Must ja valge
Tegelikult ei ole teadus kui osake tänapäeva maailmast üldsegi mitte nii inimkauge ja matemaatiline, kui paljud arvavad. Mina näiteks olen alati selles mingi salapärase võlu leidnud olevat. Vahelduseks on ju täitsa huvitav teha endale selgeks astrofüüsika või orgaanilise keemia või programmeerimise põhialused?
Aga kui teadus muutub lausa jumalaks? Miljonid inimesed on valinud endale uue religiooni ? teaduse? Keegi küll ei teadvusta seda just sellena, aga siiski. Ma mõtlen, kui inimesed päevast päeva tegelevad teaduse eri harudega ? et maailma paremaks muuta, et elu mugavamaks muuta, et oleks lihtsalt huvitav ? siis ühel hetkel muutub see kõik niivõrd keeruliseks, et vaevalt leidub kedagi, kes tunneks end igas teaduse aspektis kodus olevat. Ja kas pole ka religioon mitte teadmatus?
Aga teadus on tõepoolest üks huvitav ? ja laia haardega ? mõiste. Hiljuti puutusin ma kokku ühega selle ala prohvetitest. Tal oli kinnisidee teha midagi murrangulist teaduse ajaloos, kuid asja muutis keerulisemaks tõik, et tal ei olnud selget ettekujutust, mis see täpsemalt olla võiks.
Thorne ? selle minu tuttava teadlase nimi on Jeremy Thorne ? on üks kummaline mees. Tegelikult vist ei saagi teda teadlaseks nimetada, ta on rohkem asjaarmastajast fanaatik, kellel on rohkem pealehakkamist kui tegelikku arusaamist ? või mõistust. Nojah, tegelikult tutvusin ma temaga alles hiljuti ja ei oska kuigi adekvaatselt tema isikut hinnata, kuid mulle tundub?
Mulle tundub, et ta on just selline mees, kellesarnast oleks mul hädasti tarvis?
*
Belz käis minu juures. Tal oli jälle seljas see ärritavalt valge riietus. Ma ei saa aru, miks ta vaevab end moega kaasas käimisega. Igatahes, ta väidab, et ma haun midagi.
?Sa oled liiga kaua vagusi olnud,? ütles ta mulle kerge etteheitevarjundiga hääles. ?Ja ma mõistan, et sa püüad olukorda ainult huvitavamaks muuta, aga? Ah, nojah, eks siin hakkaski tüütavaks kiskuma. Ära parem ütle mulle midagi, ma ei taha teada.?
?Miks sa siis üldse tulid, kui sa ei taha teada, mida ma teen?? küsisin.
Ta kehitas õlgu ja naeratas mulle kavalalt, oma ideaalsete valgete hammaste välkudes.
?Mul hakkas igav,? vastas ta siis. ?Kas sulle ei tundu vahel, et hea on kellegi omasugusega rääkida? Omavahel, või nii, sest kedagi teist peale sinu mul ju ei ole. Ja inimestega on nii ära harjutud, et isegi meie oleme hakanud rääkima??
?Nojah, pole midagi teha, kui need inimeste kombed nii külge hakkavad,? pidin temaga nõustuma. Kõigest hoolimata on Belz huvitav jutukaaslane. Ainuke jutukaaslane.
?Nii et mis sa arvad siis? Läheks kuskile baari või teatrisse, kultuurilembesed, nagu me oleme??
*
See Thorne sai asjaga hiilgavalt hakkama. Nüüd tuleb veel vaid tulemusi oodata, kuigi sinnani on veel tohutult palju aega.
Ta rääkis mulle oma LAB-ist. Hästi suur teadlaste kontsentratsioon ruumalaühiku kohta. Eks nad teevad seal midagi kasulikku ka, kuid tulemused on visad tulema. Aga nagu öeldakse: ega siis ratast ei leiutatud ühe päevaga. Või midagi sarnast.
Thorne on ikka paras pätt küll ? nüüd, kus ma teda juba rohkem tunnen, tuleb välja, et temas on imelikul kombel segunenud auahnus, salakavalus ja uudishimu. Nagu progressimeele ja hoolimatuse sümbioos. Tema tööde ja tegemiste kohta kehtib kõige otsesemal moel ütlus: eesmärk pühendab abinõu. Ja nüüd on tal tänu minule ka eesmärk.
Ta nõudis kohtumist ?ööpimeduses? ja ?täielikku salastatust?. No mida ma veel saan öelda? Õnn, et ta lepingut oma verega ei tahtnud kirjutada. Kuigi jah, praegusel juhul oleks leping vaid süütõend tema vastu. Minu vastu muidugi ka, aga mina olen seadusest kõrgemal. Kuulsite, jah? Ma räägin juba nagu mingi psühhopaadist retsidivist. Tegelikult ma ei ole seda, mul on lihtsalt igav.
Igal juhul garanteerin ma, et mitte keegi ei saa mitte kunagi asjast teada. Välja arvatud Belz ja veel üks inimene, kes on selle teadmisega otseselt seotud ja kelle eest ei saa asja kaua saladuses hoida. Aga selle paljastuseni on veel palju aega, nii et praegu ma parem lähen toimetan teisi asju ja lasen Thorne`il tegutseda.
***
??süda ja kõik organid töötavad normaalselt. Tegime EKG ja võtsime vereproovi ? ideaalne!?
?Ja kuna olukord stabiliseerus??
?Tund aega tagasi ? pool tundi pärast operatsiooni lõppu! Vapustav, see on lihtsalt vapustav! Täpsed andmed on graafikus kirjas, kui teil neid vaja peaks minema.?
Mehed vaatasid üksteisele otsa, mõlema ilmes peegeldumas võidurõõm. Mõnda aega valitses naha ja mustast puust mööbliga sisustatud kabinetis vaikus, täis oma edu seedivate inimeste tuntavat rahulolu ja ventilaatori vaikset undamist.
?See tõepoolest toimib,? ütles vanem meestest, Jeremy Thorne hetke möödudes, millegipärast justkui kõheldes, kuid siis mingist mõttest julgust saanuna jätkas: ?Isegi kui ta ellu ei jää ? kui peaks tekkima hilisemaid tüsistusi, ma mõtlen ? on kindel, et doktor Caimani meetod töötab.?
Thorne oli ligikaudu viiekümnendais aastais mees, tüse ja teravapilguline. Tema valge arstikitli laokil hõlmad, mis paljastasid viigitud püksid ja kalli lipsuga päevasärgi, näitasid, et ta pole sellise riietusega harjunud ja on kitli selga tõmmanud vaid hetkeolude sunnil. Tema vestluskaaslane (doktor Scrolt, nagu plastikümbrises nimesilt, ametinimetusega ?kardioloog?, teatas) aga nägi välja, justkui oleks ta sündinud valge ürp seljas - nii sundimatult kandis ta oma töörõivastust.
Kabineti uksele koputati ja näost õhetav medõde pistis pea sisse.
?Ta hakkab teadvusele tulema, doktor Scrolt!? teatas ta erutusest väriseva häälega ja tormas siis kiirustades minema, kontsad marmoriimitatsiooniga kiviplaatidel vastu klõbisemas.
Thorne vangutas pead ja lausus kerge etteheitega kulmu kortsutades: ?Ma oleksin eelistanud vähem tähelepanu, Scrolt, praegu on liiga suur oht, et avalikkus sellest haisu ninna saab??
Tõepoolest, kogu kliinik oli täis ootusärevate nägudega inimesi, kellest enamus ei vaevunud enam teesklemagi, et neil on operatsiooniga mingisugust asja. Palatiukseni jõudmiseks pidid Thorne ja Scrolt küünarnukkidega endale teed tegema.
*
?M-mis? toimub??
?Rahu, te olete haiglas. Ärge end rääkimisega kurnake, küll me hoolitseme kõige eest. Stella, kontrolli reflekse? Ja tooge mulle see neetud graafik??
***
Ma käisin LAB-is. Muidugi mitte avalikult ja äratuntavalt, Thorne oleks mind kohates südamerabanduse saanud. Aga maskeerumises olen ma osav, pealegi pakub see alati nalja ja pinget ? kellegi teise teesklemine, ma mõtlen.
See LAB on tohutu hoone, kõrge nagu? nagu üks kõrge hoone. Ma ei ole kunagi aru saanud, kas selliste pilvelõhkujate ehitamine tuleneb ruumi kokkuhoiu eesmärgist või kellegi alaväärsuskompleksist. Igal juhul oli see plastikust ja paljude klaas- ning peegelpindadega. Tohutu arhitektuuriline saavutus, võrreldes näiteks kreeka dipteeride ja Petraga.
Sinna sisse saamisega oli mul veidi raskusi, kuna viimasel ajal on igal pool hakatud turvasüsteemidesse suure poolehoiuga suhtuma ja ma pidin jahmerdama nende näpujälje- ja vikerkesta-identifitseerimismasinatega ja muude ?kontrollidega. Kõigi nende turvavidinate läbimine võttis minult kolmveerand tundi, ma ei kujuta ette, kuidas mingis sellises kohas töötavad inimesed sellist asja kannatavad. Iga päev mitu korda. See on ju nii tüütu ja aeganõudev. Aga nojah, mida mina ka tean.
Hoones sees olid kõik ääretult erutatud. Inimesed jooksid ringi, askeldasid ja karjusid üksteise peale, mind ei pannud keegi tähele. Niipalju, kui ma aru sain, seadis Thorne asjad nii, nagu oleks tegu mingi ühise kauaplaanitud projektiga. See võis keeruline olla, seletamine ja korraldamine, ma mõtlen. Aga ta on väga võimekas mees, oma valdkonnas vähemalt.
Imetabane, mida inimesega võib teha eesmärk. Ilma mingite ambitsioonideta on nad nagu üksikud ekslevad aatomid kuskil universumi põhjatuses, aga eesmärk annab neile suuna ja nad hakkavad märkimisväärse visadusega liikuma. Või nagu elektrivool. Et inimene on nagu juhtmetükk, kus kõik elektronid paigal seisavad, aga kui tekitada elektriväli ? ehk siis eesmärk ? hakkavad kõik elektronid liikuma, nagu inimese puhul iga toiming ja püüd on sammuke lähemal eesmärgile. Kahjuks on neid eesmärke väga erinev valik.
