Tänavusel Estconil ettekande ajal küsis minult ulmefänn Velbu provotseeriva küsimuse: "Kuidas sa suhtud Osvald Soobli loomingusse?"
Vastamisel seletasin midagi umbes sellist, et Soobel ei ole ulmekirjandus selle tavalises mõttes, vaid pigem midagi kunstmuinasjuttude sarnast. Ning et kui sarnast asja enamvähem elementaarseid stilistilisi reegleid järgides teha, siis miks mitte. Konkreetselt Sooblil, lisasin, on paraku nondesamade elementaarsete reeglite valdamiseni veel pikk tee.
Soobel on mitmes mõttes huvitav nähtus. Esiteks võib muidugi tema isikule kinnitada mõttes sildi "parandamatu grafomaan", talle viisakalt naeratada ja öelda, et "See on teil tore lugu, kuid siiski päriselt ei lange kokku meie kirjastuse profiiliga, äkki ikkagi pakute kusagile mujale". Ning viis minutit pärast kiiduhõngulisest lausest õhetama löönud kõrvalestadega autori lahkumist tagatoas kolleegide seas õhku ahmida, endale kange kohv sisse valada ja sõrmenukkidega otsaette koputada. Mul on kuri kahtlus, et just sellisel kahepalgelisel ja -keelsel moel ongi Soobliga mitmel korral käitutud ja tulemuseks on, et konkreetne autor on veel suuremates raskustes oma loomingu adekvaatsel hindamisel, kui seda tavaliselt ollakse.
Nagu alati, kipub karmi tõe teatavakstegemise kohustus amatöörkriitik Kriku ahastele õlgadele laskuma. Osvald, asi ei ole selles, et sul tassivad kosmoselaeva tükke kärbid, mitte kolonel Ekt ja praapor Pliu, nagu Sa kuskil kirjutad. Asi on selles, et normaalse kujutlusvõimega inimestel, kes korra elus kärpi näinud on, on väga raske ette kujutada seda looma kosmoselaeva tükke tassimas, nagu ka rebasetüdrukut, kes kõnnib külateel, jahukott üle õla. Kui kirjanik kirjeldab oma tegelasi ja asju, mida nood teevad, peab ta nii need tegelased kui nende tegevuse lugejale "söödavaks" tegema, lugeja peab olema suuteline ette kujutama, mis toimub, see ei tohi temas ületamatut tõrget tekitada. Vastasel juhul peab lugeja teksti lihtsalt segaseks jamaks või siis parimal juhul absurdihuumori valda kuuluvaks. See ei tähenda, et ei tuleks kujutada asju, ükski inimene varem näinud ei ole - neid tuleb aga kujutada viisil, mis võimaldaks selliste nähtuste omaksvõtu. Probleem on tegelikult sama, mis igasuguste tundmatute tehnikavidinate puhul: autor peab leidma kesktee ja hoiduma kahest äärmusest, mis lugeja eemale peletavad, ebaloomulikkusest (taksojuht peab sisseistuvale sõitjale loengu tema masina antigravitatsioonilise mootori tööpõhimõtetest) ja toimuva ebaloogilisusest (takso ristleb vees, õhus, maa all ning töötab taskulambipatareidega). Just sellele viimasele äärmusele asuvad lähedal ka Sinu teosed, keskmisel žanriulme lugejal on väga raske neis toimuvat mõistuslikul tasandil omaks võtta.
Samas tuleb möönda ka Soobli teatavaid väärtusi. Neist esimene on kahtlemata relvitukstegev siirus. Sama omaduse tõttu kaalusin omal ajal BAAS-is "Cor Serpentise" hindamist hindega 2; lõpuks siiski otsustasin objektiivse hinnangu kasuks ja kommunistliku grafomaani kapsas sai oma 1 palli kätte. Just selle tõttu läheneb Soobli looming minu meelest pigem kunstmuinasjutule kui žanriulmele, mis näib siiski vististi eeldavat toimuva tõsiseltvõetavust. Muinasjutt aga ongi selleks muinasjutt, et seal toimuv on imepärane ja ebaloomulik. Näiteks võiks tuua klassikalise "Karusloomade internaatkodu", mille autoriks geniaalne kirjanik Eduard Uspenski. Ülalkirjeldatud muljet süvendab veel tutvumine Soobli naivistliku graafikaga.
