Kaks silmi kipitamaajavalt haisvat, musta nahka riietatud ning millegipärast pidevalt käsi põues hoidvat gnoomi eskortisid Gustavit mööda maaaluse labürindi pimedaid koridore. Nad olid käinud juba üsna kaua, tundus, et vähemalt veerandi tunni jagu, enne kui juhitavat aeg-ajalt õelate pilkudega kostitavad saatjad viimaks ühe mittemidagiütleva kambriukse ees pidama jäid. Pikem gnoom, kelle näol laias pikk punakas arm, osutas hooletu liigutusega uksele, irvitas hirmuäratavaid kollaseid kiskjakihvu nähtavale tuues kurjalt ning saatjad eemaldusid mõõdetud sammudega pimedusse.
Gustav tõmbas hinge, tõmbas veelkord ja koputas siis tasakesi uksele. Püüdlikult kuulatades üritas ta paksu tammepuu tagant kuulda mingit häält, koputas siis kindluse mõttes ühe korra veel, ootas hetke ja astus sisse.
Suure osa kambrikesest enese alla võtva hiigelkamina kõrval lösutas kulunud tugitoolis suur ja paks vanamees, lumivalged juuksed hooletult sassis ning pikk, takune valge habe katmas määrdunud särgiräbalat. Habemel võis märgata jälgi toidust ning mõnest kohast oli seda justkui pisut põletatud, ilmselt karvadesse kukkunud piibutubaka poolt. Kambrikese seinu katsid lohakalt maalitud nõiamärgid, nurgas suitses saatanaviiruk ning siia-sinna oli hooletult põlema pistetud tosinkond musta küünalt.
Gustav tundis pisikest pettumust ? mitte sellisena polnud ta ühe kõigi aegade võimsaima Valguse Maagi eluaset ette kujutanud. Kuigi, eks igaühel ole omad kombed ja lihtsurelikul on tihti raske suurte võlurite maailma mõista.
Istuja pööras pisut segase, haiglaslikult läikiva pilgu siseneja poole.
?Aa, jõudsid ikka kohale,? mõmises ta madala bassihäälega. ?No istu siis maha, kui juba tulid.?
Gustav astus ettevaatlikult läbi põrandat katvate tühjade pudelite, paljaksnäritud kontide ning muu kõikvõimaliku träni teise kaminaesise toolini ning võttis istet.
?Sa...? alustas maag, ent ta jutu katkestas metsik köhahoog, mis kestis minuteid ja lõppes verise süljelärakaga põrandale.
?Olete külmetanud?? pidas Gustav sobivaks kaasatundvat huvi välja näidata. ?Eks ta ole, pidevalt külmas ja??
?Külmas mu perse,? katkestas vastasistuja ta mõtte ning võttis mehise lonksu aukartustäratavalt mahukast pudelist, mille sisu haises tugevalt halvastipuhastatud samaka järele.
?Tahad ka?? sirutas siis ta pudeli külalise poole.
?Ei. Aga kuuma teed võtaks küll.?
?Teed?? sõnas pakkuja kuidagi eemalviibivalt, kui muid mõtted mõteldes ning samas meenutada üritades, mida tagasihoidlik seltsiline küll silmas peab. ?Ah jah, muidugi...?
?Jooksuga siia, pisike värdjas!? röögatas ta siis. Gustav võpatas tahtmatult püsti, mõistis siis et teda ilmselt ikkagi silmas ei peetud ja vajus tugitooli tagasi.
Veel enne, kui majaperemehe võimuka hääle kaja toakese seintelt kajamise lõpetas, avanes uks ja sisse libises kõhetu ning nälginud olemisega gnoom. Tulija üks käsi oli käepäraseid vahendeid kasutades lahastatud ning ta nutusel näol ilutses mitu pirakat sinikat. Üks kääbuse silmadest oli põhjalikult kinni paistetanud.
?Isand kutsus?? piiksus gnoom peenikese häälega ja väristas hirmunult õlgu.
?Kutsus, kutsus...? osatas Isandaks nimetatu torisedes. ?Too kallile külalisele tassike teed, sa haisev tühisus. Ja vala sinna midagi soojendavat sisse. Näed ju, et inime? on külmast võetud. Ja paluks seekord külalise joogi sisse mitte kusta, või ma löön su lihtsalt maha, olgu taevas mulle tunnistajaks.?
?Üks tilluke hetk, mu Isand? vigises väikemees kartlikult Gustavi poole pilku heites ning hakkas kiirustades uksest väljuma.
?Ah jaa, üks asi veel...?
