Kirjastuselt Salasõna on lähipäevil ilmumas sarja ?Mardus? uus ulmeantoloogia ?Vaade pimedusse?, mis sisaldab viit juttu ja kolme jutustust nii kodu- kui välismaistelt autoritelt. Järgnev katkend pärineb Abel Caini etno?okkerist ?Uisomäe?.
ÌVõi et Uisomäe äiatar ise käima tulnud,ì sõnas Laine ukselävelt, kui Tiine kõhklemisi taluõuel peatus. Tüdruk teadis, et Sooveere ravitseja on ise juba poolpime ja viimasel ajal ka jalust üsna ära jäänud. Aga seal ta nüüd oli ja tervitas tulijat, keda polnud kunagi varem oma silmaga näinud. Tüdrukul hakkas kõhe.
Laine võttis käe uksepiida küljest ja hakkas Tiine poole tulema. Oli näha, et ta jalad liiguvad tõepoolest raskelt. Aga tema pilk oli selge ja käsi kuum, kui ta Tiine ees seisma jäi ja tüdruku käe oma pihku võttis, seda paar hetke hoidis ja siis otsekui võpatades lahti lasi, nagu oleks see tema niigi kuuma kätt kõrvetanud.
ÌSul on veres väge, tüdruk,ì ütles ta tuhmilt, Ìkohe tunda, kelle soost... ja ussi märk on sul kõvasti küljes. Ainult et...ì
Nad vaatasid paar hetke tõtt ja mitte Tiine ei olnud see, kes esimesena pilgu kõrvale pööras.
ÌMiks?ì purskas äkki tüdruku suust küsimus, mis polnud hetkel kindlasti kõige olulisem, kuid mis oli teda juba liiga kaua painanud. ÌMiks te? miks nad kõik mind Äiatariks hüüdsid? Mida see tähendab? Mida ma...ì
ÌUisomäe naistel on ammustest aegadest väge olnud,ì sõnas sorpja vaikselt. ÌJa väega naisi hüüti ennemalt ikka äiataredeks?ì Ta vaikis hetkeks otsekui aru pidades ja jätkas siis: ÌKes teadsid ussisõnu ja muid kunste, et kurja lepitada? kuni suurem kuri siin kõik segi lõi?ì Tema pilk lukustas Tiine oma endasse.
Mõne hetkega tuhisesid tüdruku silme eest läbi koltunud fotod perekonnaalbumist, kuuldud meenutustest sündinud kujutluspildid ja üksikud unenäokatked. Palju häguseid kilde kunagi purunenud hingepeeglitest. Ja miski siuglemas igas sellises killus. Ussid. Ussid salvamas võõraid olijaid Uisomäe õuel, uss andmas talle jalad? ussisaad hävinud heinamaal, ussipundar tema ja Eino lamamislohus heintel? Mida need kokku tähendasid, mis neid ühte sidus? Ta pingutas, et seda mõista, kuid mõte ei kuulanud lihtsalt sõna. Sorpja silmitses teda ainiti ja Tiinele tundus, nagu oleks ka vanaeit näinud kõike seda, mis ta vaimusilma eest läbi jooksis, ja mõistnud, et tüdrukust pole nendest kildudest terviku kokkupanejat.
ÌKartse kant on iidsetest aegadest paksult usse täis olnud, aga kurja ei teinud nad inimesele varem kunagi? Ja Uisomäed on ajast aega emalt tütrele pärandatud,ì ütles Laine kuidagi väsinult. ÌPärid sinagi, üsna varsti? Aga pea meeles, tüdruk, et Uisomäe võtab su hinge, kui sinna jääd. Liiga palju on vahepeal murtud ja teiseks tehtud. Ja sul on küll veres väge, aga pool verd on võõras...ì
Pärid sinagi, üsna varsti? Nende sõnade tähenduse ees hajus hetkel kõik muu, mis tüdruku hinges oli kobrutama löönud. ÌKas? emaga on siis juba nii halvasti?ì sosistas ta, silmad niisked.
Vanaeit vaatas talle mõni hetk vaikides otsa, pöördus siis ja kadus majja. Kui ta minuti pärast uuesti lävele ilmus, oli tal käes kõhukas pudel, mille ta tüdrukule ulatas.
