Katkend Harry Turtledove'i jutust "Saared meres", mis ilmub antoloogias "Täheaeg 2: Doominosillad" (kirjastus "Fantaasia" 2003, koostaja Raul Sulbi). Katkendi on tõlkinud Jaana Peetersoo.
Bulgari piirivalvuritel olid nooled vibudel vinnas, kui araabia ratsamehed lõuna poolt lähenesid. Jalal ad Din as-Stambuli, araabia delegatsiooni juht, tõstis üles parema käe näitamaks, et see on tühi. ?Halastava ja armuliku Allahi nimel, me tuleme rahus, mina ja mu mehed,? hüüdis ta araabia keeles. Et vahid teda ikka kindlasti mõistaksid, kordas ta sedasama kreeka keeles.
Ettevaatus tasus end ära. Valvurid langetasid vibud. Üks neist küsis märksa halvemas kreeka keeles kui Jalal ad-Din: ?Misjaoks te tulete rahus, valgehabe??
Jalal ad-Din silitas vuntse. Bulgari mõnitusetagi teadis ta, et need on valged. Elavate seas polnud enam kuigi palju mehi, kellel oli õigus nimetada end as-Stambuli, konstantinoopollane. Üle viiekümne aasta oli möödas sellest ajast, kui Suleimani ja Maslama armee oli Konstantinoopoli vallutanud ja Rooma Impeeriumile lõpu teinud. Sel ajal polnud Jalal ad-Dini habe valge. Sel ajal tal habet veel õieti ei kasvanudki.
Ta kõneles uuesti kreeka keeles: ?Mu isand kaliif Abd ar-Rahman küsis möödunud aastal, kas teie khaan Telerig tahaks õppida tundma islamit, ühe Jumala kummardamist. Tänavu kevadel saatis Telerig jaatava vastuse. Meie oleme saadikud, kes on läkitatud teda õpetama.?
Bulgar, kes oli temaga rääkinud, kasutas nüüd oma susisevat keelt, et juttu kaaslastele tõlkida, nagu Jalal ad-Din oletas. Mehed vastasid talle, mõned mitte eriti õnnelikult. Küllap nad on oma paganlusega rahul, arvas Jalal ad-Din ? rahul sellega, et igavesti põrgus põleda. Sellist saatust ei soovinud ta kellelegi, isegi mitte mõnele bulgarile.
Valvur, kes kreeka keelt mõistis, kinnitas tema arvamust, lausudes: ?Misjaoks me peaksime teie jumalat tahtma? Meil on endalgi head jumalad, hinged ja vaimud.?
Jalal ad-Din kehitas õlgu. ?Teie khaan tahab Allahist ja islamist rohkem kuulda. Sellepärast me siin oleme.? Tal oleks veel palju rohkem öelda olnud, ent ta kõneles sihilikult nii, et sõdur temast aru saaks.
?Telerig tahab, Telerig saab,? oli valvur nõus. Ta rääkis jälle oma kaasmaalastega ning viimaks osutas neist kahele. ?See on Iskur. See on Omurtag. Nad viivad teid Pliskasse, kus on Telerig. Iskur, tema oskab natuke kreeka keelt, mitte nii hästi kui mina.?
?Tean natuke teie keelt ka,? ütles Iskur takerduvas araabia keeles, mis üllatas Jalal ad-Dini ning nähtavasti ka bulgarit, kes siiani nendega kõnelnud oli. Paljutõotav giid heitis pilgu päikesele, mille loojumiseni jäi veel paar tundi. ?Ratsutame,? teatas ta ja läks suurema pidulikkuseta liikvele. Omurtagi nimeline bulgar järgnes talle.
Sedasama, aga aeglasemalt, tegi ka Jalal ad-Din oma kaaslastega. Kui Iskur süvenevas hämaruses viimaks peatumiskäsu hüüdis, olid mäed, mis põhjapoolse silmapiiri sakiliseks muutsid, silmnähtavalt lähemal.
?Need bulgarite väikesed ponid on inetud nagu muulad, aga muudkui lähevad ja lähevad ja lähevad,? ütles Da?ud ibn Zubayr. Mees oli osa võtnud paljudest piiritülidest kaliifi maade ja Bulgaaria vahelisel piiril. Ta silitas oma elegantse araabia tõugu mära lakka.
