Augud

1

Oli laupäeva varahommik, mistõttu Nikolai alles magas, kui vana helesinise kabiiniga krägisev veomasin väravast sisse oigas ja muru sisse sügavaid jälgi surudes aiamaani vuras. Uks kolksatas lahti. Saapad pritsisid pori ja maandumismütsatusega koos kõlas valjuhäälne vandumine.

?Pane no ometi lauad alla!? karjus Aadu maja poole. ?Masin vajub ära ma räägin sulle!?

Nikolai magas südamerahus edasi, aga tema naine Inina, kes oli köögis hommikukohvi keetmas, tundis ennast varajasest külalisest pisut eksitatuna ja sellised üllatuseid tegid ta alati pahuraks. Ta sikutas hommikumantli hõlmad ihule lähemale, rabas kindluse mõttes kohvitassi tugevamini sangapidi pihku ja traavis läbi elutoa ning esiku, jättis mädanenud trepiastme vahele. Ta oleks hooga peaaegu Aadu ninasõõrmetest sisse põrutanud.

?Mida sa tahad!? küsis Inina. ?Nikolai alles magab. Sa ei saa siia niisama sisse sadada. Laupäev on. Me hakkame koos multifilme vaatama.?

Aadu lõi kannad klõpsti kokku.

?Seltsimees Aadu Maasik raporteerib. Tähtis teadaanne teie abikaasale. Teda vajatakse kiiresti.?

?Jumal kui vastik sa oled,? kägises Inina. ?Nagu laps. Koos sinuga on Nikolai ka nagu laps. Ma ei jaksa teie lapsikusi enam taluda. Alati pean mina kõike tegema siin majapidamises. Alati.?

?Me oleme kõigest neljakümnesed!? kaitses Aadu ennast ja oma sõpra. ?Laps on alati ka suure mehe sees.?

?Mitte laps vaid hojo!? kasutas Inina väljendit, mida juba tema vanavanemad ullikeste kohta pritsinud olid. ?Hojo!?

Aadu oli Inina ininaga harjunud ja ei teinud teist nägugi. Tatsas räuskavast vanamoorist vapralt mööda ja heitis talle kummalise naeru ning vihkamisega miksitud küljepilgu. Ta teadis väga hästi, kelle jalas majas tegelikult püksid olid. Juba pulmadest peale. Pulmavana oli käskinud Nikolail jämeda vettinud paku pisikese kirvega lõhki lüüa ja kui ta seda suutnud poleks, oleks võim majas naisele jäänud. Pakk ise oli igavene jurakas ja sihilikult pruudi isa poolt mitu päeva leos hoitud. Pruut ise pidi lõhestama penoplastist lumememme, millega ta kohe ka hakkama sai. Peigmehele jäi võimatu missioon kõigi vettinud pakkude isand alistada ja pulmalised panustasid eranditult kõik pakule. Mispeale Nikolai pulmaautosse tormas, sealt teise kirvega naases ja siis esimest kirves kiiluna kasutades paku ribadeks raius. Inina oli terve õhtu imelik ja tegi nina kirtsutades kõike, mida Nikolai hing ihaldas. Alles pulmaöö naudingud suutsid selle kiusualge lämmatada, kuid säde jäi hõõguma ja Nikolai tuletas pakulugu alati meelde kui vaidluseks kiskus. Sama tegi Aadu.

?Pakk,? mainis ta napisõnaliselt ja lipsas eesuksest sisse.

?Ära kisu,? kaebas Nikolai ja üritas endale teki peale tagasi tirida. Karvad tema jalasäärtel sirutasid ennast külma õhu käes turri ja käed laksasid vastu külgi püüdes asjatult higilõhna varjata.

?Ärka nüüd üles,? ütles Aadu. ?Mis sa magad enam. Kell juba seitse.?

?Vara on veel,? ütles Nikolai abitult sipeldes. Ilma tekita oli ta niisketel linadel abitu ja tundis kogu maailma valu palju teravamalt kui tavaliselt.

