Käesolev on katkend Indrek Hargla kirjastuse "Varrak" toimetusel peatselt ilmuvast romaanist "Vabaduse kõrgeim määr".
Zmai koukis paunast tandrilt kaasavõetud käelaba välja, vaatas seda ja mõtles. Kunagi oli vana Baugor just teda targa õpilaseks välja valinud, sest tundis, et noormehes on mingeid nõiavõimeid. Neid tuleb usaldada, oli Baugor rääkinud, sinu vaist on midagi enamat kui tavalise inimese oma. Nõidumiseks ja posimiseks on sadu võimalusi, aga ainult õige mehe vaist ütleb, milline neist parasjagu kõige paslikum on. Kui sa midagi kangesti tunned, kui midagi ärevalt su sees kraabib ja väljapääsu otsib, siis on see nõidumisjõud. Tunne see ära ja kasuta õiglaselt. Ei kunagi ülemäära ja ainult hea asja nimel. Otsi uusi võimalusi ja kasuta mõistlikult vanu. Leia sobivad viisid, kuidas oma võimeid rakendada. Zmai ei uskunud, et vana Baugor oli eksinud, aga midagi suurt ja võimast polnud Zmai kunagi korda saatnud. Nüüd tundis ta aga käelaba vaadates, kuidas kõik ta sees kisendab ja pakitseb millegi järele. Kas pidi ta posima hakkama? Kas oli ta vaist õigesti aimanud, et just nimelt see on Blagomiri maharaiutud vasak käsi ja ainult nõidumise abil saab ta teada, et nii see kindlasti on. Saab teada. Milleks? Kellelegi pole vaja Blagomiri minevikku. Ta ise ei taha seda, on oma mälu peitnud ja ei suuda, ei soovi seda enam üles leida.
Aga vägilaste maharaiutud vasakute kätega laibad keerlesid ikka veel Zmai vaimusilma ees. Tark otsis mõned kotikesed rohtudega, otsis riistad, just need, mis tundusid praegu need kõige õigemad olevat: Baugorilt päritud taevast langenud raudkivist tahutud püramiidi; iidsetel aegadel Haidamankani saarelt toodud ükssarviku sarve; kotikese kuivatatud kaljunäpu rohupuruga ja selle suitsetamiseks loitsitud kadakajuurest piibu; purgitäie kõige kangemat kärakat, milles hõljus imesisalik, kelle krobelisel nahal asetsesid valged täpikesed täpselt samamoodi kui taevase Sisaliku tähtkuju tähed; kimbu Hoydmarcki Ginnevere juukseid, kelle kohta räägiti, et see naine ka veel sadu aastaid pärast oma surma mööda maailma vaimu kujul ringi rändab, ning lõpuks vilepilli, mis valmistatud Zmai ema küünarluust.
Sellest peaks ju praegu piisama, arvas ta. Tal oli vaja silda selle maailma, taeva, maa ja surnute maailma vahel. Aknast nägi ta selgelt idataevas Sisaliku tähtkuju.
?Oh, kui kaua pole sa sellega tegelenud ja milleks sul küll just nüüd seda tarvis läheb, sa vana arutu sortsikõbi?? pomises ta endamisi. Siis Zmai alustas. Aeglaselt toppis ta piibu kaljunäpu puru täis, võttis pihku käekondi ja avas sisalikupurgi.
Nende kummaliste esemete keskelt hilisõhtul koju jõudnud Blagomir vanamehe leidiski. Zmai lebas oimetuna põrandal ja ainult kapatäis jääkülma vett pani ta silmi avama. Tark oli näost kahvatu ja kurnatud, värises üleni, ent mitte külmast. See oli hirm ja veelgi suuremaks paisus see siis, kui tark Blagomirile otsa vaatas.
?Mis juhtus, Zmai? Oled sa haige??
Ägisedes ajas tark end püsti. Kui Blagomiri käekönt teda toetas, oleks ta otsekui sellest eemale põrganud.
?Mis imeasjad need sul on??
?Ma pean puhkama, Blago, puhkama...?
Kuid ta ei teadnud, kas ta iialgi suudab sellest välja puhata, kas iialgi suudab põgeneda selle eest, mida oli kogenud, kas ta kunagi on võimeline ületama alandust ja nõrkustunnet võimu ees, millega oli kokku põrganud. Tema, Zmai, ei saa iialgi olla vaba, kuna ta oli näinud - ainult kübekest sellest - milliseid jõude on maailmas olemas. Ta oli näinud kõrgust, rauda ja verd, mida need ka ei tähendanuks ja ülejäänut oli tema teadvus keeldunud mõistmast.
?Blago,? sosistas Zmai, ?Blago, tuleta mulle meelde, alati tuleta meelde, et ma olen vaid üks armetu külaposija.?
?Seda ma sulle küll meelde ei tuleta,? vastas mees muretust teeseldes. ?Sa oled mu sõber. Parim, kes mul kunagi olnud on.?