?Minu vanad kondid kahjuks mitte.? Jalal ad-Din oigas kergendusest, kui ta ennast oma pehme sammuga ruuna seljast alla libistas. Kord olid talle meeldinud tulised täkud, aga ta teadis, et kui peaks praegu hobuse seljast kukkuma, lendaksid tema kondid kildudeks nagu klaas.
Bulgarid hiilisid põõsastikku jahti pidama. Da?ud oli usinalt kummargil, et tuli üles teha. Kaks ülejäänud araablast, Malik ibn Anas ja Salman al-Tabari, pidasid vahti, üks vibu, teine odaga. Iskur ja Omurtag ilmusid püüsid ja küülikuid kandes tulevalgele. Jalal ad-Din võttis sadulapaunast kõva hapnemata leiba. Täna pole mingi piduõhtu, mõtles ta, aga ka mitte kõige viletsam lõkke ääres istumine.
Iskuril oli ka lähker veini. Ta pakkus seda araablastele ja irvitas, kui nood ära ütlesid. ?Jääbki mulle rohkem, Omurtag,? ütles ta. Kaks bulgarit kaanisid lähkri tühjaks ja lamasid peagi norisedes tule ääres.
Da?ud ibn Zubayr ajas hambad nende poole irevile. ?Ainus rakendus, mille nad oma mõistusele leiavad, on see peast ära juua,? pilkas ta. ?Kuidas võiks niisugune rahvas kunagi Allahit ja tema prohvetit tunnistada??
?Meie, araablased, olime samuti varem veinijoojad, enne kui Muhamed selle ära keelas,? ütles Jalal ad-Din. ?Mina kardan, et bulgarite kirg selle joogi vastu võib khaan Telerigi meie usu vastuvõtmisest eemale kallutada.?
Da?ud painutas vanema mehe ees pead. ?Õige on see, et just sina meid juhid, isand. Nagu pistrik hoiad sa meie jahisaagil pidevalt silma peal.?
?Nagu pistrik tahan ma õhtuti magada,? ütles Jalal ad-Din haigutades. ?Ja nagu vana pistrik vajan ma nüüd rohkem und kui varem.?
?Sinu aastad on toonud sulle tarkust.? Da?ud ibn Zubayr peatus kõheldes, nagu juurdleks ta, kas jätkata või mitte. Viimaks ta pahvatas: ?On see tõsi, isand, et kord kohtusid sa mehega, kes tundis Prohvetit??
?See on tõsi,? vastas Jalal ad-Din uhkelt. ?See oli Antiookias, kui Suleimani vägi marssis Konstantinoopolisse kreeklastega võitlema. Olin majutatud ühte trahterisse, mille omaniku vanaisa veel temaga koos elas: ta oli mediinalane, kaugelt vanem kui mina praegu, sest ta oli Khalid ibn al-Walidi sõduriks olnud, kui linn meie kätte langes. Ja enne seda oli ta noorukina saatnud Muhamedi, kui Prohvet võidukalt Mediinast Mekkasse tagasi pöördus.?
?Allahu akbar,?õhkas Da?ud: ?Jumal on suur. Sinu läheduses viibimine teeb mulle rohkesti au. Ütle, kas? kas vana mees ei kinkinud sulle mõnd hadith?i, mõnd pärimust Prohvetist, mille sa võiksid minu valgustuse huvides edasi anda??
?Jah,? ütles Jalal ad-Din. ?Mäletan, nagu oleks see olnud eile. Samamoodi, nagu mäletas vana mees, kui ta kõneles teekonnast Pühasse Linna. Abu Bakr, kes polnud muidugi veel kaliif, sest Muhamed oli alles elus, hakkas peksma üht meest, sest too oli lasknud kaamelil ära joosta. Prohvet naeratas ja ütles: ?Ennäe, mida see palverändur teeb!? Abu Bakr tundis end häbistatuna, kuigi Prohvet polnud talle tegelikult öelnudki, et ta järele jätaks.?
Da?ud kummardas sügavalt. ?Olen sulle tänu võlgu.? Ta kordas lugu mitu korda; Jalal ad-Din noogutas talle näitamaks, et ta on selle täiuslikult ära õppinud. Da?ud jätkas aupaklikult: ?Ma sain selle loo Jalal ad-Din as-Stambulilt, kes sai selle? mis oli vana mehe nimi, isand??
