KUNAGI, AEGADE ALGUSES ujus päike üle Suure Mäe. Maapind punastas, vihkas ennast ja võttis nõuks roheliseks muutuda. Päike aga lõõskas ning pilgutas silma rohmakalt vormitud mäerüngale. Valgus uhkas üle Mäe ning tragid kiired otsisid sissepääsu. Nad tantsisid läbi pragude, piilusid musta hämarusse ja tormasid läbi pisikeste avauste. Üks vallatu päikesejänku võttis istet pisikesel karvasel pallil. Pall tegi silmad lahti, piiksatas ärevalt ning üritas jõuda varju. Selleks osutus tema oma peremees Skirk. Kuidas teda kirjeldada, selle seikluse (nojah, seikluseks võib tituleerida mistahes tavalisest erinevat sündmust) peategelast? Skirk ei paistnud silma millegi erilisega. Tõsi, keegi ta kaugematest sugulastest, nimelt kuulsa Illadonna Looki tütretütar abiellus Isidor Kolla pojaga. Isidor Kolla! Jah, see nimi üksi tekitas judinaid. Oli ta ju seltsinud kummalise looberdava elukaga ja seigelnud läbi kujutlematute maade. Ta tõi kaasa hulga teematerjali ja oskuse teha tuld. Aga ta oli seikleja ja juba see ütles nii mõndagi. Sellist laadi rahvast ei sallinud mäealused. Aga ei Illadonna tütrepojast ega Isidor Kollast see lugu ei räägi. See räägib ühest tavalisest ja omaette hoidvast kähmaklasest (noh, tõsi ta ju on, et omaette hoidis ta kõikidel aegadel peale iga-aastase Suure Kohtumise, mis vältas teinekord neli-viiskümmend kriipsudevahelist aega) ja tema Unistusest.
***
ÜLE KÕIGE ihkas Skirk näha suurt valgust. Väikese valgusega oli ta harjunud. Seda imbus seintele ja koopapõrandale mäe lõunapoolses osas, kuhu mehed kogunesid oma iga-aastasele koosviibimisele. Suur Kohtumine, tõsi ta ju on, oli väga laialivalguv üritus. Seda just ajalises mõttes. On ju loomulik, et ärkamise kriips ja magamise kraaps tehakse igas peres omal ajal. See aeg aga ei pruugi teiste sõlmunud aegadega kattuda. Nii juhtuski, et Skirk saabus selleaastasele kokkusaamisele esimesena. Aga igav tal küll polnud. Sest koopasse imbunud valguselaigud paitasid teda, nad mängisid Skirki juustes, võbelesid põskedel, aga kui Skirk püüdis kindlaks teha, kust nad tulevad, lipsasid nad minema nagu kalbed paharetid, kes teinekord Suursaalis allolijatele kive pähe pildusid ja teadsid, et tabamisel võivad nad ka eluga hüvasti jätta. Skirk jätkas oma uuringuid, ta püüdis ronida lae alla, aga kuna ta ei olnud kuulnud ei köiest ega mäenaeladest, siis noh, tal ei tulnud sellest midagi välja.
Koosolemine kulges mööda ootuspärast rada. Ajutine kõrtsmiku kohuseid täitev kähmaklane valas pisikestesse pihkudesse kõrvetavat märjukest. Skirk oli kunagi proovinud vedeliku saladusele jälile saada, aga see oli lõppenud pika põrnitsemisega. Ja tervelt kolm päeva ei saanud ta oma käsi kleepuvaiks. Lood hiidsuurtest kaladest ja erilistest seentest olid lennelnud koopa seintele, sisse imbunud vanematel aegadel ja Koosolekul leidsid nad oma võimaluse. Keeled paindusid, paiskasid välja mõttetuid sõnu ning kõigil oli lõbus. Koosviibimine päädis tihti kaklusega, mida keelgi ei mõelnudki südamesse võtta, veel rohkem aga tõsiselt. On olemas kahte sorti mehi. Neid, kes joovad ja hooplevad ja neid, kes ainult joovad. Vähe või palju, pole oluline. Aga naisi on kolme sorti: need, kes uurisid, mida nad Koosolekul teevad ja miks nad ometi sinna lähevad, need, keda see üldse ei huvitanud ja need, kes kippusid hirmsasti kaasa, sest olid kindlad, et mida iganes need mehed seal ka ei tee, on see üks ütlemata lõbus ja vajalik ettevõtmine. Need naised tundsid mehe loomust. Mees ei läheks tüütule kokkusaamisele ja ei vaikiks sellest nii saladuslikult, kui seal midagi huvitavat ei tehtaks. Sest oli vähe neid mehi, kes avalikustasid Suure Koosoleku tegemisi. Ja seda just eelnevatel põhjustel.