*
Ma tegin Thorne`ile üllatusvisiidi. Ta küll ei taha, et teda minu seltsis nähakse, kuid hilja juba. Ma rahustasin teda, öeldes, et mitte keegi ei tunne mind ja ma võin iga kell silmapiirilt kaduda, kui jalgealune tuliseks läheb. Nojah, selle kadumise koha pealt ma loomulikult valetasin, sest tegelikult ei kao ma kunagi mitte kuskilt mitte kuhugi, ma vaid transformeerun.
Ta selgitas mulle just oma plaani ja tegevuskava, kui keegi tema kolleegidest sisse astus, nii et ta pidi tahes tahtmata meid tutvustama.
?Doktor Ed Caiman ? minu koolivend Deo,? ütles Thorne näole kõige argisemat naeratust manades. Keegi ei oleks võinud arvata, et tegelikult ta kartis. Ja minu enda koolivennana tutvustamine oli kas ääretult rumal või ääretult geniaalne, ma jätan selle teiste otsustada.
Caiman oli tore ja sümpaatne mees, nii neljakümneaastane või rohkem. Ta paistis olevat selline eatu kuivik, kes armastab füüsikat ja muretseb kõigi oma tuttavate pärast kümneid kordi rohkem, kui tuttavad ise. Ta surus mu kätt.
?Kas ta teab juba meie uudist?? küsis Caiman siis Thorne`ilt minu poole noogutades, justkui saaksid nad lapse või midagi.
Aga Thorne, pidades kinni minuga sõlmitud kokkuleppest mind asjaga kursis hoida, lausus lihtsalt ülisõbralikult: ?Jaa, sa võid vabalt rääkida. Deo ootab, kuni ma lõpetan, me läheme väiksele dringile.?
Ma ei saanud sinna midagi parata, kuid minu tähelepanu köitis ühtesoodu Thorne`i punetav pealagi, mis hõredast karvkattest hoolimata kiiskas ribakardinate vahelt paistvates päikesekiirtes. Ta oli rõõmsameelne. Mitte ainult näiliselt, vaid ka tegelikult, sest ma olin aidanud teda tema ambitsioonides ja kõik paistis laabuvat.
Caiman, see teine mees, aga oli tunduvalt murelikuma näoga. Ta vaatas minu poole, justkui küsides luba rääkima hakkamiseks või kartes minu juuresolekut. Ma tegin pähe võimalikult teaduskauge näo ja võtsin kätte ajakirja Thorne`i laualt. See oli ?Science Today?. Oijah, mis siis ikka.
?Me ei saa teda igavesti siin hoida, Jerry,? ütles Caiman tõsiselt Thorne`ile, ise häält kolmandiku võrra madaldades. Mind jäeti vestlusest välja.
?Aga muidugi mitte!? nõustus Thorne elavalt noogutama hakates ja mulle kõõrdpilku saates. ?Veidi aega veel, veel mõned katsed ja uuringud ja ta on valmis avalikkuse ette astuma. Seda me ju kogu aeg plaanisimegi, või mis?? Siis paistis ta märkavat, et tegeleb ikka veel noogutamisega ja lõpetas järsult.
?Jerry, ta on ikkagi inimene! Ja need katsed? Noh, ma ütleks et need on võrdlemisi ebainimlikud. Kas ei oleks juba aeg lõpetada? Tema organism töötab normaalselt, mõistus samuti. Ja ta on segaduses, ta ei tea, mis toimub ? kas sa ei arva, et me peaks talle selgitama??
Thorne vehkis ärritunult oma lihava käega.
?Caiman, me ei saa katseid lõpetada, nii palju on veel uurimata! Antropoloogid, geeniteadlased ? inimesed, keda ma ei tunnegi tulevad minu juurde oma küsimustega ja soovivad teda uurida. Ja minu meelest on see õige, mõtle, kui palju targemaks inimkond sellest saab. Siis, kui me asja avalikustame.
Ja ma juba seletasin talle ? autoõnnetus. Ta sai rängalt viga ja kaotas mälu, tema dokumentidest selgus, et ta nimi on Viktor Knail ? dokumendid muide on õiged, me saime perekonnaseisu- ja migratsiooniametis kõik korda aetud. Sünnitunnistus on ?kadunud?? ID on olemas, kuid muidugi väikeste puudustega. Ära parem küsi, mis see mulle maksma läks?
Aga kõik on selge. Milleks ta peakski midagi muud teadma? Pealegi, ma ei saa aru, miks sa nüüd kõigele vastu oled? Sina olid see, kes CCH-meetodi välja mõtles, tänu sinule on ta täna siin!?
Viimase lause peale vältis Thorne mulle otsa vaatamist ja hoidis silmad kramplikult Caimanil. Ma muigasin omaette, ta on ikkagi inimene.
Doktor Caiman langetas pea, oskamata midagi vastuseks kosta. Ma ei teadnudki kohe, mida selle mehe kohta arvata. Peaksin teda natuke jälgima.
Thorne lõpetas oma paberite sättimise sellega, et lükkas nad kõik ühte vabasse sahtlisse ja vaatas siis minu poole. Caiman mõistis vihjet ja lahkus.
?Ma tahan teada, mis toimub,? ennetasin Thorne`i ning lahkusin samuti. Koos tema ?Science Today? ajakirjaga.
*
?Ma pean reeglitest kinni,? tuletas Belz mulle oma järjekordsel külastuskäigul meelde. Ta oli elavam kui tavaliselt.
?Ah, need tobedad reeglid, meil pole neid ju vaja!? ei suutnud ma vastu vaidlemata jätta.
?Muidugi ei ole,? nõustus Belz minuga, ?Aga ilma nendeta oleks ju nii igav. Ja kui mina neist kinni pean, pead ka sina neid austama. Pealegi, luba end õnnitleda, mulle tundub, et seekord oled sa millegi täitsa uudsega hakkama saanud.?
?See ei ole küll otseselt sinu vastu suunatud, aga natuke ikka. Ja sa ei tohi seda olematuks teha, see oli ka reegel, mäletad ikka??
Belz vaatas häbelikult oma kinganinasid. Ta oli varem paar korda end minu asjadesse seganud ja kogu mu suure töö ja vaeva asjatuks muutnud, nii et süüdistus oli täiesti kohane. Aga kui on võrdsed mõistused, siis peavad olema ka võrdsed võimalused. Mina ei ole ühtegi tema katsetust likvideerinud, olen ainult midagi vastukaaluks pannud. Tasakaal peab valitsema, tasakaal on tähtis.
?Mida sa siis tead?? küsisin ma varsti. Vaatamata kõigele pakkus mulle siiski huvi, kui kaugel ees ma oma sõbrast olen.
?Noh,? vastas tema, ?Ma tean, et keegi mees, mingi teaduspargi direktor on asjasse segatud, nii et arvatavasti käib asi tema kaudu?? Ta vaatas mulle küsivalt otsa. Noogutasin õhinal pead. Belz tegi edusamme.
?Ja? ja järelikult on see seotud teadusega??
?Jahah!?
?Ega ometi jälle mõni näljahäda-vastane meetod või universaalne vaktsiin!? Oi ei, ütle, et sa ei teinud midagi HIV-i vastu! Ei, palun, ma nägin sellega nii palju vaeva??
?Ei, see pole üldse mingi vaktsiin, HIV kahjuks jääb. Vale suund, väga külm,? rahustasin ta maha. Ta oli enda leiutistesse väga kiindunud, samal ajal kui minu omasid ei respekteerinud ta üldse. Ah, mis ma oskan öelda ? kurjus?
Belz sattus õhinasse ja läks kiiresti minema, kuigi ma pakkusin talle, et teen kakaod või midagi. Kakao on tema suurim nõrkus.
?Aga ma pean ju natuke jälgi ajama, saad aru?? seletas ta valget mantlit selga tõmmates. ?Mul pole ammu nii palju tegemist olnud, ma pean sinna LAB-i sisse imbuma ja informatsiooni hankima, kole kiire on!?
Ja nii ta läks. Ma ei rääkinud talle veel Knailist, küll ta ise parajal ajal teada saab.
***
Viktor Knail, mees, keda ei paistnud tundvat keegi, ka tema ise mitte, istus piinlikult valge haiglalinaga kaetud voodil, surudes pead käte vahele. Kostis tasane koputus ja sisse astus doktor Caiman.
?Seansid tänaseks läbi, mis?? küsis ta teeseldud reipusega.
Viktor noogutas tuimalt. Caiman võttis laua äärest tooli ja istus mehe vastu. Tuba oli tühi ja mugavusteta, voodi, kirjutuslaua ja tooliga, isegi vaipa polnud maas, kardinatest rääkimata. Ühes valges seinas oli valge uks, mis ilmselt viis tualetti. Põrandat kattev linoleum oli vastikusttekitavalt roheline, väikese, silmi kõõrdi ajava mustriga. Tundus, et ruumi oli kasutatud panipaiga või väikese laona, mis nüüd oli kiirustades elamiskõlblikuks muudetud. Elamiskõlblikuks, talutavaks, aga mitte midagi enamat. Doktor silmitses ruumi halvakspanuga ja tegi mõttes otsuse Thorne´ile ka selle kohta etteheiteid teha.
Viktor Knail vaatas teda apaatselt. Ta oli tumedapäine ja kõhn, viimaste nädalate kurnavatest uuringutest veelgi enam vintsutatud. Tema küünarõndlad olid siniseplekilised rohkete vereproovide võtmisest ja silmad magamatusest auku vajunud. Kõrgete, esileulatuvate põsesarnade ja kandilise lõuaga nägu oli meeldiv, kuid selline, mis jääb meelde alles pärast kolmandat kohtumist. Ikka veel ei lausunud ta midagi.
?Viktor? Sa tead, kes ma olen??
?Doktor Caiman, ma mäletan küll. Kas ma pean veel kusagile minema??
?Ei-ei, asi pole selles. Ma tahaksin sinuga lihtsalt veidi rääkida??
?Aa, mingi psühholoogiline uuring, arvata oligi.? Kas mehe hääles kuuldus tõesti irooniat?
