1
Kõik olid sellega nõus, et mu nimi kõlas totralt, iseäranis siis kui keegi põskkoopapõletikus piinleja seda ütlema pidi. Peek. Matide ja Jüride keskel oli maru jama olla sellena, keda kutsuti lihtsalt KUULE SINA TULE SIIA. Ega ma isegi vahest ei vaevunud nimetama kui küsiti. Ütlesin, et vaadaku vajaduse korral raamatust järgi, siis saab kirjapildi ka korraga silme ette. Suurem osa neist vangutas pead ja küsis: ?Armas aeg, aga missugune normaalne vanem paneks oma võsukesele Peek nimeks?? Nad olla näinud küll Porgandit ja Lolli, aga need nimed vähemalt tähendasid midagi.
?On see võõramaine??
?Ei,? vastasin ma väsinult. ?Emale lihtsalt kargas see pähe.?
?See pole väljamaa oma? No kõlab vähemalt küll nii.?
?Ei. See on lihtsalt märk sellest, et nimed lähevad päevast päeva keerulisemaks. Jumal teab, miks see sünnib.?
?Põlvkonnad muutuvad. Inimesed lähevad hulluks.?
Ohkama võttis. Ma kujutasin ette, et täpselt nii mõtles ka too ürginimene, kelle kõrval tuli avastati. Inimkond läheb hukka. Aga jumal tänatud, tänase päevani oli inimkond kõigest väest edasi rühkinud, ehitanud oma kadunukeste kätetöö peale üha rohkem magusat elu mekkivad põlvkonnad, viinud läbi nii mõnegi olulise muudatuse ja ?
See võis olla kolmas august, sest tavaliselt sain ma sel kuupäeval oma arved kätte. Kui ma liikusin mööda Saare tänavat, ümbrikud taskus, tundsin ma korraga ahistavat tungi seisma jääda, silmad kinni panna ja mõelda sõnale RANDELL. Järgmiseks tuli mulle pähe, et ma pean kuidgimoodi sinna jõudma. Järgmiseks avastasin ma ennast oma elutoas mineraalvett kallamas ja käega palavikuliselt õhetavat otsaesist kompamas. Sellist tungi polnud mul varem esinenud. Olin küll asjade saamise nimel pingutanud, enne seda need unistades peaaegu ära kulutanud, voodis vähernud ja ikka unistanud. Aga see siin oli teistmoodi tunne. Nagu oleks keegi mu naha all liivapaberiga süganud, isegi igemed kihelesid nii hullusti, et ma olin sunnitud peeglist järgi vaatama, kas nendega midagi väga korrast ära ei ole. Ei olnud loomulikult. Pealtnäha olin ma täitsa korras. Seesama molu. Juuksed pesemata. Silmad kissis. Naerulohukesed iseendaga flirtimas. Kui keegi oleks mind kõrvalt näinud, oleks ta ilmselt pikemalt mõtlemata mind eneseimetlejaist jobudega ühte patta pannud.
Tegelikult mulle isegi meeldis vahest peegli ees oleskleda, iseendale silma teha ja lipsu otseks sättida, aga see polnud harjumus, vaid pelgad kakskümmend sekundit. Kindlustuspoliis päevaks, juhuks kui ees oleks seisnud mõni oluline kohtumine mõne olulise persooniga, mõnes olulises paigas. Sellised hetked, kus sa ei saa endale lihtsalt lubada üht lahtiunustatud nööpi või püstist juuksekiharat. Aga et ma oleks pidanud ennast nii pikalt uurima, puhtalt seetõttu, et veenduda üha ikka ja ikka, et mul midagi viga pole, see oli enneolematu.
Kell kaheksa õhtul kui ma olin kõndmisest loobunud ja peegli telekavaatamise diivani kõrvale tõstnud, helises mobiiltelefon.
Ma võtsin vastu ja küsisin, kes räägib.
?Holger,? ütles mu endine töökaaslane Holger.
?Oh,? ei osanud ma midagi enamat kosta. Oleks võinud ju tervitada, aga kuidas sa ütled tere inimesele, kes on kaks aastat teadmata kadunud olnud.
?Kuula mind Peek. Me peame kokku saama.?
?Kes te selline olete??
Ma küsisin ikkagi. Ettevaatus.
?Ära jama, sa tundsid mu kohe ära, ma sain hääletoonist aru.?
?Kas teised teavad, et sa???
?Mis teised! Mul pole aega raisata. Me saame kokku, tee mulle uks lahti.?