?Ei ole vara,? vaidles Aadu vastu. Ta kummardus lamaja kohale ja puhus talle õhku kõrva.?

Nikolai vihastas lõpuks ja väljus oma unepesast. Ta võttis toolileenilt dressipüksid ja sikutas need jalga, pani selga kulunud halli polo ja torkas toatuhvlid varvaste otsa. Siis jäi ta poolkõveralt keset tare seisma ja ei küsis: ?Misse siis nii oluline oli, et ristiinimene üles äratati.?

?Misse, misse,? osatas Aadu. ?Sa vaata ennast. Sa magad niiviisi ju kogu oma elu maha. Mina näiteks ei maga. Eile käisin põtra pildistamas metsas. Ja arva ära, mis minuga juhtus.?

?Ei juhtunudki midagi,? arvas Nikolai.

?Oota nüüd. Juhtus küll. Varitsen ma suurt isapõtra kaameraga ja kirun, et vana raisk on täpselt põõsa taga peidus. Zoomin mis ma zoomin, ei saa kuidagi kaadrisse. Hakkasin siis nuputama, mida ette võtta saaks, et kas äkki läheneks küljelt, kui korraga käib ere valgussähvakas ja mulda lendab mulle peale nagu herneteri.?

Nikolai vahtis Aadule tuima pilguga otsa.

Aadu jätkas: ?Eks ma ehmusin. Põder pani muidugi minema, ma oleks ka pannud, aga jalad olid justkui maa külge kleepunud. Vahin siis ringi, et mis järgmiseks juhtuma hakkab, aga kõik oli vaikne ja mullatolm vajus tuulega laiali. Ja siis ma seda nägin.?

?Mida sa nägid?? küsis Nikolai ja vahtis kuidas kaks kärbest aknaraamil paarituda püüdsid.

?Nägin iseenda peegelpilti esmalt! Selline suur-suur peegelsein. Nagu riidekapp. Otsapidi maa sees kinni ja tossab. Ma roomasin sellest esialgu eemale, et jumal teab, misasi selline olla võib. Äkki mingi ameeriklaste salarelv või?Aga siis hakkas uudishimu piinama ja läksin tagasi. Koos veomasinaga. Ja tõin selle??

Nikolai ohkas.

?Su aias on see hetkel,? ütles Aadu.

Nikolai viskas pilgu aknast välja ja vangutas pead.

?Mis see Inina sellega seal vigurdab??

?Assa kurat!? hüüatas Aadu. ?Ma panin ju küll presendi peale. Kuidas ta selle sealt alt välja nuhkis!?

?Sa ju tead küll naisi,? ütles Nikolai. ?Nad nuhivad kõik läikiva välja. Peida see endale kasvõi varbaküünte alla.?

Nikolai ja Aadu tormasid tarest välja ja jooksid üle porise muru veoauto juurde, kus Inina käed puusas juba ei tea mitmendat minutit kummalist eset seiras.

?Prügimäel olete jälle käinud või?? küsis naine kurjalt. ?Kodus on juba terve hunnik. Nüüd vaja veel juurde tuua.?

?Mis sa räuskad raisk,? kärkis Nikolai. ?Alati on sul üks häda teise otsa. Mine ja rohi peenramaad parem. Las meie mehed tegeleme tarbeasjadega.?

?Mõni tarbeasi,? torises Inina. ?Isegi peegliks ei kõlba. Täitsa kõverat pilti näitab ju. Mängige siis oma viguritega. Mina lähen igatahes multifilme vaatama.?

Kaks tundi hiljem oli veoauto kummi kõrvale terve kuhil tühjust täis õllepudeleid kogunenud ning Aadu ja Nikolai jorisesid lõbusasti laulda. Läikiv ese polnud kuigi raske, nii olid nad selle maapinnale toetanud ja lähemalt vaadanud ka. Uurinud pealt ja alt, otsinud luuke või lüliteid, aga asjatult. Neljakandiline peegel pidi see olema. Väljamaine. Küllap mõnelt lennukilt kukkunud.