***
TAGASITEEL, väsinuna, äsja nahkhiirte laperdava pikee üle elanud, leidis ta uue koopa. Ja selles oli süüdi rott Rell. Loom oli tulnud teda otsima, oli sibanud ta käest põue ja välja, teinud ringi ta pealael ja maandunud õnnelikult Skirki jalge ees. Ja ärevalt kiunudes ta ees sibanud. Ning kadunud kuhugi. Loomult alahoidlik Skirk ei tahtnud koduteest kõrvale kalduda, seda enam, et pea ja veel nii mõnigi koht tulitasid, aga ta teadis, mis märulit teeb Eowi, kui julgeb talle üles tunnistada, et rott oli vastu tulnud ja Skirk ei olnud loomale appi läinud. Just! Appi? Sest eespool kostis ärevat ja hullunud piuksatusi, rabelemist ja kivide langemist. Skirk kehitas õlgu ja käega kobades leidis urusarnase käigu. Ta hiivas end sisse ja ettevaatlikult roomates kohtus lendvate elajatega. Ta vehkis usinalt kätega, niipalju kui käik seda võimaldas. Ja leidis Relli üles. Ta tahtis just tagasi vingerdada, aga miski riivas ta silma. Valgus! Ta lasi looma peost ning asus innukalt roomama. Õige pea jõudis ta, nojah, veel ühte koopasse. Ta ei teadnud midagi selle olemasolust, aga niisamuti ei teadnud ta ka paljudest teistest, kuigi oli koobastes veetnud kogu oma teadaoleva elu. Õigemini, ta ei mäletanud ühtegi teist. Vahel harva, aga siiski, ilmusid ta unenägudesse hõõguv ketas ja sinine kuppel. Unes ta teadis, kuidas neid nimetati, aga kuidas ta ka ei pingutanud, ärkveltulek oli need pudemed tema mälestustest välja raputanud.
Suurema pinna koopas hõivas tulejärv. Kuidas see üldse haakus loodusseadustega, seda ei teadnud Skirk ega ta teinepool. Ja ilmselt ei olnud ka tillukesel kodustatud Rellil sellest aimu. Kui kristalselt aus olla, siis ei olnud neil kolmel ilmselt üleüldse loodusseadustest aimu.
Skirk turnis tulejärve sakilistel, murenenud kallastel, sihiks suuremat sorti valguslaik. See heitis koopasuhu pilkava naeruse helenduse. Skirk vandus ja ronis. Ta õõtsus kitsal eendil, just järve kohal. Sest sealt see valgus sisse roniski. Täpsemalt asus see sellises kohas, et kui järv oleks end elusana tundnud, siis oleks ta mürinal läbi selle kitsa augu tormanud, et endale uusi avarusi avada. Ta ahmis kogu valguse oma pihkudesse, et see väärtuslik kink iial temast ei lahkuks. Just siis aga, kui kogu helendus oli ta pihkude vahele jäänud, nõrises see välja. Ta püüdis uuesti, ja uuesti kaotas ta selle. Ja nii terve igaviku. Vähemalt näis see nii Skirkile. Kuni tühjaks läinud kõht tõi kuuldavale kõige majesteetlikuma korina, mille lõpetas lurtsuv akord. Veel kord valgust haarates lõi ta käe valusalt ära. Üks pisike tükk kaljust veeres hõõguvasse järve. Skirk hüüatas imestunult. Valguselaik oli kasvanud. Ta kahmas veel kord, seekord hästi lähedalt, aga ei midagi. Nüüd rahmis ja rabeles ta käega nagu labidaga. Tükikesi pudenes siit ja sealt. Valgus laienes. Skirk proovis suurenenud laiku igat moodi tabada, kuni lõpuks taipas, et ainus, mida ta teha võib, on tükikesi kaljust murda. Ta oli peaaegu rahul.
***
MÄHKUNUD RAHULOLUPILVE, ümises Skirk kogu tagasitee äraeksinud viisikest. Ta jalad leidsid õige raja ning pimedusega harjutatud silmad tabasid teetähiseid. Ta haaras naise embusse ... ja nõudis süüa.
Teispoolel oli justkui midagi öelda, aga Skirk patsutas oma kõhtu ning nõudis taas süüa. Ja nõudis seda kohe. Naisel ei jäänudki muud üle kui kalad ühele tasasemale kaljutükile mehe jaoks laiali laduda ning paar peotäit seeni sinna kõrvale asetada. Skirk sõi ja mõmises mõnust. Söömise lõpetanud röhatas ta rahuolevalt ja kobis koopa pimedamasse otsa magama. Naine ohkas ning jättis ütlemata selle, mida ta mehele juba paar päeva öelda oli tahtnud.
***
KÄHMAKLANE SKIRK leidis nüüdsest endale tegevuse, mis neelas kogu ta ärkvelolekuaia, söömine tuletas end meelde ägedate krampidena kõhus. Sellega võis ära harjuda. Sest mitte miski ei olnud koopast ega valguselaigust tähtsam. Skirk laiendas valgust. Ta murendas kaljut, et valgus vaid suuremaks saaks. Kalju oli aga tugev ning enamuse ajast õõtsus Skirk kitsal eendil ning püüdis suurema kaljutükiga pisemaid lahti koksida.
Töö oli vaevaline ning Skirk, kes tegelikult muhe laiskvorst oli, väsis kiirelt. Kuid mehel oli Unistus. Ablas unistus valgusest. Ta tahtis kõike endale! Unistus aga teadupoolest annab tiivad, noh, kui tiibasid ei annagi, siis vähemasti innuka töötahte.
