Nagu meie lugejad kõik märganud on, muutus alates 1. septembrist 2003 "Algernoni" tehnoloogiline lahendus ja teatud määral ka ideoloogia.
Kõige olulisem "Algernoni" arengus oli, on ja ilmselt on ka tulevikus vähekogenud või algajate autorite tööde avaldamine ja retsenseerimine. Sellega seoses tekitas loomulikult peamisi küsimusi järjekordne muutus ajakirja avaldamispoliitikas: kahest rubriigist, mis loodi alates septembrinumbrist 2001, so. täpselt kaks aastat tagasi, on jällegi saanud üks.
Toimetus otsustas pärast pikka arutelu ses osas järgmist: on vaja oluliselt tõsta algupärase loomingu kvaliteeti ja selleks seada avaldamisläve kõrgemaks. Kuna seoses eelmisega kaob eraldi algajate rubriigi mõte, algupärasele loomingule mõeldud jaotised ühendada võimalikult neutraalse pealkirja alla.
Ülaltoodud otsused on põhjendatud asjaoluga, et "Algernonis" ilmunud algupärase loomingu tase on järjekindlalt alanenud. Sellele järeldusele jõudsid toimetuse liikmed eraldi aastate lõikes ilmunud materjali analüüsides. Viimane märgatav langus toimus 2002. aasta viimasel veerandil. Lähiminevikust rääkides, viimase 10 kuu jooksul, alates novembrist 2002, ilmus "Jutuvaramus" ainult üks tekst ja seegi polnud teab kui tugev.
"Jutulabori" eksperimendiga seati endale sihiks noortele autoritele tagasisidevõimaluse loomine arvustuste näol ning loodeti, et alguses läbi häda "Algernoni" veergudele pääsenud (valimatult kõike pole kunagi avaldatud) kirjatööde autorite võimed selle tagasiside abil oluliselt paranevad. "Algernoni" autorite hulgas on kahtlemata autoreid, kes on hakanud oluliselt paremini kirjutama, kuid üldpilt on paraku säärane, et neid autoreid on nii imevähe, et tekib küsimus, kuivõrd oli nende näol tegu "Algernoni" tiivustava mõju ja kuivõrd normaalse arenguga, st. neist paarist-kolmest autorist oleks ilmselt võinud midagi saada ka ilma meie ajakirjata.
Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et tõsiselt kasutoova konstruktiivsuse ja sügavuseni lõviosa arvustuste puhul arvustajad ei jõua, mistõttu ei ole "Algernoni" arvustustest saadav tagasiside paljudel juhtudel eriti väärtuslik. Muidugi, "Jutulabori" sisuga ning konstruktiivse kriitikaga on umbes samasugune lugu nagu kolme põrsakese ja hundiga. Üksikute tugevamate lugude puhul tuleksid esile tugevamad küljed, õlgedest ja hagudest onnide puhul - nagu näiteks Soobli absurdimaiguline loomahuumor - ei jääks midagi järele.
Arvestades mõlemat ülalkirjeldatud tendentsi, algupärase loomingu taseme pidevat langust aastate jooksul ning märgatava arengu läbi teinud autorite vähest osakaalu, ei jää üle muud, kui järeldada, et "Jutulabori" eksperiment on ebaõnnestunud. Seda mõistes on loogiliseks lahenduseks ülalesitatud kaks otsust.
Avaldamisläve tõstmine ei tähenda, et seni "Jutulaboris" ilmunud tööd nüüd automaatselt tagasi lükataks. Sellest on asi kaugel. Uue rubriigi avaldamislävi jääb kindlasti allapoole omaaegse "Jutuvaramu" läve ja hakkab ilmselt paiknema kuskil omaaegse "Jutulabori" keskel. See tähendab, "Algernonis" ei avaldata enam "Jutulabori" nõrgema poole tekste. Küll aga püüab toimetus kõiki laekuvaid tekste retsenseerida ja olla dialoogis ka autoritega, kelle töid seekord ei avaldatud. Ses osas "Algernoni" traditsioonid jätkuvad.