?Ei saa olla, et lennukilt,? ütles Aadu lõpuks. ?See oleks katki läinud. Kukkus otsapidi maasse nagu pomm. See pidi kukkumise ajal ikka palju raskem olema.?

?Mina ei oska sellega küll midagi peale hakata,? kaebas Nikolai. ?Sa võta kaasa kui koju lähed. Pane elutuppa üles. Toa keskele. Siis on nagu rikaste juures. Ükskõik kust ilmakaarest tuled, ikka saad ennast peeglist imetleda.?

?Aga äkki naine hakkab pahandama,? kahtles Aadu.

2

Maia ei pahandanud sugugi. Käis peegelpinna villase niiske lapiga üle ja rääkis ise käigu pealt olulisematest päevasündmustest.

?Niina koer löödi maha. Kujutad sa ette seda rakatsit. Ammu juba oleks pidanud tegema seda. Tuli meie poole nutma, kaebas, et süda pressib rinnakorvile peale. Nii valus olevat?Henrik ei saanud ülevaatust läbi, esiklaas nagu ämblikuvõrk?mina sellest uuest prügivedajast aru ei saa. Ise on venelane, aga kui ma talle strastvuite hõikan, ütleb tema tere. Selline mulje jääb, nagu vihjaks mu viletsale keeleoskusele.?

?Jah,? nõustus Aadu piimasuppi lürpides. ?See pole tõesti kellegi asi, et asjad nii on.?

Ta kasutas seda lauset igal ajal, kui ei viitsinud pikemasse arutellu langeda. Maiale polnud enamat tarviski. Tema sai oma ülekanded tehtud ja ka märgi sellest, et info oli vastu võetud.

?Kust sa selle leidsid?? küsis naine lõpuks elutuppa ülesseatud kaadervärgi kohta.

?Metsast,? vastas Aadu napilt, endal suu paksult nuudleid täis. Piima tilkus lõuale. Habeme oli ta ära ajanud ja nüüd ei takistanud vedelike vaba kulgemist miski.

?Ilus asi,? imetles Maia. ?Läikiv.?

?Kui kasu ka midagi oleks sellest,? nurises Aadu. ?Iluasi muidu puhtalt. Meil on neid potikesi ja kujukesi juba küllalt riiulitel.?

Peale õhtusööki tegi Maia voodi ära ja läks magama, Aadu jäi veel elutuppa hilisõhtuseid spordiuudiseid kuulama. Libistas pudelist siidrit ja tukkus raadiotulede valguses tugitoolis. Tema mõtted käisid peamiselt ebaõnnestunud pildilkäigu ümber, siis oli veel ruumi ka Nikolaile ja tema võimatult kurjale naisele. Et ikka pidi mõni tige inimene tema tutvusringkonnas olema. Ta ei jõudnudki välja nuputada, miks küll Nikolai selle fuuriaga koos elas. Pidevalt kaklesid ja karjusid. Ja naine polnud millegagi rahul, isegi kui talle sünnipäevaks uus hommikumantel kingiti. Roosa.

Kõlksatus.

?Möh,? pomises Aadu ja pööras end heli suunas.

Peegel helendas. Selle keskosa oli pimeduses, aga äärtest kumas kollakat valgust.

Aadu oli üsna jahmunud ja kargas jalule. Esimene idee oli magamistuppa lipata ja Maia äratada, kuid siis oleks ta ennast argpüksina tundnud ja pealegi läheks naine närvi ja helistaks sõbrannadele. Need tormaks oma paranormaalsusedetektorite ning pendiltega kohale ja vatutaks hommikuni teetassi taga. See jääb ära. Kui läheks ise ja prooviks sõrmega. Ettevaatlikult. Elu on ju nagunii üks suur risk.

Aadu lähenes peeglile ettevaatlikult ja mida lähemale ta jõudis, seda intensiivsemalt valgus kumas, kuni nimetisõrm vastu siledat jahedat pinda terve toa valgustas.