Ja Zmai sai aru, et mees mõtleb seda tõsiselt. Puuduv mälu ei teinud talle enam haiget. Tark uinus ja magas kaks päeva ühtejärge. Kui ta ärkas, komberdas ta vaevaliselt kaevule ja jõi, jõi, jõi. Uni oli taastanud ta jõu, kuid ainult osaliselt. Midagi oli jäänud igaveseks sinna teisele poole, kuhu olid teda viinud kaljunäpu suits, ema kondist puhutud viis, Sisaliku tähed, ükssarviku sarv, taevakivist püramiid ja Ginnevere juuksed. Osa tark Zmaist jäi maha piirile, millega kokku põrgates ta oli tundnud oma armetust ja tühisust. Zmai oli saanud haiget, ta kartis, et oli nakatunud ja ei saa sellest enam iialgi terveks. Sest tõde - ka sellest ainult osakese nägemist - ei ravi endast kunagi välja. Ja tõde oli see, et kõik, mida Zmai arvas end teadvat maailmast, polnud miski muu kui lumisel lagendikul süüdatu lõkke ümbert sulanud imepisike sõõr. Aga ta oli näinud seda sõõri. Ta oli seda näinud, tundnud ja see oli talle haiget teinud.
Zmai oli kokku põrganud millegagi, mis oli suurem, kui Aeg.
Ühel õhtul võttis Zmai oma jõu kokku ja komberdas üle õue sauna. Ta näitas Blagomirile kätte rohud, millest leotisi valmistada, ja küttis sauna kuumaks. Pärast, kui Blagomir oli targa saunas kõiksuguste vihtadega läbi tampinud ja kui tark oli kannu mõdu ära joonud, ütles ta Blagomirile: ?Ma suren homme koidikul. Siis, kui päike saadab esimesi kiiri üle Rähnitipu, kui linnud pärnade latvades säutsuma hakkavad ja üle vainu lendavad idast kaks toonekurge. Nad teevad pesa Salizmaki lossi torni ja jäävad sinna kogu suveks. Ma tahan, et sa aitaksid mind hommikul oja äärde. Me peame olema väga vaiksed, sest üks suur isahirv tuleb sinna jooma. Ja - ära katkesta mind - see on vana hirv ning temagi sureb varsti. Ma tahan, et läheksid talle tasahilju järele ja jätaksid mind oja äärde. Hirv kohtab metsavälul nooremat ja nad ristavad sarved. Oh, muidugi vanem kaotab. Ta kaotab nii oma uhked sarved, kui ka au ja longib üksinda tihnikusse surma ootama. Korja need sarved üles ja tule tagasi. Selleks ajaks olen ma surnud. Sarved paned mulle hauda kaasa. Ja matate mind sinnasamasse välule, metsa. Väga sügavale ja haua ajate tasaseks. Kas sa lubad mulle, et teed nii, Blago??
Pärast pikka pausi Blagomir lubas: ?Jah, ma teen nii, Zmai.?
?See maja,? rääkis Zmai edasi, ?on olnud väga ammustest aegadest targa maja. Enne mind elas siin Baugor, minu leidja ja õpetaja, ja enne teda ning kahesaja kümne aastaseks Haldor. Mina olen saja kaheksakümne aastane, kuigi keegi seda ei tea. Keegi ei tea ka seda, kes selle maja ehitas. Iidsetest aegadest on nii seatud, et see on targa maja, ehitatud heale kohale, mitme vee- ja maapõue jõudude soone ristumispaika. Haldor istutaski need tammed ja pärnad, mis neid sooni märgivad... Siin on suur vägi. Aga mina, näed, pole oma eluajal siia järglast leidnud. Sina pole nõid, Blago, neid võimeid pole sulle antud. Aga sa tood siia elama Kandise...?
?Kandis kutsus mind enda juurde elama.?
?Sa tood siia majja Kandise,? ei lasknud tark end segada. ?Nii peab olema. Armasta ja hoia teda, nii peab olema.?
?Ma armastan teda.?
?Ma tean. Kalla mulle veel üks kann mõdu!?
Blagomir täitis lähkrist kapa ja jõi ka ise mehise sõõmu. Punakas vaht tilkus talle habemesse ja ta pühkis selle käeköndiga.
?Blago,? jätkas Zmai, ?ma tõesti ei taha praegu surra. Aga kui surra, siis puhta südamega... Ma ei saa Kandisele oma teadmisi edasi anda, sest veel pole nõiaveri temas pulbitsema hakanud. Võibolla ei juhtu seda enne paarikümmend aastat. Ma tahan, et sa oleksid siis tema kõrval. Pärnaorust saab sinu küla, mõistad??
?See on minu küla.?
?Veel mitte. Sa pead tema eest võitlema, kuid see kõik seisab veel ees. Me kõik ihkame siin vabadust, kuigi ei tea, mis see täpselt on või mida sellega peale hakata. Sina tead, sest ainsana meist oled sa vaba. Sa oled ise enese isand.?
?Ma ei tea, kes või mis ma olen, Zmai. Kui see on vabadus, siis ei saa ma ju võidelda selle eest, et kõik kaotaksid oma mälestused; ei mäletaks oma isa ja ema, naist ja lapsi, kohuseid ja kodu.?