Gnoom tardus paigale, pigistas silmad kinni ning tõmbus kössi, kui jalahoopi oodates.
?Keegi on käinud jälle tallides rõvetsemas? Sa ju tead küll, mida ma silmas pean, eks?? Vanamehe käsi tegi õhus keeruka ja kiire liigutuse ? gnoom oigas vaikselt ja haaras kahe käega kubemest. ?Kui ma veel kasvõi korra kuulen, et sa koos oma haisvate semudega mu kallikesi tülitamas käid, siis...? rääkija surus käelaba hetkeks rusikasse, ukselseisja karjatas peenikese häälega. ?Kao nüüd mu silmist!?
Gnoom lonkas tagasi vaatamata ning nuttu tihkudes uksest välja.
?Ah, ma pärast räägin,? rehmas Gustavi vestluskaaslane ta küsivat pilku tabades ja pobises midagi habemesse. Siis heitis ta Gustavile esimest korda kohtumise jooksul väga tähelepaneliku pilgu, millest õhkus sellist jõudu, et too tundis vastupandamatut soovi kabuhirmus põgeneda.
?Nii et tahad mu mantlipärijaks saada, jah? Pisut nõrgavõitu oled, kuigi maagia teeb loomulikult oma töö ja? Võlukunsti tunned??
Gustav raputas õnnetult pead.
?Tegelikult ongi hea, siis saab kõik algusest peale läbi võtta,? arutas vanamees mõtlikult habet silitades. ?Aga miks sa üldse seda teha tahad??
Loomulikult oli Gustav seda küsimust oodanud, selleks pikal teel olles ette valmistunud, mõtteis pikki kõnesid koostanud. Nüüd aga, kui oli kätte jõudnud õige aeg nende ettelugemiseks, tundus kõik valmismõeldu kuidagi sobimatu ja võlts.
?Tahan kõigile elavatele head teha,? hingas ta välja esimese mõtte mis pähe tuli.
?Head teha?? küsis maag silmi pärani ajades ja purskas ennastunustavalt naerma. Metsik naeruhoog lõppes vähemalt sama metsiku köhahooga, mis vanamehe näost siniseks muutis.
?Sul on naljasoont,? nentis ta pisut hiljem, kui oli end pisut kogunud, tõusis püsti ja virutas Gustavi õla pihta mehise laksu. ?Ja seda peab sul olema, kui sa mu kohta täita soovid. Tule, ma näitan sulle midagi, heategija.?
Ukse taga tuli neile vastu juba tuttav kõhetu gnoom, kes värisevates kätes auravat teetassi hoides ettevaatlikult mööda halvastivalgustatud koridori komberdas.
?Härra tee on valmis,? niutsus ta kaeblikult ja tõstis käes hüpleva tassikese aupaklikult möödujate poole. Enamus tassi sisust oli teel välja loksunud.
?Pista see endale perse,? teatas suitseva tõrvikuga pimedust tõrjuv maag oma teenrile ainsatki pilku pööramata üleõla.
Gustav ei vaadanud eemaldudes kordagi tagasi. Küll aga kujutas ta vana maagi järele rutates üsna elavalt ette, milline keeruline protseduur ta selja taga parasjagu aset võib leida.
***
Lõputuna näiv, rõskuse ning hallituse järele lehkav koridor, mis pidevalt eri suundadesse hargnes, näis suunduvat allapoole. Aeg-ajalt tõi tõrviku helkiv valgus pimedusest esile seinte külge vangistatud surnukehasid, millest suuremal osal liha juba ammu küljest mädanenud oli. Enamus luukeredest olid päris pisikesed ja kuulusid ilmselt gnoomidele, ent leidus ka suuremaid ning selliseidki, mille omanikud eluajal päris kindlasti ühtegi Gustavile tuntud elusolendit meenutanud ei olnud.
?Te, tavalised inimesed olete oma teadmatuses õndsad, olgu sulle teada,? arutas maag pikast teest pisut hingeldades. ?Elate pisitasa on suhteliselt mõttetut elu, asjade sügavamasse olemusse eriti ei süüvi ning arvate, et see maailm teed on lihtsad ja arusaadavad. On nii??
Gustav noogutas, mõistis siis, et vestluskaaslane seda ei näinud ja ütles. ?Jah.?
?Arvate, et headus on lihtsalt headus ning kurjus lihtsalt kurjus ja niisama lihtne see elu teie arvates ongi, kujutan ma ette, mis??
Gustav nõustus taas, sest eks olnud jutt ju põhimõtteliselt õige küll.