Caiman sattus hetkeks segadusse, kuid kogus end kiiresti.
?Ei, ma olen siin nii-öelda eraviisiliselt. Tegelikult keegi ei teagi, et ma tulin.?
Viktor turtsatas ja osutas näpuga laenurka. Seal oli kaamera.
?Nad on siia kaamera pannud?? imestas doktor. ?Aga? Kuidas? Miks? Teil pole ju privaatsust ollagi!?
?Doktor, ma olen siin olnud peaaegu kolm nädalat,? ütles Knail rõhutatult, otsekui lapsele seletades, ?Mind on kõikvõimalikel viisidel uuritud, opereeritud, surgitud, analüüse tehtud, hüpnoosi alla pandud, lahti lõigatud ? mida iganes! Ma ei ole alates ärkamise hetkest saanud minutikski privaatsust, rääkimata sellest, et ma ikka veel ei tea, mis toimub.?
?Aga teile ju seletati, oli õnnetus??
?Jah, ma tean!? katkestas teine mees teda ägestudes. ?Ei mäleta, aga arvatavasti see oli tõesti nõnda, kui te kõik nii agaralt seda mulle seletate. Ent see ei seleta ära asjaolu, miks on mind vaja nii kaua siin kinni hoida ja neid neetud katseid teha. Mul on ? või arvatavasti oli ? ju ka normaalne elu, ma tahaks nüüd sinna tagasi, kui ma terve olen. Aga kui ma püüan sellest kellelegi rääkida, teevad kõik näo, nagu poleks küsimust kuulnud või ei vääriks selline tühiasi piisavalt tähelepanu.?
Caiman hakkas just midagi vastama, kui ilma koputamata astus sisse arstikitlis keskealine naine, stetoskoop kaelas rippumas ja punakaspruunid juuksed kuklale seotud soengust välja turritamas.
?Oh, vabandage,? ütles ta doktorit märgates ilma eriliste kahjatsemise tundemärkideta. ?Tulge,? pöördus ta siis käskivalt Viktori poole, kes ägisedes end pikali keeras.
Doktor Caiman hüppas kulmu kortsutades püsti.
?No kuulge, mis see siis on?? küsis ta häält kõrgendades naiselt. ?Tungida niimoodi ebaviisakalt sisse? Ja kell on palju, sellisel ajal peab patsient juba magama, mida te õige endast arvate, et tulete niimoodi siia ja esitate nõudmisi?!?
Caimani kortsude poolt kaardistatud nägu oli vihast punaseks värvunud, hallid silmad välkumas, põrnitses ta naist tigedalt. Too vaatas meest kohkunult.
?Aga? minu uuringud,? kogeles ta siis, ?Mul on neid täna vaja??
?Täna on vaja, et härra Knail puhkaks!? põrutas Caiman. ?Te olete teda juba piisavalt uurinud. Aitab! Laske inimesel ometi elada!?
Naine lahkus endale midagi nina alla pobisedes, näost sama punane kui doktor. Caiman vaatas talle järele ja pöördus siis kaamera poole, saates sellele sügavalt solvunud inimese pilgu. Rohkem endale kui Knailile ?No tõepoolest!? kähvates prantsatas mees järsult toolile.
Viktor oli kõike imestunult poolkägaras vaadanud. Nüüd kergitas ta pead ja sõnas: ?Ometigi keegi, kes minu olukorrast hoolib. Tänan teid, doktor Caiman, see oli kena, et te mind järjekordsest piinamisest päästsite.?
?Milline jultumus!? paiskas Caiman ikka veel ärritunult. ?Sellist asja ei saa lubada! Kas nad teevad tihti nii??
Knail ajas end istukile ja hakkas rõõmutult naerma.
?Tihti? Doktor, te peaksite ju asjaga kursis olema ? mind viiakse erinevatele protseduuridele keskmiselt viis korda päevas. Ööpäevas.?
?Nii ei või see ometi jätkuda??
?Doktor,? alustas Viktor äkitselt, hääletooni madaldades ja areldi kaamera poole piiludes. ?Ma olen mõelnud ? ma loodan, et mul pole õigus ? aga? aga mulle tundub, nagu hoitaks mind siin kinni nagu mingi eksperimendi käigus? nagu ma oleks mingi katsealune??
Caiman võpatas tahtmatult. No muidugi, mõtles ta, on ju täiesti mõttetu loota, et ta seda ise ei taipa.
?Mul on kahju,? vastas ta ohates.
Ilmselt saadetakse keegi nüüd siia mind ära viima, mõtles ta endamisi. Ma ei oleks tohtinud talle rääkida. Aga, jumala pärast, ta ei ole ju mingi loom? Ja ma ei lase end kõrvale tõrjuda, mul on kõige suurem õigus teada ja otsustada, mis temaga tehakse.
***
Asi edeneb, asi edeneb! Ma tean, et ma ei tohiks endaga liiga rahul olla, veel mitte, aga siiski? Tundub, et kõik läheb kui lepase reega, praegu pole veel mingeid probleeme. Nüüd tuleb vaid oodata.
Eile sain ma Belziga pargis kokku. Meile meeldib pargis, seal on vähemalt midagi looduslikku alles. Tänapäeval, suurlinnade ajastul ei leia just kergesti puutumatuid kohti, mis oleksid jäänud inimeste poolt muutmata.
Kummaline küll, aga isegi Belzile meeldivad ?ilusad? asjad. Temale, kes ta on aidanud kaasa nii paljude metsade, aasade, merede, orgude ja muude kaunite paikade rikkumisele ja hävimisele. Ta peaks selle üle just uhke olema ? ja ta ongi, oma veidral, kinnisel moel ? kuid siiski tundub mulle, et sügaval sisimas on ta pettunud, et inimkond oma kurjusest just sellisel viisil märku on andnud. Tema leiaks kindlasti palju peenemaid ja varjatumaid võimalusi.
Ta toitis parte, kes elavad selles suures tiigis pargi keskel. Talle meeldivad pardid. Ta andis osa oma saiapätsist ka mulle, et ma saaks linde toita. Kummalised ja paradoksaalsed on ikka need ilmaelu teed.
?Ma tean Knailist,? ütles Belz mulle veidi aja pärast, kui me pingil istusime ja ringiujuvaid parte vaatasime.
?Ja ma tean, et see pole õige, mida kõik seal LAB-is tema kohta arvavad, tegelikult oled sina selle asja taga, kas pole??
?Jah, seda küll,? nõustusin otsekoheselt.
?Ja see Thorne tundub olevat hoopis rohkem minu meele järgi mees, ma ei saa aru, miks sa just temaga seda asja ajama hakkasid. Sellised inimesed on? halvad. Mitte nagu sina.?
?Aga mul oligi kedagi temataolist vaja.?
?Aa.?
Vaevalt, et ta aru sai. Ta võib küll mõista ja leppida mõne minu mõtte või püüdlusega, aga täielikku arusaamist ei ole tema poolt mõtet oodata. Mina ei saa ka temast aru, aga me oleme sellega juba leppinud. Me oleme lihtsalt nii erinevad. Ja samas sarnased. Ega keegi vist ei taipa, mis segast juttu ma siin ajan, aga see on nagu yin ja yang. Mina olen valge, Belz must. Või vastupidi, olenevalt olukorrast. Aga alati on minus mingi osa tema loomusest ja temas osa minust. Sest koos me moodustame terviku.
Üks part ujus vesirooside juurde ja hakkas seal põhjast toitu otsima, muudkui aga pea vee alla ja taguots üles, pea vee alla ja taguots üles. Justkui ei olekski äsja saanud oma viit-kuut saiatükk. Eks ikka kõik talve üleelamise nimel, see on meil siin ju külm, kohati on isegi miinus kahekümneni skaala langenud. Nojah, võrreldes põhjapoolusega pole see midagi, aga pardid on pardid.
Belz võttis taskust valge taskurätiku ja pühkis oma heledast nahast kingalt poripritsmed. Ta on alati igas asjas nii pedantne.
?Ja mis nüüd?? küsis ta rätikut prügikasti visates.
?Nüüd me ootame,? ütlesin kohe ausalt, sest ka mina ei olnud päris kindel, kuidas asjad kulgema hakkavad.
***
Aeg on üks kummaline nähtus.
Esiteks on see relatiivne ? väga mitmes mõttes.
Inimesed arvavad reeglina, et igasuguste üleloomulike olendite jaoks liigub aeg kuidagi kiiremini kui nende endi tavalises maailmas. Et kui keegi on juba aastatuhandeid eksisteerinud, siis kümme aastat on tema jaoks vaid üks silmapilk. Paraku pole see aga mitte nii. Otse vastupidi. Minu jaoks näiteks venis see aasta, mis minu eksperimendi algusest möödas on, lausa lõputult. Seda selle tõttu, et ma pean panema tähele tohutult palju rohkem pisiasju kogu maailmas sündivast. Tavaliselt on seda rohkem, kui üks inimene terve oma eluea jooksul teadmiseks võtab. Ei saa öelda, et see oleks aina ränk töö ja rist ja viletsus ? mulle meeldib asju jälgida, ma olen seda teinud lõputult, kuid mingi meelakkumine see samuti ei ole.
Ja see aasta, mille jooksul Knaili-loos midagi eriliselt märkimisväärset ei toimunud, on nüüd õnneks möödas ning mulle tundub, et lõpuks ometi hakkab midagi sündima.
***
Ühe aasta ? ühe pika, ent tegusa aasta pärast istus Thorne, vahepeal veidi juurde võtnud, kiilamaks läinud, kuid ikka optimistlikult meelestatud, LAB-i auditooriumis ja kuulas vaid vähestele väljavalitutele mõeldud loengut genoommutatsioonidest ja tehis-DNA-st.
?Kas pole põnev?? küsis ta enda kõrval istuvalt väikesekasvuliselt prillidega mehelt.
?Oo jaa,? kohmas too vastuseks, eelistades jutuajamisele esineva teadlase, Geronimo Palbergi kuulamist.