?Ka mina ei mäleta oma vanemaid. Kandis sünnitab sulle lapsi. Minu tarest saab sinu kodu ja Pärnaoru vabadusest sinu kohus.?
?Mul võis ju naine olla. Ja lapsed.?
?Blago, kas sa tõesti tahad oma mälu tagasi??
Mees jõi taas pika sõõmu. Aeglaselt langetas ta kapa lauale. ?Siis võin ma kaotada Kandise,? ütles ta lihtsalt.
?Ja vabaduse??
?Mis on vabadus, Zmai? Juba sa räägid, et mul on kohused Pärnaoru ees...?
?Sul on kohused oma vabaduse ees. Saad aru - see kõik on saatus - et sina siia juhtusid, et ma su elule ravitsesin, et kogu küla ravitses, et sa oled vaba kõigest, mis meid koormab ja kammitseb. Sa võid armastada naist, keda sa tahad ja tõepoolest võid armastada ning kes sindki armastab. Sulle on antud elus võimalus teist korda sündida, mäletada ainult seda, mis on maailmas muud peale selle, mis sulle kogu elu valu on teinud.?
?Sa tead minust midagi, mida ma isegi ei tea ega mäleta,? ohkas Blagomir.
?Seda on üsna vähe. Kas tahad, ma räägin sulle sellest? Tahad? Seda pole palju ja mälu sa sellest tagasi ei saa; küll aga hingepiinu. Sa hakkad ihkama kättemaksu sellele, keda sa ei mäleta; soovid võidelda nendega, kes sulle selles elus pole kurja teinud. Sa tapaksid teadmisest, et peaksid tapma, ja iial ei hakkaks sa tundma sellest kättemaksurõõmu. Jah, sa läheksid jahtima viirastusi ja lõpuks kaotaksid ka Kandise. Sulle tekiksid kohustused mineviku ees ja enam poleks sa vaba, hingerahu igaveseks olematu, jälitaksid sa tabamatut.?
?Kes ma olen?? küsis Blagomir.
?Sa oled Blagomir Pärnaoru külast. Ja ma ei tea, kes sa olid. Olen näinud vaid hämaraid katkeid sellest, mida tehti mehega, kes kunagi olid sina. Ainus tagasitee selle mehe juurde oleks saada kättemaksu, mineviku ja viirastuste orjaks. Iial ei saaks sa enam olla vaba. Tahad sa minna seda teed otsima??
?Ma võin seda mitte otsida, kuid maailm on väike. Kunagi võib minevik leida mind.?
?Siis pead sa võitlema oleviku ja tuleviku eest! Vabaduse eest! Oma armastuse eest, sest minevik võtab sult Kandise.?
?Siis oli mul kunagi naine... eelmises elus??
?Ma ei tea,? peaaegu hüüdis Zmai ja hakkas köhima. Hoo vaibudes küünitas ta piibu järele ja toppis selle täis kirsitubakat. Tõmmanud paar mahvi, köhatas ta hääle puhtaks ja pühkis silmist suitsuga tõusnud pisarad. ?Kuula mind,? ütles ta siis kähiseval häälel. ?Ma ei tahtnud seda kõike sulle rääkida, aga sa pead olema vaba mees. Vaba ka valikus, kas pöörduda tagasi minevikku ning jälitada varje või minna edasi vabaduse poole.?
?Kuidas saan ma olla selles valikus vaba, kui ma ei tea, mida mul valida on??
?Kandis,? ütles Zmai lihtsalt. ?Ja kui sa pead armastuse asemel vabaduseks kättemaksu inimese eest, kes sellest iial rahuldust ei saa tunda, siis määrad end igavesele orjusele. Aga pea meeles - uus veri! Kui tuleb uus veri, võib kõik muutuda, sest veri mäletab. Nüüd tahan ma paar tundi magada, surra tuleb puhanud peaga. Mul on ees pikk tee.?
Blagomir polnudki üllatunud, kui Zmai surm toimus nii, nagu tark ennustanud oli. Kui Zmai oli tõesti nii vana, siis pidi ta surma tundma ja teadma juba sada aastat rohkem kui tavaline inimene. Jalutuskäik ojani, mille vältel kumbki mees ei kõnelenud sõnagi; hirv, mets, võitlus, sarved, tagasipöördumine ja keha, millest hing just lahkunud oli.
Zmai surm oli külale löök, seetõttu suuremgi, et tark järglast ei määranud. Küll aeg paneb kõik paika, otsustas Blagomir. Ta tõi Kandise majja, mida veel ilmselt kaua Zmai tareks nimetatakse. Kui krahv oleks elus, andnuks tema loa Smergo ehitatud maja maha müüa. Nüüd andis loa Dvaion, aga ostjaid polnud. Kevadel külvasid nad koos Kandise põldu ja istutasid aeda uusi taimi, mille vilju kasutas naine värvide keetmiseks. Kõik teadsid nüüd, et nad on mees ja naine, kuigi paari polnud neid keegi pannud.
?Mul on kõike,? sosistas Blagomir ühel ööl Kandisele, ?mul on kõike nii palju, aga mida ma selle heaks teinud olen??
?Ela,? vastas naine. ?Ela.? Ja suudles teda.