Vanamees mühatas väsinult, vahetas tõrvikut hoidvat kätt.
?Hakkan siis su harimisega pisitasa peale, vast. Ütlen ausalt, et pole veel otsustanud, kas võtan su õpilaseks või mitte aga üht-teist võin siiski sulle juba praegu rääkida. Kui sa ikkagi ei sobi sellele kohale, siis...?
Gustav üritas arvata, mida see paljutähendav vaikus lause lõpus tähendada võiks ning ta jalad muutusid kuidagi reeturlikult nõrgaks. Pikemalt erinevate võimalike tulevikuväljavaadete peale esialgu mõtelda tahtmist polnud, ent sisimas võttis Gustav vastu kindla ning vankumatu otsuse ameti jaoks sobivaks osutuda. Ükskõik mis hinnaga.
?Vaata, Oleva puhul on kõige olulisemaks reegliks see, et kõikjal ja kõiges peab valitsema tasakaal. Mitte keegi ei pääse selle reegli eest, kellelegi pole tehtud erandeid. Isegi Ürgsed Jumalad ise on selle neistki kõrgemal paikneva nõudmise poolt kammitsetud. Mõnes mõttes ongi tasakaal Olev, sest kui tasakaal olemast lakkaks, kukuks ka kõik muu väga kiiresti kokku. Nii et kui te, tavalised inimesed, jälle oma tühiste probleemidega jumalate poole pöördute ja imestate, miks nad küll end nii harva näole annavad, et teid teie maistes asjades aidata, siis on see põhiliselt seepärast, et neil on tasakaalu hoidmisega nii palju tegemist, et pole aega isegi omaenese sitaauku pühkida. On siiani ikka kõik arusaadav??
Muidugi oli kõik arusaadav. Mis siin arusaamatut olla saab.
?No hästi,? jätkas maag oma ülevaadet. ?Ma ei hakka sulle rääkima, kuidas looduses tasakaalu hoidmine käib. Seda tead ehk isegi, pole enam poisike. Maagidega seonduvat pean aga sulle küll pisut selgitama. Tavaliselt arvatakse, et siin ilmas on kahesuguseid maage ? neid, kes teevad head ja teenivad Valgust ja neid, kes on kurjad ning on valinud Pimeduse tee. Ja et just nii, teineteise vastu võideldes, hoiavad nad maailma selles hädavajalikus tasakaalus, millest ma ennist rääkisin.?
Kuna vanamees vaikis ning vaatas isegi küsivalt Gustavile otsa, noogutas too nõustuvalt.
?Tegelikult on see väga primitiivne ja sügavalt ekslik arusaam,? tõdes maag edasi astudes ning oma lause olulisust toonitades jutu rütmis näppu viibutades. ?Nii nagu pole ainult hea ning ainult halb ükski teine elusolend, pole seda ka maagid. Veelgi enam, iga üksiku maagi poolt tehtu plussid ja miinused peavad lõppkokkuvõttes tasakaalus olema. Mõikad??
?Et siis? ei saa teha ainult halba ega ainult head?? üritas Gustav pika jutu kokku võtta.
?Nojah, enam-vähem? täpsemalt öeldes peavad maagi poolt tehtavad head ning halvad teod olema nii kriipsupealt tasakaalus, et selle jälgimise kõrval on loitsude õppimine lapsemäng. Nii kui see tasakaal rikutud saab, muutub maag võimetuks oma võlujõudu kasutama, sest? oh, kuidas sulle seda siis nüüd seletada? vaata, võlumine pole tegelikult midagi muud, kui? hm? lihtsalt öeldes valguse energia muutmine pimeduseks või vastupidi. Pole valgust, pole ka pimedust; pole pimedust, pole ka valgust. Ja pole tasakaalu, pole ka võlujõudu.?
Gustav vaagis hetke kuuldut vaikides.
?See tähendab siis, et mida halvemad on maagi teod, seda enam ta teeb tegelikult varjatult, kusagil mujal, head. Ja suurimad Valguse Maagid on selle loogika kohaselt...?
?...need kõige suuremad retsid ja kaabakad.? lõpetas vanamees itsitades. ?Sinust saab veel asja, poiss, kui gnoomid sind talvel nahka ei pane.?
?Aga see tähendab ju? ja teie?? alustas Gustav, ent ei suutnud lõpetada.
?No näed, saidki asjale pihta,? kinnitas maag endiselt itsitades ja peatus ootamatult pimedusest välja ilmunud raudukse ees. ?Kohale jõudsime. Las ma nüüd näitan sulle, kuidas see headus siia ilma sünnib.?