?Teate,? jätkas Thorne kergel toonil, tegemata välja oma jutukaaslase rõhutatult keskendunud näoilmest, ?Tegelikult ma ei taipa sellest suurt midagi, aga kui ma Palbergiga pärast räägin, seletab ta selle mulle lahti.?
?Kas tõesti?? küsis väike mees, silmnähtava sooviga loengut edasi kuulata, kuid olles sunnitud Thorne`i kui oma ülemuse ? oli ta ju LAB-i direktor ? jututuju tõttu sellest ettevõtmisest loobuma.
?Kuigi tegelikult mulle tundub, et ta räägib sellestsamast asjast, mida me aasta tagasi Knaili puhul kasutasime? Te ju teate seda projekti, eks ole??
?Jah,? ohkas mees, ?Mina töötasin koos Rieseniga välja tolle kudede ühendamise meetodi. Kuidas Knailil läheb, muide??
?Ülihästi!? teatas Thorne joviaalselt. ?Ta on ühes kahekümnenda korruse korteris ja me jälgime tema arengut ? kõik kulgeb normaalselt. Tegelikult ma just täna rääkisingi temaga, ta huvitub kõrgemast matemaatikast. Nojah, muidugi huvitub ta sellest, talle peaks see käkitegu olema, arvestades seda aju, mille me talle valmis meisterdasime! Hõh-hõh-hõh! Paari aasta pärast me veel näeme, milleks see mees suuteline on.?
Thorne kõhistas naerda, kuid tema kõrval olev mees vangutas pead.
?Ma ei tea küll, mida teie sellest arvate, kuid minu meelest peaks talle asja ära rääkima. See oleks, kuidas nüüd öeldagi? eetiline.?
?Eetiline?! Eetiline? Olge nüüd, tal on kõik, mis tarvis, milleks teda selle teadmisega veel koormata. Pealegi, keegi ei või öelda, kuidas tema mõistus sellele reageeriks, me võime riskida tema hulluksminemisega? Ei-ei, ta on selle jaoks liiga väärtuslik eksemplar. Hõh-hõh!?
***
Haa! Nüüd ma kohtusin Knailiga ja ta on igati selline, nagu ma lootsin ? segaduses, intelligentne, hea. See viimane ei avaldu veel kuigi palju, aga aega on, aega on.
Ma korraldasin meie kokkusaamise ülikoolis, mingil filosoofiakursusel. Ta ei rääkinud kuigi palju, kuid mina oskan ka ridade vahelt lugeda. Ta on selline tagasihoidlik ja vaikne, ei tõstnud vabatahtlikult loengus kättki. Knail õpib veel matemaatikat ja füüsikat ja geenitehnoloogiat ja astronoomiat, aga seda ainult selle tõttu, et need vennad sealt LAB-ist sunnivad teda. Nad tahavad, et tema geeniusemõistus avalduks. Avaldubki, aga natuke teisel kujul, ega siis ainult matemaatika ja füüsika pole tarkuse mõõdupuuks.
Mul oli raske temaga jutule saada, ta ei suhelnud eriti kellegagi. Aga kui ma olen milleski osav, siis olen ma osav inimeste poolehoiu võitmises. Ja nii läksimegi me peale loengut piljardit mängima.
Knail ütles, et ta ei saa inimestest aru. Ma siis üritasin ennast talle hästi arusaadavaks teha ja maalisin pildi vaesest perest pärit, aga tahtejõulisest nohikust, kes peab lisaraha teenima raamatukoguhoidjana töötades. Rääkisin talle igasugu asju kokku, sekka veidi maailmafilosoofiat. Ja lõpuks, lõpuks pärast umbes kümmet tassi teed ja viit piljardimat?i (3:2 minu kahjuks) hakkas tema rääkima.
Ta ütles, et tal on mälukaotus ja et ta elab LAB-is selle direktori kulul. Ta ütles, et tal ei ole ühtegi sugulast, keda ta tunneks.
?Ma tahaksin mäletada midagi oma minevikust,? ütles ta aurava aromaatse tee tassi silmitsedes.
?Kas siis mitte midagi ei meenu?? küsisin ma huvitatud näoga, ?Mingid unenäod või välgatused???
Ta raputas pead.
?Mitte midagi. Ainult must auk. LAB avaldas küll internetis ja meedia kaudu minu pildi ja kuulutuse, kuid keegi ei ole vastanud.?
Ma julgesin kahelda, kas LAB seda tegi. Aga mine sa tea, võib-olla panidki mingi teate üles. Nii või teisiti ei olnud kedagi, kes Knaili tunneks.
?Jama värk,? laususin ma kaastundlikult. Raske on teeselda teadmatust, kui ma tegelikult tean praktiliselt kõike. Aga pole hullu, aastatepikkune praktika on mind osavamaks muutnud.
?Kusjuures,? ütles ta ägestudes ja lauale rusikaga virutades, ?Nad uurivad mind seal LAB-is ega lase tulema, ma olen nagu mingi laborirott! Ja nad ei ütle mulle, miks. Mis minus siis nii erilist on? Ma tahan vaid rahus elada! Kuigi jah, kuhu mul ikka minna oleks.?
Ta on üks õnnetu inimene. Mul oli valus teda seal niimoodi vaadata ja ma hakkasin lausa mõtlema, et kas see kõik on ikka väärt ühe toreda inimese õnnetukstegemist. Eesmärk pühendab abinõu? Aga ehk ta ei ole enam nii õnnetu, kui saab teada, kes ta on. Sellega on kindlasti raske leppida, võtta oma saatus sellisena vastu, nagu ta on. Inimesed ei usu enam saatusesse, nad arvavad, et suudavad ise midagi muuta. Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.
Aga tegelikult on olemas lausa kaks inimgruppi ? erinevat liikumist, kui nii võiks öelda ? kes sellisele maailmavaatele vastu vaidlevad. Ühed on sügavalt usklikud, peaaegu ükskõik, mis usundi alla nad liigituvad, ja teised on ekstreemsed materialistid, ehk maakeeli meie oma teadlased.
Esimesed, ehk siis religioosse tee valinud inimesed, usuvad, et on olemas mingi kõrgem võim, või Jumal, kasvõi isikuline, kes juhib iga inimest, iga rohulibletki oma soovi kohaselt ja juba ammu ettemääratud plaani järgi. Neid inimesi on vähe.
Teised, mõni protsent teadlastest, usub, et kõiki protsesse inimkehas, ka mõtetes ja tunnetes ja hinges, juhivad mingid reaktsioonid või ensüümid või valgud, teise sõnaga DNA määrab kõik. Ja et DNA ei saa kombineeruda päris lõpmatult, ei ole ka inimesed üksteisest nii erinevad ja mõtlevad täpselt seda, mida ained temas määravad. Ka niisuguseid inimesi on vähe.
Aga jah, enamik maakera mõistusega elanikest eelistab arvata, et neil on vähemalt mingigi kontroll enda elu üle ja vaba tahe. Vaba tahe, selles on küsimus. Kas vaba tahe on see, kui sipelgas otsustab vedada pessa viljatera? Aga kui poolel teel olles selgub, et teed takistab ületamatu puujuurikas? Aga mida arvata sellest, et maatükike, millel asub sipelgapesa koos teda ümbritseva metsaga asub saarel, mis triivib lahtiselt avaookeanil? Kes otsustab siis? Ja mille üle?
Viktor Knail on kena inimene. Aga ma arvatavasti ei kohtu temaga enam tükk aega, kuna ta ei ole veel valmis. Aga kui tuleb aeg?
***
Ding-dong-trill helises kahekümnenda korruse korteri uksekell. Ja veel kord.
Avama läinud Viktor Knailile vaatas vastu ruudulises mantlis doktor Caiman. Ust lahti tõmmates viipas mees Caimani sisse.
Korter oli mugav ? magamistuba, köök, kabinet, elutuba, pluss tualett ja vannituba. Kokku umbkaudu 150 ruutmeetrit moodsalt möbleeritud pinda kõrghoones, mis kogu täiega kuulus LAB-ile. Esimesel kümnel korrusel paiknesid keerulises rägastikus laboratooriumid, loengusaalid, õpperuumid, kliinik. Järgnevad kakskümmend korrust mahutasid ära peaaegu kogu suure teadlastepere.
?Midagi juua?? küsis Knail baarikapi juurde astudes.
?Burbooni, aitäh.?
Knail trummeldas sõrmedega mahagonivärvi nahkdiivani käetoel, kuna Caiman kallas närviliselt kolme sõrme jagu viskit kurgust alla.
?Viktor, ma olen otsekohene,? alustas ta siis tõsiselt. ?See ei ole tavaline külaskäik, mul on sulle midagi tähtsat teatada.?
Knail kergitas kulme.
?Sa oled elanud siin ühe aasta. Sa oled saanud väljas käia, endale sõpru soetada, raamatuid, filme, internetti ? mida iganes kasutada. Nagu normaalsele inimesele loomulik. Aga -?
?- Ma olen jäänud teie uurimisobjektiks??
?Täpselt,? noogutas Caiman. ?Sa oled meile aru andnud oma tegemistest, meie oleme sind suunaud, harinud teatud valdkondades, vajadusel teostanud mõningaid uuringuid. Sa tead direktor Thorne`i ja ka teiste suurest huvist enda vastu, sinu arengu vastu??
?See on üks kuradi pikk sissejuhatus sul, Ed,? nähvas Knail vahele. ?Asu juba asja kallale.?
Caiman tõusis ja valas endale veel jooki, mis ilmselt tema närvilisusest värisevaid käsi ja südant rahustas, lõnksas selle alla ja jätkas.
?Siiski on päris palju asju, mida sa ei tea. Näiteks oma minevikku enne seda? ee? autoõnnetust. Ja siis seda, mispärast LAB sinust nii huvitatud on.?
Knail naaldus seljaga diivani najale ja noogutas küsivalt.
?Nii et, ee? Ma räägin seda nüüd sulle.?
?Oli ka aeg!? turtsatas Knail, suutmata siiski varjata endas kasvavat ärevust ja? hirmu?