Eowi, Skirki teinepool polnud mehe Suurest Unistusest kuigi vaimustuses. Skirk oli ennegi suht kehvapoolne mees, aga nüüd väsinuna kodukoopasse taarudes jätkus mehel võhma vaid veel söögi jaoks. Ei saa öelda, et Eowi poleks pingutanud. Pingutas ja kuidas veel! Naine määris end siit-sealt kelmikalt poriga; heitis ühemõttelisi pilke, mis isegi kalju kihelema oleks pannud. Kuid Skirkil vajusid juba süües silmad kinni. Eowi nägi ka söögiga üha enam vaeva, sättides seda hästi ahvatlevalt lapikule kivile, mille ta Skirki äraolekul koopasse oli rassinud ning leiutas kogu aeg ka uusi ja peenemaid toite. Eowile meenus isegi ema retsept toidust, mis pidi mehe himukust tõstma. Toit oli üsna ilge maitsega, kuigi sisaldas kalamarja, seeni ja ühte teatavat sorti hallitust. Kadunud ema jutu järgi ei tahtnud mees pärast selle söömist tükk aega naise kaisust ära. Skirk proovis, sülitas ... ning nõudis vandudes värsket kala ja neid paremaid seeni. Eowi vaid ohkas raskelt ja täitis mehe nõudmise.
***
SKIRK JA EOWI elasid juba tükk aega selles pisikeses koopas, kust maa-alune jõgi läbi voolas. Kähmaklastepaar eelistas seda koobast just jõe pärast, sest see tõi kalad koju kätte. Ka kasvasid vee tekitatud niiskuse tõttu seened koopa seintel paremini. Elul polnud väga vigagi ? kui vaid Skirk sedavõrd isekas polnuks.
Ei saaks öelda, et Skirki himukus oleks viletsam olnud, kui keskmisel kähmaklasel, aga mees lihtsalt leidis kogu aeg mingit muud tegevust ning otsesed isase kohustused kippusid tõesti unarusse jääma. Kui aga Eowil õnnestus Skirk endale kaissu saada, siis oli Skirk ikka väga Tõsine Tegija. Kahjuks unustas Skirk nüüd oma mehekohused täielikult ning järeltulija küsimus hakkas seoses sellega aga hoopis ähmasemas valguses paistma.
***
ÜKSKORD, kui Eowi söögikorra ajal eriti rängalt ohkas, ei läinudki Skirk magama, vaid taas Valguse Koopasse. Mees oli väsinud, ta tõstis jalga tuimalt teise ette, aga mingit tahtmist kuulata Eowi igavest ohkimist tal polnud. Üks laulujupp tikkus suhu, aga paraku oli ta juba enne huultele jõudmist lüüasaanud. Rell sibas kaasa. Skirkil ei olnud midagi selle vastu. Las see loomake tuleb, vähemalt on ta vait, ei paina oma küsimustega meeli, ei litsu ligi ega vaidle vastu. Ja mis kõige tähtsam, ta annab teatud intiimsele kehaosale sooja siis, kui seda just vaja on, ega nõua midagi, erinevalt tobedast naisolevusest. Kõigi kivipudemete nimel, oli see alles himukas naisterahvas.
Koopas avastas Skirk, et valgus on suuremaks läinud. Kähmaklane unustas Eowi, unustas väsimuse ning ronis kibekähku kaljueendile, et valgusele lähemale saada. Rell rühkis ehmunult kõiki oma pisikesi küüniseid kasutades Skirki õlale ning niutsatas.
Avanev vaatepilt oli võimas! Kõik suples valguses, nii roheline maapind eemal, kui ka seda kattev sinine kuppel. Skirk küünitas end veel enam valguse poole ning märkas kõrgel üleval hõõguvat ketast. Vaatepilt pimestas ja lummas ühteaegu. Rott kiunus ühe tugevamalt ja läbilõikavamalt. Tema pisikesse ajju jõudis ähmaselt üks mõttejupp. Peremees on hull! Ja tema on hullude hull, sest kes käskis tal kaasa tulla peremehega. Kodukoopas oli tuli ja soe teine inimene. Ta klammerdus Skirki õlga, libises ning krabas hammastega juukseid. See oli Skirkile liig. Ta kaotas tasakaalu ja libises ettepoole. Rell kihutas mööda peremehe pead ja rippuvat kätt ülespoole, tegi meeleheitliku hüppe ja oligi taas koopas.
Käis kõrvulukustav raksatus, kalju murdus ja Skirk langes koos tükkidega koopast väljatungivasse punasesse jõkke. Skirk ei näinud, kuidas rott kihutas kõigi oma pisikeste jalgade jõudu kasutades koopast välja, ei näinud, kuidas kõik elav põgenes, kuidas rohi saatis rohujumalale appikarjeid, ei kuulnud kuidas puud paanikas mõmisevad. Skirk oli lõpuks ometi valguses, ta suples selles, ta jõi seda. Ta oli õnnelik.
Eowi aga kuulas Relli hädaldamist. Ja imestas, kuhu küll tema armas meheraas on jäänud.