***
Väga paljud kuulsad kirjanikud on oma surematutes teostes üritanud kujutada allilma jubedusi. Väga paljusid neid kuulsate kirjanike surematutest teostest oli lugenud ka Gustav, ent kõik nende raamatute väljamõeldised kahvatusid võikuste kõrval, mis ta silmadele maagi sügavale maapõue peitunud õuduste kambrites avanesid.
Seal oli piinakamber, mille seinu katsid ühtlase kihina kõikvõimalikud ja ?mõeldamatud piinamisvahendid ning paljud, väga paljud neist vahendeist olid pidevas kasutuses, kui agarad timukad oma isandat teenides ning ta võlujõudu elus hoides väsimatult tapsid, sandistasid, lõikasid, lõikusid, kiskusid, lömastasid, purustasid, kraapisid, nülgisid, venitasid, piinasid, muljusid, poosid, lämmatasid, uputasid, mürgitasid, peksid ja tükeldasid. Seda põhjalikku piinamistööd saatis sadade ohvrite üheaegne valukisa, mis kõrvad nii lukku lõi, et need veel kaua pärast piinakambrist väljumist oma ülesannet korralikult täita ei suutnud.
Seal oli ruum, kus seinte ning rõvedalt keha varjatud paiku paljastavate konstruktsioonide külge olid köidetud alasti inimesed ning erineva väikerahva esindajad, kelle keha oli kaetud väljaheidete, mustuse, vere ning kuivanud gnoomispermaga. Gustavile ringkäiku tegev maag nimetas toda kohta hellitavalt nussikambrikeseks ja demonstreeris õhinal redeliga pukke, mida mööda gnoomid vaevata õnnetute kõigi kehaaukudeni ronida said, et siis rõõmust huilates oma rõvedat naudingut taga ajada. Võib-olla et kõige jubedam oli see, et paljud vägistatavad oli juba ammu surnud, ent ikka veel aktiivselt kasutuses.
Seal oli lihakamber, kus konksude otsas rippusid elavad inimolendid, kelle küljest kõverate saablitega varustatud gnoomid vilunult rasvaseid lihakäntsakaid lõikasid, et neist näljasele teenijaskonnale lõunat valmistada. Võimsate loitsude poolt uimastatud elavad lihaloomad oigasid lõikumise ajal piinatult, ent elasid edasi ka siis, kui neist oli järele jäänud vaid jäsemeteta kehatomp, millest veel omakorda paremad palad välja nüsitud said. Ning ei surnud ega mädanenud see poolelus lihamass maagi poolt ellu manatud võluväe tõttu ja lakkas olemast ning piinlemast alles siis, kui tõepoolest enam midagi väärtuslikku küljest lõigata ei olnud ning armetud kehajäänused koerasöödaks hakkida võis.
Seal oli omaette vangikong surnud patuste hingedele, milles oli oma nurgake eraldatud nii massimõrvaritele, aborditegijatele, enesetapjatele kui ka kõigile teistele endistele inimjätistele. Maag rääkis häält sosinaks madaldades, et sellesse piinaruumi saabuvad kokkuleppele Vanakurjaga enesega need hinged, kellele ülerahvastatud Põrgus suremise hetkel vaba kohta ei jätku. Deemonid ning näljased vaimud õgisid ja rebisid seal vaeseid surnute hingi ning vanamees kinnitas, et maise surma kannatused pole surmajärgsetega üldsegi võrreldavad, sest kestavad peaaegu igavesti ja vaid harva saab mõni räpane inimhing kümnete või sadade aastate vältel sedavõrd tühjaks söödud, et sest kannatuste ruumist minema pääseb.
Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, sest selliseid kambreid näis olevat lõputu hulk ja Gustavile tundus viimaks, et sel ringkäigul ei tule ealeski lõppu ja kuigi aeg-ajalt arvas ta, et on nüüd näinud kõike, mida üks haige ning kuri hing eales välja mõtlema võimeline on, suutis maag teda ometi millegi senisest veelgi võikama ja sadistlikumaga üllatada. Lugematuid kordi oli Gustav sattunud meelekaotuse äärele või leidnud eneses veendumuse, et ei suuda enam jätkata ja peab kohe, tagasi vaatamata ning nähtu mõistmatusest ja kogetud meeleheitest ulgudes põgenema. Vaid maagi poolt tehtud ohtlik ja kurjakuulutav mõttepaus teel allilma õudustetubade poole hoidis Gustavit tagasi. Ja too enesele antud tõotus, et ta saab igal juhul olema vanamehe ameti vääriline.