ÌEks sa selle järele tulnudki,ì sõnas ta tuhmilt. ÌLas võtab seda kolm korda päevas söögi alla... terveks see ei tee, aga valud võtab ära küll. Sellest peaks piisama, aga kui kauem läheb, siis... tee sul nüüd teada.ì
Kalkvel silmadega tüdruk surus pudeli kaela alla ja ulatas ravitsejale sajakroonise, nagu ema oli käskinud. Vanaeit tõmbas huuled kriipsuks, kuid võttis raha vastu ja pistis selle seelikuvoltide vahele. Ta jäi ukseesisele seisma seniks, kuni Tiine hele kleit kuuseheki varju kadus.
Lainel oli olnud õigus ? valud jäid vähemaks ja kadusid mõne päeva pärast hoopis. Aga sama kiiresti jäi ema üha nõrgemaks ega tõusnud paari nädala pärast enam üldse voodist. Ega rääkinud suurt midagi, kuigi oli kogu aeg selge mõistuse juures, peaaegu kuni selle päevani, mil kiirabi talle järele tuli ja haiglasse surema viis.
... Ì...ära sa Uisomäele jää, müü maha, midagi ikka makstakse, saad ehk linna mingi elamise...ì hingeldas ema tolle päeva eelõhtul ja kui Tiine teda vaigistada püüdis, jätkas hoopis nagu sonides: ÌEga sa enam Iide pool... tema ju... käis pärast ainult talvel... tookord jaanipäeva aegu, kui Tõnis oli veel alla aastane rinnalaps... tulid kobarasse magamistoa akna taha ja...ì Ema jäi vait. Tiinegi vaikis ja üritas kurku lämmatavat klompi alla neelata.
ÌKüll ma vaatan?ì pomises ta mõne aja pärast ja küsis siis korraga vaikselt: ÌEma... kes mu isa oli? Sa pole kunagi õigust rääkinud, aga nüüd...ì
Ema vaikis pikalt ja vastas siis, tuhm pilk lakke pööratud: ÌBogdan oli ta nimi, moldaavlane, ilus tumedat verd mees? Ajas Kohtla-Järve tantsupeol mul pea segi... ja kadus kolm kuud hiljem kuhugi Venemaale? kuue kuu pärast sündisid sina... tõmmut verd nagu temagi...ì Ema naeratas veidralt. ÌIlus mees oli, reo... ära sa... siia jää...ì Tema silmad sulgusid.
Hommikul, kui Tiine kiirabi välja kutsus, ei tulnudki ta enam teadvusele. Matused peeti nädal hiljem.
Ja nüüd oli ta siin ihuüksi, tulevik ees nagu suur küsimärk.
Mida teha? Müüa laokil Uisomäe võileivahinna eest ja minna tagasi linna, Iide ja Karli kaela? Või siia jääda? Poe-Anni oli küll ääri-veeri uurinud, kas ta ei tahaks ülejäänud suveks poodi appi tulla, tal endal jalad na viletsaks jäänud ja eks noorem laps oska käbedamini arvutada ka... Jäädagi sinna, kahe tuhande krooni eest kuus? Elada üksipäini laguneval Uisomäel? Vaadata endale meheks mõni külajoobar, ainult selleks, et...?
Uisomäed on ajast aega emalt tütrele pärandatud.
Kellele mina ta pärandaks, küsis Tiine esimest korda endalt. Sest ta teadis ? arsti juures käimatagi. Kõik need poolteist aastat, mil nad Einoga pea iga nädal koos olid, ei olnud nad millestki hoolinud, midagi ära hoidnud, ja ometi polnud temaga kordagi midagi juhtunud. Kindlasti polnud asi Einos? Aher, kerkis kusagilt ajusopist inetu sõna. Viljatu, nagu Uisomäe kunagiste heinamaade asemel laiutav tuhkmullaks kuivendatud põld...
Päikeseketta ülemine serv kerkis üle Palanõmme kuusetuka. Tüdruk langetas pea põlvedele ja sulges silmad. Nende ees virvendas soe punane kuma. Aiaäärsetel puudel alustasid hõikamist linnud. Rohi sahises vaikselt. Ehkki tuult polnud.
Tiine lõi silmad lahti. Vaevalt meetri kaugusel vingerdas läbi kastese rohu tema poole suur uss.