Ma vaatasin läbi esiku välisukse poole.
?Uks on lahti,? ütlesin ma. ?Tule siis sisse.?
Ta tuli kolistades ja kiiresti, haaras laualt mineraalveepudeli, imes selle põhjani, siis sööstis tugitoolini ja vajus sellesse istuma, lõõtsutas natuke.
?Kõik peavad sind surnuks,? ütlesin ma, kuna midagi muud ei tulnud lihtsalt pähe. ?Riina ja töökaaslased. Su lapsed. Ja sina lased niiviisi mööda ilma ringi nagu kiimakass.?
?Peek,? sisistas ta. ?Kuula mind ära.Asi on selles, et varsti kaod ka sina ära. Ma tean. Tõenäoliselt on sul hoog juba alanud.?
?Mis hoog, pole mul mingit hoogu.?
?Sa tead seda küll. Tunne, et pead kuhugi minema.?
?RANDELL?? küsisin ma jahmunult. ?Mind kummitab küll jah mingi idee fix juba lõunast peale. Aga ma arvestasin selle kui mööduva nähtusega. Nüüd tuled sina, ise politseikroonika tänaseks juba, ja ütled, et ma kaon ära. Kas samuti nagu sina??
?Nagu mina jah.?
?Ja mida sa selle kahe aasta jooksul siis vahepeal teinud oled? Maailmavallutusplaane haudusid või? Ära hakka rääkima, et tulnukad vedasid su kaasa ja toppisid sulle oma ligaseid instrumente ninasõõrmetesse.?
?Oh,? irvitas Holger. ?Ei midagi sellist. Tegelikult olen ma nagu ametis pigem. Töötan olevusele nimega Randell.?
?Seesama RANDELL??
?Jah.?
?Missuguses firmas??
?Pole mingit firmat.?
?Ise sa ütlesid, et sa töötad? Ega sa ometi riigiametnik ei ole??
?Jäta juba. Ma tulin sind ette hoiatama, et sa teaksid, mis sind ootab. Minule, näed, ei rääkinud keegi. Olin ühel ilusal päeval lihtsalt kohal.?
?Kohal??
?Seal jah. Me nimetame seda bürooks. See asub??
Ta mõtles pingsalt, sügas isegi lõuga ja ajas pea kuklasse. Alles nüüd märkasin ma kui mustad on tema silmaalused.
??noh, kurat. Ma ei oska seda täpselt paika panna. Igatahes on see olemas. Sel on side meie maailmaga. See näeb välja nagu hiigelsuur kontorihoone keset tuhaväljasid. Ja ma pean silmas, et see on ikka nii väga suur.?
Ta laiutas oma käsi nii nagu võis.
?Ühesõnaga unusta ära oma arusaam suurest, sest muidu jääd sa tummaks või pimedaks või jumal teab mis sinuga kõik juhtub.?
?Miks mina?? küsisin ma. ?Miks ma peaksin üldse sind kuulama. Äkki oled sa kaks aastat amokki jooksnud ja nüüd tulid mingil põhjusel mind rappima.?
?See võiks nii olla, aga ei ole. Sa ei peagi mind uskuma. See päev pole enam kaugel. Vaata ennast peeglist.?
?Jumal küll, seda olen ma terve kuradi pärastlõuna teinud,? kirusin ma ja vaatasin veel. ?Ja ma ei näe midagi imelikku. Kuigi ma tunnen.?
?Mis seal ikka. Eks me varsti näeme.?
Selle lause peale tõusis Holger püsti, lehvitas mulle ja astus siis uksest välja. Ma olin tükk aega päris vait kohe. Asi nimelt selles, et minu teada mu riidekapil tagaust polnud.
2
Ma magasin rahutut und ja vähkresin. Mu armas õppejõud Hoomaa seisis punase lillkapsakuhja kõrval ja irvitas.
?Kuidas sa saad meid hüljata,? hirnus see peast purutark. ?Endal alles kolmas kursus pooleli. Kes nüüd sinu asemel proviisoriametit pidama hakkab. Vaata missugune reetur.?
?Ma ei saa sinna parata,? püüdsin ennast parandada, aga kellegi kondised käed kallasid mu suu mett täis ja välja tuli arusaamatu pomin. Hoomaa sai sellest julgust juurde.
Ta üürgas: ?Emakeel, emakeel. Kuidas sa üldse nii siiamaani jõudnud oled!?
