzingi tallidest pärit kuradi.?
?Te eksite, mu isand; hobune, nagu me vist juba ütlesime, ei ole krahvi tallidest. Kui see nõnda oleks olnud, siis tunneksime oma kohust küllalt hästi, et mitte tuua teda Metzengersteini soost aadliku ette.?
?Tõsi!? märkis parun kuivalt, ning sel hetkel tuli üks toapoiss lossist õhetavate põskedega ja kiirete sammudega. Ta sosistas härra kõrva, et üks väike osa seinavaibast oli kadunud, selles toas, mida ta nimetas; loetledes ühtlasi igasuguseid üksikasju ajast ja olukorrast, kuid nii vaikselt, et miski ei pääsenud rahuldama tallipoiste äärmist uudishimu.
Noort Friedrichit paistsid vestluse jooksul erutavat mitmesugused tunded. Siiski toibus ta peagi ning ta näole tekkis otsustavalt õel ilme, kui ta jagas kindlaid käske, et teatud tuba otsekohe lukustataks ja võti talle antaks.
?Kas olete kuulnud vana jahimehe Berlifitzingi õnnetust surmast?? ütles üks vasallidest parunile pärast toapoisi lahkumist, kui tohutu hobune, kelle aadlik oli endale võtnud, hüples ja perutas kahekordse raevuga mööda pikka puiesteed, mis viis lossi juurest
Metzengersteini tallideni.
?Ei!? sõnas parun järsult rääkija poole pöördudes. ?Surnud, ütled sa??
?See on tõesti tõsi, mu isand; ning teie nimega aadlikule, arvan, pole see sugugi halb teade.?
Kiire naeratus libises üle kuulaja näo. ?Kuidas ta suri??
?Kärsituis katseis päästa oma lemmikhobuseid hukkus ta ise õnnetult leekides.?
?Tõepoolest!? hüüatas parun, nagu haaraks teda pikkamööda ja ettekavatsetult mingi ärritav tõde.
?Tõesti,? kordas vasall.
?Vapustav!? sõnas nooruk vaikselt ja pöördus rahulikult lossi tagasi.
Sellest päevast peale toimus märgatav muudatus liiderliku noore paruni
Friederich von Metzengersteini välises eluviisis. Tõesti, ta käitumine pani kõik teatavaid lootusi hellitanud inimesed pettuma ning paljude intrigeerivate mammade plaanid läksid nurja, sest ta kombed ja käitumine erinesid veel rohkem kui enne ümbruskonna aristokraatide omast. Teda ei nähtud kunagi väljaspool ta maade piire, ning selles laias ja seltskondlikus maailmas oli ta täiesti kaaslasteta ? kui mitte selleks lugeda mingi salapärase õiguse tõttu seda ebaloomulikku, peru, tulekarva hobust, kellega ta sestpeale alatasa ratsutamas käis.
Kaua tuli talle naabritelt arvukalt kutseid. ?Kas parun austab meie pidu oma osavõtuga?? ?Kas parun ühineb meiega metsseajahil?? ? ?Metzengerstein ei küti,? ?Metzengerstein ei tule,? kõlasid kõrgid ja lühikesed vastused.
Uhke aadel ei talunud neid korduvaid solvanguid. Kutsed muutusid vähem südamlikeks ? vähem sagedasteks ? aja jooksul lakkasid hoopis. Õnnetu Berlifitzingi krahvi lesk oli koguni lootust avaldanud, ?et parun oleks kodus, kui ta seda ei sooviks ja käiks ratsutamas, kuigi ta seda ei taha.? See oli muidugi päriliku vaenu väga rumal väljapahvatus ja tõendas vaid, kui ebatavaliselt mõttetuiks võivad muutuda meie sõnad, kui me soovime olla ebatavaliselt tähendusrikkad.
Kaastundlikud hinged selgitasid siiski muutust noore aadliku käitumises poja loomuliku kurvastusega enneaegu kaotatud vanemate pärast, unustades ometi ta julma ning südametu käitumise kohe pärast seda kaotust. Oli ka mõningaid, kes vihjasid ta liiga kõrgele arvamusele oma isiklikust väärtusest. Teised jälle (nende seas võib nimetada perekonnaarsti) ei kõhelnud rääkimast haiglaslikust kurvameelsusest ja päritavast halvast tervisest; kui enamik näis vihjavat rohkem tumedatele ja kahemõttelistele asjadele.
Tõesti, paruni loomuvastane kiindumus oma hiljuti omandatud hobusesse ? kiindumus, mis näis saavat uut jõudu igast looma metsikust ja deemonlikust teost ? muutus viimaks kõigi mõistlike inimeste silmis vastikuks ja ebaloomulikuks õrnuseks. Keskpäeva kumas ? ööde surnud tundidel ? haigelt või tervena ? vaikse või tormise ilmaga ? alati näis noor Metzengerstein needitud olevat selle kolossaalse hobuse sadulasse, kelle taltsutamatu metsikus sobis nii hästi ta enda iseloomuga.