?Assa!?

Igasugused veidrad mõtted ronisid Aadule pähe ja neid küüntega välja kratsida püüdes jäi mees mõne minutiga põrandale magama.

3

Nikolai vaatas oma naise sängi nõutult. Oli varemgi juhtunud, et Inina sängi oma jurakate puusadega lohku magas, aga seekord haigutas linade vahel päris auk kohe. Must ja sügav, kui Nikolai sisse kiikas. Ininat polnud ei ruumides, ega aias. Poodi polnud ta ka läinud, kuna Nikolai leidis mantli puutumatult esikunagis rippumas ning kingad kurvalt kassi kõhu all lömitamas. Rahakassat polnud isegi liigutatud. Ja siis see õudustäratav auk naise sängi keskel.

Nikolai kummardus ja vaatas pimedusse.

?Inina!? hõikas ta ja keeras kuulamiseks kõrva ette.

Kass kurrutas oma nälga ja roinas ümber mehe jalgade.

?Oota nüüd ometi!? hurjutas Nikolai. ?Leiame emanda üles, saad süüa. Mamma on ära kadunud.?

?Õrh,? tegi Zoloto ja läks kaks päeva vanu keedukartuleid närima.

Nikolai tõi köögist harjavarre ja toppis selle otsapidi auku. Küll oli alles sügav urg. Ta kummardus ja vaatas sängi alla. Ei mingit auku. Ometi kadus terve harjavars kuhugi ära ning kui ta harjased peost vabastas, kukkus hari olematusse.

?Püha hernes!? karjatas Nikolai ja valis Aadu telefoninumbri.

?Ma olen peaaegu kindel, et siin on tegu paranormaalse nähtusega,? vatras Nikolai. ?Kõik mis ma sinna sisse viskan kaob. Ei kuku tead sängi alla nagu arvata võiks. Lihtsalt haihtub eikusagile.?

?Politsei tuleb kutsuda,? ütles Aadu. ?Inimene on kadunud ju.?

?Mis see politsei seal teeb,? polnud Nikolai nõus. ?Tule ise kohale ja vaata asja.?

?Me pidime täna naisega kunstinäitusele minema,? vabandas Aadu. ?Sällemäe loodusmaalid.?

?Ei huvita,? paanitses Nikolai. ?Pane naine kappi kinni ja tule siia. Jalamaid. Või las vaatab aias kasteheina näituse asemel.?

Kell üks pärastlõunal seisid mõlemad mehed sängi ees ja vaatasid auku nõutult. Taskulambiga valgustamine polnud aidanud, samuti mitte jogurti auku valamine ega hõikamine.

?Mul on ikka paganama moodi selline tunne, et ta on seal all,? ütles Nikolai. ?Ja see on paganama imelik, et ööga voodi keskele selline auk tekib.?

?Jessas!? hüüatas Aadu korraga jahmunult. ?Ei saa olla!?

?Mis ei saa olla?? küsis Nikolai.

?See peegel,? mõmises Aadu. ?Ma olin eile kauem üleval ja mõtlesin selle peale, et sul pole naisega üldse vedanud ja siis hakkas see peegel helendama.?

?Mismoodi helendama??

?Kumas kollast.?

?Ja mis siis sellest??

?Noh, ma mõtlesin, et järsku on siin mingi seos. Arvestades seda kuidas see asi meieni jõudis.?

?Kukkus alla??

?No neh. Kukkus alla ja? Ma mõtlen, mis siis kui see on mõni tundmatu salaseadeldis. Kindlasti pole juhus, et see just meie kätte sattus.?

4

Õhtul istusid Aadu ja Nikolai peegli juurde maha ja hakkasid mõtlema õllekastile. Miks ei peaks nad õllekasti saama kui peegel oli palju kurjema soovi täitnud. Nikolail süda muidugi valutas ja ta oli kindel, et ka Aadu mõtleb tema naise kadumisele süütundega, aga uute soovide võimalused kaalusid kogu kahetsuse üles.

