Indrek Hargla alternatiivajalugu tutvustav artikkel ilmus ajalehe "KesKus" 2002. a. novembrinumbris.
Aleksander Suur ei surnud üldsegi noorelt, ei, tema impeerium ei lagunenud, hellenism võidutses edasi ja Kreeka on jätkuvalt maailma dominant.
Sun Tzu aeti Hiinast välja, Pärsia palkas ta enda teenistusse ning purustas Vana-Kreeka hädise demokraatia, millest tulevased Pärsia arheoloogid hämmelduinult potikildudelt loevad.
Muhamed ei saanudki Allahilt nägemust, vaid ta vaimustus noores eas varakristlikust koraalist ning pühendas ülejäänud elu ühes vaikses Lähis-Ida kloostris nende kirjutamisele.
Viikingite sõdalased kihutasid kristluse Briti saartelt välja, asendasid selle Odini ja Valhalla kultusega, lõid tagasi frankide ristisõja ning kehtestasid Põhja-Euroopas esimese inimnäoga impeeriumi.
16.sajandi alguse Firenze tänavatel sõidavad auruautod vaporettid, sigarett suunurgas lahendavad linlased gaasilaternate valguses omavahelisi tülisid revolvritega. Kõrges tornis aga meisterdab maalimise asemel inseneerlusele pühendunud Leonardo da Vinci juba järgmist leiutist - fotoaparaati.
Juudid jäid Egiptusesse. Jehoova kuulutus ei jõudnudki Palestiinasse. Rooma Impeeriumit alustalasid ei raputanud varakristlik terrorism, Igavene Linn valitseb maailma ja alles 15.sajandil saab nende ekspansioon Nova Romas esimese tõsise tagasilöögi. Inkadelt.
***
Mis need on? Ajaloo- ja dialektikaseaduste pahatahtlik eiramine? Haige aju jampsimine? Ei, need on mõned killud ulmekirjanike Lois Tiltoni, Poul Andersoni, Harry Turledove?i, Harry Harrisoni, Paul J. McAuley? ja Robert Silverbergi teostest, kes töötavad ?anris alternate history (muudetud, alternatiivne ajalugu). Ulmekirjanduses vaid kobamisi orienteeruvad arvajad peavad ulmeks reeglina robotirohket tulevikku ühes tähelaevade, -reiside ja -sõdadega. Teised teavad, et õige ulme on Tolkien - sõrmused, kääbikud, trollid, haldjad, pinisevad vibunöörid ja draakonitapjad mõõgad. Tegelikult mahub eestikeelse termini ?ulmekirjandus? alla määratult rohkem, sealhulgas ka ?anr, mis tegelikult veel enne Verne?i ja Wells?i sündis, ja mis alles viimase kahekümne aasta jooksul oma tõelist võidukäiku teeb.
1833. aastal avaldas Benjamin Disraeli romaani The Wondrous Tale of Alroy ning mõned aastad hiljem prantslane Geoffroy-Chāteau raamatu Napoléon et la conquźte du monde, 1812-1823: histoire de la monarchie universelle. Neid ajalooga üsna vabalt, ent kindlas loogilises süsteemis ümber käivaid teoseid, võibki pidada esimesteks sihipärasteks alternatiivajalugudeks. Ehkki mõnikord neid loorbereid juba Titus Liviusele omistatakse.
Hiljem on sellist eriskummalist kirjanduslik-ajaloolist fantaseerimist harrastanud mitmed suurkujud alates Theodor Herzli ja Arthur Conan Doyle?iga ning lõpetades Winston Churchilli, André Maurois?, ja õhtumaailma ühe eredama tsivilisatsioonimõtestaja Arnold J. Toynbee?ga. Nende esseistlike käsitluste aluseks on olnud spekulatsioon, mis reeglina algab sõnadega: ?Mis siis kui??
Mis siis, kui Napoleín oleks vallutanud maailma; mis siis, kui kindral Lee poleks Gettysburgi alla kaotanud; mis siis, kui Louis XVI-ndal oleks olnud aatompomm; mis siis, kui lord Byronist oleks saanud Kreeka kuningas; mis siis, kui Friedrich Suur poleks surnud vähki? Võimalused on lõputud. Ajalugu sõltub tihti pisidetailidest, mõne suurkuju hommikusest tujust või hoolimatult pillatud repliigist. Mitte alati ei valitse dialektika või vääramatud sotsiaal-majanduslikud protsessid... mõnikord ripuvad terved epohhid ja rahvaste saatused ära peldikuukse vahele jäänud sõrmest või äkilisestarmusööstust.