?Noh, ongi nagu enam vähem kõik,? teatas maag viimaks kui vabandades käsi laiutades. ?Paari tunni tee kaugusel allapoole on küll veel mõned päris huvitavad kohad ja siis on mul muidugi...?
?Ah, las ta olla,? kostis Gustav näiliselt rahuliku tooniga ja ilma vähimagi värinata hääles. Vaid ta ise teadis, millist jõupingutust see rahulikkus temalt nõudnud oli.
?Olgu, eks esimeseks korraks aitab vist tõesti,? nõustus maag ja vaatas Gustavit kuidagi väga hella pilguga. ?Aga sina oled ikka kõva vend küll, tuleb tunnistada. Mul on siin ennegi neid õpilesoovijaid käinud, ent keegi pole veel tervet ringkäiku vastu pidanud. Kõik on tulnud koju tagasi saata.?
?Koju tagasi saata?? küsis Gustav nõrga häälega, tundes, kuidas jalad teda kohe-kohe alt veavad.
?Koju ikka, neh. Mis ma?s nende jobudega siin peale hakkan. Ega see mingi kuradi sanatoorium ei ole, kus nõrganärvilisi ravitakse.?
Vanamees patsutas teda tunnustavalt õlale ning heitis siis kiire pilgu tühja koridor mõlemas suunas.
?Seda, et...? sõnas ta kuidagi harjumatult ebalevalt, silmad palavikuliselt ringi vilamas. ?Ma mõt?sin, et kuna ma iga päev siia alla ei satu, siis lähen astun õige ka tallist oma kallite lumeratsukeste juurest läbi. Näed, seal see koht ongi. Mõned gnoomid, et nad vääritud raisad oma rõveduste kätte lämbuks, olevat kuuldavasti seal jälle vaesekesi keppimas käinud. Ma lähen vaatan õige, noh, olukorra üle, või nii. Tahad kaasa tulla??
Gustav raputas jõuetult pead. Peas vilksatas mõte võimalust kasutades jalga lasta, ent see mõte kadus sama kiiresti kui tekkinud oli. Gustav teadis, et esiteks ei leiaks ta maaalustes käikude rägastikus eales iseseisvalt väljapääsu. Ja teiseks polnud tal praegu piisavalt jõudu isegi roomamiseks, kiirest minemalidumisest rääkimata.
?No olgu siis,? arvas maag ja Gustav oleks võinud vanduda, et kuulis ta hääles halvastivarjatud kergendust. ?Eks sa puhka siin natuke. Ma käin kähku ära ja siis arutame seda su õpilaseks võtmise asja juba pikemalt. Koos rohke käraka ja lauludega.?
Maag astus kiirete sammudega eemal paikneva talli poole. Poolel teel hakkas ta kärsitusest värisevate kätega püksirihma lahti sõlmima ja lasi siis püksid hooletult rebadele kukkuda. Gustav vaatas viisakalt mujale ja proovis meeleheitlikust millestki ilusast mõtelda. Kahjuks talle hetkel midagi ilusat meelde ei tulnud. Kohe mitte midagi. Mitte. Midagi. Ilusat.
***
Juba õpilaseameti teisel nädalal tundis Gustav end vanamehe maaaluses kindluses üsna koduselt ja oli esialgsetest põgenemisemõtetest lõplikult loobunud. Päevad olid täis tähtsaid toimetusi ? laisku tööorje tuli tagant utsitada ning mõned eriti uimased ka teistele hoiatuseks maha lüüa, iga paari päeva tagant tuli vanale maagile uus ihuteener leida ning panna ta proovitööna vanamehe urka põrandalt oma eelkäija verd, soolikaid ja ajuollust kokku kraapima, lapsepiiluritest gnoomidelt tuli pahanduste vältimiseks riistad maha lõigata ja hambad välja peksta. No ja igasugu muud sarnast argijama.
Tegemist oli jube palju ning kui Gustav õhtuti kärakapanemises pausi pidava ja seetõttu pidevalt pahura ning ravimatu tuberkuloosi poolt piinatud maagi käest võlukunsti tunde võttis, kaalus ta üha sagedamini, kas mitte vanal põdrakoinijal, nagu gnoomid oma isandat selja taga kutsusid, lihtsalt kõri läbi lõigata, et ise ta impeeriumit valitsema asuda. Üldiselt tundus Gustavile siiski, et ta laseb seekord veel vanal enesel selle jõuluasja korda ajada.