?Seda ei olnud kerge saavutada, ära ole tänamatu. Direktor ja enamik juhtkonnast ei olnud selle poolt, siiski suutsin ma koos paari kolleegiga ? sina neid ei tunne, ära vaeva pead ? neid veenda selle vajalikkuses. See võttis aega terve aasta. Jajah, tõepoolest. Minu pärast oleks sa võinud kogu tõe juba selsamal õhtul, kui sa operatsioonist toibusid, teada saada. Aga Thorne ja veel mõned, psühholoogid ja muud seesugused, leidsid, et see võib sulle kuidagimoodi ehk kahjulik olla. Aga lõppude lõpuks ? mina olen selle asja taga ja nad pidid mind varem või hiljem kuulda võtma. Pealegi on minu taskus 32% LAB-i aktsiatest. Ja ma ähvardasin kogu asja avalikustamisega.?
Caiman ohkas kergendunult ja istus. Nonii, algus on tehtud. Knail oli huvitatult diivanilauale toetunud ja end doktorile lähemale kallutanud, justkui kartes midagi tähtsat kõrvust mööda lasta.
?See, et sa ärkamisel täiesti terve olid, kuigi alles autoavariist väljunud ja nii-öelda kokku lapitud, pole tänapäeva meditsiini juures mingi ime, nii et see ei oleks tohtinud sinus erilisi kahtlusi äratada.?
Caiman tõusis taas ja hakkas mööda tuba ringi käima, tajudes endal lausa füüsiliselt Knaili pilke.
?Asi on aga lihtsalt selles, et mingit avariid ei olnudki. Sind ei olnud. Inimest nimega Viktor Knail ei eksisteerinud enne toda päeva.?
Knaili näol peegeldus arusaamatus.
?Meie lõime su, mees!? hüüdis Caiman talle heitunult otsa vahtides.
Knaili nägu muutus valgeks.
?Sa? sa tahad öelda, et ma olen? misasi? Robot? A-aga? mul on inimese keha? Kloon?? küsis ta uskmatult.
Doktor Caiman noogutas ja vajus diivanile istuma, täites juba kolmandat korda oma klaasi.
?Aga? aga see on võimatu!? keeldus Knail öeldut uskumast. ?Ei ole võimalik luua täiskasvanud klooni ? saab kloonida ainult viljastatud munarakku või midagi sellist??
?Ei olnud võimalik kloonida täiskasvanut, nüüd on. Mina leiutasin meetodi.?
Knail vaatas talle otsa pilguga, milles kõige ehedamalt väljendus palve öeldu valeks tunnistada. Kuid Caiman ei teinud seda. Doktor langetas pilgu, jättes Knaili ilma igasugusest lohutusest. Knail haaras pea käte vahele ja katkus juukseid, silmad hullumeelselt siia-sinna visklemas.
?Sa tuled siia ja ütled mulle, et ma olen? et ma ei ole inimene!? röögatas ta siis meeletult. Ta hüppas püsti ja tormas toast välja, siis jälle tagasi, leidmata oma kohta.
?Kelle ? kuradi ? kloon ? ma siis olen??
Caiman valas ka Knailile viskit ja kui see oli selle ühe lonksuga ära joonud, ütles rahulikult: ?Kas sa oleksid eelistanud teadmatust? Ma ei arva miskipärast nii.?
Knail vajus nõrkenult tugitooli, pillates viskiklaasi käest. See pudenes puuparketile kildudeks. Mees peitis näo kätesse ja hingas mitu korda raskelt sisse-välja.
?Kelle ? kloon?? kordas ta veidi aja pärast katkendlikult, abipaluvad silmad Caimani näkku kinnitatud.
?Mitte ühe kindla isiku,? vastas Caiman teise pilku vältides. ?Vaata, me ei tahtnudki, et sa mingi kindla inimese koopia oleksid, nii et me nii-öelda miksisime kokku erinevaid omadusi? Muutsime geene? Ma ei oska sulle kõike seletada, sa pead mõne geenitehnoloogiga rääkima. See oli raske, peab tunnistama, ja keeruline, kuna me tegelesime selle projekti kallal neliteist aastat, kuni kaks aastat tagasi operatsioon korda läks ja tulemuseks olid sina.?
?Mis asi ma olen? Mingi hübriid??
?Rahune maha, asi pole üldse nii hull. Las ma valan sulle veel viskit? nii. Sa oled täiesti normaalne inimene, erinev kõigist. Meie eesmärgiks oligi luua nii-öelda omaette eksemplar. Nagu kahe vanema kaks last erinevad üksteisest, erinevad geenikombinatsioonid, saad aru. Ja me suutsime leida mooduse, kuidas iga sinu keharakku panna kujunema selliseks, nagu me tahtsime. Noh, muidugi ei saanud me prognoosida sinu välimust või näojooni, aga üldjoontes oled sa meie kavandi järgi loodud. Kuid sa oled ikkagi täiesti individuaalne.?
Viktor Knail kõigutas end tugitoolis edasi-tagasi, mittemidaginägevad silmad põrandale suunatud, kahvatud huuled vaevumärgatavalt värisemas. Doktor Caiman vaatas teda kaastundlikult.
?Ma tean, et see on paras ?okk, aga varem või hiljem pidime sulle ütlema. See pole nii hull, kui sa praegu arvad. Mõtle selle üle natuke järele.? Tegelikult, mõtles Caiman sügaval sisimas, on asi hullust veelgi hullem.
Knail hüppas püsti ja tormas toast välja.
?Mine!? kuuldus Caimanini tema kime hääl esikust. ?Ma tahan üksi olla. Kao siit kus kurat oma geniaalse plaaniga!?
***
Ma kuulasin Thorne`i telefoni pealt. Ma ei ole temaga juba ammu suhelnud, tema ei ole tulnud mulle Knailist rääkima ja mina ei ole küsinud. Ta on ebameeldiv inimene ja mul ei ole tahtmist temaga oma väärtuslikku aega jagada, niisiis leidsin ma muud meetodid asjaga kursis olemiseks.
Thorne rääkis selle teise mehega, doktor Caimaniga, kellega ma ükskord LAB-is kohtusin. Mulle tegi kohutavalt nalja Caimani ülihoolitsev suhtumine Knaili, aga eks mõned inimesed lihtsalt ongi sellised, tuleb ka neist aru saada.
Nende jutust sain ma aru, et Caiman oli Knailile rääkinud nende versiooni juhtunust. Thorne oli kohutavalt vihane, kuna kartis, et Knail läheb lolliks või midagi, ta ei saaks siis oma eksperimenti avalikustada, ja järelikult jääks tema nimi tundmatuks ning oodatud tähelend tulemata. Kuulsusenarrid on inimesed ikka küll, seda peab ütlema.
?Ta pole nädal aega välja tulnud, kas sa nimetad seda normaalseks reaktsiooniks?!? oli esimene asi, mida ma kuulsin. See oli vahkvihas Thorne.
?Jah, nimetan küll! Ma olen ju samuti tema pärast mures, Jerry,? see oli Caiman. Ma kujutasin ette, kuidas ta mööda tuba tammub ja kätega vehib, nägu murelik ja kulm kipras. Ta jätkas: ?Aga me peame andma talle aega. Ta reageerib nagu iga teine inimene??
?Ta ei ole nagu iga teine inimene, ta on? on? on? kloon! Tehis, mutant, ebanaturaalne ? nimeta seda kuidas tahad. Meie lõime ta, meil on õigus teda kontrollida.?
Oi, kuidas mulle see Thorne ei meeldi! Säh sulle, mis juttu ta nüüd ajab. Ise teab väga hästi, et see ei ole tõsi. Ja ei mingit inimlikkust.
?Kui sa kavatsed ta meedia ette lasta, peab ta ometigi teadma?? Caimanil oli vähemalt mingigi kaastundlik suhtumine.
?Sinna on veel aega!?
*
Ma läheks ja vabastaks Knaili hea meelega kõigist piinadest, aga ma ei saa. Ajastus peab õige olema. Sest liiga vara võib mõnel puhul olla sama ohtlik, kui liiga hilja. Ka Belz nõustub sellega.
?Sa ei tohi end talle veel paljastada,? ütles ta mulle.
?Ma tean, sa ei pea mulle õpetama kuidas omaenda plaani täita!?
?Jah, aga ma tahan, et kõik hästi sujuks,? noogutas ta entusiastlikult pead. ?Siiamaani on tegu ühega su parimatest ideedest, ja ma ei taha, et miski selle ära rikuks. Mul on kohutavalt põnev.?
?Sa ei tea veel pooli asjugi.?
?See just ongi tore!? ei heitnud Belz meelt. Ta on kogu aeg optimistlik, kuigi kurjuse kehastuselt seda just ei ootaks.
Ma valasin talle veel kakaod, kuigi sellise sooja ilmaga oli kuum jook küll ülearu. Belz polnud ammu nii õhinal mingi asja kallale asunud ja nüüd, kus tal oli, mille üle pead murda, käitus ta lausa lapsikult.
?Aga ma ei saa ikkagi aru,? jätkas ta veidi aja pärast, ?Kas sinu osa loos avaldub juba varsti, või alles siis, kui LAB oma ?kloonimiseksperimendi? avalikustab??
?Ma ei taha üllatust ära rikkuda, nii et ma ei ütle seda sulle,? vastasin.
?Ah, hea küll sellisel juhul. Ma tahtsin veel öelda, et tegelikult pead sa mind ka tänama, sest osaliselt õnnestus su plaan tänu minule.?
Tegin imestunud näo pähe.
?Sest kui Thorne ei oleks selline, nagu ta on ? ehk siis salakaval tundetu manipulaator ? ei oleks midagi välja tulnud. Tavalised inimesed lihtsalt ei suudaks nii paljusid teisi nii osavalt üle kavaldada. Ja just tänu minule on olemas selliseid inimesi, nagu Thorne, mina olen inimkonna niikaugele viinud.?
?Nojah, muidugi on kõik omavahel seotud,? nõustusin. ?Ükski minu plaan ei saa õnnestuda ilma sinu osalise ? passiivse ? abita, ja ka vastupidi: ilma minuta ei oleks sinu plaanidel ei mõtet ega teostusvõimalusi. See ongi ju tasakaal.?
?Jah, ja ilma meieta oleks maailm täpselt samasugune, tasakaalus ja neutraalne, vaid veidi igavam, sest ei oleks kedagi, kes tasakaalu ühele või teisele poole kallutaks.?