Ehk on tegemist ühega toimetusepoolsetest vajakajäämistest, et piisavalt ei rõhutatud "Jutulabori" olemust. Eeskätt on tegemist hoiatavate näidetega. Kahtlemata on kõigis neis tekstides ka midagi head, aga nende ühisosaks on see, et ühel või teisel põhjusel ei anna nad veel kirjanduse mõõtu päriselt välja. Midagi on puudu või üle või viltu. Ja kui palju hoiatavaid näiteid siis on vaja üles riputada? Algajatel oleks seega õigem neid tekste just sellest vaatenurgast analüüsida, et mis neil siis viga on. Ning kirjutada paremini, sest halvemini lihtsalt ei ole mõtet. Kirjutada kasvõi juba laboris avaldatud tekstide ainetel. Raske on ette kujutada nii rumalat algajat autorit, kes saadaks "Algernonile" kaastöö, eelnevalt läbi lugemata vähemalt kogu "Algernoni" arhiivi. Muidugi oleks parem olla kursis kogu eesti keeles (ja mitte ainult!) ilmunud ulmega. Sest äkki on endale nii originaalsena tunduv mõte siiski kellelegi juba enne pähe tulnud... Aga "Jutulabori" arhiiv jääb õpetliku materjalina algajate käsutusse.
Uues juttude rubriigis toimub ka teine oluline muudatus, nimelt muutuvad avaldatud teosed hinnatavaks. Teoseid hindavad kolme palli süsteemis toimetuse liikmed ja tulevikus palutakse hindajaiks hakata ka mõnel suure lugemuse ning kaaluka arvamusega isikul, kes toimetusse ei kuulu. Mitte kunagi ei hakka "Algernonis" ilmunu olema hinnatav kõigile soovijaile (seda funktsiooni jäägu täitma BAAS). Hinnete keskmist näitavad kuldsed tärnikesed loo pealkirjast paremal rubriigi sisukorras. Hindeskaalas lähtutakse sellest, et üks tärn tähendab BAAS-i mõistes hinnet 3, st. teoseid, millele toimetus annaks BAAS-is ebarahuldava hinde, ei avaldata. Leitud keskmine ümardatakse allapoole. Kui tärnikesed puuduvad, tähendab see, et keegi ei ole lugu veel hinnanud.
Kaalumisel on ka väikese auhinna sisseseadmine toimetuse arvates olulisima arengu läbi teinud autorile.
Muus osas on koos uue formaadiga aset leidvad muutused väiksemad. Vast olulisim on rollide selgem defineerimine toimetuse liikmete vahel ja selle avalikustamine, mille kohta võib teavet leida artiklis "Toimetuse koosseis".
Samuti hakkab ajakiri ilmuma kindlama avaldamisgraafikuga, see tähendab, kuu jooksul enam midagi peale uudiste ei lisandu. Kõik jutud, artiklid jms. avaldatakse üheskoos kuu alguses ning asjad, mida kuu alguseks avaldada ei jõua, avaldatakse järgmises numbris.
Tahaksime veel rõhutada asjaolu, et igasuguste "Algernoni" ideoloogias aset leidvad muutuste puhul lähtub toimetus objektiivselt kujunenud olukorrast. Nii tingis ilukirjandusliku taseme jätkuv langus praeguse karmima avaldamispoliitika, kuna toimetus peab vajalikuks vältida "Algernoni" muutumist valimatult kõike avaldavaks "avatud kataloogi" tüüpi wõrguajakirjaks, mille puhul lõpuks muutub liitlauses komasid õigesti asetav autor automaatselt kõvaks tegijaks. "Algernoni" taolise tasuta ning ilma honorarita ajakirja puhul piirdub toimetuse osa võimaluse loomisega tuumaka väljaande tekkimiseks, kas see ka tegelikkuses aset leiab, sõltub lugejatest, arvustajatest ja kaastöölistest, igaühest teist, kellele me neid ridu praegu kirjutame. Iga asi saab eksisteerida vaid seni, kuni selle järele valitseb ühiskonnas vajadus (kuna tegu on tasuta väljaandega, pole "turg" vast kõige õigem sõna, kuid mõte on sama). Kui jõuame niikaugele, et "Algernoni" kuude viisi midagi avaldamisväärset ei laeku (tänu headele vaimudele on praegu asi sellest veel kaugel), tähendab see meie arvates mitte midagi muud kui seda, et "Algernoni" põhiidee on lihtsalt oma aja ära elanud, millest ainuke loogiline järeldus oleks üritus pidulikult lõpetada. Praegune asjade seis selliseks pessimismiks veel kindlasti alust ei anna, kuid mõningat muret siiski tekitab.