Oli seiku, mis koos hilisemate sündmustega andsid ratsaniku maaniale ja täku võimetele õudse ja pahaendelise iseloomu. Vahemaa, millest ta ühe hüppega üle kargas, mõõdeti täpselt üle ning leiti tohutult ületavat kõige fantastilisemaid ootusi. Pealegi polnud parunil looma jaoks ühtki nime, kuigi ta ülejäänud hobustel olid need isikupäraselt olemas. Isegi ta tall oli teistest kaugemal; ning mis puutub puhastamisse ja teistesse vajalikesse asjadesse, siis ei julgenud neid täita keegi teine peale peremehe enda ega ka üldse astuda selle hobuse latrisse. Märkimisväärne on ka see, et kuigi kolm tallipoissi, kes püüdsid täku kinni ta põgenemisel Berlifitzingi tallidest, olid olnud edukad ta peatamisel metallpäitsete ja lingu abil ? ometi ei võinud ükski neist kolmest kindlalt väita, et ta oli selle hädaohtliku võitluse jooksul või üldse kunagi hiljem pannud käe looma keha külge. Erilise mõistuse ilminguid suurepärase ja tulise hobuse esinemises ei peaks äratama üleliigset tähelepanu, kuid siin oli teatavaid asjaolusid, mis vägisi ka kõige suuremaid ning kainemaid kahtlejaid hämmastuma sundisid; ja räägiti juhtumeist, kus loom pani imetlejate hulga, kes ta ümber oli kogunenud, oma sügava ja mõjuka pilgu abil... ? juhtumeist, kus noor Metzengerstein kahvatas ja oma pilgu ta tõsise ja inimliku silmavaate ees kõrvale pööras.
Paruni kogu teenijaskonna hulgas polnud siiski kedagi, kes oleks kahelnud selle ebatavalise kiindumuse siiruses, mis noorel aadlikul oli oma hobuse tuliste omaduste vastu; vähemalt ei keegi peale tähtsusetu ja vigase toapoisi, kelle inetus igaühele silma torkas, ning kelle arvamusel polnud mingit kaalu. Temal ? kui ta mõtted üldse on nimetamisväärt ? oli häbematust väita, et ta isand ei hüpanud kordagi sadulasse ilma seletamatu ning peaaegu märkamatu judinata, ja et pärast tagasitulekut pikaleveninud ning harjumuslikult ratsasõidult moondusid ta näolihased õelaks grimassiks.
Ühel tormisel ööl tormas raskest unest ärganud Metzengerstein nagu hull oma toast ja kihutas tulise rutuga hobuse selga karates metsasügavusse. Nii harilik juhtum ei äratanud erilist tähelepanu, kuid seda ärevamalt ootas teenijaskond ta tagasitulekut, kui pärast mõnetunnist äraolekut leiti Metzengersteini palee hämmastavad ja võimsad ehitised alusmüürideni raksumas ja kõikumas taltsutamatu tule tihedast ja valkjast massist.
Leegid olid siis, kui neid esmakordselt märgati, jõudnud juba nii kaugele, et kõik jõupingutused mingi majaosa päästmiseks olid ilmselt mõttetud, seepärast seisid hämmeldunud naabrid jõude selle ümber vaikivas ja kahetsevas imestuses. Kuid peagi köitis inimsumma tähelepanu uus ja hirmuäratav asi ning tõendas, et inimpiinade jälgimine on rahvahulga arvates palju erutavam kui eluta aine põrutavad kokkuvarisemised.
Mööda vanade tammede pikka puiesteed, mis viis metsast Metzengersteini lossi peaväravani, nähti hobust, kes kandis peakatteta ja korratus olekus ratsanikku, säärase hooga edasi kihutavat, et näis ette jõudvat isegi Tormideemonist endast.
Ratsaniku teekond oli kahtlemata tema tahtest sõltumatu. Piin tema näol, ta keha kramplik heitlus, andsid tunnistust üliinimlikust jõupingutusest, kuid ühtki häälitsust peale üksiku karjatuse ei tulnud ta veritsevailt huulilt, mis hirmuhoos olid täiesti läbi näritud. Veel üks hetk, ning kabjaplagin kõlas teravalt ning lõikavalt üle leekide müha ja tuule vingumise ? veel teine, ja ühe hüppega üle värava ja kraavi karates sööstis täkk mööda lossi vankuvaid treppe ja kadus koos ratsanikuga möllava tule keerisesse.
Tormi raev kustus otsemaid ja järgnes sünge surmavaikus. Valge leek mähkis ikka veel maja kui surilina, ning kõrgesse vaiksesse õhku kerkides valgustas kõike üleloomulikku kumaga; kuid suitsupilv lasus raskelt maja kohal ? võttes kauge ja tohutu hobuse kuju.