***
?Capuccino, palun.?
Viktor Knail oli lõpuks väljunud oma eraldatusekookonist ja nõudnud kokkusaamist Thorne`i ja Caimaniga. Nüüd istusid nad kohvikus ja keegi ei osanud pärast nukunäoga ettekandja lahkumist jutuga algust teha.
?Khm,? köhatas direktor viimaks, kuid rääkima hakkas hoopis Caiman, kiirustavalt ja huupi.
?Viktor, mulle tuli just meelde, et homme on LAB-is üks huvitav loeng genoomse imprintingu äsjaavastatud korduvast mustrist läbi põlvkondade, ma arvasin, et äkki??
?Oh jäta nüüd!? ütles Knail kohvilusikat valju kolksuga lauale visates. ?Räägime asjast, mida sa keerutad. Mul on mõned küsimused, kui tohib.?
Caiman vaatas Thorne`i poole. Too ei teinud doktori pilku märkamagi ja noogutas Knailile pepsilt.
?Kõigepealt ? kuidas pagan õnnestus teil kloonida täiskasvanud inimene??
?See on Edi meetod,? noogutas Thorne peaga Caimani suunas.
?See on keeruline? Kas sa tõesti tahad, et ma seda sulle siin seletama hakkaksin?? küsis Caiman kahtlevalt, kuid saanud Knaili poolt vastuseks peanoogutuse, jätkas.
?Tegelikult on minul vaid väike osa, projekt poleks õnnestunud, kui paljud ? ma ütleks, ligi kakssada inimest ? poleks omapoolseid pingutusi teinud. Lisaks veel Rieseni ja Lapstoni kudede ühendamise meetod, Hersingtoni ajutegevuse stimulatsioon? Terved teadlaste armeed ragistasid ajusid erinevate nukleiididekombinatsioonide väljaarvutamise ja realiseerimisvõimaluste avastamise kallal.
Aga jah, minu välja töötatud oli Bioaja-kapsel. See töötab, näitlikult öeldes, nagu mikrolaineahi ? toode valmib ülikiiresti. See kiirendab rakkude ja kudede kasvamisprotsessi. Nii et me panime kokku erinevatelt inimestelt ? doonoritelt ? saadud erinevad keharakud ? nagu tehisloode ? ja siis kapslis need kasvasid kokku ja moodustasid sinu. Kolmekümne seitsme minutiga, mõni sekund veel peale.?
?Aga?? Knail sattus segadusse, ?Kuidas ma rääkida ja liikuda kohe oskasin, kuidas mu mõistus kohe normaalne oli? Kas ma poleks pidanud lapse ? või loote ? tasemel siis olema??
?Oo, hea, et sa seda küsisid,? sekkus Thorne jutusse. ?See on üks minu teadlaste väljapaistvamaid leiutisi, mille üle ma iseäranis uhke olen. Härra Hersington koos veel mõnedega, kelle nimesid ma kahjuks ei mäleta, töötas selle kallal seitse aastat. Ja tulemusena suutsid nad luua erinevad ajurakud, nii et kokku kasvades moodustasid need täiskasvanud inimese aju. Saad aru, sinu loote-aju oli juba piisavalt keerukas, et siis suurenedes kõik teadmised oma kohale nihutuksid. Väga lihtne, mis? Või noh, tegelikult on see muidugi tunduvalt keerulisem ja ma ei ole sellest päris korralikult aru saanud, nii et ma ei oska sulle ka täpsemalt seletada.?
?Mul on siis tehisaju??
?Noh, võib ka nii öelda. Põhimõtteliselt on see muidugi tavaline inimaju, lihtsalt selle keerukus ja võimalused on LAB-i teadlaste poolt loodud. Ja muide, tegelikult on sul ajupotentsiaali küllaga, kui sind veel natuke õpetada, saaks sust päris korraliku geeniuse.?
Thorne pilgutas Knailile omamehelikult silma.
?Aga minu mälu mineviku kohta te ei loonud,? ütles Knail talle ühteaegu mõtlikult ja etteheitvalt vastuseks. Selle peale ei kostnud Thorne midagi, põrnitses vaid lauaplaate.
Knail vaatas oma hetkelistest mõtisklustest üles võpatades ahastava pilguga enda vastas istuvaid mehi ega saanud aru, miks teadlased nii ebainimlikud on.
?Kas te olete mind ka mingis kindlas suunas mõtlema programmeerinud? Mida veel te minuga teinud olete??
Thorne ja doktor Caiman vahetasid pilgu. Tundus, et kumbki ei tahtnud alustada.
?Jah?? õhutas Knail neid rääkima, ise mõeldes, kas nad võivad talle öelda midagi, mis on veelgi hullem teadmisest, et sa pole tõeline inimene.
?Noh,? alustas direktor kobamisi, ?Õigupoolest peaks rääkima sinu geenidest. Seda et? Sinu DNA ei ole normaalne. Me muutsime seda.?
Knail ei julgenud hingata.
?Me muutsime seda osa, mis tegeleb rakkude eluprotsessi määramisega,? lisas Caiman. Õigupoolest me eemaldasime tegurid, mis rakke vananema sunnivad.?
Tekkis paus, aeg näis peatuvat. Knaili näol ei peegeldunud ainuski tundevirvendus, tundus, nagu ta ei mõistaks.
?Sa ei jää vanaks, Viktor,? ohkas Thorne lõpuks. ?Sa ei sure.?
***
?Ja ta oli sellega nõus??
Thorne noogutas.
?Jah,? lisas ta siis mulle selga pöörates. ?Neli aastat on ta vaba, siis saab meie näidiseksemplariks avalikkuse ees. Me maksime talle palju.?
?Õige kah,? ütlesin ma. ?Kui ta hiljem mingi kaltsakana meedia ette ilmuks, saaks LAB kaela hunnikute kaupa süüdistusi inimõiguste rikkumise kohta. Ja te saate neid niikuinii, sest kindlasti leidub inimesi, kes arvavad, et te võtsite temalt vaba tahte ja ei andnud talle valikut, kui tema struktuuri muutsite.?
Ja see on just Thorne`i meele järele, mõistsin äkitselt. Siis on kindlustatud kuulsus, kuid paljude vastuseisjate tõttu ei saa katset veel niipea korrata, ja kuna teisel korral ei annaks nende meetodid arvatavasti mingit tulemust, ei seata Thorne`i eksperimendi õigsust pika aja jooksul kahtluse alla. Ta pole teadlane, sest teadlane oleks huvitatud oma avastuse korrektsusest, ta januneb lihtsalt kuulsuse järele.
Inimene on kummaline olevus ja ma ei ole kunagi teda lõpuni mõistnud. Võib-olla sellepärast, et kõik inimesed on nii erinevad. Eriti oma mõtete ja maailmavaate poolest. On olemas väga palju Thorne`i-sarnaseid inimesi, küll teistsuguste soovide ja moraaliga, kuid üldjoontes võib ühe kümnendiku inimelanikkonna kohta öelda, et nad on tohutult omakasupüüdlikud. Tõsi, mõnel avaldub see vähem, mõnel rohkem, päris ilma selleta ei ole keegi. Kuid samas ? oma kasu ajavad taga kõik, põhiline on aga see, kuidas selle kasuni jõutakse. Thorne siin jõuab kõigeni nõrgemaid alla surudes ja lömastades. Ja kuskil väga sügaval on ka tema südametunnistus, samuti alla surutud ja lömastatud.
?Neli aastat on pikk aeg,? nentis ta lõpuks ohates, justkui vastumeelselt oma loorberite lõikamise aega edasi lükates.
***
Neli aastat oli pikk aeg.
Selle jooksul suutis Viktor Knail leppida faktiga, et ta on pooleldi inimene, suutis leppida ja isegi rõõmu tunda asjaolust, et ta ei vanane. See viimane paistis ka välja ? kolme aasta pärast, kui ma teda tänaval ?juhuslikult? kohtasin, nägi ta täpselt samasugune välja, kui LAB-i sattudes. Samas kui Caiman ja Thorne, kellega ma kõigi ootuste kiuste siiski suhteid ei lõpetanud, vananesid märgatavalt, eriti Caimani puhul oli seda näha. Ta nägu muutus kortsuliseks kui kuivanud õunaviss ja pruunid juuksed kaotasid oma värvi. Võiks arvata, et neli aastat ei ole nii märgatavad, kuid siiski. Ka Thorne`ist ei läinud aeg mööda, tema puhul avaldus see pigem vööümbermõõdu suurenemises ja kiilanemises.
Knail elas nüüd mujal ? LAB-ilt saadud rahast oli piisanud ookeaniäärse villa ostmiseks ja seal mees oma päevi enamuses veetiski. Tal oli sõpru, küll vähe ja aja jooksul vahetuvaid, kuid kes muutsid tema elu nii normaalseks, kui võimalik. Keegi ei teadnud tema ?päritolu?.
Aeg-ajalt külastas Knaili doktor Caiman või direktor Thorne, kord aastas pidi ta tervisekontrolliks ise LAB-i suunduma. Kuid kõik statistilised andmed ? peale kehakaalu ? püsisid muutumatuna. Nagu nad olidki planeeritud muutumatuna püsima.
Tema ?uuendatud tarkvaraga? DNA oli programmeeritud immuunseks kõigi haiguste suhtes ? katk, HIV, ebola, SARS olid tema jaoks midagi tundmatut ning isegi tavalist köha või nohu ei tulnud tal kannatada. Kui ma saaksin, muudaksin kõik inimesed haiguste suhtes vastuvõtmatuks, aga alati leiutab Belz mingi uue ja tugevama viiruse, nii et ega pole erilist mõtet midagi korraldada. Muidugi ma aitan natuke kaasa vaktsiinide ja ravimeetodite avastamisele, aga need ei taha kuidagi kaduda.
Viktor Knail ei elanud halvasti, materiaalselt kindlustatud elu suutsid vahelduvamaks muuta mitmedki raha eest ostetavad lõbustused. Kaks kolmandikku maakera elanikest annaks kolm tilka verd ja müüks oma hinge kuradile, et saada sellist elu, nagu temal. Nojah, asja raskendab ainult tõsiasi, et kuradit kui sellist pole olemas ? aga inimesed võivad ikkagi pahaks keerata.