Ma kargasin korraga nii uneilmas kui ka oma toas püsti ja leidsin ennast üleni higisena peeglisse jõllitamas. Käed kobasid keala ja tabasid?mitte midagi. Surusin sõrmed sügavamale kaela, et lootustandvaid tukseid tabada, aga siis haaras mind tühi tunne ja ma langesin tagasi sängi. Klammerdusin käeämblike abil linade külge ja tirisin need endale ümber voodriks. Siis värisesin ja üritasin hingata, aga see oli peaaegu võimatu. Jumal küll, kas ma suren nüüd ära, käis mõte peast läbi ja nagu alati sellistel kriisihetkedel unustasin oma tõekspidamised. Pöördusin palvega kõigevägevama poole. Andsin lubadusi. Enam pattu ei tee. Armastan lähedasi, nagu ei eales varem. Kuigi sisismas ma teadsin, et tõenäoliselt ma seekord armu ei saa. Kui jumal on olemas, toimib ta nagu pank. Kui varasemad võlad maksmata, siis pole mõtet abi paluma minna. Leppisin siis mõttega, et suren ja lootsin vaid, et see saab olema võimalikult valutu kogemus.
Kaks tundi hiljem läks olemine paremaks, aga peas hakkas taas trummeldama ja nimi RANDELL kolises taas.
Kappi!
Ronisin pikemalt vaagimata oma kallisse riidekappi ja tõmbasin uksepooled kinni. Ootasin vaikides ja ise ka ei saanud aru, mida. Igatahes hakkas pihta üks suur müdin ja kolin ja kapp rappus nagu tahaks mu ümbert ära laguneda. Haarasin kampsuni kaissu ja pugesin mantli hõlmade vahele. Sõit, või ma vähemalt pakkusin, et see oli sõit, kestis mõned minutid. Siis paiskusid kapiuksed avali ja ma sirutasin oma jalad soojale mustale tuhale.
Väli laius silmapiirini. Tuul mängis liivast vurriga eemal tornaadot ja see, mida ma otsatuks kivimüüriks pidasin, oli tegelikult tõepoolest too liiga suur kontorihoone. Või siis osa selle seinast. Ülespoole kaedes ma selle otsa ei näinud. Valitses surmavaikus. Vähemalt varesed oleks võinud selle groteskse vaatepildi taustal kraaksuda. Oleks vastava tuju loonud.
Ma ei osanud esimese hooga muud teha, kui hoone poole astuma hakata. Olles umbes sada meetrit astunud, märkasin ma enda poole suunduvat pintsaklipslaste delegatsiooni. Kõige ees sinakas ümmargune olevus, kannul kõhnad, pikka kasvu põmmpead. Nad tulid nii ühes joones ja oma juhi taldadelt kõrvale kaldumata, et liigitasin nad kohe lakeideks. Esimene tüüp see eest ümises lõbusalt ja mida lähemale ta jõudis seda enam erinevusi inimesest ma temas tähele panin. Kui me lõpuks mõned minutid hiljem ninapidi koos olime, siis polnud temas enam kübetki inmlikku. Ninapidi koos ainult piltlikult muidugi, sinise nina ulatas mulle kõigest nabani. Ta pidi üsna palju vaeva nägema, et mulle käppa ulatada, aga ta ajas ennast kikikäpule ja sai sellega hakkama. Lisaks käitumismaneeridele oli tal ka täiesti kasutamisküps eesti keel.
?Homikust,? podises ta ja ajas oma pika sipelgaõgija oma meenutava nina püsti. Selle all kiiskas kaks rida perfektselt puhtaid kikusid. ?Randell. Kutsuge mind lihtsalt nii ja ei kuidagi imelikult.?
?Randell siis,? nentisin ma. ?Mina olen??
?Ärme raiskeme nimede peale aega. Teie olete nüüdsest Maruviha. Oma nime võite kah naljaviluks alles jätta.?
?Misasja.?
?Kontor on 1457 AB xx, leiate selle õhtuks üles küll. Töövahendid on seal. Ruumilõikur ja kaart. Voskell oli imehea Maruviha, aga pagan võtaks, kuhugi ajaprakku ta ära kukkus. Poisid käisid välja urgitsemas, aga tuli välja, et ta oli üsna kinni. Leidis sealt ühe naiste suguharu ja hakkas pealikuks. Tagasi lubas alles mitmesaja aasta pärast tulla. Eks ma siis mõtlesin, et Randell, mis oleks see õige samm astuda. Ja mis ma näen. Andekas ja vihane mees jõlgub Maakera mööda ringi nagu prussakas. Prussakatel, kas teate, pole erilist otstarvet peale eksisteerimise. Nad on osa kellegi tüdimusest, kellegi toiduahelast. Aga ma vaatasin, et sellest prussakast saaks asja ka. Nii et siin te nüüd olete.?