?Teda hüüti Abd al-Qadir.?
?Kes sai selle Abd al-Qadirilt, kes sai selle Prohvetilt. Mõelda vaid ? ainult kaks meest jääb Muhamedi ja minu vahele.? Da?ud kummardas jälle.
Jalal ad-Din vastas kummardusega ning häbistas end siis uue haigutusega. ?Anna andeks, palun sind. Peaksin tõepoolest juba magama.?
?Maga siis, ja hoidku Allah sind hommikuni.?
Jalal ad-Din rullis end oma teki sisse. ?Sind samuti, Zubairi poeg.?
***
?Pole paha,? lausus Da?ud nädal hiljem, näidates ülespoole, kuue mehe kõrgusele muldsele vallile, mis ümbritses Pliskat, Telerigi pealinna.
?Konstantinoopoli vallide kõrval on see lapsemäng,? ütles Jalal ad-Din. ?Topeltmüür, millest kumbki kaks korda nii kõrge kui see, üleni kivist, nii välimise kui sisemise ees korralik kaitsekraav ja mõlema müüri otsas võitlemas kogu maailma kreeklased, või nii see vähemalt näis.? Poole sajandi tagant meenus talle rünnaku haripunkti käsitsivõitluse õudus ja ta imestas ikka veel, kuidas ta küll ellu oli jäänud.
?Ma olen Konstantinoopolis sündinud,? meenutas Da?ud talle viisakalt.
?Muidugi.? Jalal ad-Din raputas pead, pahane iseenda peale, et oli lasknud minevikul sel moel oleviku üle võitu saada. See oli ju miski, mis tavaliselt juhtus vanameestega, aga kellele meeldiks, kui talle meenub, et ta on vana?
Da?ud vaatas enda ümber, et kindel olla, kas Iskur on kuuldekaugusest väljas, ja tasandas häält. ?Paganlike metslaste kohta ei ole see paha töö. Ja vaata, kui suurt maa-ala need vallid ümbritsevad ? Pliska peab olema suurem linn, kui ma arvasin.?
?Ei ole.? Jalal ad-Dinil oli meeles jutuajamine eelmise Telerigi juures käinud saadikuga. ?Linn ise on väike. Peamiselt on selle mullavalli eesmärk märkida khaani karjamaade piire.?
?Khaani karja? Ja muud midagi?? Da?ud heitis pea kuklasse ja hakkas naerma. ?Mul on tunne, nagu oleks mind toodud mingisse veidrasse uude maailma, kus miski pole päris niisugune, nagu näib.?
?Mul on sama tunne sellest saadik, kui me mäekurudest läbi jõudsime,? ütles Jalal ad-Din tõsiselt. Da?ud heitis talle uudishimuliku pilgu. Ta üritas seletada: ?Sina oled Konstantinoopolist. Mina olen sündinud Damaskuse lähedal, kus elan praegugi. Nende vahele jääb pikk teekond, palju pikem kui Konstantinoopolist Pliskasse.?
Da?ud noogutas.
?Siiski on see teekond samaväärsuses,? jätkas Jalal ad-Din. ?Pole kuigi suurt erinevust ilmastikus, põlluviljades, inimestes. Oo jaa, Konstantinoopolis on endiselt rohkem kreeklasi, rohkem kristlasi, sest oleme valitsenud seal palju lühemat aega kui Damaskuses, aga see erinevus on hulgas, mitte liigis.?
?See on tõsi,? lausus Da?ud jälle noogutades. ?Kuna siin??
?Jaa-jah, siin,? sõnas Jalal ad-Din sügava irooniaga. ?Oliivid siin ei kasva, päike peab ennast võitlema läbi udude, mis mähivad teda endasse otsekui vastsündinud lapsukest, ja teretulnud oleksid isegi kreeklased, et ainult saaks mõne tsiviliseeritud inimesega juttu ajada. Siin on meie omast erinev maailm ja üldse mitte niisugune, nagu mulle meeldiks.?
?Ja ikkagi loodame seda meie omaga islami kaudu paari panna,? ütles Da?ud.