Muidugi andis Knail endale aru, et LAB-i miljonitest ei jätku igaveseks, kuid Thorne oli allkirjastanud lepingu, mis lubas Knailile ka osa loodetavast tulust pärast projekti avalikustamist. Ma nägin seda ? seal olid mõned lisatingimused ja alapunktid (eriti väikeses kirjas ja tärnikestega märgitud), mis vajalikul tõlgendamisel oleksid mõningaid küsimusi tekitanud, kindlasti Thorne`ile soodsas suunas. Aga ma arvan, et vahelduseks tööd teha, eriti kui aega on terve igavik nagu Knaili puhul, ei tundugi nii eemaletõukava ideena.
Vaimselt polnud projektist ja enda loomisest teada saamine Knaili mõjutanud, nagu Thorne ja psühholoogid kartnud olid. Oh jaa, ta oli olnud muserdatud, oli pidanud end ebardiks ? kuid seda vaid esimese aasta jooksul. Siis oli teadmine igavesest elust piisavalt settida jõudnud ja maailm näis avatud ja võimalustega täidetud. Vähemalt nii ma arvan. Sest kui teismeea masendusest ja elu mõttetusest on üle saadud, hakkab elu jälle toreda ja huvitavana paistma. Mulle on alati meeldinud sentimentalistide ja romantikute ilusad koha- ja olustikukirjeldused, kui nende kurb lõpp ja alaline itkemine ära jätta, saab kauni pildi elust siin Maal.
Mulle tundub, et Knail on küllaltki kinnine, tema vabatahtlikud-sunniviisilised käigud psühhiaatrite ja psühholoogide juurde ei andnud erilisi tulemusi ega toonud isegi välja tema loomuomadusi, nagu ma Thorne`i käest kuulsin. Mina arvan, et talle jõudis lihtsalt kohale, et ka psühholoogid on tegelikult samasugused inimesed nagu ta isegi, kellel on ka endal probleeme ja kes pole alati vajalikul tasemel teiste abistamises.
*
Ma ütleks, et Knailil oli eksistentsiaalseid probleeme.
Kord, see oli vist kaks aastat pärast Knaili ?valgustamist?, saatis Thorne mu koos Caimaniga tema juurde.
Knail oli harjunud tundmatute inimestega vestlemisega, seetõttu ei teinud ta minu saabumise peale teist nägugi. Ma usun, ta arvas, et ma olen mingit sorti ombudsman või protokollija LAB-ist.
Pool tunnikest ajasid nad omavahel juttu mingitest ühistest tuttavatest, keda mul õnneks ei olnud au tunda. Viisakate inimestena püüdsid nad ka mind vestlusesse kaasata, kuid ma soovisingi jääda rohkem kuulaja rolli.
Ühel hetkel, mida ma päris täpselt ei suutnud määratleda, muutus nende jutu teema. Knail hakkas rääkima hingest.
?Kas sa usud Jumalat, Ed?? küsis ta Caimanilt. ?Või mida sina arvad hingedest ja religioonist?? pöördus ta seejärel ootamatult minu poole.
?Noh, teadlasena ma jumalat kui sellist muidugi ei tunnista,? vastas Caiman, enne kui ma jõudsin suudki lahti teha. ?Religioon on üldse nagu tahaplaanile jäänud, vähemalt siin, läänemaailmas. Mõni inimene muidugi on veendunud katoliiklane või juut või muhameedlane, ida pool on ka palju hinduiste ja budiste. Suuremad usundid on alles, kuigi väiksema pooldajaskonnaga. Väiksemad voolud ? nagu kunagi ammu olid igasugused baptistid ja muude usundite nii-öelda alaliigid ? on ammu välja tõrjutud. Muidugi on veel satanistid, kuid see pole mind kunagi tõmmanud. Tegelikult ongi ratsionaalne mõtlemisviis valdava enamiku ateistideks muutnud??
?Ja-jah, aga hing?? katkestas Knail teda kärsitult. Tal tundus olevat midagi südame peal. ?Kas sa usud, et kusagil sinu sees on hing, mis määrab su olemuse??
?Ma usun mõistust,? ütles Caiman kulmu kortsutades. ?Muidugi on see keeruline küsimus ja selle üle võib tunde vaielda, aga? Ma ei ole teoloogilistes vaidlustes just kõige pädevam. Miks sa sellest üldse rääkima hakkasid??
?Mina usun hinge,? sõnas Knail mõtlikult. ?Ma usun, et igal inimesel on hing, nagu su kontsentreeritud mõtted ja tunded ja püüdlused ja sisim olemus üldse. Tead, nagu hinduistidel ? sa tead ju nende usundit? ? ja ma usun ka, et pärast surma hing läheb järgmisesse kehasse.?
?Mis mõtet sellel vestlusel on?? püüdis Caiman ilmset ebamugavust tundes teemat vahetada. ?Keegi ei kirjuta sulle ette, mida uskuda või kas üldse, miks sa seda mulle räägid??
?Ei, ma tahan öelda seda, et ma olen mõelnud ? kui te mind niimoodi lõite, kloonisite või mis iganes ? kas siis minul saab üldse olla hing? Et kustkohast ta minu kehasse oleks tulnud? Ja kui ma ei sure? Tead, ma kardan, et ma olen hingetu.? Knail vaatas maha ja paistis kurva ning eemalolevana.
Caiman ei osanud selle peale midagi kosta, mina kui kõrvaline isik veelgi vähem. Aga ma võin öelda niipalju, et Knail eksis.
***
Samal päeval, mil Viktor Knail oli ?sündinud?, viis aastat hiljem (Ma olen viieaastane, mõtles Knail, tundes midagi hetkekoomika ja kurbuse vahepealset) tegi LAB-Incorporated direktor Jeremy Thorne ülemaailmse uudisteagentuuri WWN kaudu teatavaks projekti ?CCH-kloonimine? eduka läbiviimise.
Maailm juubeldas. LAB püsis meedia huviorbiidil järgnevad kümme kuud ja isegi pärast seda veidi madalama lennuga. Tuntus ja raha olid kiired tulema. Finantseeringud lausa kukkusid Thorne`ile sülle; talle pakuti toetusi kõikvõimalike eksperimentide ja projektide jaoks kõikvõimalikel aladel.
Ja Thorne lõi kõigiga klaase kokku, pidades enda, Caimani, LAB-i ja lõppeks ka Knaili auks bankette.
Muidugi ei teadnud suurem osa inimestest üldse, misasi see kloonimine on ja miks see nii tähtis peaks olema, kuid kui ajakirjandus vaeseid teadmatuid ka ei valgustanud, siis suurt poleemikat tekitas see ikkagi.
Knailil ei lastud rahus olla. Ajakirjanikud piirasid teda ööpäevaringselt, esitades tobedaid küsimusi, â la ?Mis on esimene asi, mida te mäletate?? ja ?Kas te peate direktor Thorne`i oma vaimseks isaks??. Üksteise otsa kuhjusid intervjuud, pressikonverentsid, teadlaste vastuvõtud ? ja uuringud.
Taas korrati operatsioone ja analüüse, mis meenutasid mehele kõige selle algust, kui ta veel millestki aru ei saanud. Ta talus kõike vaikides, lastes sellel sündida. Surkigu pealegi, mõtles ta endamisi, mul on aega sellest paranemiseks terve igavik.
***
?Tundub fantastiline, mis?? rõkkas Thorne rõõmust, kui ma koos doktor Caimani ja Knailiga tema kabinetti sisenesin.
?Sõbrad, sõbrad ? meil on põhjust tähistamiseks, mis?? jätkas ta toas taaruvaid tantsusamme tehes. Laual paistis kummuliläinud tühi pokaal ja ma tundsin vänget alkoholilõhna.
?Võtke istet, võtke istet! Mul on teile midagi vapustavat öelda.?
Doktor Caiman vaatas Thorne`ile huvitatult otsa, samas kui Knaili ilme püsis ametliku viisakuse piires. Minu meelest ei meeldi Thorne Knailile eriti. Arusaadav, tema ju otsustas Knaili ?sünni? üle. Ja ma arvan, et ma oleks samuti pahane, kui minult küsimata muudetaks mu geene niiviisi, et ma saaksin surematuks. Nojah, mul muidugi ei ole geene, nii et ma pole mingi rääkija. Aga selle surematusega on küll kummalised lood. Inimesed on alates aegade algusest otsinud kõikvõimalikke viise kauem elada. Enamasti on see seotud võimujanuga, aga ma kahtlen, kas Knail võtab oma kingitust sellelaadse privileegina.
Thorne tuias mööda tuba ringi, suundudes kohmakalt kaari ja piruette tehes baarikapini ning valas oma ebakindla käega juua, küsimata meilt, mida me üldse tahame. Ennast rahulikuks sundides tõi ta klaasid lauale ja võttis valveseisaku. Ta meenutas mulle miskipärast üleküpsenud tomatit.
?Mu kallid sõbrad,? alustas ta paatoslikult, ?Täna on see päev, kus mul on au ja rõõm teile teatavaks teha ? hõh-hõh ? teatavaks teha, et meid on esitatud Nobeli füsioloogia- ja meditsiinipreemia kandid-da-da-daatideks!
Ja mul on kuri kahtlus,? jätkas ta pehme keelega, panemata tähele doktor Caimani üllatushüüatust, ?Ja mul on kurrri kahtlusss, et me võime selle ka saada!?
Viimase lausega prantsatas ta tugitooli ja jõi oma klaasi tilgatumaks.
Nojah, Nobel muidugi tagab tuntuse. Ja ma olin kindel, et Thorne naudib rambivalgust. Paari aasta pärast muidugi on see juba kõigil meelest läinud ? ei tea, kas Thorne rahuldub sellega? Vaevalt küll. Ilmselt leiutab ta mõne uue viisi kuulsaks saamiseks, leiab kellegi teise, keda selle nimel ära kasutada. Tal on ainult jäänud märkamata ? ja jääb seda ka edaspidi ?, et selles olukorras kasutan hoopis mina teda ära.