?Ma ei saa aru!? karjatasin ma.
?Hakake siis kohe tööle,? ütles Randell. ?Tundekontrollis on küsimused üleliigsed. Me kontrollime seda mis Maal toimub. Rahu, igavus, viha?Ainult valitud hakkavd siin tööle. Ainult VALITUD!?
3
President Brush küpsetas oma töötoas ideid ja polnud sugugi magada saanud. Tal oli just olnud üsna kihvtine telefonikõne president Vussenkoga. Vussenko oli tühjast tähjast rääkinud, nagu alati ja lõpuks teda õhtuks dringile palunud. Ta oli ütelnud, et ei hakka enam üle ookeani lendama. Seda oli võetud nagu labidatäit lund.
?Vaadake ette,? sisistas Vussenko. ?Homme me võib olla teid enam jutule ei palu. Siis olete teie need, kes ise helistama peavad. Aga meie oleme liiga busy, et toru võtta.?
?Me saaksime kokku leppida,? pomises Brush. ?See et tema siia tuli, pole meie süü. Ta oli läänemaailma hüvedega kursis ja valis selle tee ise.?
?See on isiklik asi, sellega ma saan aru riiklikul tasandil ülbitseda ei saa, aga teate mis. Te ei saa sellega kaitset ka otsida. Mina ei salli seda, et minu tütar teie hamburgeridieedil on ja ma kavatsen midagi ette võtta.?
Klõps.
Diniana astus samal hetkel presidendi töötuppa, laveeris kandikuga probleemide vahelt oskuslikult läbi ja asetas kaks auravat kohvitassi lauale. Ulatas ühe Brushile ja võttis ise teise.
?Sa näed täna kuidagi murelik välja Rinald??
?Su isa helistas jälle,? kurtis Brush. ?Mis ma teha saan.?
?Las helistas, meie arm on jääv.?
?Ei ole, kui su isa midagi hullumeelset teeb.?
?Ei ta tee.?
4
Proosit! Et töö ikka hästi kulgema hakkaks!
Istusin koos Holgeriga mu uues kabinetis töölaua taga ja me rüüpasime hiidklaasidest viskit. Hea magus oli. Isegi nii hea, et Holger üle rüüpas ja mokk töllakil magama uinus. Eks ma jäin ise ka uimaseks ja lootsin diivanile pikali visata kui mu töölaual hakkas punane tuluke plinkima ning valjuhääldist kõlas: ?Maruviha vajatakse Venemaa riigijuhi juurde.?
?Su esimene ots,? lälisesin ma. ?Ära kihva keera.?
Holger oli mulle töise osa enne napsutamist selgeks teinud. Polnud midagi lihtsamat. Tuli istuda ruumilõikurisse, valida kaardilt sihtkoht ja mind suunati kohta kuhu tarvis. Õnneks oli maruviha isegi Maal üsna harv esinema, mitte nagu armukadedus. Holger rääkis, et armukadeduse osakonnas pidi töötama vähemalt pool miljonit inimest, kes olid ööpäevaringselt tules.
Peale Venemaad ja presidenti käis klõps ning ma leidsin ennast punast nuppu jõllitamas.
5
?Ei härra president,? karjatas keegi mu kõrva ääres.?
Ja siis teine, õrritav hääl. Ilmselgelt sõjaväelasele kuuluv.
?Ta paneb hetkel ka teda jumala eest. Kuidas te saate endale sellist häbi lubada! Jutud lähevad lahti. Pole vaja, et me sööksime nende kausist, kas pole.?
Ma võtsin võimust.
?Kurat neid võtku!? karjatas president ja vajutas nuppu.
Kaks tundi hiljem oli kogu maailmas kõikvõimalikud punased nupud alla vajutatud ja korraks näis kosmosest imetlejatele, et käes on erakordselt helde seenehooaeg.
6
Randell vaikis.
Randell karjus.
Randell läks näost ahjuõunaks ja vuristas õhku läbe hammaste.
?Kust!? karjus ta. ?Kust ma saan uue Maa! Kust ma saan. Kust!?
?Ma ei tea, mis juhtus!?
?Kus kurat Mõistuse Hääl oli! Ma küsin kus ta oli??
?Hõk,? tegi Holger süüdlaslikult.