1934. aastal kirjutab ulmekirjanik Murray Leinster lühiromaani ?Sidewise in Time?, mida peetaksegi muudetud ajaloo sissemurdeks ulmekirjandusse. Tõusude ja mõõnadega on see suund jätkunud tänapäevani, mil iseäranis lähiajalugu käsitlevad kirjanikud on ?anri erakordselt populaarseks teinud. Tõsi, alates sajandivanustest esseedest, on alternatiivajaloo lemmikteemadeks olnud ?Mis siis, kui Napoleon oleks võitnud?? ja ?Mis siis, kui Lõuna oleks võitnud USA Kodusõja??. Tänapäeval on neile lisandunud veel üks stamp-teema: ?Mis siis, kui Hitler oleks võitnud/vallutanud Ameerika.? Esimesena kirjutas sellest muide 1956.aastal suurepärane USA ulmekirjanik C.M. Kornbluth ja tema põlgus säärase arengu võimalikkuse vastu oli vähemalt värske, vahetu ja siiras.
Alternatiivajaloo buumi ei tohi siiski ületähtsustada. Reeglina ei võida ulmeilma tunnustatumaid auhindu ?Hugot? ja ?Nebulat? ajalooainelised, vaid traditsioonilisema ainesega teosed. Ajaloosõbrad jagavad see-eest oma auhinda, ?Sidewise Award?i?. On mõned kirjastused ja nende allüksused, kes sihipäraselt alternatiivajalugu avaldavad ja nagu ikka kõik ameerikamaal toimuv, kaotab iga kommertspotentsiaali omav tegevus ajapikku ilu ja sära, ning muutub kindlate mängureeglitega treitud sarjaks, mida tarbivad sõltuvusse sattunud ostjad. Heaks näiteks on siin suhteliselt korralike ametioskustega kirjanik Harry Turtledove, kelle 80-ndate keskelt pärinevad esimesed katsetused muudetud Bütsansi ajalooga olid igati värsked ja omanäolised, kuid kes praegu vorbib ligi viis (5!) paksu sariromaani aastas. Millest ta kirjutab? Sellest, kuidas II Maailmasõja käigus ühinevad vaenlased sisaliktulnukate sissetungi vastu; kuidas Lõuna-Aafrika rassistid leiutavad ajarännu ning varustavad konföderaatide armee kala?nikovidega. Jabur? Aga Harry, teate, on juba miljonär. Siiski võib ka tema loomingust aeg-ajalt midagi huvitavat leida, kasvõi näiteks 2002. aastal ilmunud ja ?Sidewise? auhinnaga aasta parimaks alternatiivajaloo romaaniks pärjatud ?Ruled Britannia?, mis jutustab armaada võidu järgsest Inglismaast, ja tegelastena astuvad üles William Shakespeare, Christophere Marlowe ning Lope de Vega.
?anri võlu ja essents peitub loomulikult mujal. Paremad alternatiivajaloolised teosed ei võlgne oma menu niivõrd välistele efektidele (ent ka need on äärmiselt olulised!), kuivõrd mõtlemapanevale sisule. Nagu iga hea ulme, on ka alternatiivajalool jääv väärtus üksnes siis, kui selle sõlmpunktid on projetiseeritavad tänasesse päeva; ütlevad meile midagi tänaste saavutuste ja arengute kohta; tekitavad rohkem küsimusi kui annavad vastuseid, tegeledes kirjanduse igipõlise ainega - inimene muutuvas ajas ja olustikus, tema väärtused ja väärtushinnangud, tema rasked valikud, püüdlused õnnele ja hoolimine teiste õnnest. Ainult et tavapärase ulme atribuudi - tulevikutehnoloogia - asemel on siis teine teadusharu. Ajalugu.
Aga loomulikult on ka mängu ilu alternatiivajaloos tähtsal kohal. Mõttemänge ja keerulisi kombinatsioone on ajaloost vähem teadval lugejal kergem alla neelata, kui neid saadavad värvikad lahingukirjeldused või originaalsed detailid.