?Kui õlle kätte saame ja asi tõesti töötab,? ütles Nikolai. ?Siis järgmine asi saab olema õlleveok.?

Mehed naersid lõbusalt ja punnitasid edasi.

Hommikul oli esimene asi, mida Nikolai kuulis, Aadu hele kiljatus ning paljaste jalgade paaniline padin põrandal.

?Niko!? karjus Aadu läbi ruumide tuulates. ?Ta on läinud!?

?Läinud??

?Mul on auguga abielusäng!?

Nikolai vedrutas ennast püsti ja lidus magamistuppa. Seal, kuhu Maia eelmisel õhtul magama heitnud oli, haigutas salapärane auk.

Kummalisi asju ikka juhtus vahest. Asjad kadusid ära, nii et kellelgi ei õnnetunud neid enam üles leida, klaaspurgid plahvatasid köögiakendel ilma silmnähtava põhjuseta, inimesed läksid õue prügiämbrit viima ega tulnud enam tagasi. Aga et vooditesse oleks järsku põhjatud augud tekkima hakanud, sellest polnud veel kuuldud. Igal paranormaalsusel on ka piirid. Teatud hetkest võib teatud asjade nägemist hullumeelsuseks pidada. Ometi ei tundnud ei Aadu ega Nikolai ennast segastena. Nad olid võimelised ajalehest uudiseid lugema, võrrandis puuduvat nimetajat leidma ja pannil kala praadima. Neil oli alles analüüsivõime. Kuid neil olid ka augud sängides ja ükskõik kui palju nad neid linade ja tekkide alla ei peitnud, jäid need ikka salapärasteks avausteks kuhugi salapärasesse. Oleks ju võinud arvata, et ühel neist tekib lõpuks vastupandamatu kihu sinna pimedusse ronida ja parem maailm eest leida, aga Aadu ja Nikolai mõtlesid sellele, et kui on olemas selline sitt koht nagu Maa, siis võib seal kaugemal veel koledamaid kohti olla.

?Me peame soovimise lõpetama,? ütles Nikolai järgmisel õhtul kui nad Aadu pool ristsõnu lahendasid.

?Ma mõtlesin sellele ka,? ütles Aadu. ?Me ei tea, mida see asi teha võib.? Ta vaatas peegli poole ja väristas ennast ootamatu külmahoo käes. ?Ma arvan, et parim lahendus on see junn auku visata ja säng maha põletada.?

?Peegli võime me ju visata, aga põletama ei hakka,? arvas Nikolai. ?Mul on tunduvalt parem idee.?

5

Aadu naabrinaine Ilse kallas oma prügikasti tühjaks ja ulatas Aadule viieka.

?Hästi saadud,? kiitis ta. ?Mingu see majavalitsus õige seenele.?

Aadu muheles ja pistis rahatähe korjekasti, kus ruumi väheks jääma hakkas.

?Külastage meid ikka,? ütles ta lahkelt. ?Siia mahub prahti nii et vähe pole.?

Huvitav, kas see kellelegi mõnes maailmas pähe ka sajab, mõtles Nikolai. Võib olla on meie vihm kah just mõne maailma räpp ja roe.

Aadul ja Nikolail läks edaspidi kõik ludinal. Nad teenisid põrandaaluse prügieemaldamise eest korralikult raha ja elasid nagu kaks täissöönud emamesilast. Augud neelasid prügi isukalt ja polnud märkigi sellest, et need lähema sajandi jooksul täituma oleks hakanud. Õhtuti koosistumisest sai traditsioon ja siis arutati ikka selle üle, miks saatus just neile sellised trumbid kätte mängis.

?Mul on tunne,? ütles Nikolai. ?Et see asi siiski täidab soove.?

?Ma tean täpselt, millele sa vihjad,? ütles Aadu.

Nad kergitasid oma tagumikke ja tõstsid oma õllekast-istepingi lauale.