Elevil Caiman vaatas kord mulle, kord Knailile, kord Thorne`ile otsa, suutmata oma rõõmu kuidagi väljendada. Vaene vanamees, mul oli tunne, et ta saab kohe suurest õnnest infarkti. Õnneks siiski mitte.
?K-kas tõesti, Jerry?!? suutis ta viimaks kogeleda. ?Siis mu Bioaja-kapsel? ja teiste avastused? See on vaimustav, Jerry! Ma ei oleks osanud uneski arvata? Milline au!?
Knail vaatas tülpinult doktori ja Thorne`i rõõmujoovastust, ma märkasin, et tal oli kuidagi mõru ilme. Huvitav, mida ta mõtles?
?Nnohhh, sõber Viktor,? lausus end taas püsti upitanud Thorne, ?Kas sina siis ei olegi rõõmus ? peale kõike saad ka sina ju osa, sa oled ju üks? üks õnnestunud projekt!?
Knaili naeratus oli nii sunnitud, et isegi Thorne oleks pidanud seda märkama.
*
?Ma olen neli aastat oodanud!? üürgas Belz nutu äärel olles mu tagasihoidlikul diivanil lösutades. ?Ma olen neli aastat oodanud ? sa lihtsalt pead nüüd mulle asja ära rääkima!?
Ta oli mulle toonud Carl Orfi ?Carmina Burana? CD ja nii me istusime seda kuulates ja jõime kakaod. Vestlus kiskus vägisi ühepoolseks. Tema ei olnud selle nelja aasta jooksul millegi eriliselt üllatavaga lagedale tulnud (mõni üksik lokaalne relvakokkupõrge Aasias ? mina hoolitsesin selle eest, et relvad ja nafta otsa lõppeksid), ootas vaid minupoolseid samme. Nii ei saanud me ka Belzi saavutusi arutada.
?Sa ei saa ka ilma sekkumata olla? Ja su riietus on lausa tobe, sa pole enam nii noor,? ütlesin tema valget ilma varrukateta särki ja sama tooni sportlikke kottpükse vaadates. Ajaliselt võttes ei olnud ta tõesti enam noor, aga välja nägi nagu kahekümneaastane. Tal oli selline välimus, mis paneb naisi kinosaalis tobedalt õhkama. Mina olen alati eelistanud soliidse keskealise härrasmehe imid?it.
Belz heitis endale pilgu ja kehitas vaid õlgu.
?Mulle meeldib nii,? ütles ta lihtsalt.
?Sellel pole ju su tegeliku olemusega midagi pistmist.?
?Ma jätan nii usaldusväärse mulje.? See kõlas juba veidi ebakindlamalt.
?Ah, jätame selle teema,? lõi ta siis kärsitult käega, ?Ma käin riides nii, nagu tahan. Sinu välimus on hoopis see, mis soovida jätab. Ja veel enam käitumine ? räägi mulle ometi!?
?Kannata natuke, ma räägin enne Viktoriga,? ütlesin. Kannatus on muidugi omadus, mis Belzil sama hästi kui puudub. Ta võib välja mõelda briljantse plaani kolme aastaga, kuid suures tegutsemistuhinas esimeste päevade jooksul mõne pisiasjaga mööda panna, kuna ei suuda oodata õiget aega. Aga mulle meeldib teda õrritada. Ma olen seda teinud juba eoone.
?Meie park tehti maatasa,? ütles Belz siis teemat vahetades nukralt. ?Nad ehitavad sinna veel ühe teaduspargi. Mingisuguste aatomite uurimiseks. Sina korraldasid selle roheliste meeleavalduse??
?Jah,? tunnistasin. ?Aga see ei aidanud. Neid jääb aina vähemaks. Suuresti tänu sinule, aga pole hullu, küll ma midagi välja mõtlen.?
?Huvitav, mis partidest sai??
*
Niisiis läksin ma Knaili juurde. Tema maja on vägev, selline moodne. Minimalistlik. Aga mugav. Või mida iganes nad nendesse reklaamidesse kirjutavad. Igal juhul oli see tohutult erinev korralikust inglise stiilis häärberist, mida mina oleksin eelistanud.
Väravas ütlesin, et ma olen LAB-ist.
Knail oli ülimalt viisakas, kutsus mu sisse ja pakkus juua. Ta isegi ei küsinud miks ma tulin, enne kui olin maha istunud. Mulle meeldis, et tema diivan ei olnud nahast.
?Mina olen Deo,? tutvustasin ennast.
?Jah, ma mäletan ? te käisite kord Ediga siin, eks ole??
Tohoh, no on alles mälu!
?Ee? jah? jah, käisin küll. Ma? ee? tahaks natuke rääkida? sinust kui isiksusest. Õigemini on mul sulle midagi tähtsat öelda.?
Ta oli vait, mitte miski temas ei näidanud huvi minu vastu. Aga see huvi tuleb.
?Vaata, asi seisab selles, et? Nojah, seda on keeruline niimoodi äkitselt välja öelda? Kas sa usud head ja kurja??
?Et nagu Jumal ja Kurat? Mis see siia puutub?? ta hakkas juba mu jutule tähelepanu pöörama.
?Ei, mitte nagu Jumal ja Kurat. Või jah, nagu Jumal ja Kurat. Aga mitte päriselt ikkagi.?
?Ma ei saa aru.?
Ma ei ole kunagi olnud osav kõnemees. Belz oskab rääkida, aga tal on teised eesmärgid. Vahel ma mõtlen, mida kõike head saaks ära teha, kui tema sellest räägiks. Aga ei, tema õhutab rahvast ainult kurjale. Mis te arvate, miks muidu Hitleri kõned nii menukad olid?!
?Jumalat ja Kuradit pole olemas, nad on inimese väljamõeldised, et anda headusele ja kurjusele mingi kuju. Aga headus ei loonud maailma ja kurjus ei keeda inimesi Põrgus. Need lihtsalt on. Tasakaalus. Ja mina olen headus.?
?Kuulge, kui te mingit uut ususekti esindate, siis tulite küll vale inimese juurde,? pistis ta mu jutule vahele.
?Ei, asi pole usus, asi on sinus. Selles, kes sa oled.?
?Ma olen kloon.?
Sellesse lausesse mahtus kogu tema viha Thorne`i, LAB-i, maailma ja ka enda vastu. See oli vaikselt keev pime raev, mis ühel hetkel üle hakkab ajama ? ja siis hoidke alt kõik maailma Thorne`id ja LAB-id!
?Ei, sa ei ole kloon,? püüdsin võimalikult taktitundeliselt öelda.
Knail hakkas sellepeale naerma.
?Jah, tegelikult olen ma tulnukas teiselt planeedilt,? ütles ta.
?See on juba tõele lähemal,? nõustusin ilma solvumata. ?Aga mitte teiselt planeedilt, siitsamast.?
?Oh issand, te olete vist paberitega??
?Mulle on tõesti proovitud mingit diagnoosi panna, inimesed ei tunne headust ära, kui teda näevad. Aga praegu olen ma ju surmtõsine. Vaata, ma pean vist natuke lähemalt seletama. Sinu enesehinnangu tõstmiseks võin lisada, et sa oled nii umbes kümnes inimene kogu maailma ajaloo jooksul, kes midagi sellist kuuleb.?
See ei tekitanud temas soovitud reaktsiooni. Ta valmistus lihtsalt kuulama.
?Vaata, on olemas Maa. Ja on olemas headus ja kurjus, mina olen n-ö headuse kehastus. Kurjuse kehastus on samuti olemas. See on ju loogiline, inimesed ei ole ju neutraalsed, igaüks on vähem või rohkem hea või kuri, kasvõi ainult oma mõtetes. Inimesed on hallid, aga alati kas tumedama või heledama varjundiga? Maailm on vastavalt ajale hea või kuri. Aga jah, tavaliselt oleme me tasakaalus. Ja sina, mu sõber, oled ka hea. Mina lõin su, palju keerulisemal viisil kui on see LAB-i kloonimine. Kui soovid, võid seda võrrelda Aadama tegemisega Jumala poolt. Aga mina pole Jumal, mina ei ole kõikvõimas. Mina olen vaid hea.?
?Teie lõite mu?? küsis Knail kerge muigega. ?Ja kogu Thorne`i ja Caimani jutt on vaid kamuflaa?? Miks ma peaksin teid uskuma??
?Sest mu jutt tundub sulle loogiline,? vastasin enesekindlalt. ?Ma tean, et tundub. Mina lõin su. Ja kui sa üritad vastu panna, läheb mul lihtsalt kauem aega seletamisega.
Kujuta ette, et kõiksus on jaotunud kaheks: valgus ja pimedus, headus ja kurjus, must ja valge. Aga ikkagi on see üks tervik. Ja paljuski segunenud halliks massiks, mida kutsutakse inimesteks. Mina olen osa sellest headuse poolest või vaimust. Ma olen ise kogu see vaim ja ka teise poole kõiksus. Jaa-jaa, selline hoomamatu hämafilosoofia ei köida kedagi, ma tean. Kuid see on sellegipoolest tõsi. Ja kui inimesed suudaksid kasvõi osakesest, ütleme, ühest tuhandikust selle õpetuse sisust aru saada, kaotaksid tähtsuse näiteks sellised mõisted nagu ?religioon? ja ?erinev kultuuritaust?.
Aga miks ma seda tegin? Miks ma su lõin? Sellepärast, et tuua maailma kasvõi natukene headust. Et kurjusele midagi vastu panna. Kogu asi seisnebki selles, et headus loob midagi, kurjus teeb vastulöögi ? ja nii edasi ja nii edasi. Aga tasakaal jääb. Pluss ja miinus teevad kokku nulli.?
Knail vaatas mind oma kivinenud muige tagant, silmad kissis. Ma ei osanud öelda, mida ta mõtles, aga ma teadsin, et kunagi jõuab see talle kohale. Varem või hiljem. Enne tuleb mul veel hulk selgitustööd teha.
Ja kuna Belz tuleb harva millegi originaalsega välja, on ilmselt varsti oodata ka kurjuse kehastust. On vaja vaid oodata ? ja aega on meil ju lõputult.