Ulmekirjanduse suurmeister, 2001.aastal manalasse varisenud ja eesti lugejale hästi tuntud taani päritolu ameeriklane Poul Anderson on olnud üks ulme esiajaloolasi. Anderson kirjutas palju nii tõsiteaduslikku, fantaasiaainelist kui ajaloolist ulmet, ja väga paljus läbisid kogu tema loomingut just ajaloost ammutatud seosed ja tähelepanekud. Paljudes romaanides vaatleb Anderson progressi ja maailma bioloogilise mitmekesisuse säilimise vahekorda; otsib progressi harmooniat. Tema tunnetusväljas on vähe fikseeritut, pigem loob igas uues teoses uued lähenemisnurgad, asetab malendeid laual ümber, käsitleb pakitsevaid probleeme uutes tingimustes, katsetas uute mõjuritega, kombineerib. Aga Andersoni loomingut läbivaks kreedoks on mure maailma mitmekesisuse säilimise pärast, tasakaal teaduse arengu, religiooni ja ökoloogia vahel. Et näha paremini ajalugu, leiutas Anderson Ajapatrulli. Selle inspektorid rändavad ajas tagasi, et likvideerida kurjategijate katsed aega ja ajaloo kulgu muuta. Tihti peavad nad üle olema tundest, et kurjategija kavatsused on igati head ja õiglased, sest teistmoodi ajalugu oleks ehk tõesti Maale parem. Kui khaan Kubilai avastusretked oleks viinud Ameerika koloniseerimiseni mongolite poolt, näiteks, oleks sel mandril säilinud sajad omapärased indiaanikultuurid- ja rahvad. Romaanis ?Südasuvine torm? (1974, e.k. 2000, Tartu, ?Fantaasia?), milles võlumaailm on küll ainult taustaks Inglise Kodusõja sündmustele, peavad kangelased leidma vastujõu Cromwelli kristlastest fanaatikutele, kes tahavad usu nimel välja juurida kogu vanema maailma bioloogilise mitmekesisuse. 17.sajandil mööda Inglismaad tossutavate auruvedurite hind on liiga kõrge, et seda makstes inimeseks jääda.
Kas on mõni alternatiivajaloo meister ka Eestile teistsuguse saatuse ette näinud? Jah, on küll. Näiteks vene autoripaar Vjat?eslav Rõbakov ja Igor Alimov (ühine pseudonüüm Holm van Zait?ik) on realiseerinud Lev Gumiljovi ja teiste eurasistide käsitlused Venemaast kui ajalooliselt ja looduslikult ühtsesse Euraasia metsastepi vööndisse kuuluvasse rahvaste kodumaast, kelle õige tee pole mitte kiikamises barbaarsesse Läände, vaid ida ja slaavi rahvaste tarkuse kokkusulatamises. Van Zait?iku Orduss on balti mere kaldailt Hiinasse ulatuv hiigelriik, rahulik ja inimväärikas keskkond, milles sõda ja mõrv on kõige põlgustväärimavad roimad. 13.sajandil kasvasid rahulikult kokku Kuldhord ja Venemaa, hiljem liitus föderatsiooniga veel Hiina Keisririik. Ka Eesti on, loomulikult vabatahtlikult, selle hiigelriigiga liitunud.
USA kirjanikud Eric Flint ja David Weber kirjutavad ühte pikemasse sarja kuuluvat romaani ?1634: The Baltic War?, tegu on muudetud kolmekümneaastase sõja ajalooga, mille lahingud ulatuvad Läänemere kallasteni.
Kim Stanley Robinsoni eepilises alternatiivajaloosaagas ?The Years of Rice and Salt? surevad kõik eurooplased 14. sajandil katkuepideemiasse, sealhulgas ka eestlased ja venelased. Balti aladel laiub islamiusuline Skandistan.
Eesti enda kirjanikud pole kodumaa ajalugu eriti muutma kippunud. Siiski, mõningaid katsetusi on: Karl Ristikivi ?Viikingite jälgedes? (1935); Urmas Alase ?Plahvatus? (1995 ja 1997); mööndustega ka Vello Lattiku ?Lend Kanaari saartele? (1990). Aga milliseid võimalusi meie ajalugu pakub! Kasvõi näitkeks sündmusterohke 1241.aasta. Mongoli-tatari vägi jõudis vaid neljakümne kilomeetri kaugusele rikkast Novgorodist, ent pööras siis sula tõttu tagasi. Aga kui nad oleks Novgorodi vallutanud? Oleksid nad edasi tunginud? Ja meie vaprad esivanemad, kes rahvusvahelises olukorras hästi orienteerusid? Äkki oleks nad teinud nad Uurali tagant tulnud hordile asjaliku ettepaneku ühiselt penirüütel maalt välja kihutada?