Soobli ümber puhkenud diskussioon (mida ta ise õhutavat näib) sai alguse tõigast, et toimetus lükkas tema viimase üllitise lõpuks tagasi. Mina isiklikult hääletasin avaldamata jätmise poolt nimelt seetõttu, et selles viimases teoses oli oluliselt vähem muinasjutulikku mängulisust ja lugedes tundusid kohatuna karmide liinide, eelkõige ilmselt Veskimehe Kuu Ordu seeria, mõjud. Tundub, et Soobel, tahtmatult kahe žanri piiril võbeledes, ei suuda endale defineerida ei seda, kuhu ta tahab oma liiniga välja jõuda ega seda, millised tunnused tema praegust loomingut objektiivselt hetkel iseloomustavad. Kui keskenduda rebaseplikadele, kes õlal jahikotte tassib, võiks jätta ära hardcore sõjardid ja nende poliitilised probleemid. Viimaseid käsitledes mõjub omakorda kohatuna toosama rebaseplika...
Kahtlemata ei ole Soobel kõige suurem soss-sepp, kes eales "Algernoni" veerge väisanud. Juhan Voolaid oli kahtlemata hullem, rääkimata ühekordsetest üritajatest. Soobel näib aga vähemalt hetkel müttavat fännikirjanduse relativistlikult piiritletud koplis, ilma suurema arenguhüppeta ei jõua ta iialgi tavamõiste järgi kirjandusse. Peale juba nimetatud sisuliste ebakohtade annab selliseks arvamuseks alust ka Soobli teoste stiil ja lauseehitus. Kui Sooblil on ambitsioon jõuda laiema lugejaskonna tähelepanu alla, tuleb tal selleks teha tõsist tööd nii puhtalt tehnika kui ka selle žanri osas, mida ta viljeleda üritab. Enda jaoks selgeks mõelda, kas eesmärgiks on nn. "tõsine" kirjandus või absurdiga vürtsitatud kunstmuinasjutt. "Tõsise" suuna valimisel tuleks ilmselt alustada võimalikult suure koguse ulmekirjanduse läbilugemisega, seda ka muudes keeltes peale eesti keele. Mina aga ei väida, et tingimata peaks selle variandi kasuks otsustama, võibolla tuleks just "tõsiduse" kompleksi hülgamine autorile kasuks. Sellest mõttest lähtub alljärgnev arendus.
Hea kolleeg Jüri Kallas pidas mulle omal ajal loengu sellest, kuidas tavaline imeulme lugeja hindab teoses hoopis muid väärtusi, kui kirjanduses üldiselt omaksvõetud kontseptsioonidest lähtuv kriitik. Jäädes selle juurde, et teose väärtuse objektiivsel hindamisel on kriitik, kes pole imeulme kui žanri kaifi alla sattunud, ilmselt siiski pädevam, möönan ma, et iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva. Täpselt sama käib Soobli kohta: kui leidub inimesi, kelle meelest Soobel on lahe ja nunnu, pangu aga rahumeeles edasi. See ei tähenda muidugi, et toimetus edaspidi loobuks teoste hindamisest üldkirjanduslike kategooriate alusel, kuid uspenskilikke mõttekäike sisaldavatele teostele põhimõttelist avaldamiskeeldu anda pole meil kohe kindlasti mitte plaanis. "Algernon" on põhimõtteliselt avatud igasugustele veebipõhistele projektidele ning kui ma veenduksin selles, et Soobli austajaskond on piisavalt suur, oleksin valmis kasvõi tema fansite'i loomisel abi osutama (kus siis võiks sisalduda näiteks graafika, postiloendis SF2001 nõutud RPG sourcebook või ükskõik mis muu värk). Hetkel aga on Soobel minu meelest siiski niivõrd marginaalne nähtus, et tema loomingust omaette subkultuuri kujundamisele pole mõtet aega raisata. Nii oma eesmärkide kui loominguliste meetodite teadvustatud arendamisega tegelemist aga tuleb soovitada: hullukesest iidoliks saamiseks on tihtipeale vaja vaid hullust järjekindlalt rakendada.
Kui viimaks veelkord "Algernonist" rääkida, siis eitava hinnangu kavatsen ka tulevikus anda eelkõige neile teostele, milles autori aimatavad kavatsused intellektuaalset ja sügavmõttelist proosat pakkuda vormi kummalisuse tõttu naeruväärseks muutuvad. Abitus ja järjekindlusetus ei ole vabandatavad pahed.
Ikka Teie,
Kriku