?Seda me teeme, seda me teeme. Jumala tahte alla heitmine muudab kõik inimesed võrdseks.? Nüüd kontrollis Jalal ad-Din, ega Iskur neid jälgi. Nomaad oli ette ratsutanud. Jalal ad-Din jätkas: ?Isegi bulgarid.? Da?ud kihistas naerda.
Iskur lõugas midagi valvuritele, kes Pliska muldvalli puust väravate ees vedelesid. Valvurid lõugasid vastu. Iskur hüüdis uuesti, seekord valjemini. Valvurid ajasid end kohmakalt üles ja tegid väravad lahti. Nähes, mis sorti on Iskuri kaaslased, jäid nad neid jõllitama.
Jalal ad-Din andis neile väravast sisse sõites süngelt au, et vahte pahandada, mis oli niisama hea põhjus seda teha kui iga teinegi. Ta osutas ettepoole Pliska linna kivimüüridele. ?Näed??
?Näen,? vastas Da?ud. Nelinurkse müüri küljepikkus oli vähem kui pool miili. ?Meie maal oleks see kindlus, mitte pealinn.?
Väravad kivimüüris olid pärani. Iskuri ja Omurtagi järel linna sisse sõites hakkas Jalal ad-Din köhima: Pliska haises nagu? haises hullemini kui? mõni suur linn. Jalal ad-Din kehitas õlgu. Varem või hiljem ta seda lehka enam ei märka.
Väravatest mitte kuigi kaugel seisis suur, kunstipäraselt nikerdatud puitehitis. ?See on Telerigi loss,? teatas Iskur.
Lossi ette oli kinni seotud hulk samasuguseid stepiponisid, nagu need, millel ratsutasid Iskur ja Omurtag, aga ka mõned päris hobused ja muulad, kelle päitsed ei sarnanenud araabia hobuseriistadele, nagu Jalal ad-Din huviga märkas. ?Kelle omad need on?? küsis ta loomadele osutades.
?Ei tea,? ütles Iskur. Ta pani käed suu ette torusse ja röökis lossi poole. Röökimine, mõtles Jalal ad-Din sarkastiliselt, näib olevat tavapärane bulgari lähenemisviis kõigile probleemidele. Natukese aja pärast läks uks lahti. Araablased polnud seda enne isegi märganud, sest see sulas nikerdustega niivõrd ühte.
Nähes lossist kedagi väljumas, keerasid Iskur ja Omurtag kohe hobused ümber ja ratsutasid minema, heitmata enam pilkugi seljataha saadikutele, kelle nad olid Pliskasse juhatanud. Välja ilmunud mees võttis endale hetke aega uute saabunute uurimiseks. Ta kummardas. ?Kuidas ma teid aidata saan, isandad?? küsis ta piisavalt soravas araabia keeles, et Jalal ad-Dini valvsaks muuta.
?Me oleme kaliif Abd ar-Rahmani saadikud, kes tulevad teie kaunisse linna,? Jalal ad-Din teadis, mida millal rõhutada, ?teie khaani soovil, et seletada talle islami ülevust. Mul on au kõnelda??? Ta jättis lause õhku rippuma.
?Mina olen Dragomir, võimsa khaan Telerigi ülemkammerhärra. Tulge hobuste seljast maha; olge siin teretulnud.? Dragomir kummardas jälle. Ta oli hilistes kolmekümnendates, arvas Jalal ad-Din, jässakas ja ilusa kehaehitusega, heleda nahaga, üsna laia nägu raamistava pruuni täishabeme ja hallide silmadega, mis ei reetnud mitte midagi ? kammerhärra jaoks kasulik omadus.
Jalal ad-Din ja ta kaaslased tulid tänulikult hobustelt maha. Justkui võluväel ilmusid tallipoisid, et araabia loomad lossi ette kinni siduda ja nende sadulapaunad sisse kanda. Jalal ad-Din noogutas teiste täismõõdus hobuste ja muulade poole. ?Kellele need kuuluvad?? küsis ta Dragomirilt.
Ülemkammerhärra heledad looritatud silmad vilksasid lasipuu poole vaadata ja pöördusid siis tagasi Jalal ad-Dinile. ?Need loomad,? seletas ta, ?kuuluvad preestrite saatkonnale, kes tulid Rooma paavsti juurest khaani soovil, et seletada talle kristluse ülevust. Saabusid täna natukese aja eest.?